Dagmar Raudam: „Paul”.
Dagmar Raudam, 2021. 170 lk.

Dagmar Raudami „Paul” on kirjeldus sellest, kuidas ühest inimesest saab alkohoolik. Puhas alkokirjandus, õpikunäide. Sealjuures on tähelepanuväärne, et naissoost autor elab empaatiliselt sisse meespeategelase saatusesse sellisel määral, mis tundub olevat lausa võimatu. Tavapärane alkohooliku kujutamisviis pärineb sageli alkohoolikute endi sulest – eks nemad juba teavad, millest kirjutavad, näiteid pole vast vaja nimetadagi, neid leiab kirjanduse ajaloost hulgakaupa, nii välis- kui ka kodumaiste autorite hulgast. Need võivad olla humoorikad pajatused napsutajate seiklustest, näiteks Veikko Huovineni „Lambasööjad”, või kas või mitmed Gerald Durrelli loomaraamatud, kus ta kogumisretkedel mõnusalt tipsutab. Leidub mitmeid kangelasi, kellel on viskiklaas kogu aeg ees ja kõik tööd saavad tehtud ja maailm päästetud (nt Clifford D. Simaki „Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala”). On muidugi ka süngemaid raamatuid, aga millegipärast meenub esmajoones just jooma­kultuuri lõbusam pool. Teoseid, mis süveneksid joodiku kujunemisteekonda, asuksid teda kaitsma või õigustama, pole sugugi ülearu palju.

Žanriliselt liigitaksin „Pauli” melodraamaks. Mõned lugejad, kellega olen muljeid vahetanud, on pisut kahtlevalt arvanud, kas pole kogu kirjeldus liialt „ühte auku”. Kindla peale on, ja teist korda lugedes torkasid need murrangupunktid veelgi selgemalt silma. Erakordselt vastik ja vägivaldne isa, kes lapsed sandiks peksab. Allaheitlik, tasane ja hea emake. Isa oli lausa nii vastik, et paralleelina meenus vaid Afanasjevi „Serafima ja Bog­dani” jõhker militsionäär, ja sama ametit pidas ka Pauli isa. Napsumees oli ta ka. Perekondlik eelsoodumus, võiksid tohtrid selle peale öelda. Peategelase lapsepõlvesõber saab õnnetuses surma. Ja klassivend sureb noorukina autoõnnetuses. Tundub nagu liiga palju? Aga ma ise mäletan, et meie koolis hukkus kunagi üks poiss leitud mürsuga jantides. Koolis kõik arutasid, kas ta on seal kirstus tervenisti või tükikaupa. Ja täpipealt nagu „Paulis”, suri üks mu klassivendadest noorukieas, küll mitte autoõnnetuses, vaid haigusesse, aga väga ootamatult. Ja tal olid samamoodi väga vanad vanemad, nagu Pauli sõbralgi. Kui Paul mõtles, et ta polnud oma klassivenda õieti kunagi tundma õppinud, siis samamoodi mõtlesin minagi – oli selline vaikne poiss, keegi tast eriti midagi ei teadnud. Juba esimese klassi juntsuna käis tal vastas hallipäine naine, tema ema, meie arvasime, et vanaema.

Üks jõhkramaid stseene raamatus on kirjeldus grupiviisilisest vägistamisest spordipoiste keldriolengul. Paul oli kõrval­toas, ei teinud midagi. Suured möödalaskmised, väikesed möödalaskmised. Kassi kaotsiminek. Peaaegu ära uppunud väike­vend. Ebamäärane süütunne. Rõõm asjadest, mis õnnestuvad. Lõpmatud treeningud, sinna vahele joomingud. Kõike jaksab, kõike suudab. Raamatu alguspooles kordub refräänina: kõik on alles ees. Ja siis on ühtäkki kõik juba läbi. Ees ei oota midagi. Koristamata üüri­korter. Kalevipojana Soomes. Üks juhusuhe teise järel. Esimesest armastusest sündis küll laps, aga päris elu oli liiga raske. Kõik jäi ainult plaaniks. Lahkuminek. Plaane teha on tore, aga neid on raske ellu viia. Ja kui siis viimaks üks suur plaan Pauli elule taas eesmärgi annab, siis on see valedele alustele ehitatud. Ta ei ela endale. Ta teeb teistele näitamiseks. Aga keegi ei taha vaadata. Kõik üksnes muigavad heatahtlikult.

Sealsamas kõrval on tema noorem vend, kellel on sama lapsepõlv, samad vanemad. Aga temast ei saa joodikut. Tema teab, kus on lapp ja hari, teeb kõik õigesti. Aitab ema. Oskab hoida lähedust. Venna sisemaailma ei näidata. Pauli silmade läbi on inimesed arusaamatud kujud, siluetid, varjud. Ta ei oska oma tunnetega hakkama saada, neid on palju ja need on suured. Paistab, et läheduse puudus ja oskamatus seda leida või endale lubada on tema puhul otsustavad. Minu jaoks oli raamatu kulminatsioon see, kui kamp noori öösel metsajärves ujub, sigaretiotsad veepinnal hõõgumas, ja Pauli tabab sõnulseletamatu meeleliigutus, ta sukeldub ja ahmib õhku, saamata aru, mis teda niimoodi ühtäkki ängistab ja õnnelikuks teeb. Kui võtad pudelist julgust, on kõik palju lihtsam. Siis saab rääkida, tegutseda, kuhugi minna, midagi ette võtta. Hea hoog on sees. Ja need pohmellihommikud! Veelgi mõnusamad. Õigus laiselda. Mõnus tunne sellest, kuidas jõud ja mõistus tagasi tulevad. „Paul” on eriline raamat selle poolest, et ta näitab väga täpselt, kuidas inimene on juhitud oma teadvustamatusest. Kuidas soov ise omaenda elu juhtida võib viia täieliku juhitamatuseni.

Kas midagi läks valesti? Kas oleks midagi saanud teha teisiti? Kas juhul, kui vigastused poleks Pauli spordist eemale viinud, oleks saatus talle teised kaardid kätte mänginud? Seda me ei tea. Aga Paul on niigi tugev, ta ei joo vahepeal aastaid, kuidagi läheb aga kõik jälle käest ja lõpp on päris kole.

Kui teosele midagi ette heita, siis proloogi oleks võinud ehk välja jätta. Isegi raamatu lõppu ei oleks ma seda tõstnud. Aga niiviisi avapeatükina näitab ta liiga ilmselt kätte, kuhu lugu tüürib. Oleks olnud mõjusam jätta kõik lugeja enda avastada. Raamatu algupooles esineb ka mõningaid keelelisi konarusi, hiljem loksub aga kõik paika. Peatükid on lühikesed, lihtsas ilustamata keelepruugis, ütlevad otse, mis vaja öelda. Ühe suurepärase tegelaskuju võiks eraldi esile tuua: Pauli mamma, välja­veninud dressipükstes kõhn sooniline maavanaema, suits alati hambus, kare ja soe. Jaa! See oli ju ka veel, et mamma suri siis, kui Paul oli kuskil liiduvabariigis võistlemas, ja keegi isegi ei saatnud telegrammi, et on mamma matused. Paul ei saanud aru, miks talle ei teatatud. Järjekordselt. Temaga ei arvestatud.

Ja kõik muu… Ajastu detailid. Atmosfäär. Higiste riiete lõhn. Tihastele pekki. Külmad aprilliilmad. Õitsvad toomingad, mis ajavad pea segi. Paul on üdini tundlik. Tema tunded ja mõtted on üks tervik, ta ei oska neid lahti harutada ja eritleda. Kas ta on natuke nagu rumal ja puudulik? Ei ole ju. Ta joonistas pliiatsiga majade plaane, täpselt ja hoolikalt. Aga kellest sai arhitekt? Hoopis väikevennast, kes oli prillipapa! Jah, see kõik on melodraama, vaene Paul, miks küll temal elus ei vea. Oleks ju võinud… kõik oli olemas. Ilus pikk poiss. Kärsitu, jah. Koolipinki ei mahtunud jalad ära. Teate mis? Kui on üks asi, mida ma vihkan, siis see, et alati öeldakse, kõik on sinu enda teha, või et ise oled süüdi. Aga rohkem kui pooled asjad, veel rohkemgi kui pooled, on kinni selles, kas sul on õnne. Just, õnne. Ja teine pool tuleb sellest, kus ja mis ajal sa elad. Kui elad taksoviina ja Viru ärikate ajal, siis müüdki Karhu mütse. Kui ei müü, siis kannad. Pange seesama Paul nüüd oma sünnivõimetega näiteks aastasse 1920 ja katsuge siis tema saatus läbi kirjutada. Või kui seesinane Paul ei sünniks mitte Eestisse, vaid Bangladeshi. Seda on muidugi natuke raske ette kujutada, siis peaks ta oma tõuomadustelt ikka vähe teistsugune olema. Aga oletagem, et Bangladeshis elab eesti perekond, või Kanadas või mõnes muus kohas. Inimene ise ei tee peaaegu midagi ära. Tähendab, teeb küll, miks ta ei tee. Paulist oli ka kõvasti kasu, vähemalt Soome rahvamajandusele. Ta oli tubli töömees. Ja kui palju on meil selliseid kuldsete kätega Paule, kes kuskil oma haige selja, haige pea ja südamega täismehe eas otsad annavad? On nad kõik ikka ise selles süüdi? Sellepärast ongi see raamat pühendatud poistele, kes ei osanud elada. Ja kes oleme meie, et neile või üldse kellelegi öelda, kuidas on õige ja kuidas peab.