Kuller

Pisike helendav täpp Jaani telefoniekraanil andis märku, et kuller on toiduga ukse taga.

Rõõmsa ootusärevusega paotas mees korteriust, kuid tõmbus samas ehmunult tagasi.

Jaan oli harjunud boltide ja woltide eksootilise välimusega. Ta ei olnud rassist. Ta ei arvanud isegi, et ühel õigel eestlasel peaks olema võimalik burgereid ja sušit Kristjan Jaak Petersoni keeles tellida. Otse vastupidi! Ta suisa tervitas võimalust oma piskut inglise keelt roostest puhastada. Eriti isolatsiooniajal, mil reisimisvõimalusi oli niigi vähe. Kuid see toidukuller polnud lihtsalt „eksootilise välimusega”. Midagi temas oli… valesti. Jaan vedas umbusklikult ninaga. Kulleri selja taga koridoris hõljus õrn väävlilõhn. Tema vasakust silmast turritas välja roostes nael ning karpi hoidvatel kätel võis kokku lugeda 20 puist, jämedat ja pisut krobelist sõrme.

„Teie Shaurma kebab, peremees!” lausus bolt sõbralikult ja sirutas tellimuse Jaani poole.

Jaani kõht andis korinaga märku, et tellimus oli igati õigeaegne. Karbist heljuv liha ja praekartuli lõhn hajutas tema kahtlused veel enne, kui need mingi kindlama kuju jõudsid võtta. Rõõmsalt sirutas ta käed karbikese poole.

Pool tunnikest hiljem lesis ta juba mõnutundest ägisedes diivanil, kui telefon mehele meelde tuletas, et too tellimusele hinde paneks.

„Trakt”, luges ta muheldes kulleri nime. No miks ka mitte! Igati aus nimi toiduteenuse pakkujale. Ja ta läkitas viis säravat tähekest internetiavarustesse teele.

Jaan oli kummalise vahejuhtumi juba unustanud, kui paar päeva hiljem, pärast pikale veninud distantsupidu töökaaslastega, avanes tema nukrale pilgule külmkapiukse vahelt vaid valgustatud tühjus ja tühisuste tühisus. Jah, muidugi leidus seal mitte-veel-liiga-vana piima, kusagil sügavkülma lumeväljadel pesitses poolik pakk pelmeene ja ühes külmikusahtlis idanes paar kartulit. Kuid Jaan igatses midagi muud. Jaan igatses midagi hingele. Ta lükkas külmkapiukse mõtlikult kinni ja… peaaegu karjatas! Ukse taga seisis valveseisangus Bolti kuller, kes oma ainsa terve silmaga tähelepanelikult Jaani kahvatuvõitu nägu puuris.

„Kas läheb söömiseks, peremees?” küsis ta agaralt.

„Ee… kuidas… kuidas sina ometi siia said?” tundis Jaan õigustatud uudishimu, aeglaselt laua poole taganedes.

„Meie ettevõte laienes,” vastas Trakt napisõnaliselt, „Lisaks „ukselt uksele” teenusele pakume nüüd klientide parema teenindamise huvides ka „köögist kööki”, „riiulist riiulisse” ja isegi „suust suhu” teenuseid. Kuidas siis on sellega? Äkki väike poke bowl? Väike suširullike? Telli aga telli, peremees, ära häbene!”

„Äkki siis… äkki siis üks kanavrapp?” suutis Jaan enesest lõpuks välja pressida.

„Suurepärane valik!” lõi Trakt kannad kokku.

Samal hetkel tundis Jaan midagi pehmet ja jahedat endale pihku surutavat. Allapoole vaadates nägi ta hõrgult kastmest nõretavat kanarulli, mille apetiitsust vähendasid vaid huulepulgajälg ümbrispaberil ning otsast haugatud tükike.

„Aga seda on juba söödud!” protesteeris Jaan.

„Nii oli kiirem,” kehitas Trakt õlgu.

Muidu nägi vrapp igati isuäratav välja ning kuna pealetükkiv pohmell oli vähemalt ajutiselt elu teravamad nurgad maha lihvinud, ei hakanud Jaan saatuse vastu protesteerima ja lõi hambad isukalt huulepulgajälje kõrvalt sisse.

Peagi harjus mees Trakti oma koduses majapidamises nägema. Ta ei võtnud kuigi palju rohkem ruumi kui riidenagi, oli sama vaikne ja puhas ning kuulatas valmilt Jaani soove ja isusid. Tellimused täitis ta alati äärmiselt kiiresti, mis igati kompenseeris nende pahatihti mitte just kaubandusliku välimuse või mõningase tarbimise tunnused. Mis tehingu soodsust Jaanile veelgi kinnitas, oli kuu lõpus tehtud tähelepanek, et tema pangaarvelt polnud mitte sentigi Bolti kaukasse pudenenud.

„No kuidas siis nii?” päris ta Traktilt murelikult. „Juba mitu nädalat söödad-joodad mind nagu lillekest, toidud tood kiiremini kohale, kui ma neid soovidagi jõuan, ja ise tasu ei võtagi. Jootrahast rääkimata!”

„Ära selle pärast muretse!” teatas bolt sõbralikult ja tema silmad pildusid sädemeid.

Esimene hoiatusnoot jõudis Jaani teadvusesse ühel kenal pühapäevahommikul, kui ta märkas, et piim oli otsa lõppenud ja kohv tassis mustas nagu lahtine külakaev.

Trakt oli äsja lahkunud, kui ühtäkki kostis maja hoovist kiledat karjumist.

„Lase lahti, saadananahk!” sajatas kõrge naisehääl, millest Jaan tundis eksimatult ära naaberkorteri tädi Malle. Karjumisele järgnesid mõned tuhmid mütsatused ja kanga rebenemise heli.

Halba aimates nihkus Jaan aknale lähemale ja kergitas pitskardinat.

Hoovis avanes võigas vaatepilt: Trakt oli ahnelt Malle katki rebitud poekoti kohale kummardunud ning imes otse tetrapakist piima oma täitmatusse kõhtu, sellal kui naabrinaine teda abitult käekotiga tümitas.

Viivu pärast oli Trakt kohvipiimaga Jaani juures tagasi. Jagus veel pannkoogitainalegi!

Jaani hinges kohuvat muret selle valevus siiski ei leevendanud.

Esmaspäeva pärastlõunal saatis Jaan Trakti pikemale tiirule, et rahulikult arvutis ühe koosoleku taga istuda. Teistele osalejatele mõjus võõristavalt, kui Jaani selja taga passis üks sünge puuslik aeg-ajalt ennast kratsides ning ­üksisilmi kaamerasse jõllitades. Jaan oli kullerile küll seletanud, et ta korteris enesele selleks ajaks mõne muu nurga otsiks või, veelgi parem, esikukappi peitu poeks, aga kas siis bolt kuulab! Nagu kassipoeg nihkus ta uudishimulikult surisevale arvutile lähemale ja vaevalt poole tunni pärast kõõritas tema roostes naelapea otse veebikaamerasse.

Jaan oli parasjagu arvutit üles seadmas, kui selle katkestas nõudlik koputus uksele. Seal seisis sünge näoga naabrinaine, kes pikemata sisse astus.

„Kus ta on?”

„Kes?”

„See sinu kurivaimu puuslik, kes siis veel!”

„Pole mul siin ühtegi puuslikku. See on Bolti uus teenus…” asus Jaan selgitusi jagama.

„Maskid vahetuvad, kuid näitleja jääb samaks,” vangutas Mall elutargalt pead. „Sa oled kurja küüsi langenud, Jaan!”

„Miks siis kohe nii rassistlikult!” pistis Jaan vahele. „See on ju selge, et Trakt ei tunne siin veel kedagi. Otsib pisut inimlikku lähedust, seltsi…”

„Ah Traktiks nimetab ta end!” Mall heitis pea kuklasse ja naeris kurja naeru. „Kratt oleks ausam nimi sellele varavedajale, kelle sa enesele oled soetanud.”

„Ma pole kedagi… Ma leidsin ta ju äpi vahendusel,” õigustas Jaan end.

„Kas sulle ei tundu imelik, et meie koridor lõhnab juba kuu aega kirbelt kui põrgukassi kusi? Et see sinu „kuller” nigiseb ja nagiseb edasi-tagasi voorides hullemini kui minu vanaema põlveliigesed? Ja, eelkõige, kus kotid on? Kus Bolti paberkotid on, Jaan?” küsis Mall viimast trumpi lauale lüües ja keeras pea uurivalt viltu.

Tõesti. Sellele ei olnud Jaan varem mõelnud. Ta oletas, et teenuse kvaliteedi tõstmisega oli leitud mingisugune keskkonnateadlikum lahendus, mis vabastas toidu liigsest pakendamisvajadusest. Ta ei olnud neid ebamugavaid küsimusi eneselt varem küsinud.

Mall naeratas kurja rahuloluga.

„Sellal kui sina siin nelja seina vahel kosud kui jõuluhani, on minu külmikust kaduma läinud hea käntsakas sinki, mitu purki moosi, kaks kilo kurki ning tagatipuks nuhkis see pahalane välja kõik minu lapselastele mõeldud küpsise­varud! Piimaintsidendist ma ei hakka parem rääkimagi!”

„Ma maksan selle kõik kinni…” kohmas Jaan, tagataskust rahakotti otsides, silmad häbi pärast veekalkvel.

„Maksadki! Aga mitte mulle. Pane tähele, sõbrake, varem või hiljem – aga pigemini varem – tuleb Trakt veel viimase tellimuse järele, et see oma päris­peremehele viia. Ja selleks ei ole mitte süütu võileivake või kaneelirull, vaid sinu väeti hingeke.”

Jaan vabises.

Mõtted kihutasid paaniliselt mehe peas. Ta tundis, kuidas hommikul tarbitud smuutid tema kõhus koledalt keerama hakkasid ja üksteise võidu ülespoole tükkisid. Kõik klotsid mõistatuses asetusid lõpuks kohale. Trakti imetabane kiirus, puine olek, vähene sotsiaalse distantsi taju…

„Armas taevaisa, ma luban, et ei telli enam kunagi toidukullerit,” lubas Jaan enesele mõttes. „Nüüd ja igavesti teen ma endale ise süüa. Või siis äärmisel, ja tõesti ainult äärmisel juhul, jalutan restorani tellimuse järele…”

„Kõik pole veel sugugi lootusetult kadunud,” lausus Mall, nüüd juba pisut leplikumalt. „Ma võin sulle paar tarkusetera kõrva sosistada, mida temasugustega ette võtta.”

Ja ettevaatlikult tõusis naabrinaine tepitud tuhvlites kikivarvule, et liigsete kõrvade kuulmata mehele õpetussõnu jagada.

Õhtul lesis Jaan voodis, tekk kurguni tõmmatud, ja põrnitses ootusärevalt pimedust. Peagi kääksatas esikuuks ja pimeduses säras halvaendeliselt vastu Trakti silm. Tema süli oli täis erinevaid mereande, millest mõningad alles siplesid. Nende seas oli delikatesse, mis sellises värskusastmes võisid Jaani Lasnamäe korterisse jõuda ainult ekspresslennuga Kaug-Idast või Siberist.

Trakt kallas saagi vannituppa maha ja astus Jaani voodijalutsisse. Temas oli midagi kassilikku, kui ta vastu voodiraami naaldus ja peaaegu nurrus: „Kas tead, peremees, ma olen siin mõelnud, et äkki oleks aeg rehnungit pidada? Külmkapp on toitu täis. Köögikapid on toitu täis. Ja nüüd on isegi vann kaladest pungil. Mulle tundub, et su jõud hakkab raugema. Ja minu meel paratamatult igavlema… Tead ju isegi, kuidas see kulleri elu on. Muudkui teel. Vihmas, tuules, päikselõõsa sees…”

Jaan ainult jõllitas teda tardunult.

„Sel päeval, kui sinu pahema käe nimetissõrm mulle need viis väikest tärni­kest pani, teadsin ma kohe, et su ihu ja hing hakkavad minule kuuluma…”

Trakt kummardus Jaanile lähemale. Temast õhkus mere, soola ja soomuste hõngu, kuid kõige selle all katlana kuumavat, iiveldama ajavalt magusat kõrbelõhna, mis mehe meeled endasse mattis.

„Oota,” krooksatas Jaan. „Mul on veel üks, viimane soov! Viimane tellimus enne tasumist!”

„Jaaah?” venitas Trakt kerge üllatusega. „Ja mis see siis olla võiks?”

„Too mulle… too mulle leivast redel!” karjatas Jaan.

Trakt peatus poolel teel, vastumeelse ja aeglase kriginaga nagu õlitamata aknaluuk, kuid kuuletus siis ja lendas vurinal kardinate vahelt välja.

Veel poole ööni sehkendas pisike helendav täpp Jaani telefoniekraanil pagari­töökodade ja leivatööstusettevõtete vahel ning põikas läbi mitmest ehituspoest. Täpikese liikumiskiirus muudkui suurenes. Hajameelne pilk ekraanile oleks arvanud, et mõni CERN-ist plehku pannud osake on Tallinna peale lahti lastud, sedavõrd stiihiline oli tema ränd. Aina ühest servast teise, ühest servast teise sagis ta, kuni lõpuks hakkas tema trajektoor kahanema, viimaks pöörles ta juba iseenese telje ümber ja kadus kolmanda kukelaulu ajal sinaka vilksatusega ekraanilt.

Meelis ja rästad

„Kallid sõbrad-tuttavad! Eraelulistel põhjustel eemaldun mõneks ajaks sotsiaalmeediast. Telefoni või kirja teel saab endiselt kätte, kuid sealgi võib vastamine pisut aega võtta.”

Selline kiri ilmus novembri lõpus Meelise Facebooki seinale. Ühena paljude omasuguste seas. Arusaadav. Eks linnainimesel tulegi aeg-ajalt „juhe seinast välja tõmmata”. Läks vast kuhugi soojale maale puhkama või lesib kodusel sohval hea raamatu seltsis. Meelis oli sotsiaalmeedias nagunii rohkem jälgija. Vahel laikis mõnd neiukest, pani mõnele lemmikloomapildile südame, kuid n-ö content’i looja ta ei olnud. Sõbrad vajutasid muretult pöidlakesi ja kerisid edasi lustakamate postituste poole.

Sama päeva pärastlõunal astus ühe puseriti kasvanud pajuvõsa vahelt põllule tuulekindlas ja vetthülgavas Helly Hanseni matkajopes mees. Põld oli söötis ja tasane. Ainult üks suur muhklik maakivi troonis lageda taeva all. Otsustavalt võttis tume kogu suuna sinnapoole. Tema samm oli ebakindel ja vetruv, äsja siledalt laminaatparketilt lahkunud jalad otsisid poriselt maapinnalt nõutult tuge. Ähkides ja puhkides rassis mees kivi kallal, klaviatuuril toksimisest atrofeerunud sõrmed ükskõikselt graniitpinnalt ikka ja jälle tagasi libisemas. Tema nägu leemendas pingutusest, pulsikell salvestas kulutatud kaloreid, linnajalatsid kraapisid abitult mulda… Lõpuks õnnestus mehel end kivi otsa vinnata. Kergendusohkega rapsis ta püksisäärtelt pori maha ja keeras pea ootusärevalt lõunasse.

Õhtu hakul ilmus võpsiku vahele järgmine ärevil ja väsinud ametnikunägu. Silmade kilades vahtis ta sinna-tänna, hingeldas raskelt, pehmete kätega karedaid pajuvitsu eest lükates. Siis märkas aga kivimürakal vahti pidavat Meelist ning võttis samuti suuna rahnule.

Nii neid pisitasa kogunes. Linnades kadusid raamatupidajad. Asjaajamine jäi soiku. Kindlustused müümata. Tähtsad tehingud sõlmimata. Mugavad reguleeritava seljatoega keerdtoolid alles õhkasid inimeste kehasoojust, kuid töötajad ise olid juba läinud.

Graniitkivil keset Vooremaa maastikku seisis 12 ootusärevat meest, näod lõunasse suunatud. Nende reisivarustus oli napp. Enamik oli tulnud otse töölt, linnariiete ja kerge mantliga. Mõni surus veel kramplikult kaenla all mappi välja prinditud dokumentidega, teisel tilpnes käe otsas väärtpaberitest pungil kohver. Nukrad bürokraadipilgud seirasid igatsevalt sügisest silmapiiri, kus kogunesid rammusad vihmapilved. Kui esimene vihmapiisk nende kaabuservi riivas, ei võpatanudki nad, ei tõstnud pead, vaid vajusid üksteise järel kössi, nii nagu paduvihm tärkavaid taimi vastu maad surub. Nende kühmus kehades aga kohus miski ning kui see vastukaalujõud kriitilise piirini jõudis, siis tõid nad kuuldavale valju hädakisa ning üksmeelselt, elegantse põrkega end toetuspinnast lahti lükates hüppasid ametnikud kivilt õhku ning enam polnud kesapõllul abitud linnavurled, vaid kisklev rästaparv. Tuul keerutas nõutult laiali käsundus­lepinguid, direktiive ja eelkokkuleppeid, kuid lindudel polnud nendega asja. Paber kuulus inimeste maailma.

Lindude sügisene äralend, nende talvitamise Suur Saladus on inimvaimu paelunud aastatuhandeid. Ja nagu kõik Suured Saladused, on seegi ümbritsetud Suurte Lugudega. Primitiivsemad vaimud arvasid, et linnud poevad külmemaks perioodiks lihtsalt inimsilma eest peitu – varjuvad puuõõntesse, ­kaevu­vad mulla sisse, redutavad inimelamute õõnsustes… Teisal usuti, et nende elutegevus lihtsalt ajutiselt lakkab. Nende pisikese linnusüdame löök aeglustub, silmad tuhmuvad ja nokaklõbin vakatab, kuniks nad väikeste tiivuliste fossiilidena kevadet ootama jäävad. Kauneim aga on Albionilt pärit legend, mille järgi saavad luikedest maa ja mere piiril lumivalged teokarbid, linnutiiva kaarjas löök igaveseks karbi lubjast joometesse jäädvustatud.

Tegelikkus on sootuks proosalisem.

Kui Meelis esmaspäeval tööle jõudis, ilmus temast esmalt ukseavasse pikk, piitspeenike jalg, mille ümber mehe tavapärased pruunid püksid silmatorkavalt lotendasid. Tema kõnnak oli kerglaselt keksiv ning pilk ärev. Isegi kõige argisemaid objekte silmitses ta uudishimu ja hirmu seguga, otsekui näeks neid esimest korda, esmalt üht, siis teist näopoolt ette pöörates, ehkki ta silmad asusid endiselt pea esiküljel.

Külg ees ligines Meelis kohvimasinale. Toksas ninaga tilgakujutisega nuppu ning hõõrus heameelest käsi, kui tökatmust vedelik plasttopsi nõrises. Kui masin tegevuse lõpetas, torkas lindmees oma terava ninaotsa uurivalt kohvi­tassi ning kuristas ilmselge rahuloluga, pead kuklasse pöörates, joovastava joogi kurgust alla. Seejärel hüples ta kiirete, rahutute hüpetega vaba kontoritooli poole ning maandus sabasulgi, vabandust, kuuesaba kohendades ninaga otse ekraani vastas. Kuvar helendas siniselt. Paberid valendasid. Pastakad kiiskasid kümnetes värvitoonides. Lindmees tardus.

Kus mujal kui kontoriruumi soojas südames, polsterdatud, köetud, valgustatud, jookide ja suupistetega varustatud turvatsoonis, saata mööda kõledad talvekuud? Ega linnud lollid ole! Miks jätta selja taha sadu ja tuhandeid kilomeetreid vaevalist teekonda, kui kõige soodsamad ja mugavamad lahendused on siinsamas, käe-jala juures. Moodsad, kõrgustesse pürgivad büroohooned on otsekui talvisteks pesakastideks loodud!

Segaduses silmitses libameelis tema ette asetatud paberit.

„Siia allkiri, siia ja siia…” ülemus seiras kasvava kärsitusega oma alluva mõistmatut ilmet.

Rästa silm pilkus arusaamatuses.

Siis vinnas ta sääre kirjutuslauale, tõmbas sokid ja kingad jalast ning surus ettenähtud kohtadesse krõnksus varesejalad.

Rahuloleva mõminaga naasis ülemus kabinetti.

Vooremaa kivimügariku kohal õhku tõusnud parv võttis aga suuna lõunasse. See oli nende vabadus. Nende rännak ja camino. Valgekraelikud maneerid ­lasevad inimkehast aeglaselt lahti. Sestap organiseerusid need tiivulised palverändurid võrdhaarsesse kolmnurka, usaldasid juhtimise ninamehele ning pidasid üksteisega sündsalt vahet. Aga mida lõuna poole, seda vabamalt sõudsid taevavõlvi nende käed ning aina uljamalt kõlas libarästaste laul. Kui nad endise Böömimaa kohale jõudsid, poleks enam ainuski ornitoloogiahuviline osanud kahtlustada, et tegu pole mitte migreeruva linnuparvega, vaid talvisele vaba­pidamisele suunduvate kontorirottidega.