Kuu

„Kas sa oled kunagi Kuul käinud?” küsis poiss tüdrukult, kui oli temaga öö­klubis tutvunud ja talle esimese joogi ostnud. Tüdruk meeldis poisile ning, ausalt öelda, ka poiss tüdrukule.

„Ei,” vastas tüdruk, kuigi Kuul ära käia polnud enam võimatu. „Liiga kallis,” lisas tüdruk ja ta pilk langes.

Aga leidus neid, kes käisid. Kas või iga kuu. Enamik inimesi polnud siiski saanud. See jäi väljavalitutele, kellel jätkus raha.

„Kas sa tuleksid, kui ma kutsun?” küsis noormees.

Tüdruk vaikis. Võttis taskurätiku ja surus seda tugevasti. Tõstis klaasi huultele. Ta silmad läksid märjaks ja veresooned käel paisusid. „Mine Kuu peale!” sosistas ta.

Poisil läksid silmad märjaks ja veresooned käel paisusid.

Kuskil kaugel muutus taevas korraga väga halliks.

Kokkupuude Mantegnaga

Louvre’is sattusin Andrea Mantegna erinäitusele. Kas seal nüüd oli väljas „Surnud Kristus” või mitte… Igatahes kummardusin täpsemalt uurima ja pea põmatas vastu vitriiniklaasi.

Naine mu kõrval naeratas heatahtlikult. Ta teadis seda tunnet. Ma naeratasin vastu.

Ta kõrvarõngaste sädelus reetis, et need võiksid maksta nii mõnegi maali hinna.

Aga Mantegnat ei saa. Jääb klaasi taha. Louvre’isse või mujale.

Pärnaõiejänes

Tuntud teed kõmpides ja vahepeal poestki läbi põigates oli ta jõudnud üsna kodu ligi.

Pärnad hakkasid just õide minema.

Tulek polnud pikk, kuid põlved andsid tunda. Ka selg. Aeg sunnib taluma.

Jäi veel ümber nurga pöörata. Ehk jalutaks veel minuti? Äkki isegi kaks? Juba võis aimata pärnaõite ligitõmbavat hõngu.

Ja korraga – tee peal ees – jänes! Kust see siia kukkus?

Ta pööras targu tagasi.

Tuulepuu

Küla vaevles hirmu käes. Juba teist nädalat polnud tuult. Meri lähedal. Kuis nii? Alati oli, enam mitte… Ei pääse välja, ning ilma tuuleta kala ei saa.

Ja korraga liigatas remmelga oks. Õrnalt, just nagu aralt õhku katsudes. Hapralt võbeldes.

Tuulepuu…

See oli tagasi.

Sileesia kangrud

Töö käis. Nad olid seda teinud piisavalt kaua ja lõng lausa lippas.

Nõnda ka mõtted. Egas mõtet saa seisku panna.

„Kas mu tütar…?”

„Kas mu poeg…?”

Ketrus keris heiet.

„Mu… mees?”

„Ta… armuke?”

Vokid surisesid sumedalt nagu mesilassülem.

Olnuks veel mõtteid…

Kuid lõng katkes.

Kallas

Laev randus hääletult. Ei olnud ei linnukisa, lainetelaksu ega muid helisid. Vaid ankur tegi vette sukeldudes häält. Siis jälle vaikus.

Väike saar keset suurt merd. Helekollane rand ja taamal roheline metsatukk. Esile küündisid mõned kõrgemad palmid, üks neist looka vajunud, ripakil, nii, et tahtmise korral võinuks kikivarvul selle lehti katsuda.

Maastik pärines nagu postkaardilt, millele nüüd lisandus – kui pealekleebitav postmark – lumivalge luksusjaht.

Laeva nimi oli „Kallis”. Maria Callas.

Peale Suurt Sõda läksid sellised nimed väga hinda ja vähesed said neid endale lubada. Vahel pidi välja käima terve varanduse, et saaks nime, mis võiks kuidagi viidata ajaloolistele traditsioonidele. Isegi poole või enamagi aluse enda hinnast.

Helesinine ookean hoidis jahi ümbert kinni justkui seda kallistades ning üleval reelingu servas paistis paar erepunast päästerõngast otsekui pulma­pärjad jahi laulatusest tasaselt voogavate lainetega.

„Ah, ma pole ammu nii kaua maganud,” kostis hääl ning tekile avanes uks. Välja ilmus keskealine meesterahvas. Haigutades pani ta käe unise suu ette, kuid silmad olid erksad ja keha puhanud. Jalas valged viigipüksid, siiski mitte ülikonna, vaid vabaaja omad, viigid lihtsalt sisse aetud, et erksust lisada.

„Kui kaua ma magasin? Kas tõesti kaheksa tundi?” küsis ta naiselt, kes lesis lamamistoolil, hoolikalt kinnikaetuna, ja luges raamatut.

„Ei, kallis, sa tukkusid kümme tundi. Ma ei teagi, kust sa selle une võtad. Oled ennast tööga tapnud.”

„Jaa, tööga,” pomises mees ja jäi mõtlikuks. Kuid siis istus, jalad harkis, vabale lamamistoolile naise kõrval.

„Tööga olen ma ennast tapnud küll. Ma pole juba viis aastat puhanud.”

Lamamistoolid ei kõlba üldse sirge seljaga istuda ja tal oli silmanähtavalt ebamugav, kuid tekil leidus vaid üksainuke päris tool – mille peale oli keegi tõstnud kasti köögiviljadega.

Mees oli hr Huxley ja naine oli pr Huxley. Meest kutsuti enamasti hr Huxleyks ja naist peaaegu alati Nancyks. Vaid ta ema hüüdis teda Nannyks, hääldades läbi nina ja rõhutatult n-i venitades.

„Mitmes päev täna juba on? Kas neljas?” küsis mees ja proovis kiigata, mida naine loeb.

„Viies päev juba. Viies. Kohutav, kuidas aeg läheb. Juba nädala pärast oleme kodus tagasi.”

„Minu meelest just aeg venib, aga see selleks. Mida sa loed siin nii hoolega?” Ta sirutas kaela välja ning hõre juuksetukk, mis oli muidu hoolikalt paremale küljele sätitud, kukkus silmadele. Oimukohtadest paistis juba väärikat halli ja pealaele oli hakanud tekkima kerge paljand.

„Oh, ma ei teagi, ma pole veel pealkirja vaadanud. Mingi romaan. Tead küll, naiste värk. Armastatakse, ei armastata, vihatakse, ei vihata. Tavaline lugu.”

„Selge,” vastas mees napilt ning ajas end püsti. Ta polnud veel üldse vana, alles paar aastat tagasi viiskümmend saanud. Kuid põlved ragisesid kuuldavalt justkui saja-aastasel. Suu kiskus valust viltu.

Valus tõde

Päike paiskus näkku, ta kiired valutasid. Kusagil olid lilled ning sõda ja rahu korraga.

Helises telefon.

„Ma olen lugenud teie teoseid, mul oleks üks ettepanek…”

„Ma ei ole kirjanik. Te ajate midagi segi,” vabandas ta ja võib-olla isegi punastas.

„Ma lugesin…” jätkas tundmatu.

„Ma tegelen hoopis teiste asjadega. Ma ei kirjuta,” täpsustas ta.

„Vabandust,” vastati. Ootamatult lühike lõpp.

Kui ta järgimisel päeval turuväravasse kõndis, haaras keegi tal jakihõlmast, aga mitte ründavalt, vaid isegi hellalt.

„Teie olete ju see tuntud kirjanik!”

Mees tõmbus koguni vastikust tundes eemale. „Ma pole kirjanik!” karjus ta sosinal. Värin käis üle selja. Tekkis jälitatu tunne.

Läks mööda nädal ja taas viisid jalad turule. Keegi kõndis vastu, keegi läks mööda. Keegi tuli.

„Kas te olete kirjanik?”

Impeerium

„Te kaotasite.”

Vastuseks sai olla vaid: „Jah.” Aga tekkis paus.

Ta võttis laualt klaasi ja rüüpas jooki, mida ei toodeta juba aastaid, muudkui hoitakse. See oli oodanud oma aega.

„Te kaotasite,” kordas ta, käes kallis klaas. „See sõda on läbi.”

Küsisin: „Mida te veel soovite?” Kuigi enda arvates polnud mul enam mitte midagi pakkuda.

„Võitu,” vastas ta.