Nii nagu keegi ammu enne mind oli maja ehitanud, hakkasin mina oma elupäevade lõpus maja lammutama. See ei käi suure kolinaga ja ekskavaatoritolmu saatel silikaattelliseid korrapärastesse püramiididesse sättides, et soovijad neist hiljem koerakuute või Hiina müüre saaks ehitada. Lammutamine käib tasa ja targu. Iga kord, kui nõusid pesen, jätan need nõuderestile seepi tilkuma, et toidusogane vesi vaikselt letilt alla voolates põranda pehkimise eest muretseks, siis ei pea seda ise üles tirima. Mõni seen pistab nahka, talad ja parketi ja klaasvilla ja puha. Natuke peab põrandat pühkima, et kõik kohad lammutamise käigus majavammieoseid täis poleks ning need jalgu ei jääks, aga see majapidamiskohustus ei võta kauem aega kui hambapesu või hommikuvõimlemine. Mõne pesemata kruuside hunniku võin kuhjata ka toanurka, et hiired saaksid seal poolikuid kohvitasse ümber ajada ja kofeiinisegase peaga kardinapitsist tükke rebida, pojad peenemates kuldääristusega serviisides suureks ja tugevaks sirgumas. Ei peaks ka muretsema selle eest, et köögikappe prügimäele viia, küll need näriliste läbikäiguhoovid lõpuks ise ka kuivainete pähe ära söödaks. Letid hõõrun olematuks neilt lapiga tolmu pühkides, pinnukaupa puitu ja aatomikaupa vakstut hoovi kloppides. Kahvlid-lusikad-noad olen ammugi auklikuks kulutanud. Esiemade moosilusika mataks aeda. Lauast saaks jagu, kui lõikelaud ahju visata ning võileibade jaoks sinki lõigates lauaplaat ajapikku olematuks nüsida. Toolid lähevad niikuinii kogu aeg katki, neid ei tohi lihtsalt uusi osta, kellapatareidest ei hakka rääkimagi, need kulutavad end ise, pealegi marsitaktis ja rõõmuga. Hea muidugi istuda ja kuulata, kuidas aastaajad mööduvad, ja vaadata, kuidas kevadine rohi mõnes päikselisemas laigus nahka pistetud põranda asemel haljendab.

Vannitoaventilaatorisse jätan päevalilleseemneid, et mõni (loodetavasti) laululind ventikalabad oma pessa punuks ja rooste seejärel kuumaveekraani lukku järaks ja pruunmädanik saaks seintesse kolida. Pesumasinajärjekorda ootavatele riietele hakkab korrosiooniaugulisest kraanist vett tilkuma ning sellestki moodustub kena leopardimustriline kompostihunnik. Loodan, et kahhelplaadid purunevad ajapikku, kui noored siin, nagu poollammutatud majades ikka, nädalavahetuseti joomas hakkavad käima ja tühjade õllepudelitega vannitoapõrandal tõde ja tegu mängivad. Kahhelplaadid ei saa ju ometi igavesed olla, kuigi jalge all võiks ära petta küll. Igavesed on vast ainult usk, lootus, armastus ja igilagunematud üheksakümnendatel võssa maetud šašlõkipakid, mis peenraid kaevates labida otsa takerduvad ja astilbede istutamist segavad.

Magamistoaga on lihtne – voodiriided kuluvad kasutamiskõlbmatuks niisama magamisestki, tee kas või iga hommik uus lina tolmulappideks ümber. Riidekapi sisu kulutan seljas viledaks, tüütumate talveriiete jaoks, mida aasta läbi kandes hävitada ei saa, võin hankida koikoloonia. Kuskil nad elama peavad, las närivad minu kampsuneid, mitte mõnda rahvariidekogu või ausa inimese sokisahtlit. Kardinad pleegivad akna ees, kuni need omaenda raskuse all maha varisevad ja sisekujunduses vaibana taaskasutust leiavad. Kui päike selleks ajaks mustri olematuks kulutanud on, võib ka märkmepaberina kasutusele võtta. Kummuti pesusahtlisse mataks kuuseokkahunnikusse naabri toodud küpsisepaki, mis kaks aastat tagasi parima enne ületas ja ilmselt nüüdseks lombiveemaitseline on, et sahtlipõhja mõni vähenõudlik sipelgakoloonia meelitada. Nad saaksid seal igasugu käike sahtlikorruste vahele leiutada. Kui lammutamine juba edeneb ja muldpõrandast taimed võrsuvad, saab mõne tikripõõsa peal lehetäisidki karjatama hakata. Öökapist saaks välja võtta kõik tähtsad tšekid, diplomid, kasutusjuhendid, postkaardid, kutsed, ostunimekirjad ja laenutustähtajalipikud ja naelutada seina, kuni tekst neile kleepunud tolmukorba all tasapisi loetamatuks muutub. Varsti on igand ka keel, milles need kirjutatud on, ning kõik vaatavad lihtsalt, et küll oli kena käekiri.

Elutoas võib asju teistmoodi ajada – raamatutest saan loetud lehti ükshaaval välja rebida, korralikult läbi närida ja papjeemašeega seinu soojustada, sest erand kinnitab reeglit ja ainult miinusprojektidega siin maailmas elatud ei saa, kuskil peab lammutamise ajal ka maja moodi nurgake olema. Loeks kõik raamaturiiulid läbi ja mataks tugitoolid Tammsaare kogutud teoste süljeste ümberjutustuste alla, silbid pea alaspidi ja kõik sõnad valest kohast poolitatud.

Esikut, kuna teiste tubadega on alguses käed-jalad tööd täis, võin lagundada selle peale hästi palju mõeldes, sellele lakkamatult pilke heites, sellest und nähes. Esik pole inimene ka, ta ei hakka selle tõttu lakkamatult luksuma.

Lipuvarda lagundamiseks võin korraldada talgud – lasta päevad läbi lippu heisata ja taas langetada, heisata ja langetada. Võin isegi hümni lasta, siis on meel hea ja töö laabub kohusetundlikult. Võime proovida ka erinevaid lippe heisata, siis teaks vahelduseks ka, mis tunne on elada Ameerikas või Venemaal või Läti NSV-s või Rootsis. Küll siis mehhanismid varsti läbi on ja posti saab mõni toonekurepere elamuks ümber kujundada. Ilupeenardele teevad teod niikuinii iga aasta 1–0, aga eks saaks need ka kimpudeks üles tirida ja mõne monumendi ette kuhjata, mis iganes lähemal juhtub olema. Kiviaiast jagu saamiseks peab järgmist jääaega ootama, hõõrugu see siis kivid kruusaks või viigu lätlastele külakostiks, mul kama.

Kamorka võin täitsa kenasti oma kohale ja korda jätta, et kahhelplaate lammutavad teismelised saaksid enne oma Saku Heleda tarbimist natuke põrandat pühkida, äkki mõni on pirts. Ja no kaheliitrine Taurus on lihtsalt kole, kui sealt kodumaa mulla karva pudelilt kõik need lagunemistolmused näpujäljed paistavad, selle jaoks saavad tolmulappi pruukida.

Ja kui mind enam pole, valvaksid kahhelplaadilammutajaist noored, õllepurgid käes, blondid juuksed tolmukorbaga koos ja roosad dressid siramas, kui ketikoerad, et mu maise vara jäänused kevadekuulutajana lume alt välja sulaks, endal näpud külmast kanged, aastast aastasse, kuni seinte rusude alla mattuvad või mehele lähevad.

Ning kui mu kodu enam kevadlume alt rontidenagi välja sulada ei suuda, on süda rahul, sest tean, et vald ei pea ekskavaatorite peale maksumaksja raha kulutama.