Lende pole, kriis

Lende ei ole
et minna sinna
kuhu oleks jälle vaja minna
et Sind uuesti kohata
sest siin Sind enam ei ole
Ja neid lende ei tule
et tuldaks sealt
kust Sina peaksid jälle tulema
kui veel saaksid tulla
Kõik on nüüd hoopis teisiti
kui me rõõmude päevil

Kriis, kriis, kriis
Nagu kajakate vihane kisa
mis rannapiiril kaigub
Külm kirdetuul merd uhab vahule
rapsides hullunult rootihnikutes
koolutades koltunud kõrkjavarsi
ja rannavõsa kulunud latvu

Taevas küll lennuilm sinab
ja meri näib veelgi sinisem
Ent mis on sellest kasu
kõleda maailma tühjas tuules
sest imelisi lende
mis tooksid Su tagasi
ei tule enam iial

Pärnaõietee

Koos noppisime pärnaõisi korvi
nii nagu igal suvel 
ikka sellesama 
katuseräästa kõrvalt 
kõrgele taeva poole sirguva lõhmuse 
alumistelt okstelt mis 
aasta-aastalt aina pikemaks venisid 
ja juba sedavõrd ohtlikult 
katuse peale kaldusid et 
suurte sügistormide hirmus 
ei saanud 
		mitte kuidagi 
jätta neid 
		tüve küljest maha lõikamata
otsekui oleks juba ette teadnud et 
viimaseks see korjamine meil 
kahekesi koos jääbki 

		Meie ilusad suved said otsa 
		neid suvesid 
		ei tule enam 

Pakasesse öösse silmituna vahtides 
rüüpan nüüd 
suvemälestustes helklevat 
kullalist pärnaõieteed 
ja saan Sinule mõeldes hetkeks sooja 

Siis on jälle vaid lumepimeduse 
kurvad ja kõledad väljad 
ja ei miskit muud
mitte miskit muud 
ega kedagi teist mu juures