Kuidas ma nii debiilik saan olla?^[1] Issand…

…Bath mat!

Guugeldan, mingi professor Hongkongist on mulle kirja saatnud, ütlen ma Jäpile, justkui see nii tavaline asi, aga tegelen sellega hiljem, ja me lähme välja. Käime söömas ja saadan ta rongile, kibelen koju ja postkontorisse, sest mingi Hongkongi professor on mulle kirja saatnud või paki.

…Bath mat!

…Bath mat!

Ja mul on jälle piinlik, punastan, õnneks keegi ei näe mind. Olen end tummaks ja pahviks löönud. Ütlen endale, et selliseid asju vahel ikka juhtub, kõigiga, ja tegelt on see naljakas, aga ikkagi nii piinlik, ma ei räägi sellest mitte kellelegi, mitte kunagi. Loodan, et Jäpil pole meeles, ei hakka uurima midagi selle Hongkongi professori kohta, aga kui hakkab küsima, siis ütlen talle ausalt, kuidas asi oli, et see on hoopis kaubamaja Hongkongis, tegu oli paki teavitusega, vannimatt, mille ise tellisin, saame mõlemad naerda, tema ees ma ei jää lolliks ega tunne end kunagi lollina.

Võtan seda kui reality checki, et olen täielik debiilik, ikka alati ootan oma ellu päästjat, tihti näengi teda juba tulemas, piinlik, punastan jälle. Issand, korraks tundub mulle, et Mihkel Kleisi maal vahib mind. Tema autoportree, mis minu meelest ei ole üldse tema moodi.

See on esimene kodu, kuhu saan oma väikse kunstikogu seinale riputada, kõik küll ei mahu ja kõik on veidi viltu. Minu kunstimaitse pole vist eriti hea, nende teostega pole vb väga meeldiv koos elada. Need on hirmutavad ja ebamugavad nagu ma isegi tegelikkuses või inimene üldse, lähivaatlusel.

Kellegi juurde elama asudes võtan kaasa vaid Eike portselanist maapirni, asetan selle tavaliselt kaminasimsile, riiulile v aknalauale, midagi endast… sümboolset, et ma nüüd ka olen siin ja elan, vaikselt, ega tee tüli, ei häiri. Pmst esitlen end portselanist valge maapirnina, kellega hea ja turvaline koos elada + maapirn on väärtuslik toiduaine diabeetikule. Aind ühte oma kunstikogu elanikku ma ise ka seinale ei paneks, see on Maria^[2] maal, mille taust on nagu tume keeris, heleda ekspressiivse, ilusa, samas veits hullumeelse käekirjaga kirjutatud Ma lähen hulluks. Mulle küll meeldib see maal, aga igaks juhuks oma seinale seda ei riputa, ma kardan, äkki lähengi.

Mõistan inimesi, kel on seintel pildikesed sloganitega Life is beautiful, Sun is shining, love, love, love, I love coffee… I love me, I love tea, jne.

Mihkel Kleis kinkis selle maali, õigemini on tegu assamblaažiga, see on karvane ja keskel ovaal, millel on veidi vidukil silmadega, juuksed näo ees ja irvitava suuga mehe nägu. Kui avastasin, et toas on veel üks pilk, tõmbusin kuidagi endasse. Kuigi see maal on seinal rippunud juba mõnda aega, pole see kunagi vaadanud mind ega irvitanud mu üle. Kui üürilised vahel olid, pakkisin selle ilusti kilesse ja panin kappi, üürnike meelest oli see hirmutav ja kole. Karin Strohmi punaste silmadega valgete jäneste maal võis jääda, üürnikele on meeldinud. Ado Lille^[3] enfant terrible, seda maali tahan üldse aind ise vaadata ja võtan seinalt alla isegi siis, kui keegi lihtsalt külla tuleb, nii special maal^[4] pole igaühe silmadele. Ma ei tea, kas mul endalgi nende maalide keskel hea olla on ja kui kaua. Kunst on nagu raha, see peaks rohkem ringlema. Aga ma ei oska seda ringluse teemat, kui suur see ring peab olema, mille järgi otsustada?

Hongkongi asi on juba ununenud, ainult kolm tundi lootust, mull polnud jõudnud nii suureks paisuda, et selle lõhkemisel mingit erilist mõju oleks olnud. Nüüd, kui toas ringi liigun, tunnen end veits kammitsetult, keegi nagu jälgib, käitun nagu… nagu… maapirn – väärtuslik toiduaine diabeetikule. Keegi kogu aeg nagu jälgib, aind oma väikses köögis saan veits vabamalt olla. Tuppa on tulnud mingi teine energia, suurem, tugevam, raskem, ja ta irvitab, kogu aeg. See nägu vaatab mind, kuri, hirmus ja ohtlik. Mitte ükski normaalne inimene ei paneks seda oma seinale, mina olengi see üks ja ainus, keda kunstnik vajab, meeldida kas või ühele. Ma ütlen kunstnikule: oo, nii lahe maal, ja kunstnik ütleb: võin selle sulle anda, kui sulle meeldib. Kümme aastat hiljem küsib Mihkel maali mult tagasi, aga ma ei anna, sest mulle endiselt meeldib, jään endale kindlaks, kuri ja hirmus, aga midagi selles on. Vb on kuri ja hirmus mulle kodune. Ma ise olen ka selline, annan ja siis hiljem küsin tagasi, pole ka saanud, mõistan olukorda, küsida ikka võib ja ei pea andma. Õues on jahedaks läinud, nina juba tatine, mitu kuud olen end kergelt häbenenud, mitte kogu aeg, aga vahel on meelde tulnud, siis, kui pilk maali pilguga kohtub. Kui ma riideid vahetan, siis pööran maalile selja ja tunnen maali pilku oma seljal, olen hakanud vaikselt rohkemat juba näitama, julgemaks läinud, tõmban kergelt kõhu sisse, pööran oma keha maali poole ja tõmban valge polo üle pea, jalga tõmban helesinised teksad, peale helekollase puuvillase kampsuni,^[5] trussikud panen jalga teki all, kõige esimesena, vaatan maali poole, too muidugi vahib ja irvitab. Ma arvasin, et mitte kunagi enam, see pasalugu^[6] oli lihtsalt nii traumeeriv. Aga sisimas vist ootan päästjat ikka. Sisimas. Ta tuli öösel hilja nagu ikka. Iga korraga on ta üha kaugemal ära, emotsionaalselt. Uks oli lahti, astus sisse, väsinud, vaevu seisis püsti. Nägin, kuidas ta silmad ei tahtnud mind näha, need jooksid ta peast põrandapragudesse peitu nagu spiidi teinud sipelgad, tühjad jubedad koopad jäid minu poole vaatama, mina viskasin oma silmad ka maha nagu munad pannile, et talle oma pilguga mitte ebamugavust tekitada, aga vb mul oli endal ebamugav, rõve vaadata ta tühjadesse verevatesse koobastesse. Ta kohalolek, või noh, füüsiline, vaimselt ta pole vist kunagi kohal, ajab mind krampi, jään vait. Sõnad on sellele tüübile nagu tuline keris veepiiskadele, ju siis ka mulle. Ma ei julge ammu juba midagi küsida ega midagi öelda, vastuseks tuleb karjuv „mis see sinu asi on” või „käi perse”, ma juba tean neid asju. Ta käed on paistes nagu parmul, violetsed, sõrmed sinepikarva. Kunagi lubasin endale, et ei taha enam kunagi teha tegemist ühegi tüübiga, kes ei pese õhtuti hambaid, aga nüüd see ei pese isegi käsi. Seisan nagu tummahammas, ta koorib end riidest lahti, minu voodisse heidab alksist ja narksist läbi imbunud tühjade silmakoobastega, pesemata kätega tühikeha. Mis mul enda kaitseks öelda on? Ma ei teadnud, et see nii läheb. Heidan ta kõrvale ega saa und. Ma ei saa juba ammu tema kõrval und. Kõik need metatasandid, mis temaga seostuvad, ei lase magama jääda. Isegi terve klona ei aita. Ja mul vist enam ei ole ka, olen kõik talle andnud, klona, ath ravimid, vanaema käest saadud xanaxid, kõik-kõik tahab kohe ära krõbistada. Ta tõmbab ka kogu teki minu pealt ära, endale, alati. Minu kodu, minu tekk, minu ravimid, aga nagu mind poleks üldse olemaski. Muutun jälle maapirniks – väärtuslikuks toiduaineks diabeetikule, aga tal pole diabeeti, kahjuks, vb kunagi tuleb, loodan. Tahaks olla ta jaoks sama tähtis nagu insuliin diabeetikule. Ma ei üritagi tekki tagasi tõmmata, ei taha teda kuidagi häirida, kuigi ehk ei saa ma und ka sellepärast, et ta krigistab hambaid nii kõvasti, see heli lõikab mu ajju. Vajutan ta lõuale, et ta ei krigistaks, see pole naljaasi, niiviisi kuluvad tal hambad ära, aga ma ei taha teda häirida. Siis ta saab kurjaks ja ütleb, et ära õpeta mind elama, ära kamanda mind, ja ma jään jälle vait. Ma ei taha olla see tüütu tegelane (aga ma olen paraku), kes tekki tagasi kisub ja lõuga alla vajutab või lihtsalt kogu aeg teda üles ajab, kui ta norskab v hambaid krigistab. Tunnen end kogu aeg nii halva inimesena. Ta tahab rahu. Minult. Rahu – mis terves maailmas suht defitsiit – ootab seda minult + mõistmist, tingimusteta armastust, lojaalsust, vastu pakub ainult suitsu oma pakist, ma isegi ei suitseta, ok, ma ühe võtan, prooviks, viisakusest. Midagigi pakub, peab vastu võtma.

Vaatan pimedas ta selga, hingab, ta elab. Päeva peale on ta ära libistanud 30 õlut, pudeli või paar veini, pitsikesi vahele teinud, mitu meetrit amfetamiini ninna tõmmanud, kommi, oksüt, ekstasit, vahele korgijooki mekutanud, siis ketamiini, fentanüüli, nitraseeni jne ja ta ikka veel elab, mina oleks küll ammu juba surnud. Ei saa salata, kogu minu imetlus kuulub endiselt talle, nii tugev ja vastupidav inimene. Kahtlen, kas ma ise üldse elan, kui tema elab ka. Äkki mina olen kogu aeg stabiilselt surnud, terve oma elu. Olen alati uskunud, et saan teda aidata, kõik tas on lihtsalt kogu aeg abi järele karjunud. Anna andeks, et olen aastaid pealt vaadanud ja vaikides kuulanud hala su raskest elust: jalad viivad ise poodi, sina pole süüdi, 90-ndad tegid sinust joomahaige. Nüüd ma tean, kuidas sind aidata! Lugesin hiljuti ühest ajakirjast. Ma ei olnud enam kindel, kas tuled siia enam, aga igaks juhuks tellisin temust^[7] kaitseriietuse nagu arstidel, sellise sinise, mütsikese, maski ja kummikindad ka. Sinised sussikesed unustasin.^[8] Kaitseprille ka ei olnud, aga ma ei tea, see kostüüm on rohkem nagu julgustuseks mulle endale. Tellisin arsti kuuldetoru ka, mis kaelas ripub, jälle muidugi temust, sest noh, rahakott ei kannata kuskilt mujalt asju tellida.^[9] Temu võtab vaikselt üle, sest väga paljud eestlased on vaesed ja nälgivad, see aasta on jõululaual kaerahelbepuder ja õlu, viin ja vein, juhul kui ta tuleb tagasi. Ma iga kord olen mõelnud, et nüüd on viimane kord, ükskord peab ju olema. Minu viga on see, et mul pole iseloomu, sündisin siia ilma ilma iseloomuta, nende elatud aastatega ei ole tulnud ka, kuigi olen lootnud ja ikka öeldi, et küll ta tuleb, ega ta tulemata jää. Aga okei, minu elu armastus, keda juba kergelt vastik on vaadata, magab, tahaks öelda, nagu ingel, aga ei, pigem nagu mingi pasakott. Hingab rahulikult, vahel krigistab hambaid, olen endale tropid kõrva pannud. Mul on pea ümber kirurgi lamp, temust jälle, käin sellega puid ka toomas. Igal juhul asume tegutsema.^[10] Ma tean täpselt, kuidas katsuda, sest mind on katsutud, õrnalt ja pehmelt, siis, kui mul hemorroid oli. Katsun kahe näpuga õrnalt ta seedekulgla lõppava, oi, kõik on väga pinges ja kõva seal, natuke masseerin, järjest lähemale põrguväravatele, pean need avama. Ma tunnen seda, kuidas seal on kinni aastakümnete allasurutud tunded, hirmud, lahendamata konfliktid, mis hiljem sõltuvusi on põhjustanud. Öeldakse küll, et kõik on peas kinni, aga tegelt on perses. Avan kätega stressist ja pingest läbipõlenud kannikad, saan kohe näkku ühe peerupahvaka, aineid teinud inimeste peer haiseb nii rõvedalt, olen seda pidudel tantsides tundnud, kuidas inimesed mind oma sitahaisuga lämmatada üritavad, ise nii õnnelikult mammis või kommis. Aga hetkel tunnen selles lootuse lõhna. Lugesin hiljuti, et naiste peer pidavat rõvedamini haisema kui meeste oma. Ma ei peeretanud kunagi sinu juuresolekul enam, ükskord juhtus, siis sa alandasid mind teiste kuuldes ja ma jäin vait ja peeru ka enam kunagi ei tulnud, kui sina läheduses olid. Pean juba kiirustama, hakkab valgeks minema, olen meenutama jäänud. Väiksed sitanätsakad on su persekarvades kinni, ma ei tee neist välja, vajutan õrnalt-õrnalt krimpsus pruunika augu peale nagu professionaalne kirurg. Nagu sinagi, ei kasuta ma libestit, vaid surun oma näpu sulle pepusse, alguses veerand, siis pool, siis terve. Ma ei mäleta, et mu näpp oleks olnud kunagi nii soojas ja turvalises kohas, sinu sees. Miks ma varem selle peale tulnud ei ole. Vajan turvatunnet, kas või näpuotsaga. See soojus, mis inimese sees on, ei ole võrreldav millegi muuga. Oled mind lugematul arvul kordi perse saatnud ja siis teinud näo, nagu poleks saatnud, aga nüüd ma mõtlen, et tahaks üleni su perse minna, sest tundub, et seal on nii hea ja turvaline. Ma muidugi ei lähe, viimasel ajal ma ei mõtle sinust enam kuigi hästi, sa ei tundu mulle enam hea inimene, et sinu perse minna tahaks, jään ootama paremaid, vähem aineid teinud perseid. Siiski vb sa saad veel selleks minu unistuste perseks, kuhu oma elu eest rõõmsalt sukelduks ja pesa teha tahaks, siis, kui mul õnnestub sind terveks ravida. Mu näpp su perses on kinni jäänud, aga tunneb raju ja tormi, midagi seal koondub, sõjavägi, mu näpu vastu, see ongi mu eesmärk. Nii, hoian veel, liigutan sõrme otsa su sees, et sinu sisemine mäss võtaks veelgi suurema hoo sisse. Et sitt keema läheks. Sina ise magad ja krigistad, su keha on sulle nii võõras, sa ei mäleta. Valus on tunda, et sa parem oled loobunud. Mõnda lihtsat tunnet ikka tead, viha ja vahest rõõmu, aga enamasti meeldib sulle olla mugavalt tühikeha. Aga sa pole tühi, oled sitta täis lihtsalt. Ma võtan sult selle välja. Olen valmis oma sõrme su pepust välja tõmbama. Tegelikult tüüpidele meeldib anaalne lähenemine, nad saavad isegi orgasmi nii. Ma ei saa aru, miks nad üldse naistega nussivad, see on täielik müstika mu jaoks. Miks nad tabuks peavad seksi teise mehega. Miks ollakse vastu omasooliste abieludele, miks inimene ennast karistab ja teisi. Anuse puudutus teeb iga mehe õnnelikuks. Räägitakse küll, et jumala puudutus, aga tegelt on see anuse. Anuse puudutus. Oi, ma ei tohi siin kaua mõtiskleda, mu sõrmeots tajub, et kohe-kohe hakkab vulkaan purskama. Hoian teise käe all, nagu ajakirjas oli. Tõmban ettevaatlikult oma näpu ta anusest välja, sitavulkaan paiskab mind toa teise otsa, vastu seina. Hetke laman, aga siis tõusen püsti, seisan pahkluudeni sita sees, kahju, et ei olnud oidu vaip kokku rullida. Tema magab ikka veel rahulikult või on surnud, ma ei tea. Voodilt kolksatab põrandale väike pudel, astun lähemale, pühin selle käisega pasast puhtaks, pudeli sees on kiri. Keeran korgi lahti, see on pisike lauaviinapudel, siltki veel poolenisti küljes. Kirjas seisab: „Ma olen sitt mees, ma olen nõrk mees, aktsepteeri, tolereeri mind.” Hm, kirjutan talle kirja vastu: „Sitt mees on ohtlik, nõrk mees on ohtlik, nõrk mees hävitab, manipuleerib, gaslightib, guilty tripib, silent treatib jne, ma ei taha omale sellist meest, ei aktsepteeri, ei tolereeri.” Pistan kirjakese pudelisse ja topin sinna tagasi, kust see välja vupsatas. Oi krt, üks asi läks meelest öelda.^[11] Otsin köögist sobivat pudelit, silman kolmeliitrilist, sellesse mahuks kogu tõde ja õigus, MINU tõde ja õigus, viis köidet, aga vaevalt et ta seda lugeda viitsiks. Veinipudel? Chianti? Ta lemmikvein, mulle ka meeldib, vähemalt midagi on meil ühist ka, aind et tema kulistab selle ühe lonksuga kõrist alla, tavaliselt ma jään ilma. Ta hakkab: kui sa armastad mind, siis sa annad oma veini mulle, kui sa armastad mind, siis annad oma ath rohud mulle, kui sa armastad mind, siis laenad mulle raha, ja ma ju armastan. Aga mul on vaja tühja pudelit. Leian ühe väikse rohupurgi, kus sees ongi üks meditsiinilise spiidi kapsel, see kulub talle ära, ja lisan selle, mis enne ütlemata jäi.^[12]

Huh, nii, nüüd on kirjad vahetatud, hakkan koristama. Alustan temast, pühin ilusti ta pepu puhtaks, issand, seda sitta on nii palju, ja see hais, teen aknad lahti. Ma arvan, et terve kvartal saab seda tunda. Ja nad kõik teavad, kust see tuleb. Äkitselt ta ärkab ehmatusega ja on kohe jalul, vaatab mulle hämmingus otsa. Minul see operatsioonikostüüm ikka veel seljas ja pealamp, üleni ta sitaga koos. Mida sa teinud oled? küsib ta karjudes. Ma vastan: Sa sittusid end täis ja su persest tuli kirjake välja, tahad lugeda? Käi perse! karjub ta, jään vait, vaatan maha, mul poleks nagu labajalgu, ühtlaselt pasa sees. See on sinu sitt, ütlen pilku tõstmata. Käi perse! kuulen uuesti. Jään vait. Ta paneb riidesse, riided vedelesid põrandal ja on ka sitased. Vargsi piilun ta poole, ta on jumala vihane, paneb oma sitaseid riideid selga, vaatab mu poole sellise põlgusega… nagu varemgi on vaadanud, aga mul on tunne, et ta on terve. Ta ei tule küll siia enam mitte kunagi, mul on kahju. Minust ei saagi seda prostituuti, kellega ta koos kaevu upub.

Loodetavasti ta nüüd üldse ei upugi, ta ei pea enam oma sisemise sita sees ujuma, kus pudeliga hulbib kirjake „olen sitt mees, olen nõrk mees”. Tal pole sees enam seda kirja ega seda sitta, see on kõik minu toas nüüd. Ühtegi sõna ütlemata ta lahkub, tahan uskuda, et mitte poodi õlut ostma. Ja ma lahkun ka, hotelli, lasen sel sital kuivada, siis vb on lihtsam seda koristada.

Selline lugu siis. Tasahilju on hakanud see mu mälust kustuma, aga täielikult ei kustu vist kunagi. Aeg ka ei tundu aitavat. Päästja ehk ainult aitaks.

Puhkehetkedel, siis, kui peaks puhkama, siis ka ei puhka, miski alati kisub eemale, ronib pähe, mõtted. Ma nagu vajan kogu aeg päästjat, kuri ja hirmus on mulle kodune, kerib see lause lõputult mõtetes. Toas on jahe, ma ei viitsinud puid tuua. Istun voodi äärel, valmis teki alla pugema, aga viivitan ja vaatan maalile silma, kuidagi veel rohelisemaks muutuvaid silmi ja mitte eriti heas seisus hambaid. Tahaks küsida, et mida sa vahid, mida sa irvitad. Ja nii läheb nädalaid mööda, kui õhtuti lihtsalt istun ja mõtlen, mida ta irvitab, mida ta vahib? Sisimas kuulen end ütlevat: ja alati leidubki päästja. Heidan end voodi tumedale linale ilma tekki peale tõmbamata, peaaegu kohe katab keha kananahk ja jalad muutuvad kergelt sinakaks, tekki peale ikka ei tõmba, kuigi on külm, vb see on rohkem hirmust kui külmast, ja põnev on ka. Päästja on teel. Korraks vaatan ja tean. Päästja istub voodi veerele ja irvitab. Ma tõmban omale ruttu teki peale ja lasen tule ära. Ja nii mitu õhtut, enne kui lasen päästjal oma külmi ihuliikmeid soojendada ja aind soojendada, ei midagi muud. Ma ei kiirusta, ma ei suru oma ebamugavust alla, enam mitte, mitte kunagi, vaid olen selles niikaua, kui see kaob, kui see üldse kaob. Päästja pole selline vägistaja, kes vaatamata ei-le surub enda vastu, ütleb, ma tahan lihtsalt olla su sees. Ei, päästja saab aru sellest ei-st, mida mu keha ütleb, saab aru ka sellest ei-st, mida ma verbaalselt ja kuuldavalt ütlen, ta teeb kohe vehkat maali sisse tagasi. Ta ei räägi mitte midagi, irvitab lihtsalt, veits nagu Beavise & Butt-Headi irvitus, vist Butt-Headi oma rohkem, vb ta on kreeklane, ta on väga ilus, selline ilusate lihastega juntsu. Jumekas. Tema kehast kiirgab soojust. Ma arvan, et ta on kreeklane. Ma panen talle nimeks Alejandro. Ma ise ka ei räägi midagi. Ma juhin, hästi aeglaselt, Alejandro on kannatlik, ta on maal. Tal pole vist teadvust ega midagi. Äkki tal on Mihkel Kleisi teadvus? Äkki mina olen samal ajal praegu Mihkel Kleisi juures, tema voodis, paljalt ja vaikselt. Ma ei tunne, et oleks, Mihkel Kleis ei puutugi nagu asjasse enam, see on Alejandro. See irvitav lõust on apsakas, tegelt ta on hea, ma lihtsalt ei suuda selle taha veel hästi vaadata, mõtlen, et ta irvitab minu üle. Kõik need õelad irvitused minu üle, miks need üldse ei unune, ikka meenuvad, tekitavad kahtlusi ja ebakindlust. Äkki ta ikka irvitab minu üle. Aga äkki on ta see mees Victor Hugo raamatust, mees, kes naerab, kes tegelt ei naernud, mingi retsidivist muutis ta selliseks. Pealegi Alejandro irvitus pole iseäranis midagi nii õudset, vb olen juba harjunud, selline on tema naeratus. Alejandro ei loe mu mõtteid, aga ma julgen teda suunata, ta ei pahanda, aind irvitab, ta kuulab, a ma ei tea, kas saab ka aru. Ma kutsun ta maalist välja, kui tahan tähelepanu, kui tahan kaissu ja hellusi, ta on õppinud tundma minu keha, hoiab silmkontakti, ladies cum first, jne. Ta puudutused on nii head, nii ravivad, võimestavad. Magades ei krigista ta hambaid ega kisu tekki, ostsin laiema teki, igaks juhuks, kui too hammastekrigistajast tekikiskuja oleks veel külla tulnud, õnneks ei tulnud. Usun, et ta sai terveks. Alejandro on alati puhas, puhaste kätega. Mulle järjest rohkem meeldib, kui ta mul siin majapidamises on, aitab süüa teha, peseb nõusid, igati tubli. Jah, see on ikka kummaline maal, alguses, kui Alejandro maalist väljas hakkas käima, jäi maal tühjaks, aga nüüd, kui ta rohkem maalist väljas käib, on sinna ilmunud sama portree, teine Alejandro. Kui Alejandrot lähedalt vaatan, näen ta näos kergeid pintslitõmbeid. Pmst võiks sealt veel ühe tüübi ehk välja sikutada, mõnele sõbrannale äkki.

Vb ma olen leidnud lõpuks üles oma sisemise jumalanna vms?! Võin täita maa nende irvitavate tüüpidega, aga ma ei tea, milleks, sõtta nad ei sobiks.^[13]

Alejandro veedab päevi niisama passides ja diivanil külitades, ta vist ei mahu maali enam tagasi. Ostsin teleka, järelmaksuga, et tal päeval väga igav ei oleks, kui mina tööl olen. Olen ka öövahetusi juurde võtnud, sest Alejandro on hakanud palju sööma. Elu on kuidagi tavaliseks läinud, jääme lihtsalt õhtul magama ja hommikul tõuseme. Mul on süümekas, sest pean teda nagu vangis, ta ei saa minna kuhugi välja, esiteks pole tal riideid ja teiseks ma kardan, et ta ei tule tagasi, eksib ära, leiab omale kellegi teise. Iga õhtu tassin koju suuri toidukotte, tema enam teleka eest püsti ei tõuse, mina pean süüa tegema. Enamasti ostan valmistoitu ja töö juurest toon kilode viisi saia, siis sööme ja vaatame telekat. Ma olen nii ümaraks muutunud, mu tagumik on nagu pall, mulle isegi meeldib see, aind et püksid on veits liiga ümber ja kitsad, olen igatepidi pehme. Äkki mu püksid läheks Alejandrole jalga, mõtisklen ma, sest tahaks natuke, et ta ära läheks. Ma isegi tahaks, et ta läheks ja mitte kunagi enam tagasi ei tuleks, ta on mulle koormaks muutunud. Enam ei pane mind reaalsust unustama silmi pööritavad orgasmid, ma ise olen ka tihti selleks tööst liiga väsinud. Ta vaevu puudutab mind, sööb aind ja kulutab mu diivanit, ei vaata isegi mu poole, pilk on aind telekasse suunatud. Proovin elada temaga normaalset elu, käin tööl ja vaatan telekat. Täna juhtus tööl minuga naljakas asi, terve tee bussiga koju itsitasin omaette, see sitt ilm, mis bussiaknast läikival asfaldil peegeldab, ei morjendanud täna absoluutselt. Koju jõudes viskan toidukotid nurka, hakkan üleriideid seljast võttes kõva häälega naerma ja räägin: tead, kuuled vä? Appi, mis mul täna juhtus: :D:D:D, pakkisin lindi ääres saiu nagu ikka ja järgmine hetk, saad aru, olin ma üleni saiaviilude sees, ma ei näinud mitte midagi :D, olin tukkuma jäänud :D:D, nii naljakas, see läheb küll naera herneks rubriiki mul. Uskumatu! Kas kuuled? Astun tuppa, telekas käib, aga Alejandrot ei ole, huvitav, kus ta on, ta ei käi ju kuskil. Ta on pannud jalga minu väikseks jäänud teksad. Kujutan ette, kui hot ta nendes välja võib näha, selline lihastes pontsu, ilma särgita ja paljajalu koperdab kuskil tänavatel. Issand, mida ma teen, politseisse ma helistada ei saa, mida ma ütlen, tal pole ühtegi dokumenti ja ta tuli maalist välja, arvatavasti on kreeklane. Mind ennast pannakse sellise jutu peale kinni. Ootan öö ära, ma olen tööst tohutult väsinud, kui Alejandro permanentselt maalist väljas ei elanud, ma ei käinud tööl, polnud vaja, sain hakkama, aga nii kui mees majja tuli, pidin tööle minema, leivakombinaati, mulle tegelt natuke meeldib seal, aga väsitav on ja muuks üldse aega ei jää. Natuke isegi mõtlen, loodan, et ta kaokski ära. Ehk läks ta maali sisse tagasi, vb see maal on nagu kahe maailma või veel rohkemate maailmade vaheline värav ja ta läks kellegi teise juurde, oma pere juurde tagasi näiteks. Sellele variandile mõeldes lähen magama ja magan hästi, hommikul ikkagi lähen teda otsima ja loodan, et ei leia. Ärkan kl 6, väljas juba valge, mõnus, et kevad hakkab tulema, tuleb ehk vabadusega. Astun välisuksest välja, vastasmajast kostab võimas läbu, aknad on lahti, palja ülakehaga mehed tuigerdavad, rõve. Piilun hoovi ja seal ta on, ta möirgab, palja ülakehaga, minu teksad jalas. Irvitab ja möirgab, viinapudel käes, naised ta ümber. Imelikul kombel on mul hea meel, tunnen kergendust, ei pea tööl enam lisavahetusi tegema ega raskeid toidukotte koju tassima. Vast kaovad ka see lõualott ja lisakilod, mis telekat vaadates ja süües juurde tulid, lihtsalt et temaga koos olla, nüüd saan jälle endaga koos olla. Vahel kuhugi minnes näen teda, naabermaja esimesel korrusel toas istumas või magamas, ei tundu enam nii puhas, vahel karjub, nagu teisedki seal lõugavad. Vb ajavad puskarit vms, sellised pussused paistes näod on neil küll seal peas. Tundub, et tal seal hea, neil kõigil seal ja igaüks elabki nii, nagu tahab. Lähen tööle, olen suht väsinud, pigem nagu lõõgastunud, et ega ei viitsigi tööd teha, koorin omalt kõik riided seljast ja lasen saiaviiludel oma keha katta, uppuda nende sisse, nad on nii pehmed ja head, armastan neid, mulle vist meeldivadki hoopis saiad.

Aga mis ma selle maaliga teen? Ära nagu ei taha visata, ikkagi kunst, korraks küll mõtlesin, et hävitan ära. Aga pole nagu põhjust, midagi halba ei juhtunud, mingit traumat ma sellest ei saanud. Lihtsalt minu fortuunakäsi tõmbab torukübarast alati joomahaige sõltlase välja. Aga vb sinu käsi mitte, kallis lugeja. Ma müün sulle selle maali, kallis lugeja, 6200 euri ainult. See maal võib sind taevasse viia. Vaatamata kõigele, mu lemmikmaal ja kõik, mida see minu jaoks tegi, see on olnud fantastiline tripp ja ma olen 100% kindel, et sinu jaoks saab see olema veelgi fantastilisem. Hit me up, kui tunned huvi, 57846675 Margit või kirjuta margitlohmus@gmail.com.

Ma vist ei ootagi oma ellu enam päästjat, olen juba nii palju kordi päästetud, et enam ei huvita. Silm jääb kinni Ado Lille maalile ja ma näen, kuidas ta end sealt tasahiljukesi diivanile libistab ja sealt mu peale, mu sisse: Enfant Terrible. Ja mis saab edasi? Sellest kõigest juba järgmine kord.

---

^[1] tiat (tavaline inimene autori taga): Ma ka ei saa aru.

^[2] Kallis lugeja, sa kindlasti tahad teada, kes on see andekas kunstnik, kes on see Maria, ja tead, kallis lugeja, minult sa saad alati kõik, mida tahad! EE077700771003690403 Margit Lõhmus ja ainult 5 euri (jaa, paraku on hinnad tõusnud, inflatsioon u know), selgitusse: „kunstnik” ja oma e-mail. Lisa üks euro juurde ja annan veel teada ühest olulisest asjast.

^[3] Ado Lille on mul kunstikogus kõige rohkem, neli tööd: üks maal, üks graafika ja kaks joonistust. Noh, mulle lihtsalt meeldivad paljad naised, ilusad ju. Kallis lugeja, kui tunned huvi, et tahad just minult osta Ado Lille joonistust, kallimalt kui muidu, sest need on väga special, sellist Lille saab ainult minult, kirjuta mulle max 3000 tähemärki, miks just sina oled seda väärt ostma, aadressile margitlohmus@gmail.com.

^[4] See on tõesti väga eriline maal, sellel on oma saladus, kallis lugeja, musu, sa saad kõik, mis sa endale lubad, 15 euri saladuse eest ei ole ju palju! EE077700771003690403 Margit Lõhmus, selgitusse: „saladus” ja oma e-mail, saladusele lisaks saadan ka pildi maalist, lisa 2 euri juurde ja olen ise ka pildil. Ja okei, 1000 euri ja olen topless ja saad selle oma seinale riputada.

^[5] tiat: Eii!
autor: Ära ulu.
tiat: Minu riided, ma ei taha, et annad kõik mu riided ära, mu viimane fckn kampsun! (tiatil on mingi kümme kampsunit kadunud ja ta käibki aind selle ühe helekollasega.)
autor: Vb unusta juba ära need kampsunid. Tiatil on kõik kampsunid kadunud, aind see üks on alles, igalt poolt on otsinud, kuskil pole.
tiat: Ma arvan, et üüriline võttis ära need. Aga kõik, kõik 10.
autor: Vb ta viskas ära kogemata, sul olid need ju sügavkülmas.
tiat: Ma ei tea, kus nad olid, vb olid sügavkülmas, vaatasin kohe sinna, kui tagasi jõudsin, aga polnud, siis mõtlesin, et on panipaigas, seal ka polnud, pole ju rohkem kohti, igaks juhuks vaatasin pööningule, pole.
autor: Aga hea asi on see, et koisid ka enam ei ole.
tiat: Fck off! See inimene surgu ära, krdi sitt! Mulle meeldisid koid.
autor: Tiat leinab oma kümmet kampsunit. Asi on kriitiline, inimesel pole midagi selga panna, palun aita, võid tuua kampsuneid, margitlohmus@gmail.com, aga aind meriino, villa, mohääri, kašmiiri, siidi, puuvilla. Ühe sinise villase kampsuni peale oli tikitud tiiger, taimed ja käistel olid roosid, seda ta vist jõudis aind ühe korra kanda.
tiat: Neil kampsunitel on emotsionaalne väärtus ta jaoks, kui sina, kallis lugeja, võtsid need, too palun tagasi ja ma ei räägi sellest kellelegi, aga kui sa ei too, siis jumal karistab sind ja sind ootab piinarikas elu ja surm. Värdjas sitt rsk! Miks sa lähed teise koju varastama? Sina sitt!
autor: Kui ma koju tulin, lebas tiat põrandal, saapad jalas, pisarad olid vaiba niiskeks teinud. Hakkas vist välja minema, aga otsustas ümber.

^[6] tiat: Ot mida, räägi see pasajutt ka juba siis ära.
autor: Ma ei tea, see on liiga rõve ja tõestisündinud lugu. Ma kirjutan ju ilukirjandust.
tiat: Ah, ära põe.
autor: Ok.

^[7] autor: Temüü, kas see võiks olla võimalik koostöö?
tiat: Ei never, selle sitaga ma ei taha küll koostööd teha. Strippar Margit tellis sealt risti, see maksis aind 1,62 euri, kuidas see võimalik on, nii vähe, et ta tellis veel mingit mõttetut nodi, et ei oleks imelik. Aga ikka on imelik, orjad töötavad seal 24h.

^[8] autor: Tiat, räägi see naljakas lugu, mis suga ükskord juhtus.
tiat: See arsti juures v? Mul pole isu.
autor: Jah, räägi ikka pls.
tiat: Ok, olin mina arsti juures, st operatsiooni ooteruumis, kus anti mulle mingid rohud sisse ja need riided, sinine ürp, sussid ja müts. Nali oli see, et ma panin mütsi asemel hoopis sussi pähe.
autor: 😀
autor: Ja kallis lugeja, kui sullegi tegi see nalja, siis ole hea, saada 3 euri EE077700771003690403 Margit Lõhmus, aga kui oled huumorivaene ihne koi, siis kirjuta mulle mõni hea nali margitlohmus@gmail.com, vaevalt et ma naeran, aga mis siis.

^[9] Kallis musu, muuda mu konto kopsakamaks ja rahakott priskemaks, et ei peaks mingeid Hiina orjasid ekspluateerima, EE077700771003690403 Margit Lõhmus, sinu panus on oluline, rohkem kui sa ise.

^[10] Anna endast märku, kallis lugeja, et oled minuga, ma vajan sind, EE077700771003690403 Margit Lõhmus, selgitusse: „olen sinuga nii heas kui halvas ja armastan now and 4ever”. aind 3 euri, võib ka rohkem ja ka vähem. Raha ei ole siin elus kõige olulisem u know… not.

^[11] Kallis lugeja, kui sa tahad teada, mis see oluline asi on, mille unustasin kirja panna, siis saada 3 euri (sry, hinnad tõusevad, inflatsioon u know) mu konto numbrile, selgitusse: „oluline” ja oma e-mail. Minu konto ikka sama: EE077700771003690403 Margit Lõhmus.

^[12] Uudishimulik lugeja, see võib ka sulle oluline info olla, aind 3 euri, selgitusse „oluline” ja oma e-mail. EE077700771003690403 Margit Lõhmus, musud!

^[13] tiat: Mis sul viga on? Miks sa alati vaatad tüüpe ja kommenteerid, kas ta sobiks sõtta või mitte?
autor: Jah, veider, ma tõesti teen seda. Ta on liiga hea. Naiste peksjad ja vägistajad, loomapiinajad, mingid sellised retsid peaks sõtta saatma ja munnid tuleks neil ära lõigata, et nad ei saaks ühtegi naist ega last vägistada.
tiat: Jah, sa siin üritad mingeid lahendusi leida, aga ei leia. Keegi ei peaks sõtta minema, see on nii suur trauma igaühele.
autor: Ei leia jah, süda läheb pahaks aind, pean oksele minema.
tiat: Kui sõda tuleb, siis ma arvan, et ma lähen lihtsalt keldrisse ja meenutan oma ikkagi head elu. Ja kükitan seal, kuni ära suren. Ma ei tea, kas tahan sõda üle elada. Ma ei tea, kas tahan põgeneda kuhugi ja alustada kõike otsast peale, vb minu puhul pole see võimalik, olen juba vanem.
autor: Ei, ma vean su lähimasse varjendisse, kelgu peal, ma ei taha, et sa ära sured. Aga vb sinus veel tärkab viha, elu ja sa saad kuidagi kasulik olla, aidata kedagi, siis isegi meie võime kasulikuks muutuda, kas sa ei leia?
tiat: Ei leia.
autor: Mina küll ei anna alla. Tapan ära need sitad. Mingit fcking vene lippu siin leffima ei hakka!
tiat: Tapa mu kampsunite varas ka ära pls!
autor: Ok.