Möödunud aastal meie hulgast lahkunud Arvo Valton oli üks ugrimugri maailma ilmasambaid. Oma elust pühendas ta mõnikümmend aastat sellele, et toetada ja tõlkida enamasti praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumil elavate soome-ugri vähemusrahvaste kirjandust. Valton oli 1993. aastal Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni (AFUL) asutamise juures ja teenis selle presidendina aastatel 1998–2012. Tema sellealasest tegevusest annab tunnistust rohkem kui kuus tosinat raamatut, mille üle on isegi raske arvestust pidada: poolsada luulekogu, tosin proosateost ja -kogumikku ning viis eepost.[1] Valtoni hiiglaslik tõlkeprojekt, mille juures olid eestindajatena tegevad ka näiteks Leelo Tungal, Peeter Volkonski, Ellen Niit, Valeeria Villandi, Art Leete ja Jaan Õispuu, oli antoloogilis-entsüklopeedilise haardega, hõlmates mitmesaja autori teoseid. Kõige suurema ulatusega on 2005. aastal ilmunud udmurdi luule ülevaatekogumik „Hõbepaat”, kus on esindatud 123 autorit; kaugele maha ei jää ka kokku 66 karjala, vepsa, ingerisoome, komi, udmurdi, mari, ersa, mokša ja neenetsi luuletaja teoseid esindav valimik „Kuum öö”. Kogu seda eesti keeles kättesaadavaks tehtud tekstikorpust võib – vähemalt luule ja lühiproosa osas – nimetada kanooniliseks valikuks soome-ugri vähemuskeelsete kirjanduste klassikast ning tänapäevaste autorite loomingust. Tähelepanu väärib, et Valtoni algatatud luulevalimikest veerandsada ehk ligi pooled sisaldavad lisaks eestikeelsele tõlkele ka originaaltekste ning 15 väljaandes ka inglis- ja venekeelseid tõlkeid. Nende kaudu on soome-ugri vähemuskeeltes kirjutatud luule muutunud nähtavamaks nii autorite kodumail kui ka laias ilmas.
Aga mis on see veidi salapärane ugrimugri maailm, kus Valton tegutses, ja kuidas see toimib? Minu meelest on seda kõige parem seletada mõne loo varal. Näiteks ühe rahvasuust kuuldud jutu järgi otsustanud kaks tudengist noormeest kord nõukogude ajal kuhugi minna. Sõitnud rongiga Moskvasse, seal vaadanud väljuvate rongide sõiduplaani ja otsustanud edasi minna Marimaa pealinna Joškar-Olasse, kus nad kedagi ei tundnud. Aga mis seal teha? Arvanud, et seal on ülikool – ikkagi autonoomse vabariigi pealinn – ja ülikoolis mari keele teaduskond. Sellel omakorda peab olema ühiselamu, mis majutab mari filoloogia tudengeid. Need eeldused pidasid paika ja õige ühiselamu leiti üles. Mõlemad olid Tartus laulnud Hellero rahvalauluseltsis ja oskasid mõnda mari laulu. Laulsid siis ühiselamus koridori peal või kuskil, kus neid kuulda oleks, ja kuni õiged inimesed neid üles leiavad. Sattunud siis ühe mari folklooriansambliga mööda Marimaad ringreisile, teinud enda ülalpidamiseks ka talutöid ja lõpuks tulnud Eestisse mõne aja pärast tagasi.
Selles loos on minu meelest peidus mõndagi ugrimugri maailmale olemuslikku. Räägin siin nimme „ugrimugri maailmast” ja mitte „soome-ugri maailmast”, et läheneda nähtusele ebamäärasemalt ja ehk ka mütoloogilisemalt. Seda seepärast, et kogu kõnesolevat asja on raske määratleda, see tundubki koosnevat esmapilgul juhuslikest ja võib-olla tühisena näivatest mitteformaalsetest ühendustest, niidikestest või sähvatustest. Need kokku võivad moodustada midagi palju olulisemat ja tugevamat, justkui oleksid sattunud mingisuguse varasema maailma kaardi räbalatele, mis nüüdse maailma nurgatagustes vedelevad. Kui säärastele asjadele pikalt mõelda, võib hakata kahtlema, kumba maailma tuleks õigupoolest tõelisemaks pidada.
Sellist fenomeni kirjeldab tabavalt Art Leete, kes Arvo Valtoni mälestuste kogumikku „Soome-ugri minu elus” arvustades märgib:
Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada [—]. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni.[2]
Kui olla ugrimugri maailmaga pikemalt seotud, tuleb ikka igasuguseid ootamatusi ette: ei või teada, kuhu või kuidas sa ise välja jõuad või kes sinuni jõuab. Näiteks võib sinu korteri ukse taha saabuda järsku Koola saami folklooriansambel või kontorisse väljapaistev handi haridustehnoloogia edendaja ja filosoof. Või kui üks Eestis ülikoolis käinud marilane leiab võimaluse, et ühes tema kodumaa ajalehes võiks ilmuda Madis Otsa „Pesakonna” koomiks mari keeles, siis avaneb võimalus teda aidata autorilt loa nõutamises. Säärased asjad lihtsalt juhtuvad ja iga sündmust õiges kontekstis vaadates on kõik lõpuks loogiline ja arusaadav.
Kui ise tudengipõlves Saamimaal ringi rändasin, siis teati näiteks Guovdageaidnu alevis mind viia öömajale Iŋgor Ántte Ánte Mihkkali (ametliku nimega Ánte Mihkkal Gaup) majja, kus pererahvas rääkis, et igasugused külalised muudkui satuvadki nende juurde. See kohtumine oli mulle väga hariv – sain teada palju olulist saami kultuuri kohta ja mäletan, kuidas rääkisin lõpuks üht mansi muinasjuttu inglise keelel põhinevas pidžinis, milles kasutasin nii palju põhjasaami keele sõnu, kui toona oskasin.
Ugrimugri maailmale on iseloomulikud sellised kultuuride kokkupuutumisest sündivad sädemed nagu too kord, kui ersa etnomusikoloog Vladimir Romaškin (Jovlań Olo) kuulis Tartus laulmas Hellerot, mis muu hulgas Tartus elanud ersalase Viktor Danilovi õpetatud ersa laule esitas, ning sai sellest innustust, et hiljem luua Mordva vabariigi pealinnas Saranskis ansambel Toorama, mis traditsioonilise ersa meestelaulu varjusurmast suurtele lavadele tõi. Ja kui Helleros laulnud Paul Hagu omakorda 1990. aastate lõpul kuulis Toorama esinemist hõimupäevadel, sai ta innustust, et Tartus kokku kutsuda seto meestelaule laulev punt Liinatsuraq, mis oli toona ainuke seto meestelaulu kollektiiv ja innustas omakorda järgmisi. (Mulle meeldib arvata, et need mõlemad kontserdid peeti Tartu ülikooli peahoone aulas, ja ma ei julge ilusa loo rikkumist peljates fakte kontrollima hakata.)
Need ugrimugri maailma läbivate punaste niidikeste näited kipuvad jääma suulise kultuuri valda. Omakeelse kunstkirjanduse teke on Venemaa soomeugrilastel olnud hiline, kirjandusliku aktiivsuse olulisim algpuhang paigutub tihtipeale XX aastasaja algusse.[3] Oma keeles ilukirjanduse loomine võibki olla raske, lihtsam on jääda kultuuri arhailiste ja traditsiooniliste vormide juurde. Vähemuskeeles kirjutav kirjanik peab tõestama, et tema emakeeles (või pärandkeeles) on võimalik seda, teist või kolmandat teha. Säärane töö võib olla üsna üksildane ettevõtmine, kui seda ei toeta kaaskannatajate või muude entusiastide kogukond. Tänu Arvo Valtoni väsimatule tegevusele viimastel aastakümnetel on ometi võimalik tõdeda ugrimugri kirjasõna vabariigi olemasolu. See omakorda on osa ugrimugri maailmast, mis seestpoolt näib palju suurem kui väljastpoolt ja mis oma valdavas osas eksisteerib ametlike ja formaalsete institutsioonide kõrval ja mõnikord lausa nende kiuste.
Mõistagi on vajalik akadeemiline teaduskoostöö soome-ugri keelte ja kultuuride uurijate ja neid koondavate asutuste vahel, aga siin mõistan ma ugrimugri maailmana pigem kõike seda, mis toimub seesuguse teadustöö kõrval või seostub selle eesmärkidega kaudselt. Näiteks keeleteadust saab teha ja on tehtud ka nii, et sellel ei ole erilist puutumust vastavat keelt kasutava kogukonnaga. Õnneks on uurali keelte ning kultuuride akadeemiline uurimine ja õpetamine loonud väärtuslikke sidemeid ja aidanud võimalikuks teha ugrimugri maailma: raskesti määratletava, ebamääraste piiridega ja ootamatuid seoseid loova võrgustiku. Näiteks Paul Ariste algatusel kogunes nõukogudeaegsesse Tartu ülikooli aspirante paljude soome-ugri rahvaste hulgast. Nemad omakorda tallasid sisse uusi radu ja võimaldasid järgmisi ühendusteid.
Ühiste institutsioonide loomisel on liikumise suurim saavutus olnud soome-ugri rahvaste maailmakongressid, mis toimusid aastatel 1990–2021, kokku kaheksa kongressi: Komimaal Sõktõvkaris (1992), Budapestis (1996), Helsingis (2000), Tallinnas (2004), Hantõ-Mansiiskis (2008), Ungaris Siófokis (2012), Soomes Lahtis (2016) ja Tartus (2021). Järgmist pole ilmselt niipea oodata, kuna kongressil esindatud rahvaste ida- ja läänepoolse osa vahele näib olevat langenud uus raudne eesriie.
Nõukogude Liidu lagunemise järgse kodanikuühiskonna (taas)sünni vaimustuses sündis maailmakongress 1990-ndate algul kui keskne institutsioon, kuhu saatis oma delegatsiooni iga soome-ugri ja samojeedi rahva rahvuskongress või keskne rahvusorganisatsioon, et arutada rahvusliku taassünni olulisi, sealhulgas poliitilisi küsimusi. Aegamööda, kui 1990.–2000. aastate optimism järk-järgult kadus, kujunes sellest omapärane kokkusaamine, kus võis kuulda Soome, Eesti ja Ungari presidendi ning mõne Venemaa ministri pidulikku kõnet, aga kohata ka ennast delegaatide, vaatlejate või ajakirjanike hulka munsterdanud haritlasi, keeleteadlasi, kunstnikke, kirjanikke ja noorsooaktiviste ning igasugu muud huvitavat rahvast.
Kui varasematel kongressidel katsuti arutada poliitilisi teemasid, lahendati XXI sajandi Venemaal võimuküsimused lõpuks nii, et näiteks põlisrahvaste õiguste asjus midagi väga arutada ei jäänud. Venemaa soomeugrilaste rahvuskongressid kohitseti ja sunniti tegema koostööd kohalike võimudega. Nii oli idapoolsete rahvaste delegatsioonide hulgas üha rohkem ametnikke ja maailmakongressi suures saalis aeti võrdlemisi igavat venekeelset juttu. 2012. aasta kongressi ühel kuluaarikohtumisel võrdles president Toomas Hendrik Ilves toimuvat Eestimaa Kommunistliku Partei rajoonikomitee istungiga 1980. aastatel ja küsis Eesti delegatsioonilt, kas ei oleks võimalik midagi huvitavamat korraldada.
Kuid suure saali kõrval oli kongressil ka teisi formaate: mida väiksem ja päevakorratum kogunemine, seda sisukamat juttu aetakse ja kasutatavate keelte arv kasvab. Seda suurem oli ka tõenäosus, et kohtumisest võib tulla tuge mõne soome-ugri keele või kultuurinähtuse edasikestmiseks või lausa millegi uue sünniks. Ugrimugri maailmal pole selget keskust – isegi 2013. aastal algatatud soome-ugri kultuuripealinnade traditsioon käib külakorda pigem väiksemaid asulaid pidi – ja kõige viljakam võibki olla see, mis toimub eri ääremaade esindajate omavaheliste, tihti kahepoolsete kontaktide varal, nagu näiteks setode sidemed ersade ja udmurtidega.
Kuna institutsioonide roll on ugrimugri maailmas kõrvaline ja parimal juhul kaudselt toetav, on seda olulisem roll järjekindlalt asja ajavatel üksikisikutel, nagu Arvo Valton või Paul Ariste. Laenan jälle Art Leete sõnu:
Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane. [—] [K]oostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul.[4]
Üks vähem formaalne omavaheliste ugrimugriliste sidemete tekitamise formaat on olnud soome-ugri kirjanike kongresside sari, mis sai alguse 1989. aastal Marimaal Joškar-Olas ehk kolm aastat enne maailmakongresse. Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon ehk AFUL, mille egiidi all neid kokkusaamisi peeti, asutati kolmandal kongressil Ungaris Egeris aastal 1993 (teine oli Soomes Espoos 1991). Ja just neljandalt, 1996. aastal Eestis Lohusalus peetud tõlkimisteemaliselt kongressilt „Sillad” sai Arvo Valton tõuke hakata soome-ugri vähemusrahvaste kirjandust eesti keelde vahendama. Üldse jõudis ta – tihtipeale vedava jõuna – kaasa lüüa 16 kongressil.[5]
Kui mõelda ugrimugri maailma mudeli peale, siis tundub mulle, et see ongi nagu mets, milles mõni kulgeja järjekindlalt tallab sisse omi radu, mis aeg-ajalt kohtuvad teiste sarnaste radadega ja siis jälle lahknevad. Vahel kasutab mõnda rada ka juhuslikum uitaja ja on ka neid, kelle puhutised kulgemised käivad nii, et neist võhiku silmadele nähtavaid jälgi ei jäägi. Inimesi on selles maailmas parasjagu nii vähe, et iga kitsama asja peale on üks, kes seda ajab. Kui mõni selline lahkub, tekib iga kord küsimus, kes võiks tööd jätkata – kas seda peaks tegema uus üksiklasest mantlipärija või siis võtab lahkunud teerajaja ülesanded kanda seltskond inimesi, kellest igaüks jagab väiksemat koormat. Igatahes ei pruugi eeskäija sisse tallatud rada kaduda ja seda võivad ka teised edaspidi hooldada. Arvo Valtoni panuse teeb eriliseks see, et tema on järgmistele uitajatele pärandiks jätnud suure hulga raamatuid – juba nende lugemine hoiab tema rada rohtumast ja kadumast.
Aga miks on ugrimugri maailm jäänud elutsema justkui institutsioonide võrgu sõlmede vahele, võrgu silmadesse? Kas see peabki niimoodi olema?
Niisugune olukord on sugenenud suurelt osalt seetõttu, et omavahel alles üsna hiljuti koostööd üritama hakanud soome-ugri kultuurid on neid koloniseerinud ja nende ümber institutsioone ehitanud suurtest kultuuridest niivõrd erinevad, et oluliste ugrimugri asjade ajamiseks sobivaid institutsioone ei pruugi olemaski olla. Soomeugrilasi ühendavad eelkõige Euraasia põhjaosa metsavööndi kultuurinähtused, mida on edasi antud kas suuliselt või siis praktiliste käeliste oskustena. Säärast kultuuri on lihtsam määratleda tuhandete pisiasjade kaudu, millest igaüks võib tunduda ebaoluline, aga mis kogumina moodustavad tugeva ühise kultuuritausta. Selle hulka kuuluvad raskesti sõnastatavad ühised suhtumised ja väärtused, mille unustamine teeb meid üha vähem sarnasteks teiste soomeugrilastega või omaenda esivanematega.
Niimoodi määratletud ühisel kultuuril ongi raske leida ühismõõtu õhtumaise kultuuriga, mida tihti mõistetakse või mõtestatakse kirjalikult vahendatud kanooniliste tekstide kaudu. Neid olulisi tekste ei ole kuigi palju (näiteks Homerose eeposed ja valik muid antiikseid kreeka- ja ladinakeelseid tekste, heebrea keelest kõikidesse Euroopa keeltesse tõlgitud piibel), aga igaüks neist on väga kaalukas ja võib anda hulga sõlmi, mis aitavad õhtumaise kultuuri võrgustikku koos hoida. Olulised folkloorsed tekstid moodustavad märksa hajusama ja suurema korpuse, mille hulgast kaanonit välja valida on raskem.
Kas see peab niimoodi jääma? Kas ugrimugri maailm peabki jääma ainult ajuti aimatavaks, üksikute välgatuste varal püsivaks nähtuseks? Ilmselt mitte tingimata. Asjale on võimalik läheneda põlisrahva kombel, otsida ühistest asjadest kõnelemise viise, mis ei lase maad võtta nõukogudeaegses parteiretoorikas, uuemas venekeelses ametlikus kõnepruugis või viisakas ingliskeelses suhtluses kätketud mõttemallidel, luua paindlikumaid koostööviise, pakkuda platvorme spontaansetele ja potentsiaalselt viljakatele kultuurikontaktidele.
Eelkõige oleks oluline õppida väiksema kõnelejaskonnaga soome-ugri keeli ja toetada tekstide tõlkimist ja avaldamist nende keelte vahel. Siin võiks üht-teist olla pakkuda Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioonil kui paraja suurusega platvormil. Hästi käima läinud koostööviis on Eesti Kirjandusmuuseumis korraldatav soome-ugri kirjanduskohvikute sari, kus tõlgitakse iga kord mitmesse keelde üks luuletus. Nii saadud uued tõlked avaldati äsja kogumikuna, millest leiab komi, udmurdi, ungari, mari, mokša, ersa, eesti, soome, liivi, karjala, metsaneenetsi, põhjasaami ja mansi keeles kirjutatud luuletuste tõlkeid eesti, poola, esperanto, Réunioni kreooli, prantsuse, seto, kasahhi, ersa, vene, inglise, mokša, soome, itaalia, rumeenia, komi, udmurdi, vadja, vepsa, võru ja ungari keelde.[6]
Tõlkimine soome-ugri vähemuskeeltest eesti keelde ja teistesse suurematesse on oluline, sest nii on võimalik – lisaks eestikeelse ja maailmakirjanduse mitmekesistamisele – suurendada vähemuskeeltes kirjutavate autorite lugejaskonda ja anda märku, et vähemuskeeles kirjutatavad tekstid on olulised ka väljaspool algupärakeele kogukonda. Olen mõneti kõhkleval seisukohal, kui oluline on tõlkimine vastassuunas, suurema kõnelejaskonnaga keelest vähemuskeelde. Keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse mõttes võiks vähemalt teoreetiliselt olla esmatähtis see, et väiksema kõnelejaskonnaga keeltes sünniks uusi ja originaalseid tekste. Aga kadunud vepsa luuletaja Nikolai Abramov rõhutas just tõlgete rolli vepsakeelse kirjavara mitmekesistamisel ja tõlkis ka ise vepsa keelde näiteks William Shakespeare’i luulet. Küllap üldtoimivat retsepti ei olegi.[7] Igatahes on mõistlik hoiduda soome-ugri vähemuskultuuride kontekstis välja pakkumast eesti või soome malle kopeerivaid algatusi – paljud asjad, mis siin toimivad, ei pruugi olla mõne vähemuskeele ökosüsteemis võimalikud või siis mõistliku pingutusega saavutatavad. Suure ja targema venna mängimise asemel tuleks pigem kuulata ohustatud keelekogukonna vajaduste paremaid mõistjaid.
Ugrimugri maailmale ja sealhulgas soome-ugri kirjanduste tulevikule annab lootust, et internetiajastul on koostöö palju lihtsam kui möödanikus. Suur osa selle kirjatüki alguses toodud ootamatute kontaktide näiteid pärineb nõukogude ajast või 1990-ndate algusest, kui internetti veel kas üldse polnud või sai seda kasutada palju vähemas ulatuses. Keeleõppematerjalid ja seetõttu ka -võimalused on nüüd kättesaadavamad kui eales varem. Spontaansed kahepoolsed suhted sugenevad võrgu kaudu palju lihtsamalt ja kirjandus saab sotsiaalmeedia toel levida kiiremini lugejateni.
[1] Vt: A. Valton, Soome-ugri minu elus. Tartu, 2022, lk 307–311; E. Toulouze, Arvo Valtoni eesti asi. Sirp 2. VIII 2024; J. Pusztay, Mis saab soome-ugri rahvaste kirjandusest? Sirp 10. I 2024; J. Kronberg, Arvo Valton. Märkmeid ja märksõnu. Sirp 23. II 2024; M. Arukask, János Pusztay samojeedi eepos ja Arvo Valtoni soome-ugri töö. Keel ja Kirjandus 2025, nr 3, lk 255–260.
[2] A. Leete, Valtoni soome-ugri süsteem. Keel ja Kirjandus 2023, nr 4, lk 448, 450.
[3] Ülevaate soome-ugri vähemusrahvaste kirjanduslugudest saab Arvo Valtoni koostatud teosest „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele” (2018).
[4] A. Leete, Valtoni soome-ugri süsteem, lk 450.
[5] Pärast Lohusalu toimusid kongressid Komimaal Sõktõvkaris (1998), Mordva vabariigi pealinnas Saranskis (2000), Udmurdimaal Ižkaris (2002), Hantõ-Mansiiskis (2004), Karjalas Petroskois (2006), Joškar-Olas (2008), Soomes Oulus (2010), Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna keskuses Salehardis (2012), Ungaris Balatoni ääres Badacsonyis (2015), Tartus (2017) ja Kolozsváris (2019).
[6] Soome-ugri kirjanduskohvik. Uued tõlked. Финно-угорское литературное кафе. Новые переводы. Finno-Ugric Literary Café. New translations. Tartu, 2024.
[7] Samas võib üleilmselt tuntud sümbolteoste – nagu näiteks Antoine de Saint-Exupéry „Väikese printsi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” või J. K. Rowlingu „Harry Potteri ja tarkade kivi” – kättesaadavus vähemuskeeles anda märku, et keel, millesse teos on tõlgitud, on võrdväärne teiste kirjakeelte seltskonnas. Ja vähemalt „Väikese printsi” kirjastamise kulu aitab üsna tõenäoliselt tasa teenida üsna arvukas seltskond kollektsionääre, kes koguvad just selle raamatu väljaandeid eri keeltes. On olemas ka vähemalt üks spetsialiseerunud kirjastus, mis „Väikest printsi” üha uutes keeltes välja annab. Kõik kolm nimetatut on ühtlasi prestiižsed teosed, mida lapsed ja noored oma vanemate või vanavanemate emakeeles vabatahtlikult lugeda võiksid.
Lisa kommentaar