Reijo Roos: „Kured kotkad kajakad”.
Näo Kirik, 2022. 92 lk.

Keegi, võib-olla Hemingway, on öelnud, et kirjanik on inimene, kelle jaoks kirjutamine on keeruline. Kirjanik saab vahetult aru: sõna ei ole asi, sõna viitab asjale. See, millele sõna viitab, on iga lugeja peas veidi erinev. Kirjutamise muudabki keeruliseks õigete viidete leidmine: kas suudeldes võivad huuled paika „loksuda” (lk 82)? Kas loksumine on selle olukorra täpseim kirjeldus? Kirjanik ei tegele lobisemisega, kirjanik püüab olla konkreetne, rääkida asjast. Loba on kaugenemine, olemisest eemaldumine, kirjaniku asi on olemist näidata – iseenesest ju sõge ülesanne!

Asjad on inimeste peades, igaühes veidi erinevalt: minu kujutlus punasest õunast erineb sinu omast. Ainus, milles päris kindlasti saame veendunud olla: metafoor ei ole ega püüagi olla füüsiline asi, otse vastupidi. Metafoor demonstreerib, et ta on sõnadest tehtud, on võrdlus. Metafoori kui sõnalist ja õuna kui füüsilist objekti ei ole võimalik segi ajada: metafoor vastab küsimusele „kuidas asi päris kindlasti ei ole?”, objekt vastab küsimusele „millest me räägime?”.

Saame õunast rääkida, selle värvi ja maitset kirjeldada, aga õun ise on midagi muud kui sõnad. Inimene ei pääse asjale ligi, õuna kirjeldades saame ainult nagu kass ümber palava pudru käia – mingis kontekstis kasutatavad sõnad võimaldavad mõista, et peame silmas just seda puuvilja, mitte pirni või aadamaõuna. Metafoor, sõna või väljendi kasutamine uudses, ülekantud tähenduses, kujundi­loome laiemalt mõjub nagu brechtilik võõritusefekt teatris. Noort naist võib kirjeldada 30, 300 või 3000 leheküljel, samas kui „ladvaõun” võtab tema välimuse ja oleku kokku ühe sõnaga – püüdmatagi kirjeldada tüdruku põsesarnu, juukseid, silmi või muud füüsilist. Metafoor on võrdlus, mis justkui eitab seda, mis „on tegelikult”: päris kindlasti pole õun tüdruk ega tüdruk õunapuu ladvas. See­juures adume olukorda seda kindlamalt, mida sugestiivsemalt metafoor eitab: mida jaburam eitus, mida võimatum, seda eredamalt kerkib esile sõnastamatu (ehk „tegelik”). Hea näide on Reijo Roosi luuletuses „tuule­teade”: „pääsud ja kured // teevad minu muredest / hakklihahautist” (lk 36). Mure on ju seos sünapsite vahel, murest ei saa kohe kindlasti toitu valmistada, mida see kõik tähendab? Luuletus näib jutustavat ühest lahkuminekust, mille järel luuletaja uitleb rannal, mändide all, siin, „kus linna­valgus lõppeb”. Need ei ole mitte tingimata pääsukesed ja kured, kes hakklihahautist valmistavad, vaid kujundi kaudu antakse meile pilt lihtsamast, süütumast ajast, lapse­põlvest, mil keegi meile hakklihahautist tegi. On võimatu täpselt kirjeldada hakklihahautise maitset, näiteks „nii nagu vanaema seda valmistas”, aga seda maitset on luuletuse lugemise järel tunda küll, igal lugejal arvatavasti veidi erinevalt.

Kogus „Kured kotkad kajakad” ongi kaht laadi tekste: on need, milles autor püüab enda igapäevast elu kirjeldades metafoori luua, ja need, milles ta usaldab oma häält, kombineerib ja lõhub sõnu ning jõuab kujundini kuidagi märkamatult, sundimatult. Esimesel juhul vajub ta jalgupidi selle voo mutta, milles vaevleb suur osa nooremat luulet ja mitte ainult tänapäeval (siinkirjutaja kaasa arvatud). Noor autor ei mõista veel, et tema isik ei ole oluline, luuletaja pole oluline, ta on ainult vahend, mehhanism – mida paremini tehniliselt ette valmistatud, seda toimivam. Eriti just luulekogu esimeses pooles on hulk tekste, mis on pelgalt loba mullistused (näiteks „mustamäe II”, lk 15) ning jäävad üldistusjõuta, kui sa ei tunne konkreetseid paiku Tallinnas või Eestis. Ja isegi siis ütlevad nad üsna kasinalt. Lobale kõige tühjemas mõttes viitab Roos ka ise, kasutades aeg-ajalt kõnekeelseid väljendeid nagu „aww” (lk 75), „läheb paar minta aint” (lk 77), kuid kontrast muidu värvika, kohati isegi sinijärvliku või andresehinliku keelega ei pääse alati mõjule.

Iseasi on tekstidega, milles autor laseb oma minast lahti ning abstraheerib julgemalt. Selline on luuletus „kassisaba”, mis annab nõtke pildi ühest paigast. Viimane salm „pood on nii kitsas / et purgisupiriiulid / kriibivad kogemuse / isiklikuks” (lk 17) kujutab jõuliselt situatsiooni, millesse lugeja satuks, kui nimetatud poodi sisse astuks. Riiulid on füüsiliselt lähestikku, nende vahel on raske liikuda midagi ümber ajamata. Mõtisklev, veidi „Ankru­hiivaja” laadis rummolik „vihm toob vihm viib” hülgab samamoodi luuletaja ainulaadse mina lobisemise ning muudab lillepoti Noa laevaks: „kõik ei mahu noa laeva / kahte eri ilulille yhte potti istutades / närtsivad mõlemad” (lk 61). Selles luuletuses on kohakuti väga suur laev ning väga väike lillepott ning nende sobimatus on tugev, epifaaniavõimeline eitus.

Roosil on luuletusi, mis kõige paremas mõttes ei anna ennast kätte, ei ole käepärased, vaid juhivad tähelepanu sellele, mismoodi nad tehtud on. Neid ei ole võimalik lugeda enese unustamiseks, nad ei taha, et lugeja hulbiks sõnadel, vaid kisuvad endasse, demonstreerivad oma sisemist maailmakorda. Näiteks paikneb juba tsiteeritud luuletuses „tuuleteade” avarea „tuul teatas maailmalõpust” ning sellele järgneva „tuul oli 35 meetrit sekundis” järel, graafiliselt kahe rea vahel, veel üks rida: „me vahel”. Nõnda võib luuletust lugeda: „tuul teatas maailmalõpust me vahel / tuul oli 35 meetrit sekundis me vahel” – aga ei pea. Sama võtet kasutab Roos luuletuses „aiandus”, mille avaread võiksid olla „lumi tuli maha jälle / mind lasti maha jälle” (lk 34). Enamikus tekstides ei kasuta autor kirjavahemärke, aga siin-seal esineb koma või kaks. Autori sõnutsi oli algses käsikirjas komasid ja punkte palju rohkem, toimetamise käigus jäeti alles ainult need, mis olid rütmi mõttes hädavajalikud. Roos näitab aga luulekogus vägagi värskendavat leidlikkust rütmiküsimuste lahendamisel: mõned tekstid on küljendatud üle lehekülje („karastus”, lk 60), mõnes luuletuses katkevad sõnad poolelt silbilt („eilne postimees”, lk 43). Esmapilgul paistab üksikute komade teksti jätmine pigem poolik lahendus, mis ei täida eesmärki – kaks stiili, märgistatud ja märgistamata luule, oleks justkui istutatud ühte lillepotti.

Kui tekstis on midagi väga vähe, näiteks kõigest üks koma või küsimärk, siis tõmbab see endale tähelepanu: kirjavahemärk, iseenesest ju tühine, muutub tähenduslikuks. Kuna lause alguses pole suurtähte ega teksti lõpus punkti, ainult see üks koma kehtestab ennast, siis muutub tajutavaks millegi eitus. Koma tavaliselt tähendust ei kanna, ta märgib pausi, Roos on suutnud aga interpunktsioonile (õieti selle puudumisele) anda metafoori jõu. Mitme lugemise järel hakkabki osaline kirjavahemärgistus toetama luulekogu sisu. Tugevamad tekstid räägivad valdavalt sellest, millest ikka luuletatakse – kellegi-millegi tulekust või minekust –, aga ambivalentne on tulija-mineja omavaheline suhe, seda kõige ehedamalt tekstis „(sauna)uksel”. Kuna ka grammatika on osaliselt lahkunud või hävinud, aga mitte täielikult, siis muutub Roosi luulekogu tonaalsus maailmalõpujärgseks. Üksikud majad, umbrohi, „kylmunud” rohulibled asfaldil, kured ja kotkad ja kajakad õhus – midagi on alles, aga midagi on lootusetult kaotsis. Üksiti võetuna on enamik luuletusi kantud tuleku-mineku vaimust, tervikuna liigub Roos kobava luule suunalt tehniliselt küpsema väljendusviisi poole.

„Kured kotkad kajakad” ei ole läbinisti tugev luulekogu: mitme teksti puhul hakkab lihtsalt igav. Samas on siin kümme­kond teksti, mis on löövad, värvikad, tulevad lugejale vastu, et ta siis omapäi mõtisklema jätta. Parematel hetkedel ei esita need tekstid luuletaja suhet maa­ilmasolemise viletsusse biitluule pleekinud traditsioonis, vaid omandavad Roosi pilgu kaudu üldinimliku üldistusjõu. Nendes tekstides ei otsi Roos ümbritsevast maailmast kinnitust oma mõtetele, vaid riskib eksimisega ning ütleb, mismoodi tema arvates maailm on. Võetud riskid vahel õigustavad ennast, vahel mitte, ja püüdlus õilistab. Sümpaatne.