Hiljaaegu levis uudis, et Kanuti Gildi SAALis esietendub lavastusprojekt, mille aluseks on tehisintellekti kirjutatud näidend.[1] Seda kuuldes ei saanud jääda tekkimata küsimus, kas varsti võib oodata, et robotid jõuavad ka romaani või muude proosateoste loomiseni. Pole ju saladus, et erineva eduga katseid on tehtud nii muusikas, kujutavas kunstis kui ka teistes loomevaldkondades.
Õigupoolest pole säärases küsimuses midagi uut. Vastupidi, sellel on isegi üllatavalt pikk ajalugu. Paar suve tagasi, lugedes Harald Merelaiu (Stockholmi Eesti Kooli juhataja Harald Jänese pseudonüüm) reisijuttu „Teekond läände”, sattusin ma järgmisele huvitavale lõigule. 1966. aasta suvel väisab Merelaid/Jänes New Yorgis toimuvat PEN-klubi 34. kongressi. Seal peeti muu hulgas arutelu teemal „Elektrooniajastu ja kirjanik”, kus „kirjanik ja professor Marshall McLuhan Toronto ülikoolist valgustas lähemas tulevikus tekkivat olukorda, milles tema arvates kirjanikul saab olema minimaalne osatähtsus. [—] Kirjanik võib olla vaid .. elektroonmasina programmeerija.”[2] Järgnes arutelu, kus McLuhanile ka vastu vaieldi ja avaldati arvamust, et esineja öeldut võib pidada „hingekella löömiseks kirjandusele”.[3] Nüüd, 55 aastat hiljem, on „elektroonmasinad” ehk arvutid kõikjal ja kirjanikke pole enam võimalik oma leivast ilmajäämise pärast nendega hirmutada, isegi kui mõni robot kirjandusteosega, miks mitte ka eestikeelsega, hakkama saab.
Mulle tundub, et on vähemalt üks põhjus, miks on raske pidada tõenäoliseks, et tehisintellekti toodang võiks saavutada tõelise kirjanduse taset. Isegi hoolimata sellest, kui matti võetaks paljude (tõenäoliselt väga-väga paljude) kvaliteetsete näidiste pealt. Tulemus ei saa olla muu kui pelk jäljendus, tehislik konserv. Kuigi, keskmisele maitsele võib niisugune saavutis isegi huvi pakkuda.
Nimelt ilmneb väärtuslikuma kirjanduse puhul huvitav tõsiasi. Arusaam, et see on ülejäänust kõigis aspektides mäekõrguselt üle, on ekslik. Vastupidi, ka väärtteostes tuleb ette vigu, sääraseidki, mida mõne vähema kaaluga teose puhul kuidagi ei andestataks. Kuid paradoksaalsel kombel annavad vead väärtteosele juurde, mitte ei tõmba kaalukust tagasi. Niisuguste kõrvalekallete teadlik konstrueerimine pole võimalik. Need on iga kord täiesti unikaalsed ja mehhanismi, mille abil vead aitavad millelgi suuremaks saada, on võimatu selgitada. Seetõttu pole ka võimalik koostada algoritmi, mis aitaks vürtsiteradena mõjuvaid eksimusi teostele juurde pookida. Seda enam, et kirjanikud ei tee neid vigu meelega. Vahetevahel näeme hoopis, et hilisemas eas puhastavad nad oma noorpõlveteostest seesugused kahtlased kohad välja. Tundub olevat nii, et täiuslik lihvitus ja läbimõeldus iseloomustab pigem kitši kui kõrgkunsti.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Hiljuti tähistati 200 aasta möödumist Fjodor Dostojevski, ühe maailma suurima kirjaniku sünnist. Pole aga kellelegi mingi saladus, et tema stiil oli õige kehv. Või kui palju on hädaldatud Tammsaare „targutamiste” pärast!
Muide, Tammsaare näide on eriti hea. Tammsaare lühendas oma „Tõe ja õiguse” III köidet, ning too parandatud variant on olnud alates 1968. aastast kõigi järgnevate uustrükkide aluseks. Tõenäoliselt võttis Tammsaare selle töö juures arvesse ka teosele tehtud kriitikat, sealhulgas seda, mis puutus „targutamistesse”. Minu meelest ei võida korrigeeritud variandi lugemisest mitte keegi peale kooli- ja üliõpilaste, kes pääsevad sadakond lehekülge lühema tekstiga. Sellele, kes tahab lugeda teiste osadega võrdväärset „Tõde ja õigust”, soovitaksin tingimata kätte võtta lühendamata variant (näiteks 1954. aasta Eesti Riikliku Kirjastuse väljaanne), sest seal on ehedat „Tõde ja õigust” ning Tammsaaret tunduvalt rohkem. Vigade või konarustena näivate unikaalsete iseärasuste väljapuhastamist leidub teistelgi autoritel, kes on vanuigi oma noorusaegseid töid lihvinud ja parandanud – alates Tuglasest ja Underist.
Autorite endi sel moel rafineeritud teoseid ei ole vahest mõtet konservideks nimetada. Ent konserve toodetakse ka kirjanduses järjest enam. On tekkinud programme, mis „abistavad” kirjandusteoste loomist kindla malli järgi. Või juhtub, et teose valmimise järgus sekkuvad teised isikud. Eestis radikaalset, teose algupära muutvat sisutoimetamist vist eriti ei leia. See ei tasuks ilmselt ära, sest meie tillukesel turul ei too ka kõige suuremad menukid kirjastusele kuigi palju sisse. Angloameerika maades ja mujal tuleb aga ette, et autori käsikirjast arendatakse potentsiaalne müügihitt. See on juba kindlasti konserv.
Teistel aladel on seda nähtust veel rohkem. Suured kinokompaniid ei toodagi enam peaaegu mitte midagi muud kui konserve. Neid ületab vahest ainult muusikatööstus. Üks tänapäeva lööklaul sarnaneb e-aineid pilgeni täis topitud konserviga, milles pole küünevõrdki midagi ehedat alles jäetud. Mul on hirm ette kujutada, mis oleks tehtud biitlitega, kui nende ajal oleksid olnud tänapäevased helistuudiod. Siit puhastame, selle remiksime, siin paneme sound’i juurde… Kas biitlid oleksid selle tagajärjel enam biitlid? Kas nad oleksid rohkem kui 50 aastat järjepanu kuulajaid vaimustanud? Tõenäoliselt oleks järgmised konservhitid nad õige pea pjedestaalilt unustusse tõuganud. Ja ilmselt ei oleks kellelgi sellest väga kahju.
Mis aga arvata neist kirjanduslikest konservidest, mida – võib-olla – hakkavad looma masinad? Viimasel ajal on olnud küsimus pigem selles, kes neidki kirjandusteoseid loeb, mida lihast ja luust kirjanikud kirjutada jõuavad. Võib-olla peaksid robotid hoopis raamatuid lugema? Too küsimus pole sugugi irooniline. Usun, et kui töötataks välja väga kvaliteetsed ettelugejad-masinad, võiksid kirjanduse pikemad žanrid, mille hääbumist ennustatakse just järjest laieneva düsleksia tõttu, veidikenegi tuge leida. Kõnest saadakse ju ikka rohkem aru.
[1] Vt näiteks: Tehisintellekt kirjutas ise näidendi. Luna 11. XI 2021.
[2] H. Merelaid, Teekond läände. Stockholm, 1970, lk 16.
[3] Sealsamas.
Lisa kommentaar