Lily oli end mahlaklaasi ja väikeste kurgivõileibadega mõnusalt diivanil sisse seadnud ja vaatas televiisorist moekanalit. Noored mustad modellid tundusid ebamaiselt kergetena, lausa hõljusid oma avarais lendlevais rõivastes! Hetkeks kujutles ta ka end ühena neist nõtketest ülimalt kõhna kehaga mustadest tüdrukutest, seismas tundide kaupa põletavas kõrbelõõsas fotograafi korralduste järgi liikumatult ja paljapäi ning kauneid poose võtmas – Lily ohkas. Ta ei olnud kuumust kunagi talunud. Kuna ta pidevalt oma toitumist jälgis, oli ta ikka veel väga saledate liikmetega. Ta lasi hommikumantlil põrandale langeda ning sundis end riidekapi peegelukse ees sirgelt seisma. Kusagilt ei paistnud vastikuid rasvavolte, kõht oli endiselt kergelt nõgus ja Lily tõmbas siidise tikitud hommikumantli väikese naeratuse saatel taas ümber keha.

Ta elas oma avaras rohekassinises Nõmme majas nüüd päris üksi. Isa kaksi­kud õed olid veel paari aasta eest tema perekonnaloomise mõnikord jutuks võtnud, ent mehed lihtsalt ei meeldinud Lilyle. Tädid ei olnud nüüd juba paar aastat elukaaslase leidmisest enam rääkinud, kuid aeg-ajalt mainis üks või teine neist, kui tore oleks jälle näha väikest tüdrukut või poissi majas kasvamas. Tädidel endal polnud lapsi ja nende arvates oleks Lily võinud kolmekümne kuueselt veel tõsiselt üritada. Ta ei mäletanud, et kumbki tädi oleks kunagi kellegagi koos elanud. Ka Lilyl ei olnud omavanuste meeste vastu kunagi huvi olnud. Bibliograafiaosakonnas olid nende kursusel vaid tüdrukud ja hiljem raamatu­kogus töötasid samuti peamiselt naised. Muidugi oleks nii ülikoolis kui ka raamatu­kogus olnud piisavalt võimalusi tutvusteks ja enamakski. Peaaegu kõik kursusekaaslased olid ju endale mingi mehe leidnud, isegi kõige lootu­setumad müürililled olid juba ammu abielus või vähemalt mingis suhtes ja suur osa neist oli ka lapsed saanud. Selles suures majas võiks ju tõepoolest jälle üks laps kasvada. Lily ise oli majasse lapsepõlvest saadik kiindunud ning eriti meeldisid talle nende suure aiaga seotud tegemised. Tal jätkuks aega ja kiindumust ka sellele seni veel olematule lapsele, kelleni tädid oma juttudes alatasa jõudsid. Aga Lily oli nii harjunud elama koos isaga oma vaikset elu, et igasugune tõsisem muutus eluviisis tekitas temas sügavat sisemist vastuseisu. Peale tädide ja paari isa koolivenna ei käinud nende majas eriti keegi. Lily enda tutvuskond oli aastatega kokku kuivanud ja kui tõsiselt järele mõelda, siis lausa olematuks muutunud. Kuhugi kadunud tuttavatest ja lapsepõlvesõpradest oli natuke kahju, kuid isaga koos elades olid päevad vägagi rikkalikult täidetud. Lily oli alati uskunud, et ainuüksi nende suur raamatukogu võiks kelle tahes õnnelikuks teha. Kontserdid ja väljasõidud suvistele etendustele, talvised suusa­retked ning kodused rõõmu pakkuvad toimetused aias olid Lily elu seni suure­päraselt täitnud, ent pärast isa lahkumist kiusas teda mõte, et temagi jääb ju kunagi vanaks ja ehk sureb isegi juba hilisemas keskeas, nagu suri isa. Lilyle tundus surm nüüd palju lähemal kui varem. Kellele jääb siis nende maja ja aed kõigi seal elavate lindude ja loomadega? Vahetevahel mõtles ta nüüd sellele võimalikule tulevasele lapsele, aga mõte jäi alati pisut ebaselgeks ja isegi utoopi­liseks. Lily teadis, et ühes kapis seisab oma vutlaris vanaaegne väike tšello. Isa ei olnud oma lapsepõlveaegset pilli kunagi kellelegi laenanud ega kavatsenud seda ka müüa. See oli sõjaeelne Itaalia lastetšello, mille isa vanemad olid talle kunagi kuuekümnendate algul kelleltki ostnud. Ilus korras pill, mille omaaegne nahkkast oli suurepäraselt säilinud. Ehk oli isa siis niimoodi oodanud Lily last, kes kunagi ilmuma pidi. Ta ei olnud ju jõudnud millestki sellisest isaga rääkida, kuid uskus, et just isa oleks kindlasti osanud nõu anda, kuidas lapse majja saamine turvaliselt ja väärikalt lahendada. Mõte kellestki tundmatust mehest, selle lapse võimalikust isast, kel ju oleksid siis ehk mingid õigused ja soovid lapse ja tema enda elus osaleda, oli vähemalt seni alati olnud väga häiriv.

Isa ei olnud Lily klassivendi ega hilisemaid ülikoolikaaslasi kunagi julgustanud, pigem oli ta õhtu edenedes alati mõista andnud, et noormehed võiksid ehk juba hüvasti jätma hakata. Kui mõni pidu nende elutoas või suvisel ajal verandal hilise tunnini kestis, võis ta lihtsalt tulla ja raamatuga nende seltskonda maha istuda ning vaikides oodata, kuni külalised ilmse kahetsusega hüvasti jätsid ja lahkusid. Tundus, et isa lihtsalt ei talunud noori mehi nende majas. Lilyle aga piisas sellest, et just isa oli alati olnud tema lähim ja usaldusväärseim sõber, nii kaua, kui ta üldse suutis mäletada.

Lily oli toonud kabinetist elutuppa mõned kastid vanade ajakirjade ja raamatutega. Isa oli need alles hoidnud, ent polnud mahutanud klaasustega raamatukappidesse või riiulitesse. Need võrratud mustriliste klaasustega raamatukapid olid vanatädilt päranduseks saadud, nagu ka vanaaegne grammofon nikerdatud uksega kapikesel ning mitu sõjaeelset värvilisest klaasist laelampi. Just tänu neile lampidele oligi lühikese ajaga isa märkmikku kogunenud terve rodu uusi telefoninumbreid ja aadresse ning neil kujunes välja täiesti uus tutvuskond. Isa tundis huvi peamiselt Langebrauni töökojas maalitud nõude või Lorupi graveeritud klaas- ja kristallnõude vastu. „Ikkagi Eesti disain,” tavatses ta pärast kellegi kodu külastamist ning enamasti üsna soodsat ostutehingut rahul­olevalt Lilyle öelda. „Selliseid asju ei tule enam juurde ja ajaga koguvad nad kõik hinda.” Lilyl oli senini veel päris hea ülevaade mitmete ärituttavate kodus leiduvatest aaretest ning ta teadis, kes midagi müüa või omandada tahtis.

Lily lehitses kamina ees vaibal kõhutades vanu ajakirju, otsides üht kindlat lugu, üht tõlget sanskriti keelest, mida nad olid isaga kunagi aastate eest lugenud. See oli ilmunud ühes vanas, seitsmekümnendate aastate „Nooruses”, ent ta ei mäletanud enam ajakirja aastakäiku ega numbrit ega tõlkijat. Isal olid sellised asjad alati peas. Lilyt, kes ajas tihti asju segamini või unustas ära, nimetas isa heatahtlikult oma armsaks segaduste meistriks ja juhatas ta siis mõne ­hetkega õigele teeotsale. Nüüd aga polnud enam, kellelt küsida. Lily mäletas seda lugu peaaegu üksikasjadeni. Seal asus imelise aia sügavuses kaev, mille kohale kummardudes oli võimalik näha allmaailma, kus verejärves sumpasid kurjategijad. Kolm kaastundlikku bodhisattvat vaatasid sellesse kaevu ja püüdsid näha kas või ühtainustki väikest heategu nende kannatavate hingede kunagises maapealses elus. Lõpuks olidki nad leidnud väikese rohelise ämbliku, kelle üks neist kurjategijaist oli kunagi käidavalt rajalt päästnud ning mingi taime lehele aidanud, et teda puruks ei astutaks. Bodhisattvad palusid ämblikku saata kaevuveerelt alla ämblikuniit, et ammuse heateo sooritanud kurjategija võiks sedamööda üles elavate maailma pääseda. Lily mäletas, kuidas ämblikku aidanud kurjategija märkaski imepeent sädelevat niiti ja asus seda mööda üles valguse poole ronima ning habras ämblikuniit kandis tema keha. Aga siis oli ta alla vaadates näinud, kuidas tema järel ronivad ülespoole sajad tuhanded pahategijaid. Ta hüüdis neile, et ämblikuniit on saadetud vaid talle ja katkeb nii paljude kehade raskuse all, lasku nad ometi lahti! Tema hääl tekitas igaviksügavas kaevus helitormi ja habras niit katkes, paisates kõik ronijad tagasi verejärve. Lily kujutles, kui masendatud võisid olla need kurja­tegijad, kes olid seal ulpinud võib-olla juba mitusada aastat. Ta nuttis ja isa lohutas teda. Lilyle oli meeldinud vahel natuke nutta. Ta polnud juba paar aastat korralikult nutnud, sest tegelikult oli talle meeldinud, kui isa talle lohutuseks vaikselt laulis. See oli üks imeilus vana laul Lilyst, tema nime kandvast tüdrukust, kelle sõpruse keegi oli kaotanud:

Kui vaikne muusika mängib,
siis Lilyst ma mõtlema pean –
nii lahket, siirast ja kelmikat
sõpra teist ma ei tea.

Kuid meidki lahutas saatus,
meil kirjad harvemaks jäid.
Ei tulnudki juhust, ei ristund teed –
nii silmist sind kaotasin ma.

Nüüd oli ta ise sõbra kaotanud. Sarkoom, olid arstid Lilyle seletanud, kiirelt kulgev vähivorm, mis oli märkamatult haaranud isa parema õlavarre ja siirdunud salakavalalt kopsudesse. Kuni haigestumiseni oli isa keha tundunud Lilyle lausa erakordselt usaldusväärne ja tugev. Ta oli olnud küll pikka kasvu, aga alati väga sale ja sitke, nagu balletitantsija. Diagnoosist kuni surmani toimus kõik uskumatu kiirusega. Väliselt jäi isa peaaegu lõpuni ikka samasuguseks, ent muidu nii rõõmsameelse mehe vaim muutus kuidagi ­tardunult vaikseks. Ta oli kuni lahkumiseni rahulik, vähemalt näiliselt, ja suhtles kõikvõimalike vajalike inimestega, vana koolivennaga, tunnustatud notariga, kes kindlustas nende maja ja vallasvara valutu ülekandmise Lilyle, ning arstidega, kes aitasid leevendada ajuti väljakannatamatuid valusid ja ootamatuid teadvusekaotusi. Isa oli just viimastel aastatel ostnud ja lugenud raamatuid, milles arutleti elu üle pärast füüsilist surma. Need veensid teda uskuma mingit erilist vahepealset seisundit ja surmajärgset elu ning andsid juhtnööre teadlikuks suremiseks. Nad olid sellest kõigest korduvalt vestelnud, ent Lily ei suutnud isa surmale ikka veel rahulikult mõelda. Oli kummaline, et isa ei olnud osanud omaenda kiiret lahkumist kuidagi ette näha. Oma surma-aastani oli ta tundnud end lausa suure­päraselt. Ta oli aastaid uskunud paastu tervendavat mõju ja igal nelja­päeval paastunud. Neljapäev oli vaid hommikuse poolvedela muna, rohke vee ja petipiima päev, ning sellest tavast pidas ta kinni surmani. Paastumine ja valu­vaigistid olid aidanud ka surmaeelseid päevi ja öid peaaegu talutavalt mööda saata. Ka nende teisipäeva- ja reedeõhtused musitseerimised jätkusid peaaegu lõpuni. Isa mängis tšellot ikka veel üle keskmise hästi ja Lily oli saatnud teda klaveril juba lastemuusikakooli aastatest saadik. Ta mäletas, kuidas isa oli tema lapsepõlves otsinud aastast aastasse üha keerukamaid palu, mis lõpuks nõudsid igapäevast vähemalt paaritunnist harjutamist. Isa enda üksildased hilisõhtused tšelloharjutused olid Lilyle alati tundunud väga kurvameelsed. Ta oleks tahtnud siis isa läheduses istuda, kuid polnud söandanud tema tuppa minna, sest oli arvanud, et isa oleks teda kutsunud, kui oleks tema seltskonda soovinud.

Isa oli suutnud korraldada neile veel sügisese reisi Indiasse, kuhu ta oli juba paarkümmend aastat tahtnud minna, ent varem ikka kas ajapuuduses või mõnel muul põhjusel reisi edasi lükanud. Nad olid viibinud paar nädalat Vārānasis ja võtnud ette ekskursioone iidsetesse templitesse, mille kohta nende kodus oli paar nõukogudeaegset saksakeelset raamatut. Lilyle avaldas sügavat muljet, et linn on nii vana ja toiminud tuhandeid aastaid kogu Põhja-India tähtsaima usukeskusena. Nad olid isaga käinud Egiptuses, Saksamaal ja Pariisis ning paaril Itaalia-reisil. Seal seisid muistised tänapäevasest elust kindlalt eraldi. Vārānasis näis inimestel olevat aega tunduvalt enam, kui see mujal maailmas tavaks oli. Elu kulges siin ilma suuremate mullistusteta läbi sajandite ja aastatuhandete, jättes linna igast ajastust suursuguseid jälgi. See ei paistnud kedagi häirivat, et uhkete templite ja losside ümbruses elasid inimesed lihtsalt mingite armetute palakate peal lageda taeva all. Nad keetsid sealsamas lõkkel toitu ning võtsid joogivett jõest, kus nad pesid oma ainsaid kehakatteid ja kus ujusid mööda alused poolpõlenud laipadega. Hommikuvalges aga tulid suured inimhulgad ja kastsid end seal üleni vette.

Nad olid sinna saabunud ajal, mil enamik turiste oli juba lahkunud, aga mahe sügis sobis hästi isale, kes kippus kergesti väsima. Ta oli olnud üle ootuste õnnelik ja elevil ning nautinud nende kahekesi olemist. Vahetevahel näis, et neis maailmakuulsates kohtades ongi uudistamas vaid nemad kaks. Peale nende olid seal vaid mõned kohalikud mehed, igas vanuses kerjused ja ahvid, ning nad tundsid end olevat nagu palverännakul. Ent just seal, Vārānasis, oli isale ­lähenenud üks mees, kes tutvustas end Lilyle kui Heinrich Roht. Võis aru saada, et isa teadis seda meest mingist varasemast eluperioodist, ent ei kiirustanud just kohtumisrõõmu näitama. Roht paistis olevat Eesti esoteerilistes ringkondades vägagi teatud mees ja nimetas oma lähedaste tuttavate hulgas koguni isa õdesid Verat ja Suusit, kelle majas ta korraldavat erilisi seansse. Ta rääkis midagi isaga ühisest lapsepõlvest ja kooliaastatest ning nimetas end lõpuks elukoolitajaks ja kanaldajaks, mida tahes see siis tähendama pidi. Mees oli erakordselt pealetükkiv, kuid isa ei keelanud tal nendega ühineda hilisel lõunal hotellis ja lõpuks oli Roht isa haigusega isegi enam kursis kui Lily. Ta soovitas isegi üht kohalikku ravitsejat, kuid isa jäi tõrksaks, sest ta valmistus juba mõne päeva pärast plaanitud kojusõiduks.

Koju jõudnud, tahtis isa väsimusest hoolimata teha koos Lilyga sügisesi aiatöid. Hilised õunad ootasid korjamist ja pööningule laiali laotamist ning kompostikastid tuli suve lõpul tühjaks teha. Viimasel ühise aiatöö päeval oli Lily üht kompostikasti tühjendades avastanud seal redutamas ennenägematult rammusa halli roti. Ilmselt oli ta seal juba tükk aega ülemääraselt einestanud ega mahtunud nüüd enam tuldud teed pidi kasti alumisest avast välja ronima. Rott oli täiesti liikumatuks tardunud. Ilmselt lootis ta inimeste rumalusele: ehk peavad teda kastipõhja sattunud halliks kiviks ja raputavad kastist välja. Kui kogu kraam oli välja kühveldatud, jäi hiiglaslik rott kahele jalale tõustes neile ahastaval ilmel otsa vaatama ja hakkas siis end päästa püüdes kasti põhjas arutult ringi sibama. Roti lõual kasvas hall esiletungiv karvatutt, mis nägi välja nagu lõuahabe. Veel aasta eest ei oleks rotil ehk pääsu olnud, ent nüüd palus isa Lilyl kast ümber keerata, et loom välja pääseks. Rott oli üsna aeglaselt komberdanud sealsamas laiali sirutunud vana aedhortensia okste varju. Ta oleks justkui mõistnud, et ohtu enam ei ole, ja jälgis sealt isa ja tütre tasapisi toimetamist kuni videvikuni välja. Rohkem nad teda ei näinud. Nad arvasid, et ehk oli see pisut hirmuäratav võõras tegelane nende maja juurest kuhugi edasi rännanud. Mitte et isa ja Lily ei oleks loomi enda kõrval sallinud. Põõsalinnud, varesed ja oravad toimetasid ju aias kogu aeg. Viimastel aastatel liikus seal õhtuti ringi ka paar siili, kellele vahel liharappeid jäeti, ja tagaaia hämaramas osas elas maasse kaevatud keldri müüri all Lonni, ehmatavalt suureks kasvanud vana kärnkonn, kes aga näitas end harva.

Kui isa surema hakkas, tohtis tema toas viibida vaid üks koolivend muusika­kooli päevilt, luteri pastor. Isa oli Lilyle seletanud, et dalai-laama ise oli soovitanud kristlastel ja muudel budismist huvitunutel jääda siiski oma algse usundi põhimõtete juurde ja mitte tormata ummisjalu Tiibeti religiooni tundmatutesse sügavustesse. Isa oli aastakümneid kogunud just Tiibeti traditsioone tutvustavat kirjandust, kuid soovis surra luteri kiriku järgijana. Lilyga oli ta hüvasti jätnud juba üle-eelmisel päeval. Nad olid istunud hilisõhtuni õliradiaatoritega soojaks köetud verandal sel aastal tavapärasest tunduvalt varem ehitud jõulu­kuuse juures. Lily vahetas plaadimängijas isa soovitud muusikat ning sättis ta patjadele toetatud jalgu ja selga. Muidu olid nad peaaegu kogu selle päeva vaikinud ja isa ei olnud enam midagi söönud. Ta jõi vaid lonkshaaval suurest kristallpokaalist Vitteli mineraalvett. Isa oli Lilyle seletanud, miks ta vajab suremise tundidel üksindust: et segamatult süveneda. Pastor jäi tema tuppa siiski lõpuni. Ta luges isale meeldivaid kohti piibliraamatust ning Lily kuulas ukse taga istudes nende vaikset vestlust. Räägiti kellestki Meinhardtist ja Lily emast. Isa tundis nagu mingit kahetsust kunagi öeldud sõnade või kunagiste otsuste pärast, ent pastor kinnitas talle, et kõik oli olnud vaid saatus. Inimese elu ongi ettearvamatu ja kuigi inimene on määratud tegema elus valikuid, on ta ise harva tõelise otsustaja või süüdlase rollis. Pastor kutsus Lily, kui isa oli juba lahkunud. Isa nägu oli rahulik, isegi helge ning piinadest vaba. Öökapil põles Vārānasist ostetud viirukiküünal ja aken oli vist juba tunde paokil olnud. Vaimulik surus Lily käsi ja rääkis isa erakordsest kindlameelsusest, aga Lily ei suutnud tema sõnu jälgida. Ta oli korraks kramplikult nutma puhkenud, ent sundis siis ennast helistama arstile ja tädidele. Arst tuli kutsuda surmatunnistuse jaoks, isa oli sellest mitmel korral rääkinud. Oli hulganisti kohustusi, mis kõik langesid mõne päeva jooksul Lily õlule, ent kummalisel moel oli askeldustes isegi midagi rahustavat. Tuli helistada lehetoimetusse surmakuulutuse asjus ja kokku leppida matusetseremoonia üksikasjades, nagu isa oli soovinud. Ta oli eelistanud vaikset hüvastijättu Pärnamäe suures valgete marmorreljeefidega saalis ning plaadid orelimuusikaga olid Lilyle teada. Lily pani suures kabelis ärasaatmiseks kinni kaks järjestikust aega, et muusika võiks segamatult kõlada, ja tellis sinna hulga rohekasvalgeid roose „Equador”. Need roosid olid isale viimati lillenäitusel eriti meeldinud. Ärasaatmisele tulid inimesed, keda Lily tundis: restauraatorid ja vanavarahuvilised, kellega nad olid viimastel aastatel suhelnud. Olid ka mõned isavanused mehed, keda Lily oli näinud kontsertidel või ooperietendustel orkestriruumis mängimas. Need olid peielauas rääkinud ühistest aastatest muusikakoolis ja konservatooriumis ning kahetsenud, et isa muusikamaailmast nii äkitselt kadunud oli.

Valge marmorurn maeti kevadel väikesele Hiiu surnuaiale, kohal olid vaid Lily, tuttav pastor ja isa õed. Lilyle meeldis see vaikne kalmistu kõrgete puude all, see meenutas talle katedraali. Ta käis esialgu tihti vanemate haual istumas, pidades siin alatasa ringi tiirutavate oravate, hulga lindude ja suure halli kalmistu­kassi seltskonnas maha pikki vestlusi isaga. Ta püüdis alatihti meenutada ka ema, kuid mitte miski ei meenunud. Ta oli olnud vaid nelja-­aastane, kui ema ootamatult surma oli saanud. Tädid olid sellest Lilyle rääkinud: ema seisis jäätunud perrooni serval, kui rong peatumata mööda kihutas, ning libises otse rongi alla. Isa ei olnud tahtnud sellest kunagi rääkida. Isa kirjutuslaua sahtlites olid emast mõned fotod ja flööt, mida ema oli orkestris mänginud, seisis mustas tumepunase sametvoodriga vutlaris. Lily toas oli raamitud foto emast koos äsja sündinud Lilyga. Ema tundus neil fotodel võõras ja vahel haaras Lilyt kahetsus: ta ei suutnud endas leida armastust ega üldse mingeid sooje tundeid selle noore heledas suvekleidis naise vastu, kes hoidis pildil süles tekki mähitud beebit.

Aastate pikku oli Lily tädide juttudest aimamisi teada saanud asju, millest ei olnud võimalik isaga rääkida. Tädide arvates ei olnud Lily vanemate abielu olnud kuigi õnnelik. Vist oli ema tädidele ka midagi kurtmas käinud. Ent matuste järel süüdistasid tädid kedagi Meinhardtit, kellega isa oli koos muusika­koolis ja hiljem konservatooriumis õppinud. Meinhardt ja isa olid olnud juba varateismelistena lahutamatu paar ning kuni tolle Meinhardti enneaegse surmani alatihti kas Meinhardti vanemate väikeses korteris või nende Nõmme majas plaatidelt muusikat kuulanud ja koos musitseerinud. Meinhardt ja isa olid mänginud koos sümfooniaorkestris ja õpetanud muusika­koolis. Ühel jõulu­laupäeval sõitis orkester rongiga Moskvasse ning Meinhardt oli kõigi silme all rongis ootamatult kokku varisenud ja samas kohe surnud. See oli südamerabandus, mille põhjustas varjatud südameviga. Tädid rääkisid, et isa ei olnudki Meinhardti surmast kuidagi üle saanud. Ta oli oma töö orkestris kõigile ootamatult lõpetanud ja kodunt mitmeks kuuks ära sõitnud. Midagi kummalist oli selles isa sõpruse loos, aga tädid olid alati öelnud, et ei või isa saladusi Lilyle rääkida. Lily uskus, et isa oleks ehk ühel päeval ise kõigest rääkinud, kui oleks õigeks pidanud. Lily lapsepõlves alanud ühised pilli­harjutamised isaga olid Verat ja Suusit lausa arusaamatul viisil rõõmustanud. Veel hiljemgi kinnitasid tädid, et tütrega koos musitseerimine oli isa elus midagi väga olulist. Samal päeval, kui Lily väikese tirtsuna laste muusikakooli vastu võeti, oli isa üle aastate jälle oma tšello vutlarist välja võtnud, keeli kampoliga hõõrunud ja pikalt pilli häälestanud. See oli kummaline, kuidas tädid selliseid asju nii hästi mäletasid. Lily oli juba lapsena aimanud, et tädid ei olnud emaga juhtunud õnnetusse uskunud. Nende arvates oli Lily ema ise kihutava rongi alla hüpanud, kuid nad ei süüdistanud selles kunagi isa. Isa oli nende väikevend ja lastetud tädid olid ta ühes Lilyga omal moel justkui lapsendanud. Vera ja Suusi ilmusid alati kohale, kui Lily oli haigeks jäänud, samuti korraldasid nad nii Lily kui ka isa sünnipäevi. Lily oli veetnud tädide seltsis ka kõik oma jõulu­laupäevad. Nad olid tulnud juba varahommikul, et Lily seltsis küpsetada ning kuuske ehtida, sest isa lahkus alati terveks päevaks. Hiljem koju jõudes rääkis ta vaid ema haual käimisest, kuid tädid teadsid kõnelda, et isa seisis sel päeval mitu tundi üksinda Rahumäel Meinhardti kalmul.

Lilyle näis, et tädid mõtlesid isegi samu mõtteid. Kui üks neist mingi idee või ettepanekuga alustas, lõpetas teine lause ja enamasti olid nad ühel nõul. Tädid olid alati sarmikalt sätitud, seljas kostüüm ja selle all toon toonis pluus, ning nägid koos suurepärased välja. Elavaloomulised ja ülimalt seltskondlikud tädid elasid oma majas Rahumäel ning neid ümbritses suur sõprade ja tuttavate ring. Nad arvasid nagu ühest suust, et Lily kulutab vanas puumajas isa seltsis asjatult oma parimaid eluaastaid. Vera ja Suusi olid juba kümmekonna aasta eest hakanud Lilyga rääkides üsna üheselt mõistetavaid vihjeid tegema. „Me oleme kõik siia vaid ajutiselt saadetud,” ütlesid nad vaikselt ohates ja Lily kätt silitades, kui isa oli läinud köögist vana raske hõbekannuga kohvi tooma. Järgmist lauset teadis Lily juba ette: „Sa ei tohiks oma noorust niimoodi isa varjus ära kulutada, kallis. Kas sul siis tõesti ei ole ühtegi omaealist sõpra?” Nad vaikisid kohe, kui isa tuppa astus. Teda neisse asjusse ei pühendatud, isa oli tädide seltskonnas ikka veel kui armastatud väikevend. Aastate jooksul oli küll ette tulnud ka tüliküsimusi ja vaidlusi, aga isa unustas need kiiresti. Ta tundis tädide imetlusest täit mõnu, kui need kiitsid lillevarretaolise keerdus sangakesega Jaapani koorekannu või Lily küpsetatud beseetordi õhulisust. Hõbedase sanga ja servaga raske kristallist suhkrutoos, mida tädid samuti imetlesid, oli kuulunud vanaemale, keda Lily ei olnudki kunagi näinud, aga tädid väga hästi mäletasid.

Tädide väike juuksuriäri Rahumäe rongijaama lähedal asus nende enda majas ja sinna olid oodatud peamiselt omavanused, aastakümneid tutta­vad kliendid. Tädi Vera tegi soenguid, värvis ja lõikas ning andis kundedele nõu juuste tervise eest hoolitsemiseks. Tädi Suusi tegi maniküüri ja pediküüri ning kõik teadsid, et talle tuli öelda peenelt „proua Süzann”. Tädid vadistasid oma­vahel prantsuse ja inglise keeles, et elavat keelt mitte unustada, nagu nad ütlesid. Vera ja Suusi olid väga sarnased, nagu kaksikud tihtipeale, ja tavatsesid mängida kundedele väikesi vimkasid, kandes vahel teineteise kleite või kostüüme ja värvides juukseid kord blondiks, kord šatääniks. Tavaliselt oli Vera blond, aga vahel ilmus juuksurisalongi heledate juuste lokimeres hoopis Suusi. Juhtus isegi, et Vera võttis kliente vastu elegantse mahagon­punase poisipea-parukaga. Tädid nautisid kundede üllatunud hüüatusi, tekitades vanade sõprade seas vahel lausa pisukese tormi. Tädi Vera oli kõikide nõukogude aastakümnete jooksul antikvariaatidest terve raamatukogu kokku ostnud. See puhkas nende toaseinu katvates riiulites. Ta tellis kalli raha eest kõikvõimalikke naiste­ajakirju, „et inimestel oleks midagi vaadata”, ent oli tegelikult ise nende ajakirjade esimene ja vaimustunud lugeja. Isa nimetas seda lektüüri irooniliselt „teaduslikuks kirjanduseks”, kuid oli ju teada, et juuksuri­salongis räägitigi peamiselt just samade tegelaste käekäigust, kellest kõik need ajakirjad kirjutasid.

Tädide suures, hämaras, vanaaegsete laua- ja põrandalampidega tagatoas, kuhu pääses ka otse aiast läbi väikese talviti potililli täis tuubitud veranda, toimusid täiskuuöödel spiritistlikud seansid. Seal istuti väikese seltskonnaga raske ümmarguse laua ümber, mille keskele oli asetatud tahvel tähestiku ning numbritega. Tahvlil olid ka sõnad „jah” ja „ei”. Lily oli korralikult maalitud tahvlikest näinud ja teadis, et seal keerutati üht kindlat tumesinise märgisega alustassi, kuid teda ennast ei olnud tädid kuni viimase ajani seanssidele lubanud. Isa muigas nende õhtute üle pisut üleolevalt, kuid kinnitas, et Suusil olid juba ammusest ajast teatud võimed, mis olid avaldunud juba kommertskoolis õppimise päevil. Seanssidel ilmusid talle vaimud, kellele esitati varem kokku lepitud küsimusi. Vahel kõneles Suusi meediumina madalal bassihäälel lausa uskumatuid asju. Neil puhkudel juhtis seanssi Vera. Seansse külastav ammuste sõprade ring oli tädidele omamoodi perekond või õieti ehk siiski perekonna aseaine, nagu isa Lilyle ohates seletas.

Viimasel ajal olid tädide seansid kokku kuivanud intiimsemateks kohtumisteks, mille staariks oli muidugi Suusi. Peale meediumina esinemise oli ta hakanud ka pendli ja kaartidega tuttavate kaduma läinud väärtasju otsima ja valitud sõpradele tulevikku ennustama.

Tädide magamistoad asusid nende majakese ärklikorrusel, kuhu viis järsk trepp. Magamistubade kõrval aga oli veel üks päris kena toake, millel ei olnudki nagu mingit õiget kasutust. Seal ilutsesid riiulites eri ajastute luulekogud ja peamiselt venekeelne esoteeriline kirjandus ning seinal rippus vanaaegne nikerdraamiga peegel, mille tädid olid halli vuaalkardinasse mähkinud. Tädid rääkisid peegli kohta hirmutavaid lugusid, kuid polnud nõus seda isale maha müüma. Nad süüdistasid selles toas kunagi elanud sugulase aastatetaguses surmas sedasama peeglit. Esoteerikahuviline vanapoiss Ruudi oli ühel päeval mingile kokkusaamisele kiirustades ärklitrepist alla kukkunud, kaela murdnud ning sealsamas surnud. Tädide arvates oli peegel müstiline värav mingisse teise reaalsusse. Sellesse pikemalt vaadata oli ohtlik, ent kui isa oli järjekordselt ettepaneku teinud see peegel maha müüa, keeldusid tädid pikemalt mõtlemata.

Hiljutisel külaskäigul tädide majja oli Lily näinud sellest tühjana seisvast toast väljumas Vārānasis kohatud ebameeldivat meest. Kanaldaja! Lilyl käis peast läbi õige mitu küsimust, kuid Vera jõudis temast ette: „Suusi lubas tal siin mõnda aega elada,” sosistas ta köögis Lilyle kohvi kallates ootamatult tigedalt. „Ta on lausa totralt armunud. Nad sosistavad kadunud Ruudi toas pooled ööd läbi jumal teab mis imeasjadest. Vaata et teeb vanamehe veel enda pärijaks!” Vanamees näis küll Suusist ja Verast oma paarkümmend aastat noorem. Mõlemad kaheksakümnele lähenevad tädid olid kogu elu teineteist kiivalt jälginud ja kõik võimalikud mehekandidaadid karmil käel tagasi lükanud. Lily nägi meest Suusiga kahekesi aeda minemas. Mehe vasak käsi puhkas hoolitsevalt Suusi vanaldasel pisut kooku vajunud taljel ja parem käsi avas tema ees uksi. Samal ajal suutis mees oma lakkamatu jutuvada saateks elavalt žestikuleerida ja vastas järjestikku mitmele telefonikõnele. Lily ja Vera kuulsid teda rääkimas mingitest koolitustest ja üha kordamas, et Saaremaal on kõik juba välja müüdud ja ainus vaba koht sügisel – „muidugi mõnevõrra kallima” osamaksu eest – oli Vera ja Lily imestuseks tädide Rahumäe majas. Paarike jalutas aiateedel ja vanamees muudkui vatras telefoniga ning patsutas vahepeal õndsalt naeratavat Suusit angoorakampsuni seljale. Kui nad hämaruse saabudes tuppa tulid, sadas Suusi käeseljale ridamisi kärmeid käesuudlusi, kuid nii osavalt, et mehe huuled tegelikult ei puudutanudki Suusi õhukese pruuniplekilise nahaga käeselga. Vera ja Lily vaatasid vanameest vastikustundega, Suusi aga õhkas nende lakkamatute õrnusavalduste vahele: „Oh Henri, mon trésor, mon doux amant, oh… oh!”

„Õnnetu vana tola muudkui unistab meheleminekust,” sosistas Vera Lilyle tasakesi. „Mees jahib ju maja, mitte meie vana armast kompotiploomi.” Vera silmist paistis terashalli vihkamist. Tema, Vera, on omaenda majas juba lähitulevikus täiesti liigne! Ta sosistas ärevalt: „Viimasel seansil teatas tundmatu vaimolend Suusile, et too oleks äsjase tuttavaga ettevaatlik. Küllap ta ajas meid Suusiga segi. Just mina peaksin nüüd väga ettevaatlik olema.”

Lily märkas trepist üles minnes, et Veneetsia peegel külalisele antud toas oli avatud ja riiulikesel seisid kaks tumedat juba põletatud küünalt. „Ega ei või teada, millega nood kaks siin minu selja taga tegelevad,” sosistas Vera peopesa huultele varjuks tõstes. Lily märkas tädi randmel tuttavat v-tähe-kujulist armi. See arm oli saadud juba lapsepõlves, kui väike Vera oli endale vanaisa silmastamis­noaga sügavalt sisse lõiganud.

Mõne päeva pärast oli tulemas Suusi ja Vera ühine sünnipäev, mille pärast Lily oligi külaskäigu ette võtnud. Tädide sünnipäevad olid alati olnud rahvarohked ja meeleolukad sündmused, kus pakuti mitmesuguseid roogi ja külalisi rõõmustasid muusikalised etteasted. Vera jagas ka seekord nii sõbrannadele kui ka Lilyle väikesi kohustusi. Lily osaks jäi valmistada vahukooretarretis purustatud mustade ploomidega ja kerge juustukook.

Sünnipäeva hommikul pesi Lily kummelitõmmisega juukseid ning pani riide­puule riputatud tumerohelise pitskleidi uksele sirguma. Ford läks kohe esimesel katsel käima ja Lily tõstis magustoidud korviga tagaistmele ning kääris kleidi koos aluskuuega põlvedeni üles. Oli külm ilm, kuid mantlit ei tohtinud kinni nööpida, et pitskleidi kohevad kaunistused selle all kortsu ei läheks. Lily kandis tädide kingitud totralt uhkeldavat kleiti koos vanaema pika pärlikeega vaid sel ainsal päeval aastas.

Lily jõudis õnnelikult tädide maja väravasse ja tagurdas aeda. Kõnnitee äärde oli juba pargitud kolm vanavõitu masinat. Ilmselt oli mõni külaline enne Lilyt kohale jõudnud. Ta haaras kõigepealt korvi tarretisega, mis tuli viivitamata tädide sahvrisse jahedasse paigutada. Uks oli avatud ja tubadest kostis valju jutukõma ning plaadimängijalt tuli mingi võõras idamaine muusika. Ilmselt kingitus kanaldajalt, jõudis Lily veel mõelda, kui kostis kriiskav hädakisa ja mürtsatus. Seejärel vakatasid kõik inimhääled, vaid muusika mängis edasi. Lily tormas, tarretisekauss käes, mürtsuva heli poole ja leidis trepi all kägaras lamamas blondide lokkidega Vera. Vähemalt ta arvas, et kukkunud oli Vera, ja sama näis arvavat ka kanaldaja, kes kiirustas trepist alla, ise jubedal häälel soigudes: „Oh, jumal küll, milline hirmus õnnetus! Meie kallis, kallis Vera!” Ta kummardus lamaja kohale ja püüdis teda selili keerata, kuid samal ajal jõudis trepi juurde köögis toimetanud tädi, kel oli sel päeval peas punane parukas. Ta lükkas vanamehe lamaja juurest kõrvale ja püüdis õde tolle põski patsutades äratada. „Suusi, kallis, tee ometi silmad lahti!” hüüdis ta meeleheitlikult lamaja nägu vaheldumisi silitades ja kloppides. Külalised püüdsid teda õe juurest eemale toime­tada, kuid tädi ei nõustunud istet võtma. Juba kutsutud kiirabi tuli imeväel lausa mõne minuti pärast. Noored parameedikud jäid lamavat vanainimese­keha nähes rahulikuks. Nad asusid kohe asjalikult elustama, kuni lamaja pea järsku küljele jõnksatas. „Ta on surnud,” ütles üks meedikutest kurvalt. „Ilmselt murdis ta trepist kukkudes kaela.”

Lily tundis äkitselt meeleheitlikku hirmu. Ta haaras diivanil väriseva Vera kaissu ja vaatas millegipärast tolle vasemat rannet. Seal oli väike kolmnurkne arm. See oli tõesti Vera, mitte Suusi. Ta kõnetas Verat tasakesi, nimetades mitu korda hellalt tema nime. Halliks tõmbunud näoga vanamees seisis nende ees, kogeles midagi kaastundeavalduse taolist ja põgenes siis trepist üles talle ajutiselt antud tuppa. Mõne aja pärast maja juurde jõudnud surnuautost astusid tuppa kaks valges ürbis inimest. Nad pakkisid Suusi elutu keha tõmblukuga kotti ja sõidutasid raami peal auto juurde. Verale ulatati mingid paberid, kuhu tuli alla kirjutada, ja räägiti midagi, ent ei Lily ega Vera ei suutnud veel öeldust aru saada. Auto sõitis maja eest aeglaselt minema ja kadus kuhugi Vabaduse puiestee poole. „Surnukuuri viivad,” sosistas Vera Lilyle otsa vaadates ja tõusis järsku sohvalt. „Me katame nüüd laua ja tõstame täna õhtul klaasi minu kalli õe mälestuseks!” ütles Vera otsustavalt. Külalised istusidki lauda ja tõstsid klaase võrratu Suusi mälestuseks. Kui hakati laiali minema, pöördus Vera kanaldaja poole ja ütles, et too oma asjad kokku pakiks ja veel samal õhtul majast lahkuks. Vanamees rääkis küll nädala lõpuni majja jäämisest, kuid Vera ei tahtnud sellest kuuldagi. Ootamatult palus ta hoopis Lilyt meest paar päeva enda juures võõrustada, kuni too oma tähtsad toimetused linnas lõpetab ja tagasi Saaremaale sõidab.

Nad asutasid minema ja Vera manitses Lilyt, et too helistaks kohe, kui midagi peaks juhtuma. Ta sosistas midagi Suusi testamendist, mille lootis veel selsamal ööl üles leida, ning ütles lõpuks kibeda muigega: „See olin ilmselgelt mina, kes pidi täna õhtul lahkuma.” Ta vaatas Lilyle tungivalt otsa ja tegi väikese pea­liigutuse vanamehe poole. Mees ei istunudki autosse, vaid lubas omal käel Lily majja jõuda. Lily poleks temasugust mitte mingil tingimusel oma koju lubanud, ent mõistis, et ta lihtsalt peab tädi Vera sellest tegelasest veel enne ööd vabastama. See oli nagu lõik mingist kriminaalfilmist, nagu mõni Agatha Christie väljamõeldis, aga ometi seisis eeskojas Vera väike kuju oma sünnipäeva õhtul üksinda ja Suusi oli viidud surnukuuri.

Kanaldaja jõudiski hilisõhtul kohale. Tal oli kaasas ootamatult vähe asju, vaid üks keskmise suurusega reisikott ja tühi seljakott õlal. Lily pakkus viisakalt teed ja võileibu ning seadis isa kabinetti sohvale magamisaseme. Lõpuks läkski külaline magama.

Lily kirjutas kulude kaustikusse viimaste päevade ostud ja tegi mõned vajalikud arvutused ning kavatses samuti magama minna, ent ligunes veel pool tunnikest vannis. Voodisse jõudes tundis ta suurt väsimust ja pea käis natuke ringi. Ta kuulis, kuidas suur põrandakell lõi saalis pooltunni kumiseva kaksiklöögi ning Lily toas tegi väike Prantsuse kaminakell samuti oma pooltunnihelina. Oli pool kaks, viimane aeg lambi kustutamiseks ja väikeseks hiliseks meditatsiooniks. Lily tõmbus just kerge suleteki all kerra ja kavatses kõik päevasündmused veel enne uinumist rahulikult silme eest läbi lasta, kui uks avanes. See oli kanaldaja, kes lähenes ebakindlal sammul, kuid otsusekindlalt Lily voodile. Isa tepitud hommikumantel ei suutnud katta ta valkjat laialivalguvat keret ja Lily silmas lillakat riista hõlmade vahelt välja tolknemas. Mees vajus ähkides voodi servale ja vajutas hämaruses Lilyt otsides huupi otse tema kõrisõlmele. Kanaldaja suust tuli tugevat alkoholilehka.

„Isa Hennessy,” mõtles Lily vihaga. „See siga on baarikapi kallal käinud ja muidugi kõige kallima margi valinud.” Ta püüdis meest voodist minema tõugata, kuid raske kere vajus talle peale ja mehe suust kostis himukas kähin: „Ole rõõmus, pliks, et ma lõpuks kohale jõudsin. Keegi pole mulle veel öelnud, et ma oma asja hästi ei mõista ajada. Sinusugusele armetule vanatüdrukule kärab üks väike pauk ära nagu naelapea pihta, oledki siin juba sammalduma läinud.” Mees kiskus teki Lily pealt ootamatu jõuga ära ja üritas tegudele asuda. „Tiirane vana rott!” pomises Lily. Ta haaras öökapilt esimese käepärase relvana toeka pronksist küünlajala ja virutas vanamehele huupi täie jõuga. Kostis imelik raksuv heli ja mees jäi kogu oma raskusega Lily peale vaikselt lamama. Küünlaalus oli katki läinud ja selle üksikud osad veeresid kolinal mööda tuba laiali. Lõpuks õnnestus Lilyl end raske kere alt välja vingerdada.

Ta oli päris kindlasti vanamehe pealage tabanud, kuid verd ei paistnud esialgu kusagilt. Paari minuti jooksul ei osanud Lily midagi arukat mõelda, aga siis meenus talle Vera ja ta helistas elutoast, lootes, et ehk ei ole tädi veel magama jäänud. Vera vastas kohemaid, nagu oleks ta kõnet oodanud. „Ära midagi tee, ma olen kohe sinu juures,” kuulis ta Verat uskumatult rahulikult kõnelemas. „Helistan kohe takso. Püsi vaikselt ja jäta ta luku taha, kui võimalik.”

Vera jõudiski kiiresti kohale ja tahtis kõigepealt vanameest näha. See lamas täiesti vaikselt, väike verenire ninasõõrme all hangumas. Vera haaras esimese asjana ilusast tepitud hommikumantlist: „Rikub veel hea riide ära. Mina ju selle sinu isale õmblesin. Kuidas ta üldse selle peale tuli, et see endale selga ajada?” Lily selgitas, et oli vanamehe isa kabinetti magama juhatanud ja hommikumantel rippus seal riidekapis. Vera aga ei hakanud vastust kuulamagi, vaid tõi verandalt suure lillelise viskoosvaiba ja käsutas Lily end aitama. Üheskoos keerati vanamees vaiba sisse ning Vera tahtis sinnasamasse tuua ka kõik tema asjad. Nad läksid kabinetti ja leidsid sealt reisikoti, mis tundus liigutades üsna raske. Väikesed kivist kaminakujud ja peaaegu kogu nende lauahõbe oli hoolikalt käterätikutesse pakitud. Lily märkas ka mitut isa kallis köites raamatut ja paari väiksemat vasegravüüri. Seljakotist tuli välja muidki siitsamast tubadest ära korjatud iluasju ja mitu tädide majast kaasa võetud raamatut. „Ei noh, puhas töö!” sosistas Vera kurjalt. „Kotid ja seljariided võtame kõik kaasa. Pane midagi soojemat selga, nüüd on vaja vanamees ja kõik ta kodinad majast välja saada.” Lilyt pani imestama tädi enesekindlus, nagu oleks Vera lausa iga päev laipadest vabanemisega tegelnud.

Nad tassisid raske vaibarulli Võidu pargi servale ja rullisid siis vanamehe tüseda valge kere vaiba seest välja. Kant tundus olevat inimtühi, nad ei ­kohanud kedagi. Lily kiirustas tagasi koju riideid, reisikotti ja seljakotti tooma ning imestas tee peal, kuidas nad ometi raske vanamehe nii kaugele olid suutnud tassida. Vera oli tal keelanud autot võtta, selgitades, et krimifilmides uuritakse just autode pagasiruume. Tagasi tulles nägi Lily väikest kasvu Verat kunagisest kaitsekraavi süvendist välja ronimas, korralikult kokku rullitud vaip kaenla all. Vanamees lebas külili keeratult süvendi põhjas samblal. Sinnasamasse viskasid Lily ja Vera ka kõik tema asjad. „Kui peaks ärkama, võtab oma kodinad ja läheb minema,” kinnitas Vera Lilyt enda vastu surudes. „Kui on surnud, siis on surnud! Meie sinuga ei tea midagi ega ole kuulnud. Küll Suusi oma kalli sõbra teisel pool ilusasti vastu võtab. Nemad ju sobisid nii kenasti. Lõpuks lükkas ta vaese Suusi küll trepist alla, aga eks ta arvas, et mina lendan seal surnuks, me olime ju varahommikul teineteise juuksed ära värvinud, et külalisi üllatada,” seletas Vera kurvalt. Hommik hakkas juba hahetama. Nad läksid majja tagasi ning pakkisid vanamehe linad, teki ja padja suurde sangadega kotti. „Sinu voodi­riided ka, kallis laps,” ütles Vera. „Kõik, mis temaga vähegi kokku puutus.” Nad pesid nõud ja hõõrusid niiske käterätikuga üle kõik asjad, mida vanamees võis puudutanud olla. „Kui midagi leitakse, ütled, et ta viibis siin paar korda külalisena. Näiteks pärast seda, kui te isaga Indiast tagasi tulite. Te ju ikkagi kohtusite Vārānasis!”

Lõpuks olid Lily ja Vera üsna kurnatud. Öö oli möödunud sõba silmale saamata, ent kõigiti tegusal Veral jätkus hakkamist veelgi. Ta keetis kohvi ja tegi võileibu. „Ega me ei saa siia niisama istuma jääda. Kogu see kraam tuleb kaasa võtta ja kusagil kaugemal konteineritesse toppida,” õpetas ta Lilyt, kes tundis end juba tõelise kurjategijana. Nad otsisid endale Lily riidekapist paremad ja soojemad riided selga – oli turgutav end pärast magamata ööd pisut üles lüüa. Siis tuli võtta koridori valmis pandud pambud ning sõita mitme bussiga Lasnamäele. Seal poetasid nad tänavatel ringi jalutades linad ja muud riided suurtesse prügikonteineritesse ning asutasid end lõpuks tagasiteele.

Vera jäi Lily juurde paariks päevaks. Nad võtsid telefonikõnesid ja korraldasid Suusile väärika ärasaatmise. Lõpuks otsustasid nad jalutada Võidu parki, et näha, mis on saanud kraavi lükatud vanamehest ja tema kodinatest. Nad leidsid õige koha üles, kuid samblases süvendis ei olnud midagi. Pisut eemal mändide vahel lebas vihmast mustaks ja märjaks sadanud seljakott. Ilmselt oli vanamehel eluvaim siiski sees olnud. Küllap oli jahe öine vihm ta üles äratanud ja ta oli jalad alla saanud. Lily saatis tädi Rahumäele tema majja, kus Vera lubas kohe magama heita ning keeras ukse seestpoolt kahekordselt lukku. Lily kuulis lõpuks ka riivi kolksatust, mõeldes murelikult, et äkki on vanamees siiski kuidagi majja pääsenud ja hakkab nüüd tädi ahistama. Aga Lily teadis, et Vera on kõvast puust, nagu oli olnud ka Suusi.

Kui Lily ärkas, oli vaikne jahe keskhommik. Ta lasi jalad põrandale tuhvleid otsima ja kuulis mingit krõbinat, nagu oleks kausist natuke kuivi herneid põrandale valatud. Seejärel kuuldus elutoast kellegi energiline galopp, siis jäi kõik vaikseks. Elutoas ei torganud midagi silma ning Lily oli juba valmis arvama, et oli krabinat ette kujutanud, kuid äkki kostis see ülemise korruse veranda­toast. Ninna tungis vastik võõras hais ja siis märkas ta elutoa seina ääres läikivaid musti pabulaid. Majas oli mingi loom, aga mis loom? Pärast koristamist ja ülipõhjalikku vanniskäiku jõi Lily hommikukohvi ja otsustas siis ette võtta mõned pakilised aiatööd. Enne väljaminekut helistas ta Verale. Tädi rahulikku armastavat häält oli pärast hommikust ebameeldivat leidu hea kuulda. Lily tundis, et Vera on talle tõeliselt lähedane, nagu tädid olid varemgi olnud. Aga nüüd on Vera üksi ja temagi peab oma suures vanas majas omal jõul hakkama saama, hea seegi, et majaga on kõik korras ja tema, Lily, käsi käib hästi. Aga nad mõlemad tundsid suurt kergendust, et vanamees ei olnud siiski ära surnud. Lily ei olnud Veraga kunagi nii pikalt rääkinud. Õieti ei olnud Lily mitte kellegagi peale isa pikemalt argiasju arutanud ja naiste kombel natuke klatšinud. See tundus päris mõnus, isegi vabastav. Lõpuks soovitas Vera tal jälle klaverimängule mõelda. Ta lubas isegi hakata paar korda nädalas Lily pool õhtuid veetma, et tema mängu kuulata. Viimaks rääkis Lily Verale ka krabinatest majas ja vastikust haisust ning junnidest seina ääres. Sellest oli veidi piinlik kõnelda, aga Vera hakkas naerma: „Armas aeg, laps, sul on ju majas rott või hiired. Vaata kõigepealt oma köögikapid üle!” Ometi polnud Lily majas kunagi varem närilisi näinud.

Järgmisel päeval kattis Lily kuuseokstega roose ning sidus paarile noorele õunapuule ümber jõupaberit ja natuke tõrvapappi. Enne talve tulekut tuli köögi­aknale kinnitada isa tehtud linnumaja. See suvel ära puhastatud majake seisis verandal vana vitstest punutud sohva all. Lily sirutas käe linnumaja järele ja järsku nägi teda. Seesama lõuahabemega rott, kelle nad olid kompostikastist välja lasknud, vaatas talle linnumajast vastu nagu koer kuudist. Nad vaatasid pisut aega teineteisele otsa, siis volksas rott linnumaja juurde kummardunud Lily kõrvalt mööda ja kadus lahti jäetud klaasuste vahelt õue. See oli ootamatu ja hirmutav kohtumine. Lily sulges veranda topeltuksed eriti korralikult ja lükkas nii välimisele kui ka sisemisele uksele toeka riivi ette. Rott oli erakordselt suur ja haisev ning tugev vastikustunne ei lubanud Lilyl sel õhtul linnumaja puudutadagi. Ilmselt tuleks see millegagi desinfitseerida. Ta teeb seda homme. Uurib, mis aineid tuleks kasutada ja kuidas hirmsast närilisest lahti saada.

Aiatööst ja ehmatavast kohtumisest väsinuna elutoa diivanil pooljuhuslikult magama jäänud Lily ärkas taas mingi võõra heli peale. Tööriiete ja paksu kampsuniga diivanil – see ei olnud tema moodi. Ta vaatas enda peale pahandades hämaras elutoas ringi ja tajus järsku, et diivani teisest otsast vaatab keegi tema peale ülalt alla. Paar väikeseid silmi jälgis iga Lily liigutust ja korraga ta taipas: see oligi rott! Tüse halli lõuahabemega loom oli suurem kui enamik naabrite kasse. Ta seisis diivani kõrgel nikerdatud servaga seljatoel vaid tagajalgadele toetudes ja häälitses ärevalt. Roti kõhualune oli samuti hallikas ning taga­jalgade vahelt küündis groteskselt esile väike lillakas riist. „Nagu ­vanamehel!” jõudis Lily veel kohkunult mõelda, kui loom korraga jõulise hüppe tegi, nagu känguru, ning Lilyt valusalt alahuulest näksas. Verd voolas lausa uskumatult palju, Lily kargas jalule ja tormas vannituppa, et näha, kui palju ta viga on saanud. Rott oli kadunud ja Lily helistas esimese ehmatusega Verale. „See on tõsine asi,” ütles Vera murelikult, tellis kohe takso ja sõitis tema juurde. Ikka veel tööriietes, köögist haaratud linane nõuderätik verest läbi imbunud, nii leidis Lily end traumapunktist. Vera arutas valveõega, et rott võib ehk maru­taudis olla, kui niimoodi inimest ründab. Lily ei suutnud isegi oma nime öelda ega mäletanud isikuandmeid. Õnneks oli Vera tema käekoti kaasa haaranud ja otsis nüüd rahakoti vahelt dokumenti. Lily hoidis rätikut näo vastas, vastiku­sest ja vihast värisedes. Üsna pika ja närvilise ootamise järel ülerahvastatud ruumis pääses Lily lõpuks väsinud kirurgi juurde. Huul ei olnudki väliselt eriti kannatada saanud, vaid paar hambajälge alumise huule sisepinnal, kuhu tehti õmblus. Marutaudivaktsiin süstiti õlavarde ja anti kaasa leheke, kus olid kirjas veel nelja süstimise kuupäevad.

Marutaudivastane süst, teetanusevaktsiin ja profülaktiline antibiootikumikuur – nii Lily kui ka Vera pidasid seda kõike korraga paljuks, kuid allusid siiski valgete kitlitega inimestele, kes olid tulnud ebatavalist patsienti vaatama. „Sa oled siin tõeline sensatsioon!” kiitis Vera isegi mõnevõrra rahulolevalt. Ta oli kogu elu tähelepanu nautinud, vastupidiselt Lilyle, kes ei soovinud muud kui jõllitavatest inimestest eemale pääseda. Oli juba varahommik, kui Lily ja Vera lõpuks koju said. Takso tuli kümne minutiga, nagu dispetšer oli lubanud, ja nad kihutasid läbi inimtühjade tänavate Nõmme poole. Vera lakkamatu kõnevool oli ühtaegu tüütu ja rahustav, kuigi Lilyl oli sõnade eristamisega raskusi. Keegi ei olnud millestki taolisest kuulnudki! Roti hammustus Eestis! Nõmmel korralikus elumajas… Ka Verale tundus see täiesti uskumatu ja ilmselt lausa väga ohtlikuna, sest ta otsustas kindlameelselt koos Lilyga majja ööbima jääda.

Vera soovil sõideti varahommikul veel enne kojuminekut uude ehituspoodi rotimürki ostma. Müüja seletas muretult haigutades, kui hästi see toimib: loomake lihtsalt kuivab kokku. Suremine võtab küll mõne päeva aega, aga see-eest ei jää mädanevat loomakorjust kusagile varjatud kohta haisema. Ta lihtsalt kuivab elusalt peaaegu olematuks.

Hommikul asetasid Lily ja Vera väikeseid plastikkarbikesi punase teralise mürgiga mitmesse varjatud kohta majas. Siis pesti korralikult käsi, Vera küpse­tas väikeseid pannkooke, askeldas aias ja ööbis elutoa sohval järgmise hommi­kuni. Pärast kohvijoomist jalutas ta ilusa ilma üle rõõmustades Rahumäele tagasi. Lily suutis küll mõneks tunniks magama jääda, ent ärkas siis valutava huule ja üsna halva enesetundega. Ta polnud varem kedagi mürgitanud.

Mõne päeva jooksul nägi Lily rotti siin-seal aias. Too sibas mingeid oma asju ajades põõsaste vahel ringi ja kadus siis umbes neljanda päeva paiku nägemis­ulatusest. Lily magas rahutult ja nägi veidraid unenägusid, karbike punaste teradega voodi all. Hommikuti selgus, et rott oli öö varjus mürki söömas ­käinud: punaste terakeste siledaks tehtud pind oli mõneski karbis korrapäratuks tuhnitud.

Pühapäeva hommikul nägi Lily rotti taas aias. Elukas liikus väga aeglaselt ega paistnud õieti teadvat, kuhu suund võtta. Päevade edenedes tundis Lily end üha enam süüdlasena. Mürgitaja! Pikad telefonivestlused Veraga ei aidanud süütunnet leevendada ja mõne päeva pärast ei võtnudki ta enam telefoni, vaid lasi sel köögilaual omatahtsi piiksuda. Just Vera oli teda keelitanud kõikjale majas mürki peitma! Lõpuks hakkas Lilyt vaevama mõte, et rotist oleks ehk võinud tema sõber saada. Ta oli lugenud ja telekast näinud, et nii mõnelgi inimesel elas rott kodus lemmikloomana. Isegi ühel tuntud ja armastatud estraadi­lauljal, keda Suusi ja Vera olid küll miskipärast halvustavalt Vodopadoviks nimetanud. Ja veel tollel punkarist näitlejal, mis ta nimi oligi, Merca. Lilyle hakkas tunduma, et rott oli tulnud just tema juurde, oli teda usaldanud, aga Lily oli ta mürgitanud nagu mingi salakaval Medici.

Kui rott oli juba päevi kadunud olnud, asus Lily teda kõikjalt otsima. Ta oli peaaegu kõik mürgikarbikesed kokku kogunud ja need ootasid kuuri all prügi­kotis äravedamist. Keegi Vera tuttav pidi rotimürgile järele tulema. Lily astus viimase majast leitud karbikesega kuuri ja nägi elukat, või õieti seda, mis temast järele oli jäänud, kuuri nurgas põrandal. Rott oli väga kõhnaks jäänud, vaid pika sirgus sabaga pulstunud karvatuust, hambad jubedalt irevil. Lily kaevas sirelite alla sügava augu, nuttis natuke ja asetas sinna lõpuks täiesti uue kingakarbi. Rott oli karbi sees hoolikalt siidpaberi lehtedesse keeratud.

Hommikul ärgates oli Lilyl raske meenutada, kuidas see roti matmisele järgnenud õhtu lõpuks mööda oli saanud. Igatahes tuli hommikul Männikul ära käia, et trimmeriga töömees kohale kutsuda. Külmade tulekuks oli Lilyl aed alati korras olnud, muru tasaseks niidetud ning lehevallid puude ja põõsaste ümber korralikult kokku riisutud. Kevadel kärutab ta siis need parasjagu kõdunenud ja väikeloomadele talvevarju andnud lehed kompostihunnikusse ja kaevab suve jooksul paar korda ümber. Ta mõtles ees ootavatele aiatöödele ja tundis äkitselt ükskõiksust. See oli ebatavaline, sest aed oli Lilyt varem alati rõõmustanud. Ka Vera ja Suusi olid aiatööd armastanud ja tänu sellele suure­pärases vormis püsinud. Jah, Suusi… Omaenda majas trepist alla kukkudes surma saada! Lily tajus järsku esimest korda kaotuse tõelist suurust. Sedagi, kui üksildasena võis Vera end oma majas Rahumäel tunda. Lily oli lugenud kaksikute erakordsest lähedusest. Küllap on Vera imestunud ja kurb, et Lily pole tema kõnedele vastanud. Ta mõtles vihaselt kanaldajast vanamehele, sellele neetud petisele ja kaabakale. Vahest oli vanamees siiski liigagi kergelt pääsenud? Ta oli nende elust kadunud niisama äkitselt, kui oli sinna tulnud. Lilyt haaras tugev soov kanaldaja üles otsida ja mingilgi moel Suusi eest kätte maksta. Ta otsustas, et läheb kohe pärast trimmerimehe kutsumist Vera juurde, sõidab number viis bussiga Männikult kesklinna ja ostab kusagilt paremast kohast vahukoorega kooke, mis Verale eriti maitsevad.

Lily seisis tükk aega avatud riidekapi ees. Ta kavatses valida midagi sellist, mis Verale meeldiks. Näiteks valkjasroosa linane suvekostüüm. Ilm oli veel soe, selline riietus sobiks Vera üllatamiseks. Lily teadis, et Verale ei meeldinud leina­riided, ta oli Lilyl keelanud isegi pärast isa surma musta kanda. Enamik Lily riideid aga lihtsalt olidki musta värvi: teksad ja muud püksid, lühikesed seelikud ning polosviitrid ja paar kõigega sobivat Inglise pintsakut. Isa meelest sobis must talle hästi. Lily oli temaga kontsertidel käies kandnud tavaliselt musta lühikest sametkleiti pärlitega või üht oma kahest pastelsest šanellkostüümist. Isa oli kiitnud Lily minimalistlikku joont ja mustaga sobivaid tumeblonde siledaid juukseid. Ta võttis valkja jaki riidepuult, mõeldes, et valmistab Verale oma rõivavalikuga heameelt. Riiete valimine ja muud väikesed ettevalmistused tõstsid meeleolu. Lily mõtles esimest korda, et oli leinaga seotud tundeid kogu elu kartnud. Ta ei osanud kurbusega kuidagi toime tulla ja püüdis alatasa leida tähtsana tunduvaid tegevusi, et mõtteid isa, aga vahel ka ema varajasest kaotusest kusagile kaugemale lükata. Talle meenus, et isa surma järel oli Vera püüdnud temaga millestki sellisest rääkida, oli vist öelnud, et inimene ei pruugi kogu aeg ühtviisi tubli olla, aga Suusi oli tema jutu katkestanud ja nii see tol korral sinnapaika jäi. Nüüd, kui Suusi oli lahkunud, vajas Vera ehk ise lohutust. Lily valis heledad kontsakingad ja otsustas ilusa ilma auks jala Männikule minna. Pärast võtavad nad ehk Veraga pitsikese õdede kuulsat mitmest marja­sordist valmistatud likööri.

Trimmerimees oli nõus tulema samal õhtupoolikul. Sellega oli nüüd korras, kontsakingad ei hõõrunudki eriti ja päev tundus algavat kõigiti lootusrikkalt. Lily nautis sooja päikesepaistet, kujutledes ootusärevalt, kuidas nad Veraga juba paari tunni pärast Rahumäel kohtuvad. Öine tihe vihmasadu oli teinud õhu värskeks ja Lily seadis sügavalt sisse hingates sammud Männiku bussi­peatuse poole. Talle meeldis väga sealne mändidealune küngas, mis meenutas kuidagi Jūrmalat, kus nad olid isaga aastate eest nädala jagu puhkusepäevi veetnud.

Peatusse jõudes nägi Lily kümneid, võib-olla isegi sadu eri suuruses vihma­usse asfaldiga kaetud kõnniteel aeglaselt teeserva poole liikumas. Oli aru­saamatu, miks püüdsid nad liikuda laiale sõiduteele, kus polnud vähimatki lootust autorataste alt pääseda. Mõned neist olid eemaletõukavalt suured ja lihavad, teised olid väiksemad ja üsna samasugused nendega, kes kodus aias tänuväärselt mulda kobestasid. Vihmaussid muudkui tulid kusagilt ­hõredast murumättast ja mõned neist olid päikesepaistel juba poolenisti kuivanud. Lily otsis heleda kostüümijaki taskutest midagi, millega võiks usse asfaldilt üles võtta ja tagasi niiskele murumättale visata. Ta leidis vaid ühe kasutatud pabertaskurätiku, aga ehk aitab seegi. Varsti tuleb nagunii bussi peale minna ja sõgedad vihmaussid saatuse hooleks jätta. Ta kõndis mitmekümne meetri pikkusel rajal ühte hoovi suunduva sissesõidutee ja hotelli vahel ning luges murule tagasi visatud usse. Sai juba nelikümmend kaheksa, siis tagasi pöördudes juba üle kahesaja. Neid oleks nagu kogu aeg juurde tulnud. Kaks bussi olid peatunud ning siis Lilyt ootamata edasi sõitnud. Kolmsada kakskümmend. Lily mõtles sirelite alla maetud rotile kingakarbis. Ta päästab nüüd vähemalt mõne elusolendi veel ja astub siis bussi peale. Nelisada kuuskümmend. Vihmausse tuli niiskest murumättast kogu aeg juurde, nende hulk kõnniteel ei paistnud sugugi vähenevat. Lily märkas poriplekke pastelse kostüümijaki mõlemal hõlmal ja pisarad voolasid tema silmist lausa pidurdamatult. Ta otsustas, et käib veel vähemalt korra edasi-tagasi. Kaheksasada.

Möödasõitvatest bussidest olid paar Vera tuttavat peatuses toimetavat Lilyt märganud ja Verale helistanud. Ka peatuses katusevarju all platsi võtnud paar kohalikku joodikut olid Lilyt jälginud ja kõvasti nalja saanud, ent arutasid omakeskis, et milleks hullu naist takistada. Ära minnes võtsid nad nagu muuseas kaasa ka Lily väikese käekoti, mis oli künkaservale pudenenud.

Hilisel pärastlõunal kohale jõudnud Vera oli ikkagi lõpuks takso kutsunud. Ta oli paar tundi keeldunud uskumast, et vennatütrega võiks midagi sellist juhtuda, kuid nägi nüüd Lilyt murusel künkal istumas ja enda ümbert kinni hoides ägedalt ülakeha kõigutamas, nagu hooletusse jäetud lapsed vahel teevad. Lily nägu oli määrdunud ja kriimuline. Ta kõigutas istudes oma porist keha ja pomises üha midagi. Vera raputas ja hüüdis teda, püüdes teist iga hinna eest tõusma sundida, et koos taksosse istuda, ent Lily ei paistnud teda isegi ära tundvat. Kui kiirabiauto paarikümne minuti pärast kohale jõudis ja para­meedikud Lilyt ettevaatlikult auto poole talutasid, kuulsid nad teda aina kordamas ühe vanaaegse laulu sõnu. Kellestki Lilyst. Poolenisti viisi pidades ja ikka veel pidurdamatult nutta luksudes sosistas ta: „Kui vaikne muusika mängib… nii silmist sind kaotasin ma.” Kaks kaastundlikku noort ukrainlannast õde, autojuht ja arst, vanem vene naisterahvas, polnud sellist laulu eales varem kuulnud.