Mul paluti kõnelda Arvo Valtoni kohast eesti kirjanduses ja ma alustan oma ülevaadet mahuliste näitajatega, sest Arvo Valtoni koht võtab eeskätt väga palju ruumi.

Totaalkirjanik

Eelmisel aastal meie seast lahkunud Valtoni „Kogutud teosed” ilmusid aastast 1998 kuni aastani 2024, niisiis enam kui veerandsajandi vältel 31 köites ja umbes 15 000 leheküljel, ning köidete arvult lööb Valtoni üle vaid eesti realistliku jutukirjanduse klassik Eduard Vilde, kelle „Kogutud teosed” ilmusid aastail 1923–1935 ühtekokku 33 andena. Kuid Valtoni teostekogu köited, keskmise paksusega ligi viissada lehekülge, on Vilde omadest enamasti vähemalt poole mahukamad (Vilde teostekogu üldmaht oli umbes seitse ja pool tuhat lehekülge). Vist ainult üks autor on eesti keeles esindatud veelgi ulatuslikuma teostekoguga, ja see on Vladimir Uljanov, kirjanikunimega Lenin, kelle vene keelest tõlgitud „Teosed” avaldati eesti keeles aastail 1948–1970 kokku 45 köites. Võrdlus on sisulises mõttes muidugi sobimatu, sest kui Lenini teosed pidid olema alus bolševistliku totaalriigi ideoloogiale, siis Valtoni looming tegeleb totaalsete ideoloogiate karikeerimise ja lammutamisega.

Valtoni teoste maht on iseenesest kõnekas asjaolu. Kõigepealt märgib see väga viljakat ja väga kiiresti töötada suutnud kirjanikku. Selline oli ka Eduard Vilde, kes iseloomustas oma varast kirjanduslikku toodangut mõistega „sundlik üliviljakus”,^[2] mis oli tingitud sellest, et ajalehed nõudsid temalt kõige muu kõrval ka laialt loetud järjejutte, mida ta pidi siis neile jaokaupa numbrist numbrisse saatma – mõnikord isegi teadmata, mis hakkab juhtuma loo järgmises osas.^[3] Valtonil sellist sundust polnud, ehkki ajuti vabakutselisena pidi temagi kirjaniku­tööga endale ja perele elatist teenima. Aga see polnud peamine. Kui Vilde põhjen­dab oma teoste stilistilisi puudujääke ajalehtede sunnist tulenenud kroonilise ajahädaga, siis Valtoni teoste stilistiline lõdvenemine, mis hakkas endast märku andma 1970. aastate lõpupoole, oli tingitud pigem muutustest autori esteetilistes – või ehk veelgi enam eetilistes tajudes. Teose prioriteedi vahetas üha enam välja kirjutamise prioriteet. Kirjaniku ülesanne ei ole mitte vormida võimalikult täiuslikke teoseid, vaid jätkata ja mitte katkestada kirjutamisprotsessi, panna kirja kõik, mis näib möödapääsmatu. Teos ei tohi hakata valitsema kirjaniku kui kutsutud ja seatud tähele- ja kirjapanija (vrd sõnad „täht” ja „kiri”) südame­tunnistuse üle.

Olen motiivist „kirja katkematus” kõnelnud varem seoses Jaan Krossiga.^[4] Krossi kirjanikueetikat valitses sihikindel igapäevane töö poolelioleva teksti kallal, kirjutamise distsipliin, mis ainsana tagas mitte ainult teoste järjepideva, vaid ka kvaliteetse valmimise. Kross vajas kirjutamiseks kindlat kohta, oma tuba, hästi sisse töötatud ruumi, ta ei teinud tööd juhuslikes paikades, jooksu pealt. Kui Kross oli distsiplineeritud, siis Valton pigem distsiplineerimatu tekstitootja. Võib öelda lausa, et ta oli totaalkirjanik. Valton töötas kuulu järgi valimatult – kõige lugupeetavamas mõttes. Ta võis kirjutada rongis ja raudteejaamas, lennukis ja laeval, kui vaja, siis ka külmkapi peal või isegi klosetis. Tema kirjutamise totaalsus meenutas üht varasemat eesti kirjanikku, noorelt surnud Jaan Oksa (1884–1918), kes teksti viimistlemise asemel alustas pigem selle nii-öelda ümberkirjutamist, mille tulemuseks oli aga täiesti uus lugu.^[5] Ka Valton on oma intervjueerijale 1980. aastal lausunud: „Võib-olla on see pealiskaudsus ja küllap tuleneb iseloomust, aga ma olen kogenud, et parem viska kohe kõrvale, kui tunned, et lugu on ebaõnnestunud, ja kirjuta uus, kas või samal motiivil.”^[6] Niisiis – mitte kulutada aega viimistlusele, vaid pigem seada sihik juba mõtteis mõlkuvale järgmisele loole. Kirjutamise järjepidevus ei tähendanud Valtoni jaoks mitte ühe teose kallal nokitsemise kestvust, vaid üha uute ja uute tekstide katkematut voogu. Viimistlus võimendas teksti iseolemist, suurendas tema vormilist isolatsiooni. Valtoni kirg oli seevastu tekstide järgnevus, tekstis eneses peituv isu järgmise – ja võib-olla et parema – teksti järele.

Selles mõttes võib Valtonit pidada ka emalikuks loojaks. Oma välistes maneerides silmatorkavalt mehelik, nagu ta ise armastas toonitada („naised meeldivad mulle ja ainuke häda on see, et peaaegu ühelegi naisele ei meeldi see, et mulle meeldivad ka teised naised”^[7]), esindas ta kirjanikuna pigem emalikku produtseerimisprintsiipi: lapsi peab lihtsalt laskma tulla ja kõik nad on ühtviisi armsad, olgu siis kergelt tehtud või raskelt saadud, nägusalt või veidi näotult välja kukkunud. Kirjaniku kohus on kogu potentsiaal käiku lasta, anda maailmale produkti niipalju, kui torust tuleb. Möödaminnes olgu öeldud, et Valtoni töödes ei ole erootikal või sugulisel naudingul suuremat omaväärtust, vaid ikka mingi selgem siht, enamasti muidugi lapsed ehk rahva järelkasv. Või on see kehaline viis tõestada vabadust, truudust, kohusetunnet. „Seksuaalsfäär on Valtoni juttudes valdavalt funktsionaalne, s. t. seotud soojätkamisega,” täheldas kord Mihkel Mutt.^[8] Vanem meestegelane uneleb suguakti ajal sellest, et „tema seemnest tärkaks naise sees elu”, kuid ka noor armunu mõlgutab mõtteid „täiesti selgest, salapärata vajadusest jätkata elu halvas, vastuolulises, igavesti kaklevas ja igavesti teadmata milleks ja kuhu arenevas maailmas”.^[9] Oma välistes maneerides niisiis rõhutatult mehelik, näis Valtoni alateadvus esindavat pigem ürgnaiselikku palju­nemislusti. Valton ei talunud oma sõnul mingit sorti vägivalda, mis on inimlikult iseenesest ju sümpaatne joon: „Ma ei tapa ka ainsatki putukat või looma, kui ta mind just esimesena ei ründa [—].”^[10] „Hea peab võitma kurja ja igal lool peab olema õnnelik lõpp,” lausub ta kerge muigega, aga sõnastades tegelikult oma kreedot.^[11] See emalik joon lisab kirjanikule muinasjutuvestja lepitavat hoiakut, kuid nõrgestab mõnevõrra ta poeetilise maailma ekspressiivsust.

Ja nii siis juhtuski, et kui Vilde oli 50. eluaastaks oma loominguga enam-vähem ühele poole saanud (tema viimane romaan „Mäeküla piimamees” valmis 1915. aastal), siis keeras 50-aastane Valton oma kirjutusmasinale vaid valjemad tuurid peale ja teotses 88-aastaselt meie hulgast lahkunud sulerüütlina vist küll viimase hingetõmbeni. Tema hiliste aastakümnete toodang kaalus mahult üles varem kirjutatu ja sellel oli ka poliitiline põhjus: Valton sai 50-aastaseks 1985. aastal, kui Nõukogude Liidus algas Mihhail Gorbatšovi valitsusaeg, lööksõnadeks tõusid uutmine (perestroika) ja avalikustamine (glasnost), kirjaniku tööpõld avardus nii temaatiliselt kui ka meelsuselt, ühesõnaga – saabus kaua oodatud, kuid tegelikult nii ootamatu vabadus, mil võis varsti kirjutada täpselt nii, nagu hing igatseb. Võib-olla et paremini kui nii mõnigi teine mõistis Valton, et see pole kirjanikule mitte ainult võimalus, vaid ka kohustus – kohustus panna paberile seda, millest varem sai kõnelda üksnes mõistukõnes. Kas see tähendas ka teed uutele loomingulistele võitudele, see on juba järgmine ja psühholoogiliselt delikaatne küsimus. Sest oligi ju Valton eeskätt mõistukõnede meister.

Mis Arvo Valtonit ja Eduard Vildet taas sarnastas, see oli püüdlikkus oma viimast tahet väljendava teostekogu ettevalmistamisel. Eesti kirjanduses on kolm prosaisti silma paistnud oma loomingu nii-öelda jumaliku ettehooldusega järelpõlvede jaoks: Eduard Vilde, Friedebert Tuglas ja Arvo Valton. Kõigis neis on olnud kirge vormida oma isikliku käega ajalukku mineva autorikaanoni viimane variant. See võis osutuda ka ohtlikuks tegevuseks. Vilde silmatorkavaim printsiip (keele kaasajastamise kõrval) oli lihtsalt paljude tekstide väljajätt autori­kaanonist – tema kogutud teoste 33 köidet ei sisaldanud kaugeltki kõike, mida lugejad oleksid seal näha ihaldanud, mida aga autor ei pidanud vajalikuks ajaloo jaoks talletada.^[12] Tuglase printsiip oli „sisu ja vormi tihendamine”, see tähendab, tekstide kompositsiooniline ja stilistiline korrektuur. Valton oli sellele ühes oma 2011. aasta intervjuus selgelt vastu: „Ma põhimõtteliselt ei kirjuta asju ringi. See on nonsenss, kui kaheksakümnene kirjanik teeb ümber seda, mida ta on paberile pannud 15-aastaselt – nii nagu Tuglas tegi oma „Hundiga”.”^[13] Tuglas tegi säärase printsiibiga iseendale paraku ka otsest kahju, sest redigeeris kogu oma loomingu Stalini terroristliku valitsuse ajal ja vahetult selle järel, kui sisetsensor sundis tekstist eemaldama seiku ja sõnu, mis võisid tunduda poliitiliselt ohtlikuna ning saada takistuseks teoste uustrükile. Selline „stilistiline korrektuur” viis kohati köndistamiseni ja lamestas Tuglase nii mõnegi olulise teksti.^[14]

Valtonil mingit välist sundust ega subjektiivset iha oma teostekogu stilistiliselt või ideoloogiliselt „parandada” polnud. Ta läks selle ettevalmistamisel ometi mõnes mõttes kõige kaugemale, sest valis mitte tekstide arvu ja mahtu kitsendava, vaid seda paisutava tee. Kui Vilde jättis „Kogutud teoseist” välja üsna mahukaid varem ilmunud loomisprodukte, siis Valton ei trükkinud neis ära mitte ainult varem avaldatut, vaid lisas sellele alates esimesest köitest ulatuslikke käsikirjalisi osi. Ta ei lähtunud oma loomingulise kaanoni kujundamisel mitte esteetilise täiuse, vaid mahulise täielikkuse põhimõttest, sellest, et kaante vahele saaks koondatud võimalikult kõik, mis on elus kirjanikuna paberile pandud. Seda võiks nimetada kumulatiivsuse printsiibiks ja selle juurde jõuan veel tagasi. Muuseas kavatses Valton esialgu piirduda 24 köitega ja pühendada oma elu viimaseks osutunud kümnendi soome-ugri hõimurahvaste kirjanduse tõlkimisele.^[15] Kuid totaalkirjaniku tungid sundisid meest oma sõna murdma ja ta täitis talle veel alles jäetud ajal algupärase loominguga seitse tüsedat köidet.

Niisiis kaevas Valton „Kogutud teoseis” sahtlipõhjadest välja ka seni avaldamata tekste. Ilmselt need esteetilises mõttes midagi väga väärtuslikku tema toodangule ei lisa, küll aga võib seal leiduda olulisi tugipunkte neile, kes hakkavad tulevikus uurima Valtoni loomistöö loogikat – väärt psühhograafilist materjali. Nõrgemate tekstide avalikkuse ette toomises ei pruukinud puududa gramm looja­edevust (näete, kui palju ma olen sahtlisse kirjutanud!), kuid oletan, et Valtoni puhul mängis mõneti kaasa ka insenerlik mõtlemine, praktiline lähenemis­viis: kui tekstid on kord juba kirjutatud, siis miks ei võiks neid kogutud teoseis ära trükkida. Need ongi ju kogutud, mitte valitud teosed. Ja miks peaksid huvilised tulevikus sorima arhiivis tolmuseid käsikirju, kui palju mugavam on neidsamu tekste lugeda raamatukaante vahelt.

Ning veel: kui Tuglas püüdles oma teoste üheainsa lõpliku versiooni poole, hävitades mustandid ja rööpvariandid, siis Valton võis mõnest oma teosest luua mitu teisendit, kusjuures autori viimase tahteavaldusena kuuluvad need mõlemad tema loomingulisse kaanonisse. Näiteks novelli „Üks tund võitleva ateistiga” avaldas Valton oluliste erinevustega kahes järjestikuses novellikogus, nii „Kaheksas jaapanlannas” (1968) kui ka „Sõnumitoojas” (1972). „Kogutud teoste” kolmandas köites on mõlemad variandid sees ja igaüks võib valida, kumb neist talle rohkem meeldib – autori arvates on neil võrdne eluõigus. „Aruanne”, mis oli samuti ilmunud „Kaheksas jaapanlannas”, avaldati kaheköitelise „Valitud teoste” (1984) esimeses köites veidi ümber töötatuna pealkirja all „Inimene”; „Kogutud teostesse” jõudis novell siiski algse pealkirjaga ja algsel kujul. Seda sorti valikuid jättis lavastajale oma näidendeis Madis Kõiv, kirjutades teosele näiteks mitu lõppu.

Aga Valton ei piirdunud isegi sellega. Ta varustas oma „Kogutud teoste” köited üksikasjaliste autorikommentaaride ja bibliograafiatega. Veelgi enam: ta tellis igasse raamatusse järelsõna eri isikult, mõnesse lausa mitmelt. Nii sisaldab see teostekogu väga rikkalikku metatasandit, enam kui 30 eesti kirjandusinimese vaadet Valtoni loomingule. Pärt Lias, ilmselt Valtoni kõige innukam ja andunum seletaja 1970.–1980. aastatel, kes kirjutas temast sisuka peatüki akadeemilisse kirjanduslukku (1991), oma võib-olla et üleüldse parima kirjatüki, saab „Kogutud teostes” ainsana sõna kaks korda.^[16] Valtoni jõulise enesekanoni­seerimise üks põhjusi võis olla see, et Eesti kirjandusavalikkus – nagu mainib seesama Pärt Lias – ei suutnud talle tuntusest ja loetavusest hoolimata kirjandusloos õieti kohta leida, teda kanoniseerida.^[17] See uue vabadusaja koidikul poetatud hinnang käis muidugi Valtoni loomingu kohta põhiliselt nõukogude okupatsiooni perioodil, kuid ei pruukinud oma kehtivust kaotada hiljemgi – kas või juba seetõttu, et Valtoni looming paisus nii suureks ja valgus nii laiali, et selle tähendust ei söandatud määratlema hakata. Niisiis pidi autor ise ette võtma oma toodangu kirjandusloolise ärapaigutamise, seda enam, et tal oli selle kohta hea raamatupidamine, teoste täpselt talletatud sünnilood, ilmumisandmed ja kriitiliste vastukajade kroonika.

Valtoni isiklikku initsiatiivi oma kirjandusloolise maine kujundamisel tasakaalustabki „Kogutud teoste” järelsõnade rohke autorkond. Neis andis Valton kirjutajaile vabad käed ja arvamusi tsenseerima ei kippunud, isegi siis, kui need ei olnud kõik ühtmoodi kiitvad. Nii näiteks arvas Haljand Udam kord tema ajaloolistest novellidest: „Arvo Valtonil on eriskummaline oskus arendada [—] ajaloo­raamatust leitud iva ja kooruke tänapäevaselt kõlavaks jutuks. [—] pahatihti lähevad ta lood selles osas liiale, nende kvantiteet muutub väsitavaks. Esimene kirjanik, kelle nimi eespool kirjeldatud seoses meelde tuleb, on argentiinlane J. L. Borges, kes aga oskab enamasti oma jutte palju kiiremini ära lõpetada. Valton armastab oma teksti ega taha nii hõlpsalt sellest lahkuda.”^[18] Tegemist on õige tähelepanekuga ja küllap oli Valton vaikimisi sellega nõus. Kirjutamine, tekstitegu domineerib temas teose kui kompositsiooniühiku üle. Ühest küljest näitab see kirjutamise ehtsust, sest tekst veab end omast jõust, teda ei ole vaja kunst­väetisega tagant aidata. Teiseks jääb aga autorikontroll, mis peaks teose kui terviku entelehhiast lähtudes kärpima vohava teksti vesivõsusid, sageli – ja üha enam hilisemal, pikemaid tekste eelistaval Valtonil – suhteliselt lõdvaks.

Kirjutasin Valtoni palvel järelsõna tema teoste 28. köitele, mis pakkus värsket hilisloomingut aastaist 2018–2020. Aga see ei kiskunud mind üleliia kaasa ja ma tundsin vajadust anda lugejale märku hoopis millestki muust, nimelt varase Valtoni kui ikoonilise isiku tähtsusest Eesti kultuuripildis. Ja nii ma siis kirjutasingi sellest, kuidas Valton jõudis minu ellu poisi- ja noormeheeas 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel, umbes poole sajandi eest. Mitte sellest, mida Valton minult ootas, vaid sellest, mida minu hing igatses, keskendudes kohati justkui kõrvalistele aspektidele, näiteks Edgar Valteri illustratsioonide alustrajavusele „Kaheksas jaapanlannas”.^[19] Nagu aru sain, oli tulemus Valtoni jaoks mõneti üllatav, võib-olla ka pisut pettumuslik, kuid mäletan toona tema telefonis kuuldud häält pärast esimest lugemist: „Ega loovat inimest saa keelata, kui ta niimoodi tahab kirjutada.” Ta ütles seda lausa mitu korda. Olin talle selle liberaalsuse eest väga tänulik. Kindlasti oli salliv suhtumine teisitikirjutamisse osa Valtoni kunstnikukreedost.

Loomingu lenduv kese

Valtonist maha jäänud tohutu tekstikogum, mis katab kõiki kirjanduslikke žanre (Valton on vanuigi koostanud isegi oma igati pädeva filosoofia ajaloo lühi­konspekti pärsia prohvetist Zarathustrast kuni Ludwig Wittgensteinini^[20]), seisab meie ees nagu mägi ning me peame sellele leidma mingi paiga ja tähenduse. Seda on võimalik katsetada näiteks autori mõnest kesksest teosest lähtudes. Keskne teos ei pea tingimata olema kõige kiidetum, kõige loetavam, kõige tõlgitum või kõige paksem raamat; küll aga peab ta kätte andma kirjaniku maailmavaate ja esteetika tuuma, tema eetilised hoiakud, kunstiliste otsingute põhisihi, loojaisiksuse seesmise sära.

Nõnda ülesandele lähenedes seisame äkki lõhkise küna ees, sest Valtoni loomingus ei ole sellist hästi eristuvat keset, nagu on Oskar Lutsu „Kevade”, A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus”, August Gailiti „Toomas Nipernaadi”, Jaan Krossi „Kolme katku vahel”, Mati Undi „Sügisball”. Või ka Karl Ristikivi poliitilises paguluses Rootsis ilmunud romaan „Hingede öö” (1953), laadilt erandlik, aga ometi keskne tolle autori loomingus – ja ilmsesti väga tugevalt Valtoni kirjanduslikke avastusretki mõjustanud teos. Valton ütleb ise: „Pean Karl Ristikivi läbi aegade parimaks eesti kirjanikuks. Muidugi on selline hinnang nimelt minu oma ja kestahes teine võib muudmoodi arvata. [—] Eriti vapustas mind „Hingede öö”, kui seda esimest korda lugesin.”^[21] See on sada protsenti usutav ülestunnistus, sest „Hingede öö” vaim, mingi mõistuspärane mõistatuslikkus, elu kui uitamine salapärase struktuuriga majas, kus toad on tuttavaid täis, kust aga kuidagi välja ei pääse, võiks iseloomustada suurt osa Valtoni toodangust. Ka ajalooainelise kirjanikuna leidis Valton oma kutsumuse lõplikult pärast seda, kui oli lugenud Ristikivi ajalooliste novellide kogu „Sigtuna väravad” (1968), mille mõjul sündis 1971. aastal „Õukondliku mängu” (1972) novell „Vanad arved”, seejärel muu ajalukku ulatuv sõnaloome. Ristikivi oli esimene väljapaistev eesti prosaist, kes valis jutuainet kaugete maade ja kultuuride ajaloost, ning Valtonist sai selles vallas tema esimene jünger. Jünger ise on täheldanud, et „oleme Risti­kiviga mõlemad pärit tasaselt Läänemaalt, kust kirjanikke on vist vähem sirgunud kui ühestki teisest Eesti maakonnast”.^[22] Ent hoolimata hingesugulusest Valton oma „Hingede ööd” vist ei kirjutanud.

Kevadel 1970 tuli Tallinna esinduskinos Kosmos linale Eesti kõigi aegade edukaimaks filmiks osutunud „Viimne reliikvia” (režissöör Grigori Kromanov), millele oli Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893) aineil stsenaariumi kirjutanud Arvo Valton. See oli Valtoni diplomitöö kaugõppijast filmidramaturgina Moskva ihaldatud Kinematograafia Instituudis. Filmi tulevane kuulsus käis juba tema eel, inimesed tulid nautima nii rüütliromantikat kui ka erootikat Eestimaa kesksuvise looduse rüpes. Tallinna vooris vaatajaid isegi Lõuna-Eestist ja Lätist (naispeaosaline oli lummav lätlanna Ingrīda Andriņa – kleidis, ülikonnas ja alasti), kino ees looklesid kurvilised piletijärjekorrad, saalid olid paar nädalat ette välja müüdud. Kümne- kuni viieteistaastaste jaoks varjutas filmis kõik muu muusika ning liikuvate piltide selline ühismõju, mida hiljem on kogetud vist ainult Federico Fellini „Amarcordis”. Filmi kõige kuulsam laul, „Põgene, vaba laps”, muutus elamise refrääniks. See pandi muusika maagilise mõju arvele ega taibatudki, kui väga mängis isa ja poeg Naissoo helindeis kaasa Paul-Eerik Rummo vabadussõnum. Meie, poisid ja tüdrukud, ei saanud veel ise täpselt aru, kui suur oli meie igatsus vabaduse järele!

Kevadest sai suvi ja siis tuli sügis ning ma läksin viiendasse klassi. Tollase pruugi kohaselt tuli uued õpikud koolist ära tuua kümmekond päeva enne õppeaasta algust. Niisiis tarisin 1970. aasta augustis koju ka uue „Kirjanduse lugemiku”, mis sisaldas üllatust. Selles tehti sissevaade „filmikunsti saladustesse” ja trükiti ära kuus lehekülge Arvo Valtoni stsenaariumit „Viimsele reliikviale”. See oli filmi käsikirja juba nii-öelda tehniline variant, kus kirjas kaadri number, kaadri plaan (üldplaanist detailini) ning kaadri sisu. Neelasin stsenaariumikatke koos juurde lisatud fotodega kiiresti alla, see tekitas igatsust korda saata midagi samasugust. Valtoni nimi hakkas seostuma millegi ihaldusväärse, magusa vabaduse, viimse reliikviaga.

Aga üldiselt jäi Valtoni kui „Viimse reliikvia” stsenaristi nimi avalikkuse eest vist siiski varju. Kindlasti mõjutas seda ka Valtoni enese hoiak, sest nagu tagantjärele selgus, panid teda nördima stsenaariumis ilma autori nõusolekuta tehtud muudatused. Nende taga seisis Valtoni järgi filmi tollane toimetaja, hilisem Eesti president Lennart Meri. Valtoni põhiline etteheide oli see, et negatiivselt kujutatud mässajatekamba juhile anti Bornhöhe eeskujul Ivo Schenkenbergi, Liivi sõja aegse (1558–1583) eesti vastupanurühma juhi nimi.^[23] Schenkenbergi mitme­sajameheline salk oli võidelnud venelaste vastu, mis tegi filmitegijad muidugi ettevaatlikuks. Valtonile aga oli Schenkenberg olnud 1936. aastal ilmunud Enn Kippeli ja Edgar Valter Saksa ajalooliste romaanide mõjul üks noorpõlve rahvus­likke kangelasi. Et selline mees moondus tema allkirjastatud stsenaariumis kaabakaks, ei andnud talle rahu eluotsani. 2018. aastal avaldas ta enda rehabiliteerimiseks romaani „Üks päev Ivo Schenkenbergi elust” ning ütles samal aastal Jaan Krossi kirjandusauhinda vastu võttes: „Tunnistan, et kirjutasin selle romaani ka soovist heastada see vale, mis filmiga minu tahtest olenemata on minu hingele tulnud.”^[24] Niisiis on „Viimne reliikvia” küll kõige kuulsam Valtoni nimega seotud kunstiteos, kuid Valton ise on end sellest distantseerinud.

Ilmselt ei suuda me ka üheski Valtoni romaanis näha tema loomingu keset. Kõne alla tuleksid eeskätt esimesed nende seast. 1978. aastal ilmunud debüütromaan „Tee lõpmatuse teise otsa” langes hästi kokku idamaade filosoofiast vaimustumise kõrgaja saabumisega. Pealesunnitud marksismi utopistlikus ratsionalismis oli pärast Stalini terroriaastaid püütud leida inimlikke jooni, mingit inimnäolise sotsialismi potentsiaali, kuid pärast 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmusi sai selgeks, et stagnatsiooni küüsi langenud Nõukogude Liidus pole selle rakenduseks mingit lootust. Idamaiseid igatsusi võimendasid kontra­kultuuri erinevad vormid, rokkmuusika ja hipiliikumine. Aastal 1977 oli Linnart Mälli tõlkes eesti lugejani jõudnud budistide püha raamat „Dhammapada”, sellele järgnesid taoismi alustekst „Daodejing”, hinduistlik „Bhagavadgītā” ja mitmed teised. Valtoni romaan, mis viib kokku vaimu ja võimu äärmused, maailmavalitseja Tšingis-khaani ja tao munga Chang Chuni, ei inspireerinudki mitte niivõrd professionaalset kriitikat, mis oli siiski kokkuvõttes tunnustav, kuivõrd üliõpilaskonda, ja seda eriti Tartus, kus ülikooli orientalistika kabinet oli üheks peamiseks vaba mõttevahetuse suunajaks. Valton pani vere kihama lihtsa tõsiasja tõestamisega, ja nimelt sellega, et siin ja nüüd Eestis elav kirjanik võib kirjutada romaani vanadest kultuuridest, mis haarab kaasa tema oma kaasaegse, elu habrast mõtet otsiva noorsoo. Aastakümneid varem oli sellega Soomes toime tulnud Mika Waltari, kui avaldas oma peateose „Sinuhe, egiptlane” (1945). Orientalistika kabineti tollane võtmeisik Linnart Mäll on tagasivaates möönnud, et „Tee lõpmatuse teise otsa” on „eesti parim Ida käsitlev romaan”,^[25] ning ajaloolasest kirjanik Tiit Aleksejev resümeerib suveräänselt, et „Arvo Valtonil oleks piisanud eesti kirjandusse jälje jätmiseks ühestainsast proosateosest, milleks on mõistagi „Tee lõpmatuse teise otsa””.^[26] Seejuures laseb Aleksejev aimata, et eesti ajalookirjanduse „imelisel aastal” 1978, kui ilmavalgust nägid veel ka Jaan Krossi läbilöögiteos laias maa­ilmas, „Keisri hull”, ning Leo Metsari „Keiser Julianus”, osutus just Valtoni romaan kõige avarapilgulisemaks vaateks elu olemusse. Tõepoolest, tegeldakse ju selles inimesele kõige lähedasema ja ühtlasi kõige kättesaamatuma lõpmatuse vormi ehk surematusega.

Jooksev kriitika jäi romaani ilmumisel mõnevõrra jahedamaks, et mitte öelda – kõikuvaks. „Ei mäleta, et viimastel aastatel oleks ühegi teise romaani lugemine tekitanud nii vastakaid mõtteid ja tundeid,” tunnistas orientalisti prilliga Linnart Mäll.^[27] Kuid ka esteetikud jäid oma vastustega kimpu. Ilmekas oli ses suhtes pikem esseistlik arvustus läbi Loomingu kahe numbri, mille avaldas Valtoni usaldusmees eesti kirjanike seas, luuletaja Hando Runnel. See oli Runneli esimene katse Valtoni loomingut lahata ja selles valitseb läbivalt lükka-tõmba-printsiip, piits vaheldub präänikuga ning lugeja ei saagi aru, mida romaan on kriitikule õieti pakkunud.^[28] Kui Mäll kõneleb süvenemise vajakust ja Runnel Valtoni kärsitusest, siis Pärt Liase etteheiteks on romaani konstrueeritus ja staatilisus. Ent teoreetikuna leiab ta Valtoni meetodile ka päästerõnga – tegu olevat koguni uue romaanitüübi, ajaloolis-filosoofilise freskoga.^[29] Igatahes oli Valton oma esimese romaaniga viinud eesti kirjanduse vägagi markantselt idapoolsete rahvaste mõttemaailma, kus tema tõeliseks pühendumuseks kujunesid hiljem soome-ugri hõimuvelled. „Tee lõpmatuse teise otsa” on Valtoni tähtsaim romaan, kuid ometi ei saanud vist ka sellest tema „Hingede ööd” või „Sinuhet”, loomingu krooni. Sest Valton tormas edasi uutes suundades ja ei jäänud kindlustama oma justkui kätte võidetud positsiooni.

„Arvid Silberi maailmareisi” (1984) on Valton ristinud romaaniks tagant­järele ja arvustuse mõjul; see koosneb kümnest novellist, millest igaühes sooritab armastajapaar fantastilise reisi mõnesse linna Eestis, Lätis, Leedus, Ungaris, Saksamaal, Kreekas, Brasiilias või Havai saartel. Aga tegelikult ei ole teoses jälgegi neist linnadest ja nende nimed on suvalised; tegelikult ei ole isegi reise, vaid on ainult kõnelemine reisidest ja kõigest muust maailmas, mis leiab aset mingis unenäolises, katkevas ajas, ja moonduvas ruumis. Seda verbaalselt ekslevat teost, veidi ehk liialdatud hinnangu kohaselt üht „XX sajandi moodsa romaani iseloomu­likumat esindajat” eesti kirjanduses,^[30] on püütud mõista mitmete lennu­kate terminitega, lähendades teda nii sürrealistlikule (selle võttis Valton ise omaks) kui ka maagilis-realistlikule romaanitüübile,^[31] aga ehk isegi informatiivsem oleks ta esmane sisu kokku võtta nõnda, nagu seda tegi omal ajal Astrid Reinla: „Keegi (Arvid Silber? Karl Beuve?) sõitis (?) kuhugi (Riiga? Budapesti? Ateenasse?) ja kohtas seal iga kord naist (naisi?) nimega Ilma (?).”^[32] Suure osa teosest moodustab mehe ja naise vaheline dialoog kõikvõimalikes variantides (isa ja tütar, ema ja poeg, mees ja naine), tegu on justkui kahe alateadvuse kokkujooksu ja segunemisega. Raamatut võib pidada kaootilise teksti musternäiteks, kuid kahtlemata jääb sellest väljudes suhu ka mingi psühholoogilise tõepära maitse, see, kui kaootiline, habras, oletuslik ongi inimlik kontakt isegi kahe armastaja vahel, ja kui üksildane on meist lõppeks igaüks. Teosena on „Arvid Silberi maailmareis” ilmselt vastuvõetav vähestele, aga kummatigi on teda tõlgitud mitmesse, näiteks hollandi (1991), saksa (1995) ja osaliselt prantsuse keelde.^[33] Saksamaal ilmus soodus retsensioon raamatule mõõduandvas ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung.^[34] Midagi olemuslikku Valtonile on Arvidi-jutte arvustades tabanud Mihkel Mutt: „Kui kõik vastastikku relativiseerub, siis kaotab nõks efekti.”^[35] Kui iga ulmeline üleminek ühest olukorrast teise on juba eeldusena lubatud, siis tuhmub teksti üllatusväärtus. See on Valtoni kirjutus­laadi oht nii mõneski teoses.

Valton ise pidas oma parimaks raamatuks seda, mida peaaegu keegi tavalugejaist ei tea ja mille ees kriitika on taas nõutult seisma jäänud.^[36] „Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust” (1992) sisaldab nelja lühiromaani vaimuaristo­kraatide elust: „In-Sei elu ja töö”, „O-geni usk ja kannatus”, ­„Te-wangi tõus ja mõõn” ning „Co-co ekstaas ja tüdimus”. Kolm neist lugudest on kirjutatud 1980. aastate teisel poolel, aga enim tähelepanu pälvib „In-Sei elu ja töö”, mille Valton pani paberile juba 1968. aastal, tundes selle valmides ühtlasi, et nüüd on ta kirjanikuna küps ja aeg on hakata vabakutseliseks. Seda ta tegigi – aga trükikojas juba tinasse valatud ja 1969. aasta algul Loomingu Raamatu­kogus ilmuma pidanud teos trükki ei jõudnud. Meenutagem taas, et 1968. aasta augustis oli Moskva kehtestanud sõjalise kontrolli poliitilise võimu üle Tšehhoslovakkias 300 000 punaväelase ja enam kui 6000 tanki toel, misjärel „tõhustati” ideoloogilist järelevalvet muidugi ka Eestis. „In-Sei elu ja töö” jäi tsensuuri kitsasse väravasse kinni ka teisel katsel aastal 1981, ja seda veel terveks järgnevaks aastakümneks.^[37] „Teed lõpmatuse teise otsa” arvustades oli Hando Runnel osalt läbi lillede meenutanud romaani käsikirja kunagist lugemist ja andnud sellele 1979. aastal ka kõrge hinnangu: „See kirjaniku eluloos etapilise tähendusega, tema kõiki loomingulisi tendentse ja võttestikke edustanud käsikiri jäi seisma ja ootama, ootama oma trükkijõudmist nüüd vähemalt kirjandusloolise dokumendina, publikatsioonina.” Et ka sellest „kirjandusloolisest publikatsioonist” ei saanud tollal asja, siis kärbiti lause Runneli arvustuse raamatuvariandist aastal 1984 välja ja pandi In-Sei nime taha millegipärast (silmakirjalik?) küsimärk.^[38]

Kui „In-Sei elu ja töö” oleks 1969. aastal tõepoolest ilmunud, oleks temast võinud saada kirjanduslik ja poliitiline sensatsioon. Hoolimata peategelase idapäraselt kõlavast nimest võib tegevuspaigana aimata pigem Euroopat. Vanglasse sattununa hakkab In-Sei oma kambris kirjutama diktaator Rasmus Suure teose ridade vahele omaenese vulgaaranarhilist traktaati sellest, kuidas „kõik muutub ja on korraga mitu, kindlust ei ole, valiku teeb juhus”, „ajaloo prügisse kaovad dialektika kaardimajad, kaks on vaid pisut rohkem kui üks”, „vaatepunktid on võrdväärtuslikud”, „materialist ja idealist on teineteisele vajalikud, et teist naeruks teha” ja nõnda edasi.^[39] Ta paneb oma maailmavaate isegi valemisse, nimelt totaalse funktsionaalse sõltuvuse valemisse: „x = f (y, z, a, b, u … n), kus y = f (x, g, p, z, a … m) ja nii edasi, kus näeme tagasisidet, korduvust ja seda, et enamikest mõjuritest pole meil aimu ja ringmäng ei ole ühestki otsast lahendatav”.^[40] Tunnuslik on juba seik, et In-Sei kirjutab puhtfüüsiliselt „ridade vahele” (nõukogude­aegse ausa kirjanduse sõnumit pidigi ju lugema ridade vahelt), tema traktaadi üks mõte on ilmselt parodeerida marksistlik-leninlikku dialektikat, mille poliitiliste rakendustega võidi käed raudu panna või pea maha lüüa igaühel, kes paistis võimule ebamugav, rippugu ta kaelas siis kas natsionalisti või kosmopoliidi silt – või need mõlemad korraga.^[41] Äärmuseni „dialektiline” on ka see vanglareaalsus, millesse on suletud In-Sei, nii et vangid ja vangivalvurid vahetavad oma rolle ning ööpimeduses otsivad kõik käsikaudu väljapääsu hoonest, mille ust ei suudeta leida. Teos lõpeb In-Sei avaliku hukkamisega.

1969. aastal ilmudes ja paratamatult Tšehhoslovakkia veriste sündmuste või ka lihtsalt nõukogude filosoofilis-poliitilise retoorika taustale projitseerituna oleks see teos tabanud märki just oma ridadevahelise mõistukõnega: autoritaarne ühiskond on vangla, kus nii valvatavad kui ka valvurid on ühtmoodi ohvrid, ja kus mitte ainult irratsionaalne, vaid lõppkokkuvõttes ka impersonaalne võimuteadvus mängib sõnadega täpselt sellisel moel, nagu parasjagu juhtub. Veerand sajandit hiljem näitas kriitiline vastuvõtt, et arvustajad ei suutnud (või ei tahtnud?) seda teost enam lugeda poliitilises võtmes, aga esteetilise või filosoofilise manifestina ei pakkunud see neile huvi. Haljand Udam pihtis näiteks, et tal on juba ammu hirm Valtoni pikemate tekstide ees, sest need liiguvad nagu kaamelikaravan ühtlaselt silmapiiri poole, ilma et tekitaks lugemismõnu; Valtonisse üldiselt hästi suhtuv Astrid Reinlagi soovitab vaid poole suuga süveneda Valtoni „kaootilisse kõiksusse”, sest selle tunnetamatuses on midagi, mis võib masenduse kõrval äratada ometi ka lootust.^[42]

„Masendus ja lootus” (1989) ongi Valtoni kõige mahukama romaani pealkiri ning teos ise heiastab autori Siberis veedetud viit aastat. 1949. aasta massiküüdi­tamise käigus saadeti koos vanematega sundasumisele ka 13-aastane Arvo, kes pidi õpinguid jätkama vene keeles, algul Novosibirski ja seejärel Magadani oblastis. Saanud 18-aastaseks ja lõpetanud Siberis keskkooli, lasti ta 1954 taas Eestisse, kus asus mäeinseneri ametit omandama Tallinna Polütehnilises Instituudis. Kui näiteks Jaan Krossi vangla- ja asumisaastad olid avalikkusele suhteliselt hästi teada, siis Valtoni üldtuntud elulukku Siber esialgu ei ulatunud. 1975. aastal ilmunud „Eesti kirjanduse biograafilises leksikonis” seisab Krossi nime taga kirjas, et ta „oli” (milline süütu eufemism!) teatud aastail Komi Autonoomses Vabariigis ja Krasnojarski krais, Valtoni eluloos aga unustatakse keskkooliaastad lihtsalt ära ja nende kohal on infoauk, mis tekitab mulje, nagu astunuks algkooliharidusega mees otse kõrgkooli!

Valton ise Siberi-kogemust ei eksponeerinud ja see kumas õrnalt läbi vaid mõnest ta teosest. Vist esimest korda poetas ta vihjeid sellele oma kõige kurve­mas ja ilusamas novellikogus „Läbi unemaastike”, kus kursiivkirjas tekstid on kõik mälestuslikud vahepalad. Ühes neist pealkirjaga „Mõte” leiame napi joonega visandatud maastiku: „Tee piki jäätunud jõge, 55º pakast, koolimaja.”^[43] Magadani oblasti Susumani asulas, kus Valton pool aastat koolis käis, sai ta tunda isegi 64-kraadist külma.^[44] Oma Siberi-romaani kirjutas Valton aastail 1983–1984 teadlikult sahtlisse, sest selle ilmumist ei olnud tol ajal loota, seejärel paljundas käsikirja, peitis erinevatesse kohtadesse ja saatis viimaks tuttavate kaudu mikrofilmina igaks juhuks ka Californiasse ja Austraaliasse.^[45] Selle avaldamisaeg aga jõudis kätte kiiremini, kui võis arvata. Kalle Kurg on nimetanud teost Valtoni ainulaadseks „ärapöördumiseks” iseenesest, sest stilistiliselt on see kõike muud kui äsja mainitud „kaootilise kõiksuse” kajastused või Valtoni mõistukõnes novellid, millest tuleb veel juttu.^[46] Autori taotlus näib olevat eitada mis tahes kirjanduslikkust, intriigi ja fabuleerimist, samuti kujundlikku keelt, mitmetähenduslikkust, emotsionaalset paatost, sümboolseid plaane, mis nõuaksid tõlgendamist, seega kirjutaja või lugeja suva sissetoomist. Ta tahab kirjutada valget, värvitut teksti, panna asju kirja nende ajalises järgnevuses, esitada neljakümne nelja eestlase ja neile Siberis sündinud viie lapsega toimunust nii-öelda täielik kirjapanek. Nii on see ilmselt siiamaani 1949. aasta küüditamise kõige põhjalikum ilukirjanduslik käsitlus.^[47] Maie Kalda on selle 600-leheküljelise paksukese nimetanud – võib-olla ka veidi irooniliselt – lausa „küüditamise entsüklopeediaks”, sest selles leiduvat hulganisti näitlikke palasid igat sorti koolilugemikesse eestlaste elust ja olust Siberis.^[48] Aga võib-olla just seetõttu ei saanud sellest vastutustunde ajel kirja pandud kroonikast Valtoni kirjandusliku loomingu keset.

Teine põhjus oli kindlasti Heino Kiige romaan „Maria Siberimaal”, mis oli valminud juba 1978. aastal ja ringelnud pea kümme aastat käsikirjalisena valitud lugejaskonna seas, kogudes enda ümber legendide sinist udu. Enne trükki jõudmist käis Kiige teos läbi ideoloogilise kadalipu ning veel ilmumisaastalgi ähvardati see hävitada, kui kellelgi jätkuks jultumust ta avalikkuse ette tuua.^[49] Siiski avaldati romaan ajakirjas Looming 1987. aasta suvel ja eraldi raamatuna 1988. aastal. Teose ilmumine oli üks murdelisi kirjandussündmusi, mis märkis tsensuuri ikkest vabanemist, nii nagu ka Karl Ristikivi 75. sünniaastapäeva tähistamine kahepäevase konverentsiga 1987. aasta lõpul. Heino Kiigel ei olnud isiklikku Siberi-kogemust ning ta tugines kirjutades oma ema ja noorema venna meenutustele, kuid suutis talle võõra olustiku kujutamisel saavutada isegi Valtoni eksperthinnangul üllatava detailitäpsuse.^[50] Erinevalt Valtonist keskendus Kiik ühe isiku saatusele ja lõi lõppeks üsnagi meeldejääva naispeategelase kuju, mis tungis nii mõnegi lugeja südamesse. Kõigi nende asjaolude tõttu tekitas suure paugu just Kiige romaan ning Valtoni teos kui „teisena” finišeerunu jäi selle varju.

Mõistujutumeister

Niimoodi võiks Valtoni pea- või telgteose otsinguil läbi hekseldada veel kümneid tekste: kuuest lühiromaanist koosneva tsükli „Üksildased ajas” (I–II, 1983/1985), kus erilist tähelepanu on pälvinud külaidioot Juku ning tema viinale ja pilli­mängule pühendatud vaga elu tsükli esimeses loos „Õndsusesse kulgev päev”; veel vähemalt tosina jagu romaanideks ristitud teoseid, üle kümne luulekogu, tüseda köite kogutud aforisme ja nii edasi. Kuid Valtoni loomingu telgteost, tema isiklikku tüviteksti me nende seast ilmselt ei leia. Seda loomingut ei ise­loomusta mingi aredamalt välja joonistuv struktuur, vaid loomu­pärane kumulatiivsus – seesama printsiip, mille Valton võttis ka oma teostekogu lähteks. Erinevat sorti tekstide tormilises kuhjumises ei pruugi peituda mitte ainult kirju­taja indi­viduaalne eripära, vaid ka tema kultuuriline eriväärtus.

Eespool sai Valtonit nimetatud totaalkirjanikuks. Kirjutajaks, kes iseseisva teose sünni asemel väärtustab eeskätt tekstilist paljunemistungi, igas tekstis peituvat iha (või isu) järgmise teksti järele. Totaalkirjanik asub tööle, saavutab täishoo, kuid ei suuna seda hoogu üksnes käsil oleva teksti võimalikult energilisse arendamisse, vaid osalt ka juba järgmise teksti käivitamisse. Ühe tekstiga alles poole peal, hakkab Valton teise käega kavandama juba uut. Ta ei talu pidurdusi, tühjaks kirjutatuse tunnet, nõrkushetki pärast võimsaid puänte. Teda veetleb algatus, mitte lõpuleviidus. Tema kuumalt alustatud lood jahtuvad sageli enne lõppu maha või jäävad kuidagi õhku rippuma, aga seda rohkem energiat säästab ta uueks algatuseks. „Põnev lugu või suhe, mis lausa sunnib lahendust või vähemalt järge ootama, jäetakse lihtsalt sinnapaika,” märkas Maie Kalda.^[51]

Ka Valtoni enese karakterit ei kirjeldaks ma mitte keskme ja seda ümbritseva struktuuri suhteliselt täpseis, vaid pigem totaalsuse ja kumulatiivsuse veidi ebamääraseis mõisteis. Täitsa usutav, et Valton ei tahtnud ega võib-olla osanudki iseendas selgusele jõuda. Veel vähem soovis ta, et seda teeksid teised. Kui ta tajus, et tema loomingulist kreedot püütakse sõnadesse valada või tema isikut psühholoogiliselt raamidesse suruda, siis muutus ta tõrksaks ja ladus välja vastu­argumente. Sellega seostub veel üks tähelepanek.

Kui näiteks Jaan Krossi või Mati Undi teoseis on suhteliselt palju autori­lähedast tegelaskõnet, siis Valton pigem tõrjub katseid iseennast ja oma tegelasi sarnastada. Ta teeb kõik, et mitte lasta tegelast paista oma isiku suuvoodrina. Tema töödes torkavad eredamalt silma just sellised tüübid, kes seisavad autorist väliseilt tunnuseilt väga kaugel. Olgu näiteks kas või seesama lihtsat ja laiska elu armastav ning end õndsalt surnuks joov külaidioot Juku, samuti teised eskapistid lühiromaanide sarjast „Üksildased ajas”. Või kunstnik Hong lühiromaanist „Kirsioks” (2010/2022), kes maalib kogu elu ainult ühte motiivi, kirsioksa. Mis oleks vastandlikum Valtoni loomingus pulbitsevale motiivide tulvale? Nostalgiat kättesaamatu meditatiivse eluviisi järele õhkub kogu Valtonit loomingust ja see leiab oma esimese suure kehastuse tao munga Chang Chuni kujus („Tee lõpmatuse teise otsa”). Valton armastab sukelduda maailmadesse, kuhu ta ihuliku inimesena ei pääse. Mõnikord jääb mulje, et mida kaugemale kõnnib ta neist oludest, kus ise elab, seda enam tihkab ta väljendada siiraid emotsioone, eriti just positiivseid tundmusi, õnnelik olemist. Nii peidab ta iseenese omaenda sõnul novellis „Spirituaal” vanasse neegrinaisesse, kes leiab elamise mõtte, mida talle keegi sõnades ei avalda, oma ema eeskuju järgimises.^[52] Taas oleme jõudnud emalikkuseni, nüüd juba Valtoni enesemääratluse süvakihtides. Ilmar Mikiver on Ameerikas kõnelnud suisa Valtoni feminismist, naisõiguslusest ja loomu­pärasest usust emajärgusesse (matriarhaati).^[53]

Kui polegi võimalik tuvastada Valtoni loomingu selgemat struktuuri, siis saab ometi eristada nii temaatilisi kui ka žanrilisi ladestusi, mis jäädvustavad eesti kirjasõnas kindlalt Valtoni nime. Üks neist ongi ajalooline ja folkloorne Ida-teema alates Hiinast, Jaapanist ja mongoleist kuni Siberi põhja- ja hõimurahvasteni välja. Siin on Valton olnud teerajaja nii romanisti, novellisti, muinasjutuvestja („Põhjanaela paine”, 1983) ja tõlkija kui ka kirjanduselu korraldajana. Muuseas saab oriendi sissetung Ida-Euroopa porisesse reaalsusse alguse juba 1967. aastal kirjutatud ja hiljem palju tõlgitud novellist „Kaheksa jaapanlannat”, kus õrnad kimonodes tantsijatarid viiakse ekskursioonile keemiakombinaati. Siin idaneb unistus Idamaadest valtonlikult rahvuslik-bioloogilisel moel, sest ekskursioonijuht Georg igatseb naiseks võtta kõiki kaheksat nukulikku olevust, kusjuures „oma rahvuslikke tundeid vaigistas Georg sellega, et küll jaapanlanna muutub kohalikuks ning [—] veri, mille ta annab tema lastele, pole mitte vaenlase oma”.^[54]

Valtoni tähtsaimaks panuseks jääb ehk siiski novellistlik verevärskendus eeskätt tema – lubatagu seda nõnda nimetada – kuldsel kümnendil avaldatud kogudes „Kaheksa jaapanlannat” (1968), „Luikede soo. Karussell” (1968), „Sõnumitooja” (1972), „Õukondlik mäng” (1972), „Pööriöö külaskäik” (1974), „Läbi unemaastike” (1975) ning viimaks „Mustamäe armastus” (1978), mis pakub valiku eelnevaist koos uute tekstidega. Perioodi tagaserval seisab esimene romaan „Tee lõpmatuse teise otsa”, mis märgistab markantselt pikkade tekstide sünnitamise iha. Just selle perioodi lõppedes täheldas Pärt Lias, et „Valtoni nimi [kipub] muutuma novelli sünonüümiks”,^[55] ning hoolimata tohutust tekstikuhilast, mis pärast seda peale kasvas, söandan ka mina veel väita, et XX sajandi teise poole üks ilmekamaid nähtusi eesti kirjanduses oli just valtonlik novell. Nagu ka krossilik ajalooromaan. Kui Valtoni loomingus polegi keskset teost, siis on seal ometi ala, mille magnetiseeriv jõud oli ja on ka praegu ning tulevikus suur. Muuseas, enam-vähem samal ajal kui Valton nõukogude alla painutatud Eestis, arendas eesti novelli Rootsis jõuliselt Ilmar Jaks, Läänemaa mees nagu Valton ja Ristikivi, kes oma lühijuttude ülesehituses jäi ilmselt rohkem truuks klassikalistele vormiprintsiipidele.^[56]

Et Valton ise suhtus oma loomingu struktureerimisse vabalt, seda näitab kas või see, kui erinevatesse kimpudesse võis ta jagada oma novelle kordus­trükis. „Mustamäe armastus” koosneb 44 novellist, millest 29 on raamatukaante vahel esimest korda, ülejäänud 15 aga nopitud kogudest „Kaheksa jaapanlannat” ja „Pööriöö külaskäik”. Raamat on jaotatud neljaks alaosaks, kus igaühes 10–12 novelli: „Prohveti tagasitulek”, „Mustamäe armastus”, „Kummituste maja” ja „Spirituaal”. „Pööriöö külaskäigu” novellid on jagatud kõigi nelja, „Kaheksa jaapanlanna” novellid kahe esimese alaosa vahel. See tähendab, et Valton ei ole varem ühe raamatuna ja ühe pealkirja all ilmunud tekste hoidnud uustrükis koos, vaid asetanud nad uutesse ja uue pealkirjaga kontekstidesse – tegelikult kavandanud nende kaasabil neli uut novellikogu. Kaheköitelises „Valitud teostes” korraldab Valton needsamad novellid jälle ümber hoopis uuteks tsükliteks. Sellistel toimingutel saab olla ainult üks moraal: teosed ei ole autori arust omavahel mingis hierarhilises või struktuurses sõltuvuses, vaid paiknevad vabalt ühel väljal, kus neid võib üht- ja teistmoodi rühmitada.

Sama efekt tekib, kui avaldada üks ja seesama novell kahes järjestikuses kogus, niisiis kahes hoopis erinevas kontekstis. Näiteks novell „Tagantjärele” ilmus nii „Pööriöö külaskäigus” kui ka aasta hiljem kogus „Läbi unemaastike”. Autor mõistab oma teost kui ehitusklotsi, mida saab paigutada erinevate hoonete müüri. Juba varem oli juttu sellest, et Valton võis oma algselt ilmunud teksti muuta, anda sellele uue pealkirja ja avaldada ta rahulikult esialgse loo teisendina – mõlemal oli tema jaoks võrdne eluõigus, ühe olemasolu ei tühistanud teist. Samuti avaldas ta mitmeid tekste lühemal ja pikemal kujul, nii näiteks „Ravitseja” ja „Kirsioksa” esiteks (2010) ajakirja- ning siis raamatuvariandina (vastavalt 2012 ja 2022).

Viimane seik annab vihje sellele, et Valtoni loomingu kumuleeruv laad, kontrolliva keskme puudumine, on suguluses tema teoste ülesehitusega. Kui avaldamisküps teos on veel lühendatav või pikendatav ning kui autori enese jaoks on need mõlemad kujud ühtmoodi „valmis”, siis järelikult ei saa kompositsiooni­printsiip olla astmeline, hierarhiline, vaid jätkuline, kuhjuv, kumuleeruv.

Valtoni novellide arv on suur ja nende seas on igasuguse luustikuga lugusid. Tal on ka rabava puändiga novelle, näiteks „Hingekell”, milles mees saavutab suguaktis haripunkti just sel silmapilgul, kui naine tõmbab kiriku kellalööjana matusekella nööre: sigitusakt ja muldasängitamine käivad käsikäes. Kuid tüüpiline valtonlik novell pigem ignoreerib klassikalisi kompositsioonireegleid, mille järgi peaksid tekstis ideaaljuhul eristuma näiteks ekspositsioon (sissejuhatus), dispositsioon (sõlmitus), kulminatsioon, puänt ja konklusioon (lahendus). Säärane skeem järgib tasapinnalt suurema või väiksema nurga all ülespoole tõusvat ja seejärel järsult alla langevat joont, mis kujundab gradatsiooni. Valton kirjutab seevastu eeskätt tasapinnal, ta ei harrasta suuri klassikalisi žeste, talle ei meeldi pateetiline tõus ja langus, hierarhiliselt üles ehitatud tekst. Võiks ka öelda, et Valton ei armasta kunstilist kompositsiooni, pinge üleskruvimist, mis viiks pikse­löögi ja kärgatuseni ning seejärel lugeja hingelise puhastumise ehk katarsiseni. Sellist puhastumisefekti kohtab Valtoni töödes harva. Ta tunnistab ise: „Ma pole kunagi suutnud näidendit kirjutada ja mul on olnud raskusi gradatsiooni loomisega. Küllap oleks teinekord tarviski ülesehituslikku plaani, aga enamasti tuleb ikka nii, nagu tuleb [—].”^[57] Andrus Org kõneleb seoses „Arvid Silberi maa­ilmareisiga” Valtoni „horisontaalse kompositsiooniga” tekstist, kus „sündmused järgnevad üksteisele korrastamatult, vertikaalsete astendusteta, episoodid muutuvad segmentaarseks, mistõttu nende järjekordki on vabalt muudetav”.^[58] See tähelepanek kehtib Valtoni proosas laiemalt. Maie Kalda täheldab, et Valtonit iseloomustab „erakordne leidlikkus situatsiooni loomisel ja mõningane abitus sündmustiku arendamisel”.^[59]

Valton armastab jutustuse lähtepunktina argipäeva, teda veetleb kirjutamine kui loomulik vajadus, ilma suurte žestideta, nagu töömeest kunagi. See on tema realismi alustala. Ta on veendunud, et elu eriskummalisus kasvab välja banaalsusest. Seda tuleb vaid täpselt kirjeldada, banaalsuse lahtikoorimisega lõpuni minna. Valton alustabki üsna tavalisest olukorrast või lihtlabasest tegevusest, mis mingil hetkel osutub veidraks. Mees läheb kalale, aga veekogu ei leia, püüab siis vihaga vihmaveeloigus, sest püüdma ta ju tuli ja oma tahtmisest ta ei tagane – aga muidugi püüab ta tulemusteta ning sellega mitte leppides käsib koju jõudes naisel olematu kalasaak ära praadida; see keedabki parema puudumisel kartuleid ja annab neid mehele süüa („Kalamees”). Ongi kõik, mängu lõpp, ollakse tagasi rutiinis. Tegelane satub märkamatult otsekui labürinti, kus pole ei seikluslikke tõuse ega langusi ja kus kõik toimub argisel pinnal, aga olukord muutub sammhaaval väljapääsmatuks. Probleem üha süveneb, ekseldakse labürindis, allutakse selle käikude loogikale. Emotsionaalset lahendust, puhastavat katarsist ei järgne. Mõnikord jäävadki asjad nõnda. Teine võimalus on, et olukord lihtsalt lõpeb, labürint tõstetakse üles sama ootamatult, nagu ta oli alla lastud – otsekui teatrilaval. Igatahes ei mängita kummalist olukorda lahti kompositsioonilise ülesehituse vahenditega, gradatsiooni kaasates (eks olegi kompositsioon emotsioonide üleskütmise ja mahalaadimise masin). See tekib peaaegu eimiskist ja kaob – kui kaob – eikuhugi. See on Valtoni meetod. See meetod ei sobi pikemate tekstide kirjutamiseks, sest neis läheb labürindis ekslemine igavaks. Oluline on labürinti sattumise seik, hetk, kui labürint tekib. See nõuab novelli mõõtu.

Emotsionaalselt jääb lugeja valtonlikus novellitüübis enamasti siis rahuldamata. On väidetud, et Valton ei ole masside kirjanik, sest tema abstraktsus ei kiskuvat tavalugejat kaasa. Kuid asi ei ole ehk mitte niivõrd abstraktsuses, kuivõrd selles, et Valtoni teosed ei paku argipäeva banaalsuses tekkivale ärevusele enamasti emotsionaalset lahendust. Ilmuks vähemalt mõni koletiski, kellesse oma hirm pakendada, aga seda ei juhtu! Valton ei usu, et kunsti emotsionaalsete vahenditega saaks lahendada eksistentsi põhiprobleeme, et kunst suudaks eksistentsi allutada, esteetiliselt talitseda. Kunst vaid esitab eksistentsi. Franz Kafka mängis samuti abstraktsioonidega, aga küttis emotsioone oma väliselt külmal moel üles abstraktse vägivallaga. Valton ei talu piinamist isegi mitte abstraktsel moel. Kafka, Camus ja Sartre polnud Siberis käinud ning võisid paberi peal julgelt eksperimenteerida.

Valtoni kõige kuulsam ja tõlgitum novell on „Rohelise seljakotiga mees”. Raudteejaama astub rohelise seljakotiga mees ning hakkab valjusti ette lugema raamatut. Raamat on kõigiti tavaline nõukogude trükis, mitte mingi põrandaalune teos, valjusti lugemine pole samuti patt ja jaamahoones igavlevale rahvale see kõik isegi meeldib. Ainus konks seisneb selles, et varem pole nõnda juhtunud ja mees pole oma tegevust võimuorganitega kooskõlastanud. Ta loeb edasi ka järgmistel päevadel. Labürint on alla lastud. Mida pihta hakata? Ametnike seas tekib tohutu segadus, meest asutakse jälgima, kõik, mis ta teeb, pannakse kirja, seejärel moodustatakse komisjon vastavate eeskirjade väljatöötamiseks, hakatakse ette valmistama professionaalseid lugejaid, et stiihiline algatus välja suretada, ja nõnda edasi. Ühel päeval rohelise seljakotiga mees enam jaama ei ilmu, labürint haihtub ja ühiskonda tabab uus šokk, sest sedagi polnud ette näha. Mida teha käima pandud tohutu masinavärgiga?

Ka „Sõnumitooja” on tuntud novell. Ratsanik kihutab läbi linna, kuulutades valjuhäälselt, et ta on sõnumitooja. Loomulikult ootavad nii linnaelanikud novellis kui ka lugeja, kes on kummardunud novelli kohale, mis tähtis sõnum see siis on, teisisõnu – milline on loo puänt. Aga loo puändiks ja sõnumitooja ainsaks sõnumiks jääbki see, et ta on sõnumitooja, kel pole peale selle midagi muud öelda. Niisiis mitte puänt, vaid pahupidi-puänt. Meie ees on lihtlabane olukord, mis ei arene mitte millekski põrutavaks, vaid seisab staatiliselt paigal, aga osutub filosoofiliseks küsimuseks: kas minu suur sõnum maailmale saab olla see, et ma lihtsalt olen see, kes ma olen? Et ma olen olemas? Kas see on sõnum? Miks mitte. Iga inimese olemasolu on eksistentsiaalse tähtsusega teade, iga inimene toob maailma midagi erilist, mida keegi teine ei saa kunagi korrata. Iga inimene ise ongi üks ainulaadne sõnum eksistentsist. Ja ennäe, vormuski juba aforism, praktilise filosoofia killuke. Iseenesest on selle sisuks erakordselt tähtis äratundmine, sallivuse esmane alus, aukartus teise olendi kui teistsuguse täiuse ees.

On pisut kibedaid kriitikuid, kes väidavad, et alatasa jäävad Valtoni tekstid lihtsalt följetonideks, ehkki paremal juhul tihenevad ka huumori ja hirmu segusteks eksistentsiaalse absurdi heiastusteks – Ristikivi „Hingede öö” ja Ilmar Jaksi juba varem tuntud laadis. Nii arutleb kunagine ajakirja Mana toimetaja Ameerika Ühendriikides, Hellar Grabbi, aga tingimisi nõustub sellega ka Hando Runnel, keda Valton pidas oma ainsaks tõeliseks sõbraks kirjanike seas.^[60] Ega sellest olegi suurt lugu, kui lugeda teksti kord följetoni, kord filosoofilise laastuna. Tähtis on vaid, et see teine lugemine oleks põhimõtteliselt olemas. Muidu ei teki mõistujuttu. Valton on „Sõnumitooja” kirjutamise esmaimpulsi kohta öelnud ise nõnda: „Mõtteliseks tõukeks oli nii levinud luuleliik, mis rääkis aiva sellest, kui oluline tegevus on luuletamine, ja kust ei selgunudki, millest luuletamine.”^[61] Võrreldes minu kõrgstiilis interpretatsiooniga on see tõlgendus (autoritõlgendus!) ju üsna madal ja olu(kultuuri)poliitiline, autor nagu annakski vihje, et „Sõnumitooja” on följeton, mis pilkab üht kunagi levinud luulemaneeri. Kuid seda, mis ajendas Valtonit novelli kirjutama, ei suuda täna ilma autori näpu­näiteta küll keegi ära mõistatada. Sellel on edaspidi vaid kirjanduslooline tähtsus, esteetikas ei mängi see enam kaasa ja mõjub seal pigem segava asjaoluna.

Mõistujutt ehk parabool, piibellikus pruugis ka tähendamissõna, on selle poolest eriline žanr, et tema sisemuses peitub mingi lihtne, aga universaalse käibe­väärtusega valem, skeem või süžee, mille ümber võib kerida lõputult lugusid. Hea mõistujutu potentsiaal vaid kasvab ajas ja esile tõusevad üldisemad tähendusvarjundid. Huumor pole üldistustele teps mitte vastunäidustatud, vaid toimib määrdena nende sünnil. Valton on suurema osa elust kirjutanud mõistu­jutte, see tähendab lugusid, mis annavad vihjeid mingitele teistele ja suurematele ning ohtlikumatele lugudele või märgistavad mingit muud ja kaalukamat sündmust. Valtoni novellilooming ärgitaski eesti kriitikuid omal ajal tegelema parabooli mõistega ning eritlema selles peituvaid kunstilise üldistamise võimalusi. Nii kirjutas Pärt Lias paraboolist kui „lõputut hulka üksikuid genereerivast algoritmist” ja Martin Neithal „parabooli taassünnist” eesti kirjanduses, tuues välja paradoksi osa moodsas mõistujutus ning Kafka mõju Valtonile.^[62] Valtoni enda sõnul ta algul mingi teadlik paraboolide sepitseja polnud ning mõistujutukirjutaja sildi leiutasid talle kriitikud,^[63] kuid paistab, et ajapikku hakkas see talle enesele meeldima, sest oma viimase jutukogu pealkirjastas ta „Selgeltnägija ja muid mõistujutte” (2018).

Följetonina on lihtne lugeda üht Valtoni kõige paremat lühilugu „Silmus”, mis on ära trükitud kahes järjestikuses novellikogus, nii „Karussellis. Luikede soos” kui ka „Sõnumitoojas”. Tühjas stepis on mehe ees kakskümmend samas suunas viivat rada ja ainult ühe kohal neist ripub silmus. Mis otstarve on lagendiku kohal rippuval silmusel? See ei saa olla püünis, sest ükski loom pole nii rumal, et lagedal väljal sellesse sisse roniks. Ainult inimene, kes võiks valida üheksateist turvalist jätku, hakkab juurdlema silmuse mõtte üle ning otsustab katsetada, kas ta pääseb sellest läbi. Miks? „Sest kui ta kord olemas on, siis peab temasse keegi ka pugema.” Loogiline – või pole loogiline? Nii mõtleb inimene, teeb proovi ja pääsebki silmusest läbi. Aga silmuse mõte on nüüd seda segasem. Uudishimu kasvab ja mees katsetab silmusest läbiminekut teistki korda, aga siis löövad lõksud äkki kinni ja silmus tõmbub koomale. Ikkagi on see järelikult püünis. Teadmine on ohvrit tuues saavutatud. Ning Valton lõpetab loo sedamoodi: „Nii jäigi mees püünisesse ja ta on seal tänapäevani, kui mõni mööduv traktorist või autojuht teda sealt välja pole päästnud.”^[64] Taas on meie ees üks lihtlabane asjandus, silmus lagendiku kohal, mis osutub inimese jaoks – ja ainult inimese, mitte looma jaoks! – probleemiks. Ainult inimene satub ei tea mis hea pärast keset lagendikku labürinti. Sest labürint on ta peas.

„Sõnumitoojas” pakub Valton „Silmusele” veel kahte järge, mille hiljem avaldab pealkirjadega „Silmus II” ja „Silmus III”. Need räägivad sellest, mida mõtles ja tundis mees tuhat aastat silmuses rippudes – Valton ei lase tal surra! – ja mis tõestavad valtonliku tekstikorpuse kumulatiivset laadi: valmis lugu saab alati jätkata.

„Mustamäe armastus” on „Rohelise seljakotiga mehe” kõrval Valtoni kuulsamaid ja tõlgitumaid tekste, mille eest sai ta 1979. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tallinna Mustamäe elamurajoonis jäävad üksik mees ja üksik naine, kes iial elus ei kohtu ega vastastikku sõnagi vaheta, teineteist õhtuti paneelmaja akende kaudu vahtima. See muutub mõlemale harjumuseks ja sellest areneb armastus. Teineteist jälgides mõtlevad nad – kumbki omaette – välja oma ühise abielu, mingil hetkel jääb naine rasedaks ja sünnitab lapse. Mõttes elatakse seejärel ühist pereelu, mida kinnitavad õhtuti üle õue saadetavad õrnad pilgud. Kõik on omamoodi õnnelikud. „Kas polnudki see ideaalne abielu, millest mehed mõnikord unistavad: olla kelleski kindel ja vaba ühtaegu.”^[65] Nii jääbki. Taas manatakse lugeja silme ette äärmuseni lihtne olukord: kaks inimest vahivad teineteist läbi aknaklaasi. Midagi muud „reaalset” nende vahel ei toimu. Aga olukord üha süveneb ja süveneb ning labürint laskub alla. Seekord on selles hea olla, sest ollakse kahekesi koos. Inimese elu ehk eksistents polegi muud kui komplitseerituks osutuv banaalne olukord.

Ilmekas lugu on ka „Tõmbetuul”, mille Valton kirjutas 1974. aastal, aga mis trükki pääses alles koguga „Võõras linnas” (1980). Tegevus toimub taas Musta­mäe paneelmajas. Ühel laupäevahommikul avastab esimese korruse elanik, et kaaskodanikud on hakanud oma teekonna lühendamiseks läbi tema korteri käima. Selle asemel, et väljas maja ümber suur ring teha, ronivad nad rõdu kaudu korterisse, marsivad läbi tubade ja hüppavad siserõdu kaudu teises otsas taas välja. Ja nii jääbki, olukord kestab, midagi muud novellis ei juhtu. Ehkki korteriomanik püüab nuputada kavalaid vastumeetmeid, ei suuda ta inimeste harjumust välja juurida. Ta peab olukorraga leppima ja leiabki selles ülesandes oma eksistentsi mõtte ehk mõtestatud eksistentsi. Sündmuste kunstipärase gradatsiooni asemel näeme üheainsa lihtsa olukorra kuhjumist eksistentsiaalseks probleemikogumiks.

Jõudnud siiamaani, on mul kohustus esitada pikem tsitaat Haljand Udamilt, sest tema – nagu selle loo kirjutamise käigus selgus – on kasutanud labürindi mõistet Valtoni maailma mõistmisel minust varem. Udam kirjutab: „Otsides Valtoni raamatus [„Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust”] sisalduvate juttude jaoks ühist kujundlikku märksõna [—], tulin ikka ja jälle tagasi labürindi juurde, kõik teised sobisid vähem. See labürint, teisisõnu maailm, milles inimene elab, on ühteaegu nii ruumiline kui ka ajaline; inimene elab oma elu nagu küberneetiline hiir oma teelahkmete rägastikus. Ta üritab eluteel ettetulevate käänakute jadast välja lugeda mingit seaduspära, et luua endale maailmast süsteemne käsitus ja selle varal mõttekalt edasi tegutseda – naiivne on usk, et maailma mõtte leidmine on õnn. Kuid siin maisuse labürindis ei ole süsteemi; süsteemitu reaalsuse ees on süsteemi otsiv inimene läbinisti traagiline. Maisuse süsteemituses võivad muidugi eksisteerida üksikud saarekesed, kus pole süsteemitust ega süsteemi, kus nende vastandlikkus ei toimi – niisugusel üksinduse saarel on inimene tema ise ja õnnelik.”^[66]

Aforism ja eksistentsialism

Mõistujutu eripära tundub olevat see, et teda saab suhteliselt väikese vaevaga ümber sõnastada mõtteteraks, aforismiks. Igast mõistujutust võib moodustada loomulikult mitmeid mõtteteri, kõik sõltub inimese lugemisviisist ja verbaalsest osavusest. Aforismi kitsukesse raami pressitult võiks mõne eespool mainitud Valtoni lühiloo kokku võtta näiteks nõnda. „Kalamees”: „kirg on vanem kui kire objekt” või „kirglik kalamees ei vaja püügiks isegi vett”. „Rohelise seljakotiga mees”: „totalitaarse ühiskonna põhiprobleem seisneb selles, kuidas tarvitada vägivalda isiku kallal, kes ei riku ühtegi seadust”. „Sõnumitooja”: „iga inimene on ainulaadne sõnum eksistentsist”. „Silmus”: „ainult inimene satub lõksu tühjal väljal”. „Mustamäe armastus”: „armastusest sigivad lapsed ka ilma isata”. Ja nõnda edasi. Need on kiirelt sündinud ja suhteliselt suvalised laused, mille ainus eesmärk on näidata, et mõistujutt ja aforism toimivad vastastikku üsnagi heas ainevahetuses. Muidugi mõista sisaldavad valtonlikud novellid veel palju muud, mida aforism ei hõlma: meelelise reaalsuse pudemeid, huumorit, sotsiaalset kriitikat, sõnarõõmu ja nõnda edasi. Aga kui eeldada, et tegu on mõistujuttudega, siis peaks nende sisikonnast üles leidma ikka ka mõne aforismi.

Valton paistis aforisme hullupööra armastavat, nii et Maie Kalda on aforismi kord nimetanud Valtoni „vanaks pegasuseks”,^[67] ratsuks, kelle selga kirjanik alati meelsasti kargab. Just Kalda on kunagi palju varem tegelnud umbes sellesamaga, millega mina eelmises lõigus, nimelt püüdnud Valtoni jutte taandada – mitte küll aforismideks, vaid – ühelauselisteks maailmaparandamise loosungeiks.^[68] Valtoni aforismide esimene kogu „Uksed kriuksuvad öösiti” ilmus alles 1977 (käsikiri olevat valmis olnud juba 1972), kuid süžeeliste katalüsaatoritena oli ta neid novellide koosseisu poetanud varemgi. Esimesele aforismikogule, mis olevat sündinud trotsist tõestada maailmale, et ka eestlased – vastupidiselt ühele Ain Kaalepi väitele – võivad olla aforismirahvas, tuli ohtralt järglasi, ning „Kogutud teoste” tüse 22. köide on puhtalt aforismide päralt; aga neid jätkus piisavalt ka enamikusse viimastest ehk 26., 27., 28., 30. ja 31. köitesse. Niisiis kütkes­tasid elutarkuseraasukesed Valtonit viimastel aastatel ehk veelgi rohkem kui varem. Parabooli ja aforismi ühine sidestaja on paradoks ning Valton pealkirjastas oma aforismikogud peamiselt paradoksidena: „Märklaud kilbiks” (1980), „Tagasi tulevikku” (1985), „Vabaduse kütkes” (1993), „Seltskondlik üksindus” (2001), seejärel üksnes „Kogutud teostes” avaldatud „Süvenev pealiskaudsus”, „Noorenemine vanaduses”, „Lõplik lõpmatus”, „Möödunud igavik”, „Tormakas paigalseis”, „Rutiini novaatorlus”.

Klassikalised aforistid, nagu La Rochefoucauld, kirjutasid sententside ja maksiimidena lahti enam-vähem kindlakontuurilise elufilosoofia ning Valtoni puhul tasuks samuti järele katsuda, kas selline rekonstruktsioon õnnestub. Ise ta oli igatahes arvamusel, et hoolimata üksteisele mõnikord vastu rääkivatest lausetest koorub aforismidest tema põhiliselt terviklik maailmavaade.^[69] Pole kahtlustki, et Valtoni mõte sai toitu kõigest, mis vastandus poliitilise vägivalla, bürokraatia, vaimse madaluse, arrogantselt teadusliku mõtteviisi ja muu sellise survele, kuid teisalt võlus teda aforismi keeleline elegants ja mänguline kvaliteet, see kergus, millega lause võttis sule all sententsi kuju, väljendagu see siis isiklikult läbi tunnetatud elutarkust või märkigu mõne tuntud tõe pea peale pööramist – või olgu ta lihtsalt üks keelest enesest välja kasvav mõtteuperpall. Parajal määral leidub Valtoni aforismivaramus ka kergelt käisest puistatud vaimukust laadis „silmavaade on hinge kõverpeegel”, mille virgutavas impulsis võib kahelda. Heaks kooliks omaenda sõnastamisoskuse teritamisel oli arvatavasti töö Stanisław Jerzy Leci aforismikoguga „Sugemata mõtted” (1977), mille tõlge ilmus samal aastal kui Valtoni enda esimene sententsiraamat. Viimane oli küll ammu enne tõlget kokku pandud, ent mõtteterade tulv jätkus Valtonil ju edaspidigi. Et ta tõlkijana üleüldse – nagu ta ise ütles – Leci vaimustava loomingu kallale asus, on märk tõsisest kiindumusest filosoofilisse lühižanri. Poolakeelse teksti otsetõlkest ei tulnud keelevaeguse tõttu siiski midagi välja ning Valton kutsus appi tunnustatud eksperdi Aleksander Kurtna, kes tegi talle reaalused.^[70] Leci valikkogu ilmus Loomingu Raamatukogus samal aastal, kui mina astusin ülikooli, ja Tartu filoloogide ühiselamus oli tõlkel hea maine, nii et see sai mitmele mehele lööva eneseväljenduse etaloniks.

Mis Valtoniga seoses erihuvi pakub, see on aforismi ja mõistujutu vastastikune mõjuseos tema loomingulises psühholoogias ja tehnoloogias. Kui igast mõistujutust saab tuletada aforismi, siis Valtoni mõtteteri lugedes tundub võimalik olevat ka vastassuunaline menetlus, nimelt et Valton pani aforistlikke ütlusi kõige muu seas kirja kui tulevaste mõistujuttude essentse. Tema oma ülestunnistus ei räägi sellele vastu: „Kui enne seda [enne oma esimese aforismikogu ilmumist] olin oma tähelepanekutest tuletanud enamasti novellide ideid, siis nüüd koondus tähelepanu võrdselt lühidalt sõnastatud mõtteteradele ning ma olen neid märkinud üles kogu järgneva kirjanduselu jooksul.”^[71]

Valtoni esimesest aforismikogust nopime näiteks säärase sedastuse: „Mida kaugemale inimene eemaldub loomast, seda meelsamini ta tunnistab oma lähedust loomaga.”^[72] See toob meelde 1968. aasta septembris (sic! jälle Tšehhoslovakkia) paberile pandud novelli „Tagasi!”, mis on kirjutatud otsekui eelneva mõtte illustratsiooniks. Novell pakub ühtlasi musternäite eksistentsialistlikule elu­kujutusele eriti alates André Gide’ist omaseks saanud motiveerimata teost (acte gratuit) kui inimese esmasest õigusest väljuda mis tahes etteantud süsteemist ja teha valik üksnes oma isiklikul vastutusel^[73] (vrd „Rohelise seljakotiga mees”). Põhjendamata tegu sai eesti 1960.–1970. aastate proosauuenduse üheks firmamärgiks nii Valtoni, Mati Undi kui ka mitme teise käe all. Maie Kalda järgi on Valtoni inimese tegu enamasti „kummaline, mõistatuslik, arulage, selle tagamaad, motiivid ja kaugemad eesmärgid võivad jäädagi saladuseks”.^[74] Valtoni suhtumises on muidugi nii kaasaelamist kui ka irvet, kuid igatahes rakendas ta motiveerimata teo motiivi kirjanikest tõesti kõige sagedamini. Niisiis, Raoul on linnas lugupeetud kohtunik, kes oma tööpäevad veedab talaaris kõrgemat inimlikku õigust mõistes. Tööpäeva lõpul siseneb ta lihakarni udarate, sarvede, kõrve­tatud kärssade ja veriste maksade vahele, et osta endale suur säärekont. Selle asetab ta peenesse polsterdatud pillikasti ja ruttab kodu poole. Pärale jõudnuna suundub ta hoovi taganurka koerakuudi juurde, võtab vutlarist kondi, laskub selle kohal neljakäpakile, uriseb ja tilgutab ila. „Meloodiline lõrin kõditas kurgus, tungis ikka sügavamale, täitis kopsud, immitses kõhtu, varsti vappus kogu keha kõikevallutavast mõnusast lõrinast.”^[75] Selle toimingu lõppedes jätkab Raoul rahuldunult tavapärast elu pereisa ja abielumehena.

Veriseid ihuliikmeid täis lihakarn on nii steriilse kohtukoja vastand kui ka paljastav vaste (purustatud inimelud), ent sellese sisseastumine ei too iseenesest veel kaasa võõristust. Alles siis, kui Raoul pakib ostetud kondi pillikasti, saame aru, et labürint on alla lastud ja mees on selle vang. Kodus koerakuudi ees eksleb ta juba labürindi sisimates sügavikes – kuni see taas nagu deus ex machina toimel tema ümbert hajub. Samal moel võib oma kujutluse tööle panna teistegi Valtoni aforismide lahtijutustamisel: „Tugevatest said ahvid, nõrkadest ja kohanematutest inimesed”, „Keda ahvida siis, kui ümberringi on ainult ahvid?”, „Et teos ei sureks, jäta ta kirja panemata” ja nõnda edasi.

Siinses kirjutises ei hakata Valtoni personaalsele filosoofiale mingit uut nime andma, kuid tuletaksin meelde, et üldnimega on laps ammu ristitud. Just peamiselt Valton oli „süüdi” selles, et eesti kriitikas algas 1960. aastate keskpaiku nõndanimetatud eksistentsialismidebatt, mis lisas Valtoni kuldse kümnendi kuulsusele vaid tuult tiibadesse. Kõik sai alguse 25-aastase Ülo Tuuliku mõtisklusest „Noored mehed kirjanduses”, kus ta andis absurditaju tekkele moodsas teadvuses lühikese elegantse seletuse: et elutempo on kasvanud tohutult kiireks, siis mõjub tänane normaalsus juba homme absurdina, mistõttu tänane absurd võib olla homme reaalsus. Absurditaju oli seega seadustatud ja viidud reaalsuse kaitse alla ning lisaks veel öeldud, et see keerab „pea peale meie seniseid arusaamasid eksistentsist”. Nii sai ka eksistentsi mõiste absurdi õigustamisse sisse kirjutatud. Ning kus on juba eksistents, sealt pole enam kaugel eksistentsialism. Tuulikule näibki nimelt, et „Arvo Valtoni viimastes novellides on meeleolus ja filosoofilises põhikoes midagi sellist, mille puhul kauge vastukajana hakkab kummitama sõna eksistentsialism”.^[76]

See oli ausalt ja igati tunnustavalt, aga ilmsesti veidi ettevaatamatult öeldud. Sama 1966. aasta veebruaris toimus Eesti NSV Kirjanike Liidu viies kongress, mille eel ja ajal vaieldi uuendusliku proosa, eeskätt Enn Vetemaa „Monumendi” ja Mati Undi „Võla”, ent ka mõne Valtoni novelli üle. Selsamal ajal ilmus Valtoni teine proosaraamat „Rataste vahel”, mille arvustuses tsiteerib Tuulik oma hiljutist eksistentsialismi-lauset, kuid lisab sellele nüüd pikema kriitilise kommentaari, kus sõnab muuseas, et ta on „vastu kontseptsioonidele, kus töö igapäevastele pisirõõmudele vaatamata muutub nagu mingiks faberlikuks tuiamiseks, või selleks, mida Marx on nimetanud võõrandamiseks ja millest nüüd kõmutekitavalt on rääkinud Garaudy”.^[77] Mõttekäik lõpeb Valtoni esteetikat ja filosoofiat omavahel vastandava otsusega, mille viis viimast sõna on sõrendatud: „Arvo Valtoni jutte on mõnus lugeda. Neis on mõttetõsidust ja sõna tõsidust, aga ka mõtte- ja sõnalõbu. Nad on väljapeetud ja mõjuvad. Aga neid toetab filosoofia, mis ei paku perspektiivi.”^[78] Selle filosoofia nimi oli eksistentsialism, aga seda enam üle ei korrata.

Mõeldes nõukogude aja kommetele, kipub jääma mulje, nagu oleks Tuuliku kriitiline kooda olnud pealesunnitud, niisiis kirjutatud kellegi teise nõudel selleks, et end välja vabandada liiga hoogsalt sule alt lipsanud „eksistentsialistliku tunnustuse” pärast. Kuid Ülo Tuulik ise täna midagi sellist ei mäleta. Kas läks tagantjärele tööle enesetsensuur või muutuski paari kuuga kirjutaja maitse? Või lihtsalt täpsustus selle maitse väljendus? Ehkki kirjanike viiendal kongressil oli kõlama jäänud uuenduslaste hääl – see oli „kongress, kus vormistati põlvkonna­vahetus eesti kirjanduselus”^[79] –, pidi mõne mõiste kasutamisega veel pikka aega olema tähelepanelik. Selle lõigu lõpetuseks ei saa ma aga jätta tsiteerimata üht Ülo Tuuliku päevikumärget 1974. aasta oktoobrist Atlandi ookeanil seilates. Tuulik loeb seal Valtoni äsja ilmunud „Pööriöö külaskäiku” ning paneb kirja oma toona ainult enesele mõeldud kokkuvõtte Valtoni loojaisiksusest, ­milles teda võlub eeskätt kiiskavalt kirgas ambivalentside mäng. Selle taustal võib oletada, et kahetine suhe Valtoni isiksuse ja loominguga, mingi pendlivõnge imetluse ja võõristuse vahel, painas Tuulikut algusest peale. Niisiis: „Loen ja ei mõista tema elufilosoofiat: kurjuse ja headuse, elu mõtte ja mõttetuse, armastuse ja hüljatuse, suurte ideede ja väikeste tahtmiste tühisus. Aga sealjuures ta ise: oma sõnarõõmu, loomingutahte ja võitlusega säilitada positsiooni – see omab talle mingi tähenduse, rahulduse, elusihi. Tal on ju ikkagi rõõm loomingust, selle tarve – muidu löönuks ta ammu käega ja molutaks.”^[80]

Ent tõeline tants Valtoni eksistentsialismi ümber läks lahti pärast „Kaheksa jaapan­lanna” ilmumist 1968. aasta algul. Endel Nirk avaldas novelliraamatu kohta üdini kiitva arvustuse, milles ütles, et kapitalismilt päritud võõrandumine „ei ole ka sotsialistlikus maailmas veel kaugeltki ületatud”, mida Valtoni teosed ka näitavat, aga et Valton on seejuures „tõmmanud küllaltki selge vahejoone enese ja eksistentsialismi vahele”.^[81] Eksistentsialistlik inimene tunneb end lootusetult mahajäetuna, Valtoni tegelased aga ei ole kaotanud lootust kontakti leidmiseks kaasinimestega. Niisiis püüab kriitik kirjanikku puhtaks pesta kahe „ohtliku” mõiste vahel kompromissi otsides: Valton toob küll esile ühiskondliku võõrandumise nähte, kuid ta ei tee seda eksistentsialistina. See oli uus taktika, mis võeti Valtoni kaitsmisel üldiselt omaks. Kirjanik, kes tegeleb eksistentsiga, on samapalju eksistentsialist, kui konservitehase tööline on konservatiiv, vaimutses Lembit Remmelgas.^[82] Olla nõukogude kirjanik ja ühtlasi eksistentsialist kõigiti respekteeritavas mõttes ei tulnud veel kaua kõne alla.

Vastasleeris püstitas endale Valtonit kritiseerides ausamba kogenud kom­partei­tegelane Eduard Päll, kes avaldas 1968. aasta lõpus kempluskirja läbi Sirbi ja Vasara kahe numbri, „Eksistentsialismist, absurdismist ja meie kirjanduskriitika mõttepinge tsentrumist”, raamatuvariandis pikenes tekst veelgi. See on ilmselt siiani Pälli tsiteerituim kirjatükk. Pikemas perspektiivis lõikas Valton säärasest kriitikast muidugi ainult kasu. Päll hakkab kinni Ülo Tuuliku pillatud saatuslikust lausest (vaat kui pikk mõju võib olla ühel nooruki „ulakusel”!), pidades seda „erakorraliseks” ülestunnistuseks, ja tuvastab, et Valtoni novellide tegelased on „sotsialistliku ühiskonnaga mingil moel ikka konfliktiolukorras”.^[83] See seab Valtoni Pälli silmis palju halvemasse valgusse kui prantsuse eksistentsialistid Camus’ ja Sartre’i, sest need väljendavad oma viha ju ikkagi kapitalistlikus maailmas ja järelikult selle vastu. Nõukogude sotsialistliku ühiskonnaga saab Pälli meelest vastuollu minna vaid inimene, kes vihkab ühiskonda kui seesugust üleüldse, rahvamassi, „nõmedaid” lihtsaid inimesi, ja laulab „ülemlaulu surmale”. Pälli kokkuvõtliku hinnangu kohaselt on Valton „esimene eksistentsialistliku laadiga kirjanik Eestis”,^[84] mis tagasivaates mõjub otsekui loorberipärg kirjaniku kaelas. Tahtis ta ise seda või mitte, aga selle pärjapaneku au kuulub igavesti Eduard Pällile.

Mõttevahetus eksistentsialismi ja võõrandumise üle jätkus pärast Pälli ülesastumist veelgi tulisemalt, sellesse sekkusid filosoofid, sotsioloogid ja lugejad. Hilisema vaagija hinnangul saavutas Valtoni toetajaskond selles kindla võidu, ehkki „üsna demagoogiliste võtetega”.^[85] Ent demagoogia ei tähendanud tollal muud kui võitlust süsteemi vastu selle süsteemi oma relvaga, mistõttu võib selle ka andestada. Valton väitluses ise ei osalenud, kuid selle lõppedes oli ta eesti kirjanduses nii-öelda tehtud mees: kõige teravam, kõige julgem ja mõnes riiklikus asutuses ka kõige kardetum.

---

^[1] Kirjutise aluseks on 13. detsembril 2024 peetud ettekanne János Pusztay korraldatud rahvusvahe­lisel seminaril „In memoriam Arvo Valton (1935–2024)” Badacsonytomajs Balatoni järve ääres. Ungari ja eesti keeles on tekst avaldatud raamatus „In memoriam Arvo Valton” (Báthory téka. Literatura – Studia, 2). Badacsony – Budapest – Sárospatak, 2025; prantsuse keeles ajakirjas Études Finno-ougriennes, nr 57 (2025). Siinkohal ilmub täiendatult. Tänan kirjastaja Riho Rajandit võimaluse eest kasutada Valtoni „Kogutud teoste” digitaalköiteid.

^[2] E. W., Autorilt. Rmt: E. Wilde, Kogutud Teosed. III anne. Novellid II. Tallinn, 1923, lk 6.

^[3] Noore Vilde improvisatsioonilist võimekust on kõige kujukamalt kirjeldanud Heinrich Prants artiklis „Eduard Vilde varasemast tegevusajast” (Looming 1925, nr 3, lk 235–236; Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes. Memuaarmaterjale ja dokumente. Koost. K. Mihkla, E. Treier. Tallinn, 1960, lk 76–77).

^[4] J. Undusk, Jaan Kross ehk kirja katkematus. Rmt: J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu, 2016, lk 666–673.

^[5] Vt: F. Tuglas, Jaan Oks. Tema surma puhul. Rmt: F. Tuglas, Valik proosat. Kommenteeritud autoriantoloogia. Koostanud ja saatetekstid kirjutanud J. Undusk. Tallinn, 2009, lk 347–348.

^[6] E. Köst, Loomine ja lugemine. Tallinn, 1986, lk 128.

^[7] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid. Tallinn, 2014, lk 85–86.

^[8] M. Mutt, Sõnakütkeis fabulandi mõtisklused. Rmt: M. Mutt, Kõik on üks ja seesama. Kirjandusest ja teatrist 1975–1985. Tallinn, 1986, lk 249.

^[9] A. Valton, Sõnumitooja. Tallinn, 1972, lk 169; Luikede soo. Karussell. Tallinn, 1968, lk 23.

^[10] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 160.

^[11] A. Valton, Sõnumitooja, lk 13.

^[12] M. Suurväli, Eduard Vilde „Kogutud Teoste” väljaandmisest. Rmt: Vaateid Vilde elusse. Lühiuurimusi Eduard Vilde 100 aasta sünnipäeva puhul. Koost. J. Toomla. Tallinn, 1965, lk 250.

^[13] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 449. Ilmselt pidas Valton silmas Tuglase „Siili”, mille too oli avaldanud 15-aastasena 1901, aga mille ta töötas ümber täpselt 50 aastat hiljem.

^[14] Vt: J. Undusk, Täiusetaotlus ja ettehooldamistung. Eessõna asemel. Rmt: F. Tuglas, Valik proosat, lk 9–19.

^[15] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 468.

^[16] Vt ka: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 26. Varia. Tallinn, 2020, lk 323–324.

^[17] P. Lias, Arvo Valton. Rmt: Eesti kirjanduse ajalugu. V köide. 2. raamat. Toim. M. Kalda. Tallinn, 1991, lk 448.

^[18] H. Udam, Arvo Valtoni ajaloofantaasiad. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 5. Ajalooainelised novellid. Tallinn, 2003, lk 407.

^[19] J. Undusk, Varaseid mälestusi Valtonist. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 28. Varia. Tallinn, 2021, lk 449–459.

^[20] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 26. Varia, lk 365–390.

^[21] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 26. Varia, lk 261. Vt ka: I. Belobrovtseva, 20 intervjuud 20 aastat hiljem. Tallinn, 2024, lk 46–47.

^[22] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 5. Ajalooainelised novellid, lk 419.

^[23] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 452, 456; Kogutud teosed 26. Varia, lk 292.

^[24] A. Valton, Ajalooaines kirjanduses. Sirp 23. III 2018. Vt. ka: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 25. Novellid. Romaanid. Tallinn, 2019, lk 381–382.

^[25] L. Mäll, Romaani teekond. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 6. Romaan. Reisikiri. Tallinn, 2005, lk 463.

^[26] T. Aleksejev, Teekond koju. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 25. Novellid. Romaanid, lk 377.

^[27] L. Mäll, Sinoloogilisest vaatepunktist. Looming 1979, nr 5, lk 740.

^[28] H. Runnel, Võidujooks Valtoniga. Rmt: H. Runnel, Ei hõbedat, kulda. Tallinn, 1984, lk 182–195.

^[29] P. Lias, Arvo Valtoni tee romaani juurde. Keel ja Kirjandus 1979, nr 6, lk 368.

^[30] P. Lias, Arvo Valton, lk 458.

^[31] J. Talvet, Arvo Valtoni imelised ilmareisid. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 8. Romaanid. Tallinn, 2005, lk 469–472.

^[32] A. Reinla, Kirjutamisrõõm. Sirp ja Vasar 3. VIII 1984.

^[33] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 8. Romaanid, lk 475.

^[34] C. Hasselblatt, Estnische Literatur in deutscher Übersetzung. Eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert. Wiesbaden, 2011, lk 357.

^[35] M. Mutt, Lõhkipuhutav pill. Looming 1981, nr 9, lk 1332.

^[36] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 10. Romaanid. Arutlused. Tallinn, 2006, lk 514; Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 171.

^[37] Vt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 5. Ajalooainelised novellid, lk 427; Kogutud teosed 3. Novellid III. Tallinn, 2000, lk 447.

^[38] H. Runnel, Võidujooks Valtoniga. Looming 1979, nr 5, lk 745. Vrd: H. Runnel, Ei hõbedat, kulda, lk 186. Lause kärpimisele raamatuvariandis on osutatud teoses: E. Priidel, Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim 1940–1990. Tallinn, 2010, lk 683.

^[39] A. Valton, Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust. Tallinn, 1992, lk 14, 15, 22.

^[40] Sealsamas, lk 23.

^[41] Vt: J. Undusk, Neetud dialektika. Tuna 2016, nr 3, lk 2–14.

^[42] H. Udam, Valtoni labürint ja liivale joonistatud paat. Looming 1993, nr 7, lk 995–998; A. Reinla, „Asi on mitu asja ja mitmetes suhetes asjadega”. Vikerkaar 1993, nr 6, lk 83–85.

^[43] A. Valton, Läbi unemaastike. Tallinn, 1975, lk 61.

^[44] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 103, 132.

^[45] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 9. Romaan. Tallinn, 2006, lk 565–566; Kogutud teosed 23. Artikleid, ettekandeid. Tallinn, 2014, lk 372.

^[46] K. Kurg, Arvo Valtoni valge raamat. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 9. Romaan, lk 555–556.

^[47] Vrd: R. Hinrikus, Proosamaastik 1989; unustada või loota. Looming 1990, nr 4, lk 553.

^[48] M. Kalda, Küüditamise entsüklopeedia. Looming 1990, nr 5, lk 709.

^[49] K. Kurg, Tsensuur nõudis Heino Kiige Siberi-romaani hävitamist. (AK Kirjanduskool.) Posti­mees 25. III 2023.

^[50] H. Kiik, „Maria” saamine (aasta 1978). Tallinn, 1993, lk 12; A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 26. Varia, lk 286.

^[51] M. Kalda, Küüditamise entsüklopeedia, lk 709.

^[52] E. Köst, Loomine ja lugemine, lk 130.

^[53] I. Mikiver, Vabadus – Armastus – Võim. Mana nr 41, 1974, lk 46.

^[54] A. Valton, Kaheksa jaapanlannat. LR 1968, nr 1, lk 53.

^[55] P. Lias, Arvo Valtoni tee romaani juurde, lk 366.

^[56] Ilmar Jaksi kohta vt: J. Undusk, Anarhisti pilguga. Ilmar Jaks – Skai Ramli – Sky Rambler. Rmt: J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 706–744.

^[57] E. Köst, Loomine ja lugemine, lk 128. Hiljem on Valton kirjutanud siiski mitu näidendit.

^[58] A. Org, Valtoniana lõpmatus. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 31. Tallinn, 2024, lk 584.

^[59] M. Kalda, Fööniks ja karussell. Looming 1968, nr 6, lk 948.

^[60] H. Grabbi, Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust. Tallinn, 1997, lk 259–260; H. Runnel, Võidujooks Valtoniga, lk 185; A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisipäevikuid, intervjuusid, lk 90; Kogutud teosed 26. Varia, lk 315. Ristikivi ja Jaksi kõrvutati Valtoniga Ameerikas juba varemgi (I. Mikiver, Vabadus – Armastus – Võim, lk 50–51).

^[61] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 3. Novellid III, lk 449.

^[62] P. Lias, Lademete kihi alt. Looming 1972, nr 10, lk 1741; M. Neithal, Parabooli taassünnist. Looming 1983, nr 6, lk 829–831.

^[63] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 4. Novellid IV. Tallinn, 2003, lk 489–490.

^[64] A. Valton, Sõnumitooja, lk 13.

^[65] A. Valton, Mustamäe armastus. Tallinn, 1978, lk 140.

^[66] H. Udam, Valtoni labürint ja liivale joonistatud paat, lk 997.

^[67] M. Kalda, Küüditamise entsüklopeedia, lk 709.

^[68] M. Kalda, Fööniks ja karussell, lk 947.

^[69] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 22. Mõtteterad. Tallinn, 2013, lk 589.

^[70] N. Pchelovodova [Muš Nadii], Arvo Valton tõlkijana ja kultuuride vahendajana. Magistri­töö. Tallinna Ülikool, 2009, lk 40, 115; A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 24. Meenutusi, reisi­päevikuid, intervjuusid, lk 419.

^[71] A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 22. Mõtteterad, lk 587–588.

^[72] Sealsamas, lk 9.

^[73] Vt ka: J. Semper, André Gide’i stiili struktuur. Tartu, 1929, lk 29–32.

^[74] M. Kalda, Maailma parandamas ja unesid nägemas. Rmt: A. Valton Vallikivi, Kogutud teosed 3. Novellid III, lk 442.

^[75] A. Valton, Sõnumitooja, lk 100.

^[76] Ü. Tuulik, Noored mehed kirjanduses. Looming 1966, nr 1, lk 145, 147.

^[77] Prantsuse marksisti Roger Garaudy vaateid võõrandumisele oli 1965. aasta lõpus tutvustanud eesti lugejale Jaak Kangilaski. Vt: J. Undusk, Sotsialistliku realismi lenduv reaalsus. Esteetika kui reaalpoliitika riist. Vikerkaar 2013, nr 6, lk 42–43.

^[78] Ü. Tuulik, Rataste vahel. Sirp ja Vasar 15. IV 1966.

^[79] S. Olesk, Kolm kongressi. ENSV Kirjanike Liidu ajaloost aastatel 1954–1966. Keel ja Kirjandus 2015, nr 3, lk 159.

^[80] Käsikiri Ülo Tuuliku valduses.

^[81] E. Nirk, Inimesed „süsteemis” ja valtonlik inimene. Sõnavõtt kõrvalepõigete ja vahelehüüetega. Sirp ja Vasar 2. II 1968.

^[82] L. Remmelgas, Satiirist ja dialektikast ehk elusad inimesed ja surnud normid. Keel ja Kirjandus 1968, nr 6, lk 377.

^[83] E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Tallinn, 1973, lk 127.

^[84] Sealsamas, lk 141.

^[85] M. Vaher, Meenutus: eksistentsialismiväitlus 1968–1969. Looming 2011, nr 12, lk 1713. Vt ka: M. Aksiim, Arvo Valtoni varajastest novellidest tõukuv debatt võõrandumise üle Nõu­kogude Eesti ühiskonnas. Filosoofiline vaade. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2024.