*

Kuidas mahtuda maailma?
Võib-olla on see võimalik
ainult pärast luuletuse sündi.

Las ta lendab, imbub, haakub,
las ta süda tulitab, põletades enda ümbert
halastamatust ja läbikukkumishirmu.

Las ta voolab ja kannab mind
ühe elava palveosakesena
õhu kaarjast väravast läbi.

Las ta tõstab siis taeva poole
oma tänulikud silmad.
Tänu on taevalik võimalus
elu saladuse mõistmiseks.

Las ta olla tunnistuseks
lihast ja verest, ajast ja hingest,
valust ja kannatustest.

Las temas lõõmata
rõõmusõnum armastusest.
Mingu ta ees ja sõnagu:

„Selline ongi inimeste maailm.
Ei oska nad elada haiget saamata.”

*

mina usun
sina tead
sellised on päevad

mina magan
sina valvad
sellised on ööd

mina tulen
sina ootad
selline on elu

siinpool ja igavikus

*

Sinul oma nii kasinas ja
palveküllases elus –

millest on sinul paastuda

kas tõesti lasta lahti
sellest kaitsvast mõttest
mida sa ju kuidagi
käskida ega keelata ei saa

nagu muidki mõtteid

lasta lahti lootusest
et ka selles maises elus
on sinu jaoks ette nähtud
terake armastust

Lootusest mis on alati sinuga
aga ilmub vahel ootamatult
nagu sadu selgest taevast

nõrgudes mööda märga aknaklaasi
viimse vihmapiisana
peale saju lõppemist

ainult jälg – see piisa vonklev rada
jääb veel valulevalt
su üksildasse südamesse tuikama

*

Olen vaevelnud valitsuse all
aga minna on veel

Olen õppinud vigadest
aga minna on veel

Olen pattusid andeks palunud
aga minna on veel

Olen jaganud neile kel puudu
aga minna on veel

Olen õppinud alandlikkust
aga minna on veel

Olen lugenud Looja märke
aga minna on veel

Olen kaevanud kirjakohtades
aga minna on veel

Olen saadu eest kannatanud
aga minna on veel

Olen rõõmuga koormat kandmas
aga kas on minna veel

2020. aastal

*

Muidugi oleme kaua veel koos
naerame ja nöögime
ikka pakume tuge

Muidugi teeme kavatsused teoks
Muidugi armastame
anname andeks

Muidugi paneme kivi kivi peale
käe käe peale Loodame
ja kui vaja siis alustame otsast

Muidugi ei jäta me midagi pooleli
askeldame väsimuseni
Muidugi näeme homset koitu

Muidugi

Kui Jumal annab

*

                                    Estonia hukule mõeldes

Enne kui see laev läks teele
tume vari langes veele

Allaneelamatut kurbust
tundsin üles tõusvat kurgust

Mõtlesin et miks see vaev
suur ja vägev on ju laev

Küllap lehvitasid pardalt
kujutasin ette hardalt

Enne kui see laev läks teele
tume vari langes veele

Vahuribast laeva sabas
aimuv piisk mu palgeid tabas

Seisin tummalt – tuhat luike
oma põrmustatud huike

jätsid minu hingeruumi
vakatasin valust luuni

Rõhuv hirm – ei tea mis nimelt
paiskus laineist Loodan imet

Aastaid silmapiiri seiran
iga halva mõtte eiran

Usk ja lootus – õrn ja puhas
laeva kadumise kohas

hulbib seni uppumata
aeg ei suuda teda matta

*

Jõgi voolab merre
vabanevalt hingates puudutab vesi vett
nuhutab ja noolib siugleb ja silitab
tõukab ja talitseb

Mõned veetaimed
on end loorberipärjana kaasa andnud
et suubumine oleks austusväärsem

Sulandumishetkel saab voolamisest and ja avastus
paine ja pühitsus hümn ja hoomamatus
igavesti kestma jääv riik

„Sinu tahtmine sündigu”
sosistab jõgi merele…

Hämmastav –

ka mittemüüdavad asjad on ostetavad.
Lähed poodi, ostad „Alinale”
15.67 kliendikaardiga –
ja võid varanduse igaveseks endale jätta.
Tuled poest kergejalgselt,
vaevu maad puudutades, peos taevalik kingitus.

Oled tähtsusetu raha eest
saanud kaasa midagi hindamatut,
osakese universumist,
milles erinevad maailma rahvad
saavad teadlikult korraga viibida.

Oled kaasa saanud ühtsuse,
milles eraldatus jääb alles,
uue teadvuse,
mis taganeb, kui su hing palvetades
võtab helid endasse.
Oled teravdatud tähelepanuga teadvusetus,
oled kaalutu osake pagevast aegruumist.

Ometi püsid liikumatu ja tunned,
kuidas klahvilöökide kaupa
ehitub sinu jaoks trepp.
Hoiad end veel tagasi,
ehkki minek on nii kutsuv.

Aga siis, täielikus unustuses,
loovutad kogu enesekontrolli,
hardud jumalikus puhastuses,
mis lubab sul kummardudes puudutada treppi,
siis tõusta kõrgemale ja kõrgemale –

kasvada hingatavaks valguseks,
millesse sulandud kui vaikusesse,
mis lõpuks järgneb,
aga sa ei tunneta seda vaikusena,
sest aimatavana jääb saatma
kauge kellukese kaja.

Viibid lummas,
milles on täielikku kohalolu,
hinge avanemise lihtsust ja siirust.

Oled puudutanud asjade äärt,
saanud kaasa surematu armastuse seemne
ja äratundmise, et suudad selle kasvama panna.
Äratatuna pöörad end taas
maise maailma poole,
milles sa pole enam üksi.