Rahvusraamatukogu andmetel ilmus 2025. aastal ilukirjanduse kategoorias romaani mõõtu tekste 108, nende hulgas ka kordustrükid. Tellisin väljavõtted ka novelli ja nn esseistika kohta. Lühiproosa nimetusi oli 44, esseistikat ja muid märksõnu 187 nimetust. Lõppude lõpuks sai mu valiku aluseks eelkõige see, mida kohalikest raamatukogudest saada oli, nimekirjad andsid kindlust, et midagi olulist kahe silma vahele ei jääks. Aga kindlasti jäi sellest hoolimata.

Asjade süstematiseerimine ja korrastamine on juba inimloomuses. Varasemate aastate ülevaadetest on näha, et iga autor on oma lugemiskogemust kuidagi rühmitama asunud. Paratamatult kujuneb igaühe pea sees oma süsteem, mis on just sellele peale kohane. Vaene rahvusraamatukogu ei ole tegelikult kuidagi süüdi, et ilmuvate raamatute tohuvabohus ei ole võimalik joonlaua järgi korda pidada.

Üks mõte, mis mu peas visalt kanda kinnitas, oli see, et tegelikult peaks ikkagi kuskil olema mingisugune pädev sõel, mis ei laseks sõnajõgedel takistamatult raamatukogudesse voolata. Mulle sattus kätte ka selliseid raamatuid, mida mitte keegi lugema ei peaks. Ühe viisin tagasi ja lugesin sõnad peale, et peitke see kuskile kõige tagumisse riiulisse ja ärge seda mitte kunagi mitte kellelegi laenake. Olgu, kõigil on õigus kirjutada ja oma sõnad trükki anda. Ehk neid ka müüa. Aga maksumaksja raha eest mannetuid üllitisi üle Eesti raamatukogudesse tellida ei tohiks. Võtke oma kaks sundeksemplari ja ülejäänuga vaadaku autor ise, kuidas hakkama saab. Usinamad ja kohusetundlikumad raamatukoguhoidjad tellivad sisse kõik, mille juures on märksõna „eesti kirjandus”. Neil pole ju udust aimugi, mis ühe või teise nimetuse taga seisab, raamatud tellitakse ära kohe, kui need ilmuvad, pole ühtegi arvustust, tutvustust või indikaatorit, mille alusel otsustada. Nii võib juhtuda, et sisse on võetud näiteks Raivo Seppo, aga Peedu Saart mitte. Vaidlesin sel teemal ka ühe oma pädeva tuttavaga, kes ütles, et alusmets on tippude esiletõusuks vajalik. Rangelt võttes on suurem osa peavoolukirjanduseks peetust justnimelt see alusmets, mille seest võib-olla kord kümne aasta jooksul sirgub mõni mastimänd. Muu mudru ei ole isegi mitte sammal, vaid umbrohi, orashein näiteks. Kunstimuuseum ei osta ju oma kogudesse iga kodus pintsli kätte võtnud inimese taieseid. Kingapoes ei saa müüa kingi, mille tald on pealse küljest lahti või mille konts on pandud varba alla. Miks just kirjandus on see valdkond, kus kõik on lubatud?

Taolise maratonlugemiskogemusega olen silmitsi juba mitmendat korda. Seitse aastat tööd „Eesti novelli” kogumiku juures andis põhja lühiproosa tundmises, usun, et selle sarja ilmumahakkamine oli ka üks põhjustest, miks Looming hakkas tellima eraldi ülevaateid lühemast ja pikemast proosast. Kultuurkapitali põhižürii liikmena tudeerisin põhjalikult 2021. aastal ilmunud teoseid nende formaadist hoolimata. Seega mingisugune võrdlusmoment on olemas. Lugesin enne selle kokkuvõtte kirjutamist ka varasemate aastate Loomingu ülevaateid ja Pille-Riin Larmi tekst 2022. aasta märtsinumbris tõi kohe silme ette tuttavad nimed: meenusid nii teoste sisu kui ka see, mis ma nende kohta omal ajal arvanud olin. Seega päris musta auku lugemine siiski ei kao, midagi jääb sellest ka meelde, kuigi keset raamatukuhjasid tekib tunne, et kõik loetu sulab kokku üheks hoomamatuks mütsakuks. Mütsakut mõnda aega mudides tekkisid sinna suuremad ja väiksemad klombid, nagu äramagatud padjas. Klassifikatsioon on mõistagi meelevaldne, ja ega üle mõistuse käivat raamatuhulka hõlmavad ülevaated ole ülepea kuigi särav žanr. Lõpupoole püüan ehk loetu veel kord läbi seedida ja mingeid postulaate esitada, aga vaevalt et need kuigivõrd erinevad varasemate aastate omadest – alati nurisetakse väheväärtusliku kirjasõna rohkuse üle, tosinale teosele leitakse mokaotsast mõni hea sõna.

Esimeseks vaatleme eesti kirjandust läbi aegade iseloomustavat alajaotust.

Mats ja mõisnik

Siia paigutuvad tinglikult kõik need teosed, mille tegevus on viidud mingisse tegelikku või väljamõeldud punkti ajaloos, kus rahvusriigist polnud keegi veel undki näinud. On autoreid, kes oma teemat valdavad, hariduselt ajaloolasi, on etnoulmet, krimi, ajaloolist jutustust, igasugu sigrimigri, enamasti on jäme ots mõisniku käes, aga vahel ka vastupidi. Vaatame mõnda neist natuke lähemalt.

Andres Adamsoni „Õuenõunik” on täitsa hea krimi- või põnevusjutt, kuuldavasti kolmas sama peategelasega raamat. Oli atmosfääri, palju vanaaegseid sõnu, mille kasutamine muidu kaoks. Inimene tunneb asja, seda on näha. Raamat iseenesest jumal teab mis põnev ei olnud, aga mind ei seganud, pigem nautisin rahulikku, selget keelt ja ajastu detaile. Praeguseks hetkeks ei meenu tegevusest küll enam suurt mitte midagi, küll aga tekivad silme ette mingid pildid tuisusest Hiiumaast.

Timo Talviku „Sulid ja sulased” on väidetavasti suurelt reklaamitud raamat, minuni ükski neist reklaamidest jõudnud ei ole, lugesin puhtalt lehelt. Etnosugemetega põnevusjutt à la Pratchett vms, kus üks võluväega ese ajab teist taga. Vajanuks kindlasti suuremat läbitöötamist ja sidusamaks kirjutamist. Võib ette kujutada filmi- või seriaaliskripti, aga raamatult ootaks siiski ka jutustamisoskust. Samas on näha, et publik januneb sedasorti lugude järele, maagia ja üleloomulikud võimed on hinnas, anna talle seda ükskõik mis kujul, kõik pannakse nahka, limpsatakse keelt ja küsitakse juurde.

Joel Jansi „Rõngu roimad. Põrgutõld”. On see nüüd pikk või lühike proosa, mine võta kinni, igatahes läbi ma selle lugesin. Isehakanud detektiivi, pastorihärra Lenzi tegemised läbi kolme lühiromaani, täpsemalt küll jutustuse. Eriti põnev ei olnud. Enamik lugejaid arvab teisiti ja näib, et krimilugude lugejad maa pealt niipea ei kao – pea vaid žanrinõuetest kinni, maali ümber usutav taust, loo vähegi veenev uurijatüüp ja küll nad müügiks lähevad. Minu hinnangud ei tule siinjuures üldse arvesse, sest pole asja, mis mind maamunal vähem huvitaks kui see, kes on mõrvar. Väheoluline pole ka see, et loetud raamatud on ammu raamatukokku tagasi viidud, kõik need 100+ ilmunud uudisteost ei ole siin korraga minu ees laual, et saaksin neid mälu värskenduseks lapata, pean toetuma ainuüksi oma nappidele märkmetele ja kehvale mälule – ega muud ei ole meeles kui mustad hobused, must tõld ja et keegi sai ussi käest salvata.

Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja nõiutud kabel”. Minu esimene Melchior ja mis ma oskan öelda, omas žanris kindlasti tugev tükk, aga natuke liiga paks, samuti üsna etteaimatava struktuuriga, igale sündmusele järgneb autori või kellegi tuvastamatu isiku pikk ja üksikasjalik seletus, milliseid põlluvilju kasvatati, kuidas keegi riides oli, kes kõrtsis istusid, või siis suurem suguvõsa ülevaade. See kõik oli natuke tüütu ja üsna tasapaksu sulega kirja pandud. Lõpplahendus oli muidugi jaburast jaburam. Raamatu sündmustiku on nii mõnedki blogijad kirja pannud, ainult natuke guugeldamist ja sisu on käes. Teatan alandlikult, et lugesin kogu Melchiori truult otsast lõpuni läbi. Mida aeg edasi ja mida kõrgemaks lugemisvirnad kasvasid, seda enam sai just see kriteerium raamatu headuse tuvastamisel määravaks. Raamatuid, mis olid silmatorkavalt nõrgad, lugesin mahus 50 kuni 100 lehekülge, et aju täiesti läbi ei kärssaks, aga mingisugune pilt üllitisest ikkagi ette lööks.

Mart Sanderi „Nimetu kannike” võtab ikka sõnatuks. Ega sellest ajast, kui ma lühiproosa kategoorias pidin sama autori jutte käsitlema, midagi muutunud ei ole. Ikka parunid ja vonnid, lossid ja onnid, mesimagus stiil mesimagusate pildikestega. Kust küll tuleb eluaegne kirg selliseid möödunud sajandi alguse ajalehe jutusabade stiilis lookesi treida, see on fenomen, millest ei ole võimalik aru saada. Kusjuures ma arvan, et autor on võimeline kirjutama ka muus maneeris, kui ta tahaks, aga näed, ei taha. „Litsid” oli siiski väheke toekamast materjalist. Sander ise nimetab oma õheldast kannikeselõhnalist teost noorsooromaaniks.^[1] On see teos ülev? Ma võin mõista muinasjuttude võimet puudutada inimese alateadvuses nähtamatuid allhoovusi, aga sellise üldistusjõu saavutamiseks ei piisa romantiliste klišeede üksteise otsa kuhjamisest. Millegipärast ei kvalifitseeru Sanderi looming ka sedasorti kitši alla, mis oleks naljakas. Seda raamatut ma läbi ei lugenud.

Roland Tõnissoni „Irumäe õpipoiss” rangelt võttes päris matsi ja mõisniku alla ei lähe, sest Rävala talupoeg läheb maalt linna ja mitte niisama linna, vaid Konstantinoopolisse. Õpib kreeka keeles kirjutama, satub vangi, sõtta, keisri kirjutajaks ja kuhu veel iganes. Üpris kenake ajalooline jutustus, nagu vanal heal nõukaajal, mil selliseid ilmus mu mäletamist mööda hulgi. Nüüd ma kohe ei saa teisiti, kui pean minema riiuli juurde, et otsida üles raamat, mis mulle sellega seoses meenus. Et keegi sõitis laevaga jumal teab kuhu ja igasugu asju juhtus. Ei leia. Äkki panin nende hulka, mis tuleks peale läbilugemist ära annetada?

Kui „Irumäe õpipoisi” ajalookirjutuse osa on enam-vähem kobe ja annab teadmisi Ida-Rooma keisririigi tolleaegsest elust, valitsejatest ja intriigidest, siis süžees on kehvadele seriaalidele omast ebaloogikat – kangekaelseid kurjameid, kes igal võimalikul ja võimatul juhul välja ilmuvad ja kangelase elu kibedaks teevad, õpipoisi kunagine külatüdrukust silmarõõm satub talle ette kohalikus Kreeka kõrtsis, saadakse keisri isikliku tähelepanu ja hoole osaliseks jne. Aga lugesin vabatahtlikult need rohkem kui 400 lehekülge läbi. Nii karmi arvustust, nagu Postimehes ilmunu,^[2] ei oleks kirjutanud.

Kummaline on see, kui erinevatelt alustelt arvustusi kirjutatakse. Mõnelt ilukirjanduslikult teoselt eeldatakse, et ta oleks ajalooliselt faktitäpne. Kougitakse välja kõik vead-veakesed. Mõni teine, üsna algaja käega kirja pandu saab seevastu mitmes kirjatükis ülistatud.

Margus Müüri „Parunessi briljandid” ka päris 100 protsenti õiges kategoorias ei ole, aga no kuulge, pealkirjas on paruness! Ma saan aru küll, et eksparuness ja et tegevus käib enam-vähem kaasaegsemal pinnal, matse otseselt enam polegi, on algajad kriminaalpolitseinikud, käsitluse all vähe kajastatud periood Eesti vabariigi algusaegadest 1920-ndatel. Huvilisel on võimalik lugeda 400 lehekülge parunessi briljantidest, aga ka varasest kriminalistikast. Mina tõtt-öelda läbi ei lugenud, seega panen nüüd oma suu kinni. Lisame siia veel

Gert Kiileri „Mineviku eest ei pääse”, mis ka matsi ja mõisnikusse suuremat ei puutu, krimikirjandusse aga küll ja jääb samuti nende raamatute hulka, mida ma läbi lugeda ei suutnud. Taas selline ajalehesabalik jutumaneer, mida ma ei seedi. Kiileri stiil ei sarnane küll otse Sanderi omaga, aga midagi ühist neis ju on. Püüdlik pastišš. Lisaks jääb mulje, et keegi on jutu kehvalt ja kohmakalt muust keelest tõlkinud. Kui juba esimestel lehekülgedel kohtab sõnastust: „Tegemist oli umbes kolmekümneaastase naisega, kelle silmad asusid teineteisest ühekaugusel”, siis tundub edasilugemine mõttetu. Kusjuures üldiselt ma loetud kraami hulgas liiga palju toimetaja tegemata tööd ei kohanud, enamasti olid raamatud ikka kellegi käe alt läbi käinud, täistotrusi või loetamatut teksti esines harva.

Näib, et matsi ja mõisniku kategooriasse on sattunud enamik loetud krimist. Võiks siia ju veel ühe krimiloo toppida, sest detektiiv on väliseestlane, eks ole seegi ju kõrgemast soost inimene, peaaegu mõisnik? Aga ei, sellele raamatule on kohasem koht ja selleks on rasvane alajaotus:

Tartu

Tartu-raamatuid on ikka müstiliselt palju. Muidugi võiks ükshaaval üles lugeda kõik teised asustatud punktid, kus kirjanikud oma maailmu ehitavad. Kaetud on Viljandi (Kiiler), Hiiumaa kohe mitme raamatuga (Adamson, Kasemaa, Kross), Saaremaa (Pikner), Tallinn ja selle lähiümbrus (Ivanov, Hargla jt), Tartu juurde kuuluvad tinglikult ka muud Lõuna-Eesti paigad, lisaks terve trobikond tuvastama väikekohti, kus tegutsevad väikesed inimesed oma väikeste murede ja rõõmudega. Aga praegu võtame käsile Tartu-pundi kui kõige mahukama.

Jaagup Mahkra krimiromaanis „Vaarisa moodi” on tartulikkust rohkemgi kui Mihkel Muti Tartus. Ütlen igaks juhuks ära, et minu Tartu-teadmised piirnevad enamasti rongijaamast kirjanduse majja ja tagasi minemisega, kaubamajas olen käinud ja Raekoja platsil ka, aga mingit õiget tunnetust mul selle linna kohta ei ole. Samahästi võiksin olla välismaalane, kes seal linnas pole iial käinud. Nii et ka see kategooria ei saa minult õiglast hinnangut. Mahkra romaanis on olustik igatahes tuntavalt kohal ja olulisem kui linnas keriv kuritegu. Sündmustikku ei saa ära rääkida, siis pole teistel enam mõtet lugeda. Lühidalt: IT-ärimehed on tülli pööranud ja nende jama hakkab lahendama väliseesti noorsand, kes ühtlasi himustab ka oma vaarisa maja. Ütleksin, et normaalne sooritus.

Berit Sootaki „Karulõks” on keeleliselt huvitav ja mahlakas nn naistekas, kisub lugema. Paljalt mõte sellest, et eesti meeskirjanik võib kellelegi märgi unenägusid tekitada, on pööraselt naljakas. Lisagem veel, et see mees kirjutab raamatuid läänemerenäkist ja Gotlandi libahundist, on kaks meetrit pikk, tätoveeritud, riietub üleni musta ja räägib vähe, aga ainuüksi tema pilk niidab jalust. Raamatu tõsine lisaväärtus on põimumine juustuteemaga, kogu see toidutehnoloogia köögipool, vadak ja piimhappebakterid. Käsikirjafondis lisatud armastuskirjakesed on ka nunnult naljakad. Kõrgvaimseks peetakse isikut, kes alustab kirja: „Mu väike hiireke!” Päris läbi ei lugenud, aga ainult ajapuudusel, muidu oleks küll.

Mihkel Muti „Tartu tuld toomas” on kuivapoolne käsitlus, mis mittetartlasele jääb suures osas krüptiliseks. Autor on ausalt osutanud oma koduloolisele lähenemisnurgale ja seda ta suures osas ongi: ülevaade tänavatest – mis seal oli enne ja nüüd, sekka mõningaid üldisemaid leebeid mõtisklusi. Jääb natuke hämaraks, mis selle raamatu eesmärk on. Nii vihast arvustust, nagu on Värskes Rõhus ilmunud Kaarel Aadli oma, pole ammu sattunud lugema. Noored vihased mehed on ikka toredad, isegi kui nad üle võlli panevad!^[3] Paavo Matsin seevastu arvab, et „nii muheda ja targa teosega nagu Muti Tartu-raamat ei olekski keegi teine praegustest eesti kirjanikest hakkama saanud”.^[4] Katrin Ruus leiab, et „Mutt on kaasaegsem, noortepärasem kui mina, 40ndates naine”.^[5] Goodreadsi lugeja hindab teost nii: „Ei teagi nüüd, kas asi on minus või Mutis, aga see on juba teine ta raamat, mis mulle kohe väga meeldis. Iroonia asemel on huumor, on südamlikkus, sellele lisaks on püüd mõista neidki, kellega autori maailmavaade ei pruugi klappida, ja on natuke kosutavat absurdi.” Raamat, mille kohta esitatakse diametraalselt erinevaid arvamusi, ei saa olla läbikukkunud. Temas peab midagi olema. Paistab, et lõhe ei jookse ilmtingimata generatsioone pidi. Võimalik, et tõele kõige lähemale on jõudnud Matsin, kes leiab, et see raamat on neile, kes on Tartust ära läinud või kuskilt mujalt siia tulnud.

Eva Koffi „Õhuskõndija” on esimene n-ö päris romaan. Selle tegevus toimub möödunud sajandi alguses Tartus Ülejõel ja osalt ka Pariisis. Hoolimata puudustest, mida võib nokkides ju leida igast teosest, on loodud terviklik sisekosmos, rohkem kui ajastu mängib rolli inimeste kummaline meel. Koffi maailmad on õrnad, õhulised, unenäolised. Neis tegutsevad naised on ühtaegu nii allaheitlikud kui tugevad. Kuigi „Õhuskõndijas” toimub väga palju, on erinevaid keerukaid teemaliine, kaks peategelast, ei mõju teos ülekoormatuna. Võib-olla ei köida ta lugejat, kes otsib elus tugevamaid värve, Koff on akvarellist. Mõneti jääb ta eesti kirjanduses, eriti jõulises nn naiskirjanduses erandlikuks – praeguste tendentside valguses on seda talle ka ette heidetud. Merlin Kirikali arvustus Sirbis nendib, et Koffi „väärtusruum” justkui poleks päris õige.^[6] See paneb mind autorile kohe rohkem kaasa elama – kui juba hakatakse määrama, kuidas kirjanik peaks oma tegelaste suhtumist neile elus ette tulevatesse katsumustesse kujutama, siis on tegu ikka uue tugeva tsensuurilainega. Koffi raamat võiks kuuluda alajaotusesse „väga õudsed mehed”, aga ma ei pane teda sinna. Mehed on küll lakkekrantsid, mängurid ja kodust teadmata suunas lahkunud, aga see, mida Kirikal ette heidab, et naine ei tunne vimma, kibedust, ahastust, vaid hoopistükkis ei kaota lootust mehe tagasitulekule, et see olla psühholoogiliselt ebausutav, vaidlen vastu. See on vägagi usutav. Mitte tingimata Pariisi-minek, aga andeksand, leppimine, usk, lootus.

Mika Keräneni „Saunarahu” oleks täitsa tore raamat, kui seda oleks toimetatud. Jaak Urmeti lõppu lisatud õiendussõnad – kuigi autor on soomlane, kirjutab ta eesti keeles ja eesti keele lauseloogika on teistsugune kui soome keeles – ei veena, läbivalt lonkavaid, vigaseid lauseid lugeda on häiriv. Kirjaniku mõttekäik on arusaadav, kuid takerdub kogu aeg lausekohmakuste taha. Parandamata on jäetud isegi ilmsed komavead, kirjavead, sõnakordused, nii et ma ikka väga kahtlen, kas sellist raamatut saab lugeda toimetatuks. Tegevuspaigaks on Tartu ja selle ümbruskonna ning Soomemaa saunad, kõik, mis seal saunades teha tohib ja mida ei tohi, seal kohatud tüüpide galerii, sekka mõtisklused ilmast ja elust.

Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria” peaks olema see nn suur romaan, mida ei väsita ootamast, aga pole ta ühti. Tegevus algab Tartust 1990-ndatel, kandub siis Tallinnasse ja veel sinna-tänna, jõudes välja enam-vähem tänapäeva. Peaaegu kogu raamat on otsekõnes, mistõttu dialoogide suhtes allergilisel inimesel on raske seda täies mahus manustada. Tegelased ei kiskunud kaasa, nende mahhinatsioonid ei huvitanud. Suures plaanis nõustun Ave Taaveti arvustusega.^[7] Kujutatud aeg on liiga lähedal, et sellest saaks vormida üldistusjõulise teose. Valitud kirjutamistehnika võib olla küll osav, aga selles puudub sügavus ja soojus. Kui tahta lugeda 1990-ndate ärimeeste pöörastest tegudest, on Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane” (5. osa) selleks sobivam raamat. Kes soovib „Väsinud valguse teooria” sisust täpsemat ülevaadet, siis palun, tavalugeja on selle töö ära teinud.^[8]

Kivivalgel „2013–2024”. Võtan endale vabaduse ja panen selle eksperimentaalteksti ülevaatesse sisse, sest see on ainus raamat, mis mind möödunud aastal tõeliselt lummas. Juhul kui pika proosa alla kuulub Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast”, mis on sisuliselt ju fragmentaarium, siis miks mitte ka kange Tartu-tõmmis „2013–2024”?

Raamat koosneb lühikestest mõtteuidudest, mille pikkus varieerub poolest paari-kolme leheküljeni. Neid käivitav ajend võib olla mis tahes, kuid nad moodustavad tervikliku maailmapildi. Seda maailmapilti võib ilma igasuguste mööndusteta nimetada KV filosoofiliseks süsteemiks – ta lahendab oma kirjutistes läbivalt ühtesid ja samu probleeme, milleks on erinevate reaalsuste samaaegsuse võimalikkus, nende omavaheline suhe, nende puutekohad, puutekohtade rebenemine, reaalsuste segunemine, ülelappimine, teineteisesse tungimine, nende ühildamise võimalikkus ja võimatus. Seda kõike teeb KV tavaliste, lihtsate, igapäevaste tegevuste kontekstis, kasutades argiseid elusituatsioone. Meie argipäevas on maailmade paljusus iga hetk kohal. Sinu teetassis on kogu maailma filosoofia, sinu kingapaela sidumisest võib kasvada välja kingade või miks mitte ka jalgade või tööstusrevolutsiooni või kingseppade ajalugu.

Teine asi, mis selle raamatu juures toredalt silma torkab, on pretensiooni puudumine. Kohe alguses sedastab autor, et on omadega nii heas kohas, kus peaaegu nagu ei olegi vaja enam midagi öelda. Ei ole vaja tõestada ei endale ega teistele, et sa keegi oled. Niigi on hea. Sellisest kohast raamatuid tavaliselt ei tule.

Veel võiks KV raamatu paigutada ulatuslikku rubriiki „kirjanikud kirjutavad kirjutamisest”. Ta kirjutab lahti, mis teda kirjutamise juures huvitab ja mis ei huvita. Mu meelest täpsemat sedastust kui vinjetis „tükk elatud ja nihestatud elu” ei ole enam võimalik luua: „Ma võtan materiaalsest tegelikkusest olukorra, miljöö, inimese vms, seejärel teen sellest tõmmise, simulaakrumi ning siis asun sellega nimetatud operatsioone sooritama. See, mida kirjutan, ei ole tõde. Neid karaktereid – A., B., M., D., K., R., L., P., „ema”, „vanaema” jne – ei ole kunagi olemas olnud. „Mind” ei ole kunagi olemas olnud. Neid sündmusi ei ole toimunud. [—] See on nihestatud elu. Aga see ei ole fiktsioon.”

KV teost annaks paigutada ka arenguromaani termini alla. See läbib autori elufaasid lapsepõlvest tänase päevani, mil ta on ise lapsevanem ja võib oma laste kaudu taas siseneda omaenda lapsolemisse. Ring sulgub. Sündmused, mida lahutavad aastakümned, satuvad ringil jälle kohakuti, nad avanevad ja lasevad autori sisse. Sinna vahele mahub noorus – täis kaost, peataolekut, maailmast eraldatust, oma koha, lapsepõlvise vanavanematekodu kaotust, sihitut ringihulkumist, depressiooni, viina ja sigarette. Ja siis, imede ime, loksub elu järsku paika, tekib pere, saadakse lapsed, auk maailma koes sulgub, aga langoljeerid on seal taga ikka valvel, on kuulda, kuidas nad oma hambaid lõgistavad.

Kui raamat anda pesuehtsa filosoofi kätte, siis räägiks ta ilmselt piiride poorsusest ja kasutaks kogu terminoloogilist tulevärki, sest KV teos tegeleb ju ontoloogiliste küsimustega. Võiks isegi väita, et ta tegeleb kogu olemisega – siin on justkui sees peaaegu kõik: kui näpuga järge ajada, leiab müriaadi viiteid raamatutele, muusikapaladele, filmidele. Väga vaiksel viisil räägib raamat võimest armastada ja armastuse läbi rahu leida.

Järgneva alajaotusega võib ülevaataja kaotada kogu oma kredibiilsuse. Naiskirjandus kogub tuure, saab feimi ja sulli. On n-ö tulipunktis. Kirjutada suhtevägivallast, purunenud või toksilistest suhetest, katkiste peremustrite igavesest ringkäigust, kaevata läbi kõik suguvõsa sopid, et otsida põhjust omaenda elu ebaõnnele – eks seda ole ju varemgi tehtud. Enne aga käsitleti neid teoseid mingi muu vaatenurga alt, jäeti kõik see naiste valu ja vaev, nutt ja hala tähelepanuta. Kui nüüd mõelda, kas pole mitte Veera Saare „Ukuaru” üks varaseid naiskirjanduse tähtteoseid? Praegu (võin olla ülekohtune) paistab, et trendika teema sissetoomine lunastab teose muud puudujäägid. Kui soo-, suhte- ja pereküsimusi kujutada üheülbaselt, ainult pettunud naise vaatepunktist, võib sellest saada kahe teraga mõõk. Selle asemel, et tõmmata teemale vajalikku tähelepanu, harida ja valgustada ning vabastada naisi nende luhtunud kooselude kütkeist, annavad sedasorti kasina kirjandusliku väärtusega teosed lihtsalt toitu misogüüniale. Ma ei ole juba tükimat aega täheldanud tasakaalu – et oleks ka meeskirjanduse raamatuid, mis naisi ainuliselt halbadena kujutaksid. Hüva, üks tülgastav eksemplar misogüünilist teksti sattus siiski ette, aga ma ei nimeta selle nime, muidu veel keegi läheb ja loeb.

Õudselt halvad mehed

Kai Vare „Linnupesa elevandirajal” on raamat suhtesõltuvusest ja naiste elust, aga vähenõudlikus stiilis kirjutatud, pole kuigi huvitav lugeda, kuigi laused on korrektsed jne. Üks paljude omasuguste hulgas. Nii kriitikud^[9] kui ka mõni mu tuttav lugeja on arvanud, et teos seab lugeja ette peegli, millest ta võib omaenda või lähikondsete probleemid ära tunda. Probleemi ära tunda võib olla lihtne, usun, et paljud halbades abieludes elavad inimesed saavad sellest ise väga hästi aru, suhtest väljamurdmine on aga hoopis omaette teema, siin ei aita raamat ega õpik. Enamiku murede taga ei ole mitte üksikisik ega tema otsustamatus, vaid laiem ühiskondlik panoraam. Ühiskonna lahkamiseni lihtsakoelised teosed tavaliselt ei jõua.

Ene-Maris Tali „Kristallmeri”. Taas naised, kes elavad vääritute meestega ja nende pärast kannatavad. Huvitav paralleel tekib Eva Koffi „Õhuskõndijaga”, mõlemas teoses on lenduri, lendamise motiivid. Raamat ei ole halvasti kirjutatud, aga jääb hektiliseks, liiga palju teemasid on kuhjatud kõike ühendava enesejuhtimise koolituse raami sisse. Tegelaste erinevad traumaatilised elusündmused sarnanevad peategelasest ajakirjaniku poolikute artiklivisanditega. Samas ei ole tegu otseselt nõretava raamatuga. Naistevahelised südamepuistamised leiavad aset loengusaalis, veiniklaasi taga või terviserajal.

Hanna Kangro „Klaaslagi”. Selle raamatu järgi võiks arvata, et kogu maailma meessugu tuleks ühe käeviipega minema pühkida (mis muide peaaegu juhtubki Anu Allase romaanis). Nii negatiivset ja meestevaenulikku raamatut lugedes ei tasu imestada, et pead tõstavad igasugu manosfäärid. Laenan teise arvustaja sõnu, sest endalt neid ei leia: „Kangro [jõuab] minu arvates oma woke-tipuni just nimelt „Klaaslaes”, mille kõikides süžeeliinides esinev terav ja kompromissitu naiseks olemise põrgupiin on igal ajastul oma maitsega nagu Kalevi Linnupiima assortii. [—]Lähisuhtevägivald areneb ikka sama stsenaariumi järgi, olgu tegu Ilme ja Alfrediga 1937. aastal või Mari ja Matiga 2025. aastal. Teisisõnu kallab Kangro lugejale ühe ekstra tugeva Naiseliku Raevu kokteili – shaken, not stirred.”^[10] Noor autor on loomult maksimalist, selge see. Vana naisena ei ole mul sarnast raevu kuskilt võtta. Mitte et mul omal poleks sarnaseid lugusid miljoon rääkida, aga see „mees on paha, naine vaene kannataja” on ikka liiga ühte auku. Teemavalik takistas mind märkamast teose muid kvaliteete – hästi või halvasti kirjutatud, ajastutruu või mitte jne.

Järgmisse rühma lükkan kokku raamatud, mis ei sobitu eelmistesse: krimid, esoteerika, ulme, düstoopiad, väike-eesti väike-elud, harrastusproosa ja professionaalse käsitöö vahepeale jäävad üllitised. Mitte et nad kõik oleksid alla igasugust arvestust – mõni on isegi täiesti korralik –, aga summa summarum jääb see korpus pigem lahjema poole peale, kus kirjanduslik ambitsioon taandub žanrilisele funktsionaalsusele ja loo tegevustik piirdub enamasti äratuntavate klišeede ja turvaliste mustritega.

Igasugu

Marje Ernitsa „Oheru järve vesikupud” on krimižanris täiesti normaalne raamat. Ernits on ka üks laenutushüvitiste tipus troonivaid autoreid. Tekst on korralikult toimetatud, ladus, polnud liiga piinlik, miks ei võiks teda ka Loomingus arvustada? Kaasaega ja minevikku põimiv, meenutas veidike Heinsaare Soomaad, sündmustik hargneb eraldatud järveäärses talus, kust ei puudu näkineiud, lukustatud salatoad ning hulluks läinud vanamehed.

Tarmo Pikneri „Mõrvad noodasaarel” liigitub kohmaka keelega harrastuskirjanduseks. Kohalike lugejate püüdmiseks on puistatud saaremaiseid motiive, teiseks toposeks Kanaari saared, kus iga endast lugupidav eestlane peaks käinud olema. Väidetavalt järg eelnevalt ilmunud saareainelistele dekkaritele.

Helga Nõu „Salahobune” on seeniorkirjaniku pisut lihtsakoeline, kuid samas südamlik sissevaade väliseestlusesse ja väliseestlaste ellu.

Märten Krossi „Kokkuleppelised imed” võeti arvustajate poolt heatahtlikult vastu, aga siin kahtlustan küll sõbramehekriitikat, lapsepõlvesõprust ja kuulsaid esivanemaid.^[11] Raamat meenutab koolipoisi kirjandit, kus iga mõne lehekülje tagant ilmub välja roheline Land Rover, kangelane suitsetab õhtuhämaruses sigarillot, saab ruttu pururikkaks, saatuselöökide järel avastab oma avara vaimu, indiaani telgid, seened, kontemplatsiooni jne. Naised hõljuvad ringi siidkleitides, nendega saadakse kokku hotellis, mille voodi on roosilehtedega üle puistatud. (Isegi kui polnud nii, siis niimoodi mõjus.) Jätame praegu täiesti kõrvale selle, et osa sündmustikust võib olla autobiograafilise taustaga ja päriselt traagiline, ma ei ole Krossi eraeluga kursis ja loen raamatut siiski kui kirjandusteost, sellest ka julm hinnang – teos on nõrk. Osa tegevusest toimub Hiiumaal, kuhu on püsti pandud muinasjutuloss kandelaabritega. Oleks minu teha, kutsuksin ühe laua taha kokku Märten Krossi ja Andrus Kasemaa. Las siis üks räägib Hiiumaa vaestest ja teine tema rikastest.

Leelo Kassikäpa „Minu õe päevik”. Autor on taas maksimumhüvitise saaja laenutuste eest. Seda fenomeni peaks rohkem uurima ka ametlik kirjanduskriitika – huvitaval kombel ei ole kirjanikul Goodreadsis mitte mingisugust tagasisidet, see näitab, et laenutajad ja Goodreadsi hindajad ei ole kattuvad inimrühmad. Internetis jagavad tärne ilmselt rohkem raamatuklubide ja lugemise väljakutsete rahvas, kuigi ka nemad ju laenutavad? Raamat on kirjavigadeta, ülesehitus loogiline, kuulub rubriiki sünged perekonnasaladused, armastus ja intriigid, lugeda on lihtne, tegelaste taustad usutavad – aiand, maatöö, autoostud jne. Elu keerdkäigud on ehk üksjagu uskumatud, aga mitte võimatud.

Ene Arikaineni „Pärast mind” ei ole täiesti abitu teos, aga siiski jätab soovida. Kujutab lihtsate inimeste elu alevikus, kus abielu on muutunud hapuks ja mees oma tänitava naise kogemata kombel maha lööb. Raamatus on seevastu toredad art brut illustratsioonid, mis loo vaimuga kenasti kokku käivad. Jällegi, Goodreadsis vaid kaheksa hindajat, ei ühtki arvustust, laenutusi eelmisel aastal siiski ligi tuhat, no rohkem kui Mart Kadastikul näiteks.

Kalle Käsperi „Otsi treppi” on kummaliselt naivistlik raamat. Sobiks lasteraamatuks, mis õpetab noorte traagilise armastusloo taustal lisaks ka natuke Itaalia kunstiajalugu ja Rooma antiikjumalaid, aga on sellekski veidi liiga üheplaaniline. Kunstmuinasjutu mõõtu samuti välja ei anna. Ei oskagi nagu midagi kosta.

Urve Tinnuri „Nõiaorg” on mannetu ja mõttetu pseudo-Vilde, märksõnadeks: libahunt, vallaspoeg, kuri võõrasema, tubli talupiiga, linakarva palmik, härmas puud, metsaonn, hea artur, soojad käed, koidest söödud voodi, lai nägu, tugev piht, sõdurisurm, nainejälleüksi jne. Milleks see kõik?

Raivo Seppo „Pandora laegas” on stilistiliselt sõnapuder, kirjeldamatu kakofoonia, keele häbiplekk ja sisult tülgastav. Kreet-Rosin Pindmaa „Südamesosina saatel” oli kirjutuslaadilt nii talumatu, et jäi minust lugemata. Miks kultuurkapital toetas? Miks on tagakaanel Kareva blurb? Paavo Kanguri „Eneseabi koridor ehk miljonijaht” näib olevat seksi, ajakirjanduse ja poliitika ristsugutis. Kristjan Saali „Vihma suudlus” oli loetamatu. Eet Tuule „Raske õnn” – laenutuste topkirjaniku sulega vanaprouadele kirjutatud romantiliste tundevärinate raamat.

Kristi Küppari „Viimane lusikas” ei meeldinud kahjuks üldse. Häiris raamatu vaimutsev stiil. Võimalik, et lugesin hetkel, mil sedasorti raamatutest saadud üledoos põhjustas mürgituse ja tegelikult asi nii halb ei ole. Tuule Linnu „Valiku ees” sisaldab kujuteldamatult paljusid eesti nimesid kandvaid tegelasi, lisaks on üles loetud kõik nende suguvõsad, mehed, lapsed ning ametid. Puhas primikirjandus. Usun, et laenutatakse kenasti. Tuule Lind ja Eet Tuule, mul lähevad nad omavahel täitsa segi.

Gerda Kordemetsa „Häärber” on ladusalt kirjutatud ja ilmunud pretensioonitus sarjas „Suvekrimka”. Seal rallivad ringi mõisahoone taastamise hulluses mees, tema kolm naist, poeg, kasutütar ja juhtuvad päris kriminaalsed lood.

Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane”, 5. osa. Varasemaid pole loomulikult lugenud, aga kui seda sarja veel tuleb, on see vist kõige paksem romaan, mida siin kandis nähtud. Käesolev osa on megapaks äritegemise õpik ja räägib suuresti vanadest headest 1990-ndatest. Kindla peale isiklik memuaristika, ei ole meil sugugi ainult üks ärimehest kirjanik, neid on rohkem. Riismaa raamatust ülevaatlikum üleminekuaastate eluolu, detailide meeldejätmise alal on see mees klass omaette. Natuke kannatab võrrelda ka Märten Krossi raamatuga – ratsa rikkaks, ilusad naised, meri põlvini.

Nüüd mõned ulmevaldkonda kuuluvad teosed, õigupoolest peaks siin reas asuma ka Anu Allase „Allaandmine algajatele”. Loodan, et ulmikud Reaktoris seda ikka kajastavad.

Laura Loolaiu „Tagavara-malev” tervikteosena ei kanna. Autoril keeletaju on, aga see kipub minema üle võlli, s.t kirjanik kasutab oma arsenali liiga ohtralt ja doseerimatult, igasugu tehniline ja maailmaloomeline uudissõnavara matab teksti enda alla, raamat on liiga paks, sisutoimetaja puudus annab tugevalt tunda. Näib, et ei piisa ainult keelelisest ladususest, maailmaloomest ja isegi mitte ideest Kaitseliidu teemad ulmetulevikku üle kanda, kui puudub loo struktureerimise oskus.

Kalev Kerge „Kaose väli” on maailmalõpujärgne militaarne põnevik, mitte originaalne, aga talutav, kuna on minimalistliku otsekohesusega kirja pandud. Meenutab arvutimängu, kus kõige tähtsam on vaenlast luutida, koguda kokku kõik nooled, kuulid, rohupudelid ja toidupalad. Lugu kubiseb peamiselt üksikasjalikest relvastuse kirjeldustest enne järgmisele rüüsteretkele minekut; millega ja kuidas vaenlane maha võeti jne. Usun, et mõned mehed lausa unistavad sellisest elust. Olemuselt on tegu düstoopiaga, tegevus toimub tuumasõjajärgses Ukrainas.

Juhan Habichti „Tuugenite ümber” on samuti düstoopia, ülemaailmse looduskatastroofi tagajärjel on inimeste elukorraldus drastiliselt muutunud. Tegu on sarja teise raamatuga, võimalik, et seetõttu tundus osa tegevusliine õhku jäävat, lõpetamata või algasid tühjalt kohalt. Sündmustik hargneb Eesti aladel, kuid kuidagi on siia sattunud ka hiinlasi, mustanahalisi, islamiusulisi jt. Raamatu alguses on lahti kirjutatud katastroofieelne aeg. Plusspoolele läheb keemiliste preparaatide abil iibega opereerimine, samuti sugueluga seonduva suhteliselt väärikas kujutamine. Õhustik on hästi visualiseeritud, tegevuspaikadest tekib tugev ettekujutus. Praegused poliitilised ja klimaatilised suundumused võivad tulevikustsenaariumis tõesti kuidagi nii realiseeruda. Kirjandus, mis esitab küsimuse „Mis meist saab?”, on sama vajalik kui see, mis küsib: „Kes me olime?”   Miinuseks on liiga paljude teemaliinide kuhjamine, samuti jääb raamatu lõpp õhku. Plaanitud järge lugejad kahjuks enam loota ei saa, kirjanik on vahepeal meie seast lahkunud.

Paremad nopped

Küllap on senisest juba selge, mis siia alajaotusesse kuulub (Koff, Kivivalgel jt), päris maha seda aastat kandma ei pea, ilmus rida selliseid teoseid, mida loodetavasti loetakse ka mõni aasta pärast nende ilmumist.

Andrei Ivanovi „Päevad” (tlk Veronika Einberg) asetub ühte ritta surevaid vanainimesi kujutavate teostega, mis vaatlevad inimelu hääbumist ja laste toimetulekut oma vanemate kustumisega. Kuigi stilistiliselt arabesksem ja n-ö võõram, vene ning prantsuse kultuuriruumist kantud, on tegemist siiski samasuguse omaelulise pajatusega nagu Õnnepalu „Palk” või Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen”. Mitte et need raamatud oleksid sarnased, ei, aga nad kasvavad välja keskealise autori elukogemusest. Suutmatus eluga toime tulla, eksistentsiaalne äng, rahamured, haiged vanemad, süütunne ning lapsepõlvemeenutused.

Kairi Loogi fragmentaarium „Tantsi tolm põrandast” on võrdselt populaarne nii lugejate kui ka kriitikute seas. Üks teose edu põhjusi on kindlasti oskus kirjutada nooremale põlvkonnale vastuvõetavates lühilausetes ja märksõnade abil, mis neile on mõistetavad. Romaani tundekeel läheneb paatosele, ümbritsevat maailma kujutatakse läbi tajude, aga ühesugune võttestik hakkab lõpuks väsitama. Stiiliküsimus on küll alati ka maitseküsimus, aga „tundelisust” sai minu jaoks paljuvõitu. Vormiliselt on tegu arenguromaaniga, lapsest saab täiskasvanud naine. Loogi raamatu peamine väärtus on oma eakaaslaste mälu puudutamine.

Andrei Ivanovi „Hella tähe all” (tlk Veronika Einberg) on väga hea romaan. Tegelaste rikkalikus galeriis leidub boheeme ja eluheidikuid, politseinikke ja advokaate, vanakraamikaupmehi ja sadistlikke kogukonnavanemaid. Peateema võiks olla kadunud inimese juhtum, mida tuleb võtta väga laialt, kuidagiviisi oleme kõik siia maailma ära kadunud. Ei puudu seksifantaasiad, mõrvamüsteeriumid, armastuslood. Iseenesest saaks teost vabalt ka krimiromaaniks nimetada, aga kuidagi ei tihka. Ivanovi tugevus seisneb tuttava ruumi muutmises võõraks: Tallinn ja selle inimesed on äratuntavad, kuid identiteedilt ja kogemuselt nihkes. Ta ühendab autobiograafilise materjali intensiivse ilukirjandusliku kihistusega, kus reaalsus, psühhedeelia, ajalugu ja kaasaegne ühiskond põimuvad. Pikemalt olen teost käsitlenud ajakirjas Vikerkaar (2025, nr 12).

Andrus Kasemaa „Minu kangelased” on nagu Kasemaa ikka – hea. On see nüüd romaan novellides või pigem ikkagi jutukogu ühel teemal – vaesus ja ääremaa elu, vanade inimeste saatused, sekka Ukraina põgenikest-desertööridest, väga palju sõjast ja kaitsetööstusest ja selle kõige naeruväärsusest – süütu lapse siira häälega. Ainese põhjal võiks see kuuluda alajaotusesse väike-eesti väike-elud,^[12] kuid on vormiliselt ja sisuliselt nii hästi teostatud, et ei topiks teda kuhugi lahtrisse. Kui kriitikute hulgast kostab tihtipeale kurtmist, et eesti kirjandus ei kajasta küllaldaselt kaasaega, siis tegelikult on siin paremas osas mitmeid selliseid teoseid, mille tegevus toimub just meie päevil: Ivanov, Kasemaa, Saar, Evisalu, Reinaus, Kübar – kõik nad mõtestavad oleviku paineid.

Oleks see vast nali, kui Peedu Saare „Kastimees” ilmuks sarjas „Minu London”! Raamat on kohati väga hea, kohati veniv, aga mingi tunde, mis teksti peidetud, mingi eksistentsiaalse paine toob kätte ja see poeb ebamugavalt naha vahele. Selgelt on tegu kirjanduse äärealadel toimetava autoriga, kes tekitab segadust nii lugejates kui arvustajates. Võib tõmmata paralleele Ivanoviga – ärakadumissoov on ka selles teoses. Saare romaani kangelane on anonüümne vaatleja maailmas, mis on täis seletamatult sebivaid inimesi ja asfaldi vahelt turritavaid umbrohutaimi. Elab kodutuna pargipingil, kannab katkisi kingi, suretab liha, et vaim saaks vägevamaks, teeb loo keskel mitu kannapööret, miksib kokku sirgjoonelist kirjeldamist, manerismi ja kirjanduslikke eeskujusid.

Helju Petsi „Rahumägi” pakkus mulle piisavalt huvi, et see mahukas teos (464 lk) lõpuni lugeda. Hoolimata kohatisest üle võlli minekust – seksuaalmõrvad, luukered siin ja seal, üldse teatav räigus seksuaalsuse kujutamisel ja muidu ka rämedusega kokku ei hoita, on see ometi ajastutruu lähivaade nõukogude eluolule paljudes aspektides – töölt pätsamine, suhted venelastega, tavalise elu elamise püüded jne, jne. Kujutatud on laste ja nende perede elu aastatel 1955–1963 Rahumäe 8-klassilisse kooli minekust kuni selle lõpetamiseni. Ülimas detailitäpsuses – kirjutaja mälu on hiilgav. Sarnasust leiab Juta Kivimäe Nõmme-teemaliste kirjutistega: salapärased vanad naised poollagunenud majades, mõrvad jne. Laenutustega on kirjanikul samuti hästi, aga sellegipoolest olen ma ta paigutanud paremate nopete alla. See annab lootust, et kümmekonna aasta pärast suudan mõnuga juba kõiki rahva-autoreid lugeda.

Anu Allase „Allaandmine algajatele” on pretensioonika ülesehitusega intellektuaalne raamat, mille lugemine nõuab üksjagu pingutust. Mõtterikaste lausete rägastikust peab lugeja, kulm kortsus, otsima teose sisu, katsuma järge pidada katkendlikus, auklikus kirjakoes. Tinglikult võib seda pidada ulme- või düstoopiaraamatuks, kuna tegevus toimub mitte kuigi kauges tulevikus, mil feminism on saavutanud pea kõik oma eesmärgid. Teoses kujutatud vastupanuliikumise iseloom jääb täpsemalt määratlemata, selle eesmärkidest ei saa õiget aimu. Raamatu teine kese on tekstiloomeprotsessi vaevad ja tähendus, eelkõige arhivaari või ajaloolase vaatepunktist. Tegu ei ole woke-raamatuga, vaid pigem näidatakse naisekeskse maailma lagunemist.

Laura Evisalu „Andersi hoidja” meeldis hämmastavalt hästi. Kirjutatud olulisel vaimse tervise teemal, autor ei lahmi, vaid tunneb ainet, tegelaste arengujoon ja tagasilangused on psühholoogiliselt põhjendatud, tekst ladus, dialoogid usutavad, karakterid ka enam-vähem veenvad. Potentsiaalselt kõnetab tekst laia auditooriumit. Ühest küljest võimaldab eakamale lugejale sissevaadet nn lumehelbekeste mõttelaadi, on keskmisele põlvele abiks oma laste mõistmisel ja pakub noortele hea samastumisvõimaluse. Ja üldse, kellel siis poleks probleeme oma teismeliste või muude depressiivsete pereliikmetega. Raamatu empaatilisus kaalub üles mõned teostuslikud puudused. Ei kitsendaks noorsooromaani nimetusega.

Miina Piiri „Noviits” oli äärmiselt meeldiv vaheldus valitsevatele teemadele. Üks väheseid teoseid, mille tegevus toimub väljaspool Eestit, ajaliselt kaugel XVI sajandil Rooma lähikonnas ning mis käsitleb üldinimlikke, igavikulisi väärtusi. Mis kõige olulisem – raamatu tegelased on mehed. Head mehed, jumalasulased. Tekst on õhuline, kerge, zen. Ja selle õrna kloostrirahu, roosikasvatuse ja maaharimise rüpest kasvab ikkagi välja kriminaalne sündmustik. Seda kummalisem oli lugeda Sirbis ilmunud Robin Leki arvustusest: „Usu teemast kaugenedes tahaksin veel vinguda selle kallal, et romaan on naise kirjutatud, aga naistegelasi on selles ainult üks: teismeline tütarlaps, kes sünnitab kloostris. Mõistagi ei pea naiste kirjutatud raamatud olema täis naistegelasi, kuid „Noviitsi” puhul on Piir iseenese liialt alla heitnud, ma ei kuule tema enda häält. Religiooni seisukohast on see ilmselt hea, aga kirjanduslikult mitte eriti huvitav. Feministlikust perspektiivist vaadates Piir otsekui hülgab enda, et lasta end kanda patriarhaalsetel väärtustel, mis on samamoodi aegunud kui paljud kristlikud väärtused.”^[13] Ma ei tea, milliseid patriarhaalseid väärtusi Lek raamatus nägi, aga autori sugu ei peaks panema eeldama, millised teemavalikud on talle kohased. Pigem näen ma arvustuses patriarhaalset kuvandit sellest, et naine ärgu jumalaasjadest midagi arvaku, ega praegugi vaadata naissoost hingekarjastele alati hea pilguga ja mõnes usus pole nad ju siiamaani lubatud.

Reeli Reinausi „Hiietantsijad” koondab igast vanusest ja soost maailmalõpukartjaid, küllastab infoga üle, kasutades lahke käega kõiki olemasolevaid ärevustrigereid, oleks võinud natuke lahjemalt. Muidu lippab lugu ludinal ja keel on korras, aga sisemist kaasaelamist ei teki. Kõik need eesti nimedega tüübid on kuidagi omavahel seotud, aga ei viitsi järge pidada, kes kellega ja kuidas. Lõpupoole läheb üldse lahjemaks. Pool raamatut ehitab n-ö isiksusi ja nende hirme üles, teine pool hakkab justkui lugusid lahti harutama, aga keskelt on areng puudu. Üldjoontes väsitas see niigi ülekultiveeritud motiivide kasutamine.

Andreas Kübara maailma pikima pealkirjaga raamat „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta” paneb lugemisaastale väärika punkti ja lunastab peaaegu kogu nähtud vaeva. Maailmakirjanduse maik on man! Internatsionaalne-globaalne tegelasgalerii ja tegevuspaigad kah üle maailma laiali, aga õrnad takused köidikud ikka veel seovad kodumaaga. Tellisin selle Saare maakonna raamatukogust, et peaks vist ikka lugema. Jumal tänatud, et õige tunne oli sees! Esiteks on raamat täiesti pöörane, teiseks on see ilus armastuslugu, kolmandaks on see müstiline, neljandaks on see filosoofiline, viiendaks on see psühholoogiline ja kuuendaks on see täiesti isikupärase, väljakujunenud keeleregistriga kirja pandud. Praktiliselt kõik laused on omaette kunstiteosed! Kindlasti ujub kuskilt välja keegi, kes raamatu maatasa teeb, aga mina annaks tänavuse kultuurkapitali preemia talle. Sorry, Kivivalgel, sulle vabaauhind.

Mida siis lõpetuseks öelda? Möödunud aasta eesti pikka proosat vaadates jääb mulje, et kirjandus on eelkõige hästi toimiv tarneahel. Autorid on selle süsteemi kõige haavatavam osa. Suur osa kirjandust on kirjutatud „kindla peale”, seda pakendatakse ning reklaamitakse nagu toodet. Žanriline raskuskese on nihkunud krimi, ajaloolise jutustuse ja suheteproosa poole. Meiegi kirjanduse kohta kehtivad samad sõnad, mida ütles Finlandia žürii esinaine: „Kui meie romaanikunst koosneb suures osas keskklassi taustaga kirjanike keskklassi jaoks kirjutatud keskklassi küsimusi käsitlevatest romaanidest, siis kuidas vastab see sellesama lugeva keskklassi enda ülistatud usule, et ilukirjandus lisab empaatiat ja avardab maailma?”^[14]

Eesti proosa põhimass on ettevaatlik. Toodetakse turvalist teksti, mida on lihtne lugeda, lihtne laenutada ja lihtne ära unustada. Miks? Sest laenutustasudest ja müügist laekuvad summad on kellegi elatis. Raha ja riskijulgus on siin otseses ja mitte heas seoses.

Kirjandusvälja institutsioonid ja ootushorisondid loovad laias plaanis olukorra, kus ohutum on kirjutada „nii nagu peab”. Meil on kirjandus, mis on küllaldaselt professionaalne, korrektne ja ühiskondlikult tundlik, kuid esteetiliselt ettevaatlik.

Eriti ilmne on see suhete- ja traumakirjanduse vohamises, kus kannatusest on saanud pea kohustuslik narratiiv. Kui teksti keerukus asendub ideoloogilise selgusega, kaob kirjanduse põhivõlu: ambivalentsus, ebamugavus, mitmetähenduslikkus.

Huvipakkuvamad ja ettearvamatud teosed tekivad süsteemi- ja žanriväliselt, enamasti ei leia nad laia lugejaskonda. Neil ei lasta nähtavaks saada. Seegi on turuloogika – väike- või mikrokirjastustel puuduvad summad, et osta sotsiaalmeediareklaami või uhkeid väljapanekulaudu raamatupoodides. Kriitika tähelepanuta nad üldjuhul ei jää, aga palju neid lugejaid ikka on, kes pingsalt arvustustes näpuga järge ajavad, seda enam, et kajastused ilmuvad siis, kui raamatute „parim enne” letil on ammuks läbi. Tõenäoliselt asub kirjanduse loovam ja katsetavam osa lühiproosas, mille jahimaadele olen minagi oma ülevaates korduvalt astunud.

Eesti proosa ei ole surnud, ta ei ole isegi haige – ta on mugav. Ja mugavus on kirjanduse jaoks võib-olla kõige ohtlikum seisund. Suur osa eesti proosast ei küsi, kas maailmas on veel midagi avastada. Ta küsib hoopis, kas ta sobitub olemasolevasse maailma. Ja enamasti sobitubki.

---

^[1] Mart Sander: ma ei taha kunstis sotsiaalseid peegeldusi näha. ERR 28. V 2025.

^[2] Toomas Toomsalu arvustab. Konstantinoopol pisaraid ei usu. Postimees 17. I 2026.

^[3] Kaarel Aadli, Mine metsa, Mihkel Mutt (ehk Mida, sa, vanamees, sajatad?). Värske Rõhk 2025, nr 98, lk 111–115.

^[4] Paavo Matsin, Tartu-laks. Sirp 20. VI 2025.

^[5] Katrin Ruus, Tartu tuld toomas kiho. Vikerkaar 2025, nr 10–11, lk 171.

^[6] Merlin Kirikal, Salto mortale. Sirp 1. VIII 2025.

^[7] Ave Taavet, Kuidas lavastada kirjandust. Sirp 21. XI 2025.

^[8] Tavainimene. Blogisissekanne 22. XII 2025.

^[9] Headreadi raamatuaasta blogi: Kai Vare „Linnupesa elevandirajal”. ERR 24. XI 2025.

^[10] Katarina Budrik, Üks lõputu jobude jada teel paradiisi. Värske Rõhk 2025, nr 97, lk 112.

^[11] Sinijärve raamatusoovitused: Krossi „Kokkuleppelised imed” puudutab inimlikkust lahates. ERR 18. IV 2025; Peeter Sauter, Tänukiri Märten Krossile (ehkki kohati noriv). Sirp 22. VIII 2025.

^[12] Ave Taavet, Väike eesti romaan. Sirp 10. X 2025.

^[13] Robin Lek, Jälle Jumal ei vasta. Sirp 16. I 2026.

^[14] Peep Ehasalu, Finlandia auhinna keskklassist irdunud kandidaadid. Sirp 5. XII 2025.