Nagu Heinrich Holla ja Illimar Koonen „Via regias”, nii astuvad Mati Unt ja Kuno Otsus – kuidas neid ka poleks prototüüpidena vastastikku tembitud – 1962. aasta sügisel Tartu Riiklikku Ülikooli eesti filoloogiat õppima. (Mati klassikaaslane Tõnu Kõiv astub prantsuse filoloogiasse – see tänapäeval ilmselt vähetuntud mees, suur teatrifänn, tõlkis 1972. aastal „Loomingu Raamatukogule” Jean Anouilh’ näidendi „Becket ehk Jumala au” ning oli lühemat aega Panevėžys teatris legendaarse Joazas Miltinise ajal kirjandusalajuhataja. Väino Uibo meenutustest „Naeru varjus läbi elu” (2015) võib lugeda, et Leetu ta ka jäi.)
Sõjast on möödas seitseteist aastat. Varemed on enamjaolt likvideeritud, ehkki Vanemuise kohal Riia mäel püsivad need tara taga Undi-ajani (algselt plaanitseti vana teatrihoone taastamist). Stalini surmale oli järgnenud esimene väike sula (1956–1958), nüüd algab selle teine etapp. Kõnesoleval sügisel ilmub Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, mis juba järgmisel kevadel avaldatakse „Loomingu Raamatukogus”. Viimased küüditatud on laagritest tagasi tulnud ja uusi massirepressioone pole lisandunud. Poes on süüa rohkem kui varem (või ka hiljem, kui kümnendi lõpul hakkab kogu kraam Venemaale minema). Hingatakse natuke vabamalt, julgetakse jälle anekdoote rääkida. Inimeste ilmed on vähem sünged kui 1950-ndail ja vähem iroonilised kui 1970-ndail. Midagi on õhus. Aga okupatsioon pole kuhugi kadunud, ideoloogiline surve jätkub, vana kaardivägi on enamasti täies jõus ja rivis, valmistudes ümber grupeeruma. Ka seniseid dogmasid pole keegi ära muutnud.
Õppimine ja töö
Ülikoolis on nõukogude võimu tulekuga kehtestatud kursuste süsteem. Inimesed astuvad ülikooli ja enamasti ka lõpetavad selle üheskoos. Kursus on suhteliselt terviklik, käib auditooriumist auditooriumi nagu ainekabinettides. Loengud on kohustuslikud, õppejõud (kuigi mitte kõik) märgivad puudujaid. Kursuse juhendaja on natuke klassijuhataja funktsioonis. Tekivad sõpruskonnad ja nn kursuse vaim, mis mõnel pool on päris tugev, nii et lõpetajad hoiavad sidet ka hiljem – kõik nagu keskkoolis.
Ühtaegu esineb ülikooli õppetöökorralduses pidevalt tõmblemisi. Selle tõukekohaks on ideoloogiline dogma, mis näeb ette intelligentsi lähendamist töörahvale. Selle nimel proovitakse mitmeid variante. Näiteks on tudengitel olnud kohustuslik suvel ehitusel töötada.
Undi aastakäigus lüüakse aga kursus kohe kahte lehte: need, kel on varasem tööstaaž, saavad pühenduda üksnes õppetööle, need, kes tulevad otse koolipingist, peavad paralleelselt tootval tööl käima. Töötatakse näiteks trükikojas, viis noormeest Undi kursuselt (kokku neid seal kuus ongi, seega kõik peale Mati) käivad Võru tänava metsakombinaadis estakaadil, mis on päris karm. Tüdrukud laovad müüri ja mitmed saavad teise kategooria müürsepa paberid. Undil õnnestub end sokutada ülikooli fotolaborisse, mis asub keemiahoones peahoone kõrval. Toonane kaaslane, prantsuse filoloog Andres Ots, kellega nad on sõbrunenud sisseastumiseksamite ajal, mäletab, et Mati niigi tõmmuvõitu käed olid kemikaalidest veelgi rohkem värvunud. (Undil olid, muide, väga painduvad käed, ta sai käelaba peaaegu vastu käsivart keerata.)
Enamasti kestab töö kaheksast või poole üheksast hommikul kuni neljani pärastlõunal, loengud on õhtul kella kuuest kümneni. Ajalehe „TRÜ” 28. septembril 1962 ilmunud K. Esme artiklist „Esimesed tööpäevad” võib lugeda: „Hommikupoolik kellu või pintsliga, õhtu konspektide ja sulepeaga: igavust ei saa siis kunagi tunda.”
Tulevaste filoloogide olmetingimused on kaugel paradiislikest. Undi kursusekaaslase Riina Aro (neiuna Kotkas) sõnul polnud ühiselamu Tiigi tänaval (pärastine nn Uus Tiik) õppeaasta alguseks valmis ja esimese kursuse tudengid elasid Vana Tiigi ühiselamu keldris, magades kitsastes reformpõhjaga voodites kahekesi.
Sellest kõigest on Matit säästetud. Ta üürib kaugel linnaservas pisikest tuba, mis Ela Tomsoni (Liimeon) sõnul oli pime ja külm, Mati käis seal ainult ööbimas. Ta jääb küll ilma teise kategooria müürsepa kutsest, aga ei pea kursusevennaga voodit jagama. Tuleks arvata, et Mati poleks seda üle elanud, tema ülitundlikkus igasuguse võõra (eriti meesisiku) füüsilise puudutuse suhtes oli üldteada. Säärane elu vältab terve esimese kursuse.
Eesti filoloogiasse on sel sügisel võetud vastu viiskümmend (!) tudengit. Mitmed neist on jätnud ühel või teisel viisil jälje meie humanitaariasse: kirjandusega on seotud näiteks Ants Paikre, Reet Neithal (Tamm), kunstiajaloolane Ene Asu-Õunas, kasvatusteadlased Maie Kaselo (Tuulik) ja Leida Talts – kui ainult mõnda nimetada. Oma kursusel suhtleb Mati lähemalt tulevase keeleteadlase Jaak Simmi ja teatrimehe Ülev Aaloega. Viimane on kõnelnud ühistest retkedest, kui nad sõitsid Vellaveresse või mujale ja kõmpisid jala tagasi. Ka Kuno Otsus on kambas olnud. (Muide, nende vahel olevat tekkinud väike rivaliteet: Mati oli armukade Kuno sõpradele – „kelle sõber sa oled, minu või Kuno?” See on üks esimesi vihjeid Mati kalduvusest maniakaalseteks sõltuvussuheteks.)
Tüdrukutest on tal sõbralik vahekord Maret Rebasega (kes hiljem on paljudele tuntud kui Maret Aronovich „Ameerika Häälest”) ja muidugi Ela Liimeoniga.
Mõni on meenutanud, et Mati oli kuidagi eemal ja eraldi. Osalt võib see mulje olla objektiivne: lisaks sellele, et hiidkursus jagatakse algul kaheks osaks, toimub alatest kolmandast õppeaastast kitsam spetsialiseerumine, nii et edaspidi on ainult osa loenguid ühised. Mõni kaasõppur pole enda sõnul Matiga kogu stuudiumi vältel sõnagi vahetanud. Kindlasti on põhjus ka Mati isikutüübis, tema loomupärases distantsihoidmises. Tekkiva kirjandusliku kuulsuse taustal võis seda väärtõlgendada uhkusena, kuigi esimesel ülikooliaastal Matit veel väga suureks kirjanikuks ei peeta. Üldisem seisukoht on siiski – Riina Aro sõnul –, et ta oli „kena poiss, viisakas ja vaoshoitud käitumisega, aga mitte rahvamees, kes seltskonda naerutab ja ise ka naerusuine on”. Kui kursusel tekivad oma sõpruskonnad, ei kuulu Mati kuhugi, aga ka ei vastandu kellelegi. Ta ei algata üritusi, aga teeb heatahtlikult jõudumööda kaasa. Ülbe pole ta kindlasti mitte, ei siis ega edaspidi.
Mati ise on hiljem diplomaatiliselt öelnud: „Mingi ühiselu seal kursusel ikka oli – olid suusalaagrid Käärikul, Peegliga käisime vist korra Saaremaal, aga mingit maniakaalset kokkuhoidmist ka polnud.”[1] See on tüüpiline küpse Undi resignatsioon. Tõsi on aga see, et ülikoolist ja tudengimaailmast kitsamalt on ta loomingusse väga vähe jõudnud. Kulissidena kohtab seda üksnes jutus „Elu võimalikkusest kosmoses”. Harvad üliõpilastegelased ta teostes on tudengid üksnes nime poolest, tegelikult on nad noored üleüldse. See ei pruugiks olla kõneväärt, kui ei torkaks silma, et oma elu eelmisest etapist, keskkoolist on Unt ammutanud rikkalikult niihästi tunde-ideede kui ka prototüüpide mõttes.
Loengutes on ta teinud visandeid kursusekaaslastest – tema viimane harrastus puhta kujutava kunsti vallas.
Ülikool ja professorid
Undi intensiivne eneseharimine on alanud juba keskkoolis, sellest annavad tunnistust vähem tuntud autorite ja teoste nimed ta toonastes tekstides. Ülikoolis jätkus see hoogsalt. Ela Tomson: „Maapoiss, kelle sisemuses elas põletav vajadus maailmast ja inimesest sügavuti aru saada.”[2] Kalju Komissarov on nimetanud Matit õppimisnarkomaaniks.[3]
Kolmest traditsioonilisest võimalusest targaks saada – tarku raamatuid lugedes, tarkade inimestega vesteldes ja reisides – on Unt kasutanud kaht esimest maksimaalselt, kolmandat väga vähe. Tundub, et lugemine pole talle kavakindel lünkade täitmine. See pole niivõrd seotud karmi enesedistsipliiniga kui just vastupidi – järeleandmine kirele, sööstmine vaimumaailma, käed haardeks sirutatud ja sõõrmed ihast puhevil. Ei mingit sundi, vaid puhas rõõm. Kui õnnelikud on säärased inimesed, vähemasti nooruses!
Aga loengud ja seminarid? Ülikool pole ju halvas seisus, kõige hullem on igatahes möödas. Taandunud on enamik omal ajal tagalast toodud ja ilma akadeemilisuse tunnusteta Venemaa eestlasi (viimane neist on ilmselt vennasrahvaste kirjanduse tundja Vladimir Kilk, kes jätkab veel 1970-ndail). Mõni „punane” õppejõud on lahkunud, mõni on tõepoolest teadlaseks arenenud. See-eest on rivis õppejõude sõjaeelsest haritlaspõlvkonnast, ka neid, kes vahepeal põlu all olnud. Kokkuvõttes peavad loenguid mitmed, kes jagavad teadmisi ka kümmekond aastat hiljem, nagu Richard Kleis, Valmar Adams, Villem Alttoa, Paul Ariste, Eduard Laugaste, Juhan Peegel, Harald Peep, Valeri Bezzubov, Paula Palmeos jt. Mõned neist ongi oma tipus ilmselt Undi aegadel.
Võtta oleks stuudiumist olnud nii mõndagi. Matil on aga üks iseärasus: ta tabab intuitiivselt seda, mis on vajalik nimelt talle. See tõmbab teda ligi ja jääb külge peaaegu iseenesest. (See on kuldaväärt, vist ka moodne omadus – minna ainult selle järele, mis sulle tarvilik.) Talle pole peamine, kui hea või teenekas mõni õppejõud muidu on, peaasi, et ta just teda rikastaks. Muud ignoreerib Mati hillitsetult, ent jäärapäiselt – täpselt nagu keskkoolis Vello Saage puhul. Ta ei käi kuulamas mõnd väärikat professorit, see-eest kuulab neid, kelle pakutu ei peaks vormiliselt temasse puutuma (nagu Rein Marveti džässi- ja Jaak Kangilaski kunstiajaloo loengud).
Sellel, et Undi ametlik stuudium paiguti ilmselt hõredaks jääb, on ka proosalisem põhjus. Hommikul tuleb fotolaboris töötada ja õhtupoolikul loengutel istuda, aga on ju veel tarvis käia kohvikus ja suhelda, samuti on vaja uneaega. Kõik ei mahu ööpäeva ära. Millest loobuda? Loomulikult loengutest! Vaevalt küll nii väljakutsuvalt nagu „Via regia” peategelane Illimar Koonen seda tegi, aga siiski.
Peapõhjus, miks Undi suhted oma kursusega tunduvad mõnele meenutajale põgusad, johtub ilmselt siiski sellest, et ka ülikooli puhul on tegemist formaalse kooslusega. Kuigi inimesed on tulnud siia ühiste huvidega, mitte lihtsalt elukohajärgselt nagu keskkooli, siis ikkagi on nad kõik isesugused ja omavahel erinevad. Mati polnud saanud neid ise valida ja seepärast ei ole temast ka nendega lähemat suhtlejat. See-eest kujuneb tal kiiresti lai tutvusringkond väljaspool ülikooli ja ta vabad valentsid kuluvad sinna. Muide, mõned sellest tutvuskonnast on ametlikult ka ülikooliga seotud, nii et formaalselt see „kompenseerib” loengute lõdvavõitu külastamist.
Suhtluskond. Lokaalid
Igasuguses stabiilsuses, kui tegemist pole just koonduslaagriga, omandab elu normaalsuse jooni, sest inimesed kohanevad kiiresti. Nad seavad oma tegemisi uute reeglite järgi ja vaatavad, kust saavad. Nende leidlikkus on ammendatu. Nii läheb ka sovetiajal. Elujärg on tasapisi paranemas ja elanikkonna mitteametlik kihistumine jätkub. On parteiline nomenklatuur, on need, kel käsi sees defitsiidimajanduses. Tekib varimajandus ja topeltmoraal. Keegi saab välismaalt pakke, keegi äritseb leti alt, keegi toob midagi nn kinnisest puhvetist või kauplusest jne. SORVVO (majanduskuritegevust jälitav asutus) „prügikaladega” ei tegele ja väikeärikaid („spekulante”) üldjuhul Siberisse ei saadeta.
Emajõel on paadiga ülevedaja. Linnaliinibussid sõidavad kesklinnast praeguse sammastega kaubamaja kõrvalt korrapäraselt igas suunas. Autosid on väga vähe, Moskvitšid ja Pobedad. Jalgratastega sõidetakse, aga see pole trendikas. Noormeestel on esimesed mootorrattad Jawa, aga kiivrid pole veel kohustuslikud. Talvel sõidetakse Soome kelkudega, sest enamikku tänavaid katab paras jääkoorik. Noormehed kannavad pidudel lipsu. Liikvel on palju eestiaegseid inimesi, osa neist oma parimas eas, nelja-viiekümnesed. Tavakodanik saab üldjuhul reisida üksnes ida suunas. Keegi ei nälgi, aga korterit oodatakse enamasti mituteist aastat, telefoni samuti. Ajalehti on vähe, needki õhukesed ja täis propagandat (peale spordiuudiste, ilmateate ning surmakuulutuste ja abielulahutuste teadete on objektiivset infot minimaalselt). Tualettpaberit pole üldse saada.
Materiaalse elu suhtelist üksluisust kompenseerib mõneti suhtlemise intensiivsus, väga palju ollakse siis ja ka hiljem (stagnaajal) ninapidi koos.
Kohvikuid ja kõrtse on vähe, ligi saja tuhande elanikuga Tartus tegutseb ainult neli või viis restorani ja sama palju kohvikuid, sööklaid on rohkem, aga need ei tule suhtluse mõttes arvesse. Ka olemasolevaist lokaalidest on vähesed õhtul kaua lahti, seepärast toimub märkimisväärne osa suhtlemisest mujal.
On tavaline, et tänavanurgal või Raekoja platsil peetakse kolleegidega pikad jutud maha. Seda soodustab Tartu eriline geograafia, mistõttu vaimne intensiivsus jaotub ebaühtlaselt. Terved linnajaod on siin samasugused nagu kõikjal Eestis, aga kesklinna pooleteisel ruutkilomeetril lõikuvad „sipelgarajad”, kus kohtuvad ülikooli-, aga ka põllumajandusakadeemia- ja Vanemuise-rahvas ja üldse haritlased. Selles piirkonnas on meeletu kontsentratsioon: raske on aastate jooksul üksteisega mitte tuttavaks saada.
Juttu ja asju aetakse ka kodudes. Vastastikku külas käimine on paratamatus ja osa elulaadist. Sellele vaatamata, et enamiku korterid on väikesed – enne kui 1960-ndate keskel hakatakse valmivates magalates ka haritlastele kahe- ja vahel koguni kolmetoalisi jagama. Ka edaspidi, õieti kogu nõukogude ajal on tavaline, et ööd minnakse lõpetama kellegi poole koju. Kodu pole eriline kindlus.
Mõni säärane koht on varasemast teada, näiteks on sõbrad käinud Vikerkaare tänaval Alliksaarte tagasihoidlikus elamises. Kui Unt ülikoolis õpib, ei ole veel Vahingu „salongi” ega „Müllerit” (nagu hiljem hakatakse peremehe järgi kutsuma korterit Komsomoli, praegusel Kroonuaia tänaval). Need paigad tekivad mõni aasta hiljem. Soojema ilma korral suheldakse ka vabas looduses või kellegi suvilas.
Kuigi Unt pole flanöör, meeldib talle kõndida. Ta on meenutanud, kuidas nad on uidanud Ülev Aaloe ja mõne teise kaaslasega Toomemäel, kus võis vahel näha pargipingil teiste tuttavate meeste seas ka Artur Alliksaart. Jutt on olnud elav ja veinipudel käinud ringi.
Lokaalide vähesusel on see hea külg, et „hallollus” ei saa saja erineva koha vahel ära hajuda ning nõnda tekib selle kontsentratsioon, millest sugeneb sünergiat. Tartus on selles mõttes mõned üldtunnustatud paigad. Esimesena tuleks mainida ülikooli vana kohvikut, kus osa inimesi sama hästi kui elab. Seal õpitakse, sinna määratakse kohtumisi jne. Söömas käiakse enamasti alumise korruse odavas sööklas. Juuakse üldiselt mõõdukalt ja kui kuiva veini raha pole, istutakse tassi kohvi taga pool päeva.
Unt eelistab suhelda nendega, kes temast targemad ja kaugemale jõudnud, või siis sugulashingedega. Vanemate kaaslaste käest õpib ta enda sõnul rohkemgi kui ülikoolist. Nimetagem mõnesid: kirjanikud Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Ly Seppel. Kindlasti Jaak Kangilaski, Marju Lauristin, Igor Černov, bioloog Ain Raitviir, Jaak Rähesoo, Linnart Mäll. Omaette seltskonna moodustavad „ennesõjaaegsed mehed”, nagu Madis Kõiv, Henn-Kaarel Hellat, Aleksander Suuman, Ain Kaalep (kes on armastusväärselt vaimukas) ja Artur Alliksaar (kes „pritsib” vaimu) jne. Seal on mitmed hiljem tuntud humanitaarisikud Undiga samast lennust (Ülo Matjus, Enno Turmen, Ilmar Mullamaa). Nimetagem ka stammkundesid nagu „Ma(t)tid” (Vaga, Merilo ja Graf), kes kõik toona ka luuletasid, kauaaegset konservatooriumi itaalia keele õpetajat Malle Vardjat, toonast Tartu kunstikooli tudengit Jaan Paavlet („naiivne, aga Nietzschet lugenud!”). Vanas kohvikus kuulus esmakursuslaste Andres Otsa ja Mati Undi lähikonda ka „hüperaktiivne vene filoloog” Ivi Eenma, kes Andrese sõnul nad oma „tiiva alla võttis”.
Visuaalkunstnikke on Mati ringkonnas toona vähe, erandiks Jüri Arrak. See on üllatav, on tal ju endal kujutava kunstniku verd, ja tulevikus kuuluvad just mitmed (tahvel)maalijad ja arhitektid ta lähimate sõprade hulka.
Kohvikus arutletakse nagu ikka kõige üle. Päevakajalised teemad on näiteks küberneetika, telepaatia, „füüsikud ja lüürikud”, vabavärss. Vanemad mehed räägivad mõnikord minevikust – nagu katseks, kahtlevalt, kas noored ikka saavad aru, mis vahepeal Eestiga juhtus? Õhtuti loetakse kohvikus luulet, vahel ka küünlavalgel. Henn-Kaarel Hellat oma mälestusteraamatus „Templis ja tavernis” meenutab, kuidas 1963. aasta sügisel on nõnda esinenud Einari Koppel ja Artur Alliksaar.
Mati satub niisiis varakult kui mitte ainsasse, siis ikkagi ühte vähestest olulistest haritlasseltskondadest tollases Eestis – kui võtta kriteeriumiks osalejate vaimne vabadus ja andekus. Pealinna kohvik Pegasus pole veel täie jõuga tööle hakanud ja kunstiklubi hiilgeajad on alles ees. Ja ka hiljem erineb ülikooli vana kohvik oluliselt niihästi esimesest, millest kujuneb noorte vaimuhipide kodukõrts, kui ka kunstimeistrite bakhanaalitsemisest Kukus.
Eelöeldu kehtib üldjoontes teisegi Tartu olulise lokaali kohta, milleks on kohvik Werner (ametlikult „Tartu”). Selle ajalooline slepp on kaalukas, sest siin olid käinud Tuglas ja teised tähtsad tegelased, suur osa eestiaegsest humanitaarintelligentsist. Ja see kõik pole juhtunud kauges minevikus, ei, see aeg on lõppenud alles paarikümne aasta eest. Mõnigi praegune külastaja mäletab neid veel. Nüüd käib Werneris ülikooliinimesi, boheemlasi, malemängijaid ja kiibitsejaid, muidugi ka kunstirahvast. Seltskond on natuke eakam, konservatiivsem, snooblikum ja tundub rahvuslikum kui ülikooli „vanas”. Mingit kindlat jagunemist kahe koha vahel siiski pole, mitmed isikud (nagu Alliksaar ja Madis Kõiv) külastavad mõlemat paika.
Mati võetakse mõlemal pool tegijana kiiresti omaks, ta ei ole pidanud läbima õpipoisi- ega isegi selliseisust. Ja ta edeneb kiiresti. Hiljem ta meenutab, et oli viimane, „kes vankri peale võeti”.[4] (Aga nii tundub see mõnelegi, kes tulnud hoopis hiljem pärast teda.)
Mainigem veel mõnd toonase Tartu vaimuelus olulist lokaali. Kui keerata 21. Juuni (praeguse Rüütli) tänavalt Gogoli (nüüd Lutsu) raamatukogu suunas, jääb vasemale Tartu tuntuim õllesaal. Enne sõda oli siin keldrikorrusel paiknenud kunstirahva Ko-Ko-Ko. Unt seal eriti ei käi. Asi pole pakutavas, sest kuigi ta ei ole õllefanaatik, mekib ta seda meelsasti kogu elu jooksul. Aga Tartu õllekas (nagu kõik maailma õllekad) on suhteliselt demokraatlik ja maskuliinne koht. Siin käib läbisegi ülikoolirahvast, asotsiaale, kunstiharitlasi ja luusereid. Iga hetk võib keegi su laua juures peatuda ja midagi öelda või koguni õlale patsutada: „Haa, Mati!” Säärane kombevabadus on Undile ilmselt ebamugav.
Samuti pole andmeid, et ta oleks aktiivselt väisanud kuulsat veinibaari Miša, mis asub vanast kohvikust sadakond meetrit Jaani kiriku poole, ega ülikooli klubi kohvikut Mehvisto. Viimane avati varsti pärast seda, kui Nõukogude sõjavägi 1960-ndate keskel „tagastas” ülikoolile seni militaaria käsutuses olnud endise korp! Rotalia hoone Tähe tänava alguses. Mehvistos kipuvad õhtud tänu boheemlikumatele tudengitele vahel vägagi tormiliseks.
Haritlaskonna „nomenklatuuri” kuulub veel peahoone vastas diagonaalis üle tee paremal asuv restoran Volga, millele mõne aasta pärast lisandub üle jõe valminud restoran Kaunas. Iseäranis Volgas tuntakse end koduselt, šveitser teab külastajaid nägupidi ja sinna võib helistada, et kedagi telefonile kutsuda. Siiski pole vaimsus nende paikade puhul esikohal.
Kirjanduse pesa
Tartu okupatsiooniaegsest kultuurielust on mõeldamatu rääkida, ilma et mainitaks maja Õpetaja tänav 12, mida kutsutakse ka (selle viimase omaniku järgi) Uluotsa villaks. Siin paikneb kirjanike liidu Tartu osakond. Tartu sõjaeelne jõuline kirjanduspulss (nagu sellest võib lugeda näiteks Elo Tuglase „Tartu päevikust”) on nõrgenenud mitmel põhjusel. Ilma on jäädud paljudest siinsetest kandvatest jõududest, aga see pole ehk peamine, sest lisandunud on ka uusi (Kaalep, Alliksaar, Kõiv). Pealegi voolab siit tänu ülikoolile pideval läbi uusi helgeid päid. Kindlasti eksisteerib Tartus ka tollal n-ö hallolluse kriitiline mass. Siin elab vaimuelu absoluutseid tippe nagu Betti Alver, Uku Masing ja Juri Lotman. Kuigi nemad ühiselus aktiivselt ei osale, on nende sümbolväärtus vaieldamatu. Igapäevaselt on Tartu kirjanduselus kujunenud tuumik, tosin või poolteist, enamikus kirjanike liidu liikmed, keda võibki kõige sagedamini kohata Õpetaja tänava üritustel. Need toimuvad sageli ühiselt Noorte Autorite Koondisega, mis tegutseb Tartus aktiivselt, jällegi suuresti tänu ülikoolile.
Ometi on Tartu okupatsiooniga raskelt kannatada saanud. Siit on ära viidud mitmeid institutsioone (näiteks kõrgem kunstikool, „Loomingu” toimetus), linn on muutunud Raadile rajatud sõjalennuvälja tõttu välismaalastele suletuks. Sellel on päristeaduste tegijatele kindlasti ka otsene negatiivne mõju (internetieelne infovahetus on aeglane), humanitaarintelligentsile on vähemalt sama tähtis moraalne aspekt – teadmine enda sumbumisele määratusest. Teatava piirini niisugune surve kõvendab sisemist vastupanumeelt, aga mõningane kibestumine on paratamatu.
Undi lavale saabudes puhuvad suhteliselt leebed tuuled. Nagu öeldud, on õhkkond pärast Stalinit muutunud vabameelsemaks ja omavaheline läbisaamine on suhteliselt kollegiaalne – vanadele enesekinnituseks ja noortele edasiminekuks. Kirjanike maja üritustel arutatakse üksteise loomingut, nii trükist tulnut kui ka käsikirju, kuulatakse loenguid, elatakse seltsielu. (See atmosfäär valitseb Õpetaja tänava majas ka kümmekond aastat hiljem ilmselt üsna sarnasel kujul, kuigi – osaliselt – vahetunud tegelastega.)
Toonast külaliste või osavõtjate registreerimise raamatut sirvides märkame Undi allkirja esimest korda juba 1962. aasta kevadel, mil abiturient on külastanud kirjandusteoreetilise konverentsi teist päeva. (Eelmisel päeval on Illimar Külvand käinud üksinda, ilmselt kutsus seepeale sõbra kaasa.) Tudengina on Unt esimest korda seal 18. septembril NAK-i õhtul, kui kohtutakse Moskva poeetide-tõlkijate Junna Moritsa ning Leon Toomiga.
Unt pole majas küll regulaarne külaline, ent mitte ka üliharuldane. Algul käib ta rohkem, pärast harvemini, aga üldiselt igal aastal. Ta külastab eakaaslaste loomingu arutelusid (17. oktoobril 1962 on olnud Kuno Otsuse „Ellupöördujate” arutelu, millele teeb sissejuhatuse Kalle Kurg), 26. novembril arutatakse Paul-Eerik Rummo „Ankruhiivajat”, mis toob kokku palju huvilisi (59 registreerunut). Unt kuulab ka loenguid (Mäll, Kurtna, Kaalep). 1965. aasta 4. aprillil on ta kuulanud Tõnu Kõivu loengut absurditeatrist. Ela Liimeoniga on nad esimest korda Kirjanike maja üritusel 1964. aastal, kui arutatakse Udo Otsuse luulekogu „Ma olen kuulnud ühte puud”.
See pole ehk tähendusrikas, aga Undi allkirja kohtab külalisraamatus esimesel sügisel mitmel erineval kujul. Mõnel puhul on esitäht M seotud perenimega (n-ö Munt), mõnel mitte. Kord on esitähe järel punkt, kord mitte. Ja M ise esineb kahel erineval kujul. Noor kirjamees otsis oma stiili? Mõne kuu pärast fikseerub Undi signatuur selliseks, nagu püsib elu lõpuni.
Põlvkonnad omavahel
Mõnekümne aasta eest on toimunud kõige mõeldavamad katkestused ühe rahva ajaloos. Suur hulk rahvuslikust intelligentsist on põgenenud või hävitatud. Vanem põlvkond, kes tulnud laagritest või kohapeal vaikides virelnud, võib mõelda: kes on need uued noored, kes praegu hakkavad ruume täitma? On see isatapjate seltskond?
On meenutatud, kuidas vanemaid inimesi šokeeris, et noored ei taha teada minevikust, vaid „lihtsalt elada” (nagu „Kollase kassi” Aarne). Kas see tähendab, et nad on Eesti jaoks kitsamas tähenduses kadunud? Samas võivad vanemad kunstiharitlased näha, et noored ei ole väga muutunud, sest neid huvitavad samad väärtused mis vanemaid endid. Noored ei ole ajupestud bolševistlikud kloonid, nagu oleks võinud karta, arvestades seda, mida õpetatakse koolides ja mida on täis ajalehed, vaid jätkavad humanistlikke traditsioone. Põlvkondadel on ühisosa ja see võib vanematel (eriti Kaalepi mõõtu) meestel ülikooli vanas kohvikus kohvitassi ja veiniklaasi kõrval südant soojendada.
Luuletaja Unt
Kuidas edeneb Unt kirjanikuna – pärast seda, kui on lõpetanud „Hüvasti, kollase kassi”? Tema järgmine säilinud kirjanduslik jälg on luuletus, mis kirjutatud Andres Otsale ülikooli kohvikus 19. novembril 1962. aastal.
Andres ma kirjutan sulle tihti luuletusi
see on omamoodi aus mõttelaiskus
tegelikult tuleks muud teha
jumal küll viimased romantikud
mis meist nii saab
aga mina loodan talve peale
lume peale
lumelagendikus loojuva päikese peale
halli ja tuulise sulaöö peale
ma loodan et saan selle välja öelda
siis on hea
ühel päeval lükatakse majad ümber
katused pealt
lumi sajab kohvikulaudadele
ja sigaretituha viib tuul laiali
ükskord tuleb see päev
järgmisel päeval tuleb surm
aga meie sureme nagu inimesed
ikka protest
selle otsa irooniline muie
ikka protest
ikka eemaletõukamine
proovige järele et inimene võib teie
rinnal nutta
et suudlusel on pisara maik
mitte kahtluse maik
tõmbumine mitte tõukumine
proovige järele
ärme räägime katusteta kohvikutest
vaid rõõmsast nukrusest
või nukrast rõõmust
tee suu lahti mees
tee rind lahti mees
katted on rasked ent liiga kallid
Kui olin seda (Andres Otsa sahtlis säilinud ja lahkelt tutvumiseks pakutud) teksti 2022. aasta jaanuaris lugenud, tekkis idee küsida pimetestina kommentaari Doris Karevalt, kes on „Loomingu” „luulesõel”, vastava kuulmise ja kogemusega. See oli enda tarbeks, mul polnud mõtteski seda kasutada. Aga kui vastus saabus, uhkas must üle hingelaine nagu ikka siis, kui koged isiksusi suhtlemas absoluutses vaimuruumis. D. K. kirjutab 13. I 2022:
Pakun, et autoriks on noorepoolne intelligentne, kirjutamise ajal ca 30 ringis mees, kelle põhiliseks tegevusalaks on mõni muu (pigem visuaalkunsti või teaduse kui muusika) valdkond, ehk mitugi. Tekst mõjub suhteliselt suvaliselt teadvuse voost välja lõigatud tükina, ei pretendeeri parnassile, aga on autentne.
Kirjutatud ammu enne koroonat, küllap isegi eelmisel sajandil – 70-80-ndatel?
Mulle tundub, et see inimene võiks olla oma selguseotsingutes jõudnud praeguseks millegi teostuseni, mida selle luuletuse kirjutamise ajal temast veel isegi ei oodatud, mida ta ehk isegi endast ei uskunud. Luuletusena ma seda „Loomingus” pigem ei avaldaks, aga tunnustust väärib selline kirjutamisharjumus küll.
Millal Unt luuletama hakkab? „Tipa-tapades” ta värssidega ei esine. Ilmselt juhtub see äkki, tema kiirelt arenev, nagu paisu tagant tõusev teadvus leiab korraga uue kanali, nire, mille kaudu maailmaga suhestuda. Unt luuletab ka edaspidi, näiteks Vahingu „Päevaraamatus” on ta tekste hulganisti. Paljud neist on nauditavad vaimuharjutused. Aga Unt on olnud ettevaatlik. Ta luuletused on tegelikult luuleparoodiad (iroonia on alati negatiivne vabadus!), stiliseeringud, mõneti lähedased Kaalepile ja didaktilisele luulele. Unt on vist teadlikult loobunud poeedi(kaas)karjäärist, kuna aimab, et saavutab sel alal parimal juhul lihtsalt hea taseme, aga mitte maksimumi. Niisamuti nagu ta on hiljuti loobunud kunstnikukarjäärist ja nagu ta hiljem viivitab lavastama hakkamisega. Selles on strukturaalseid paralleele J. W. Goethega (keda mainigem siinkohal seoses Undiga esimest korda). Goethe nimelt joonistas hästi ja kaalus tõsiselt võimalust kunst tõsisemalt käsile võtta. Kui ta 1786. aastal n-ö põgenes Itaaliasse, siis elas ta mitu kuud inkognito Roomas Saksa kunstnike koloonias, joonistas ja õppis kunstitehnikat. Seal sai ta teadlikuks oma sellealaste võimete piiridest. Aga et ta ei tahtnud teha midagi, mis oleks vähem kui väga hea, siis ta loobus. Nii ka luuletaja Unt. Äsja on olnud Kross, Kaalep ja Niit ning nüüd tuleb võimas laine eesotsas Paul-Eeriku ja Kaplinski, Mats Traadi, Hando Runneli ja Viivi Luigega. Selles seltskonnas oleks ta varju jäänud. Loomulikult ei saa väita, et see oli loobumise peapõhus, küll aga lisafaktor.
Unt kirjutab siis ja edaspidi alati juhuluulet, ad hoc kas konkreetsele isikule, mingi meeleolu mõjul või sündmuse puhul. See käib tal kiiresti ja kergelt. Ei ole teada, et ta oleks kunagi ühtegi luuleteksti viimistlenud. Selleski on õrn paralleel Goethega, kelle võime ükskõik millest kiiresti (häid!) värsse teha vaimustas ta lähikondlasi.
Ringsõit, protsess ja paranähtused
1962. aasta sügisel on kõrgemalt poolt ehk EKP ideoloogiaosakonnast tulnud „alla” suunis saata noorautoreid maale esinema. Mitte niivõrd rahva harimiseks, vaid selleks, et viia kirjanikke kontakti „töörahva eluga”. Tartust suundub eri ilmakaartesse viis „brigaadi”. Ühe, mis läheb 5. detsembrist nädalaks Lõuna-Eestisse, moodustavad Paul-Eerik Rummo, Ly Seppel ja Mati Unt. Kohtumised on nagu kohtumised ikka, küsimused ja vastused, autorid loevad oma töid, Ly luuletõlkeid, Paul-Eerik näidendit „Võõrad inimesed”, Mati loeb „Kollast kassi” ja kõneleb koolialmanahhi koostamisest. Põlvas, Tõrvas, Antslas, Valgas ja Võrus toimunud ürituste muljed on Ly Seppeli mälestustes üsna kirevad ja vastuolulised, näiteks oli mõnel pool publiku hulgas kohalikke aktiviste (rajoonilehe ajakirjanikke, komsomolitöötajaid, juriste jt), kes esitasid kiuslikke küsimusi. Mõnel pool olid kirjandusõpetajad ähmi täis, sest esinejad „ei mahtunud reeglitesse”. Ent kohtas ka head vastuvõttu, eriti laste seas.
Kohalikud raportid noorkirjanike ülesastumistest polnud ülearu head: mõni aeg hiljem toimus Aira Kaalu juures kodus (ta oli tõbine) parteikoosolek, kus arutati noorte teemal, kes on „liialt Kaalepi ja Alliksaare mõju all”. Kuuldused nende turneest ulatusid pealinnagi, Tallinna noorautorid olid sellega kursis.
Siinkohal ühest seigast. Mati hilisem huvi psühhiaatria ja üldse psühholoogiliste probleemide vastu on üldteada. Samuti on teda alati tõmmanud esoteerika. Aga kõigepealt oli telepaatia. 1962. aastal ilmus Leningradis Leonid Vassiljevi „Внушение на расстоянии”, mis oli Nõukogude Liidus esimene telepaatiat käsitlev suures tiraažis raamat (eesti keeles ilmus see pealkirjaga „Telepaatiast” aastal 1966, aga venekeelsena oli kindlasti varem tuntud). Mainitud turnee ajal korraldasid kolm noorkirjanikku ühel õhtul Võrus isekeskis telepaatilisi katseid. Paul-Eerik sisendas (kandis üle) kaaslastesse viis kujundit (ring, ruut jne), mille nood pidid ära arvama. Ly Seppelil oli kaks õiget vastust, aga Matil viis! Nii et teatav sensitiivi võimekus on Undil kindlasti olnud ja võiksime oletada, et sel on ka laiem tähendus. Niihästi legendaarse intuitsiooni mõttes, mis lasi Matil „õhust” ära tunda maailmas valitsevaid suundumusi, kui ka kitsamalt seoses tema isesuguse ülitundlikkuse, samas kerge ja kiire, liblikalendu meenutava stiiliga. Viimane väljendus muidugi proosas ja artiklites, ehkki on kiusatus öelda, et mõnikord ka elus laiemalt.
Muide, Vassiljevi telepaatia-raamatus oli juttu ka katsetest loomadega. Eriti koertel ja hobustel pidi vastavaid võimeid olema. Mati on öelnud, et ta ei julge viibida pimedas ruumis koos hobuse või koeraga: „Mul on ebamugav, mulle tundub, et nad teavad minust nii palju.”
Eelöeldu võiks osaliselt selgitada, miks Mati kui maapoiss pelgas koeri. Samas ei seleta see vähimatki, miks ta tundis väga suurt lähedust kassidega, kes on kahtlemata samuti n-ö üleloomulike võimetega. Muide, ka Goethe ei sallinud koeri, eriti nende haukumist (kuigi pole andmeid, et kassid oleksid talle meeldinud). Laiemalt võttes on aga oluline, et niihästi Unt kui ka Goethe on lähenenud psüühilistele nähtustele teaduslikult, püüdes neid uurida ja seletada. Oma muidu ülilaiadele huvidele vaatamata ei ole filosoofia kitsamas mõttes kumbagi kirjanikku paelunud. Unt on vägagi teoorialembene, aga teooriad on talle konkreetsete ilmingute, reaalsete inimeste ja elu paremaks mõistmiseks, mitte maailmaideede ja tunnetusvõimaluste üle arutlemiseks. Enn ütleb teoses „Elu võimalikkusest kosmoses”: „Ei taha enam lugeda. Sulen ülitähtsa filosoofi raamatu. Suur mõistuslik konstruktsioon paneb haigutama.” Siin räägib Undi enda hääl. Kui Vaino Vahing tunnistab pärast Undi surma, et „on kadunud üks suur vaimne isiksus”, siis on see kahtlemata tõsi, aga tema väites, et Unt „oli see, kes luges ja mõtles läbi pool maailma filosoofiat ja andis seda eesti rahvale edasi”, tuleks kahelda.[5] Ka Vahing ise oli kõike muud kui filosoof. See, mida nemad on filosoofiaks pidanud, on tegelikult abstraktne arutamine hingeasjade üle.
Tollal algasid ka mitmete Tartu haritlaste käigud „Äksi nõia” (Hermine Jürgensi) juurde, kus arutati parapsühholoogiliste nähtuste üle. Seal käivad Paul-Eerik Rummo ja Matti Vaga ning suure tõenäosusega on käinud ka Unt koos Ülev Aaloega. Mati ise on kümnendi keskel pidanud Käärikul loengu telepaatiast (Käärikul toimuvad komsomolikomitee egiidi all mitmesugused „süsteemivälised” üritused). See kõik toimub enne, kui Mati tutvub Vahinguga ja süveneb Jungi.
Varsti pärast mainitud kirjandusturneed toimub 2. veebruaril 1963 (kas tõesti oli kuupäev juhuslikult valitud?) TRÜ aulas lahtine komsomolikoosolek. Sisuliselt on tegemist poliitilise protsessiga. Kolmanda kursuse (seal käib ka Paul-Eerik Rummo) eesti filoloogi Jüri Saart süüdistatakse nõukogudevastase organisatsiooni loomises. Ta on olnud kursusevenna Priit Silla lähikondlane-mõttekaaslane. Priit on jäänud KGB-le vahele ja mõistetud vangilaagrisse. Koosolek kestab neli tundi, on osavõturohke ja tormiline, kusjuures poolte piirjooned pole alati selged. Näiteks on dekaan Karl Siilivask astunud vastu Hilda Moosbergile, kui too on nõudnud ülikoolist eestiaegsete õppejõudude eemaldamist, sest need „rikuvad noorust”. Süüdistatav heidetakse komsomolist välja ja eksmatrikuleeritakse, ehkki saab hiljem kaugõppes lõpetada. Olgu lisatud, et Jüri Saar tundis kõrgemal tasemel huvi saksa filosoofia vastu. Tema on eestindanud Kanti „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena” (1982). See oli üldse üks esimesi tõsiseid filosoofiatõlkeid eesti keelde pärast sõda. Enne seda on Saar tõlkinud sarja „Suuri mõtlejaid” vene keelest Igor Narski suhteliselt ideloogiavaba ülevaate Kantist. Kahjuks ei kestnud Jüri Saare elutee kaua – ta kuulub nende hulka, kelle kultuuripanus on mahult piiratud, aga see-eest reljeefne. Mis puutub aga ajastusse, siis epiteeti „kuldne” tuleks selle puhul pruukida mõõdukalt.
Teater tiksub
Unt käib pidevalt teatris ja sõber Kuno piletöörist ema „liin” töötab jätkuvalt. Muide, üks natuke naljakas täpp Undi elu läbivasse teatripunktiiri lisandub mainitud Lõuna-Eesti turnee ajal. Kui algul on Paul-Eerik Rummo lugenud oma näidendit monoloogina, siis juba teisel õhtul Põlvas kannavad nad seda ette kolmekesi: Ly Seppel loeb Naist, autor ise bürokraadist Jaamaülemat ja Unt Abiturienti. Sama näitemängu hakkab esitama Ellen Liigeri juhendatud ülikooli (sisuliselt ajaloo-keeleteaduskonna) näitering. Tegemist pole õppestuudioga, kus jagataks kutseoskusi, vaid mängivad need, kes seda – kogemustest või loomulikust andest – juba mõnel määral oskavad. Abiturienti kehastab Andres Ots, kes aga kevadel ülikooliga hüvasti jätab. Ülejäänud mängukordadel asendab teda Mati Unt. Nii et Unt on näidelnud ka mujal kui koolilaval. Naist mängib Ela Liimeon, kes ka tüki lavastab. Korra või paar on käinud juhendamas Jaan Saul Vanemuisest, aga sellest ei tule midagi.
Vahemärkusena. Ülikool on sellal erakordselt teatrilembene. Üksvahe tegutseb kõikides (!) teaduskondades oma teatritrupp ja astutakse samme (pöördumised kultuuriministeeriumi poole) ametliku üliõpilaste isetegevusteatri moodustamiseks. Üheks teatribuumi kaasnähteks on mitmed ansamblid, kuulsamad 1960-ndatel bioloogide Rajacas ning 1970-ndatel füüsikute Kuup ja Kera, ning eesti filoloogide luuleteater Amores.
Žurnalist Unt. Kino
Unt avaldab stuudiumi vältel mitmesuguseid lookesi ajalehes „Tartu Riiklik Ülikool” ja „Edasi” pühapäevastel kultuurikülgedel. Võiks arvata, et algul on see seotud tema kavatsusega spetsialiseeruda žurnalistikale. Sinna on konkurents alati suurim ja loomulik eelis neil, kel midagi juba ette näidata – selle põhjal Juhan Peegel enamasti valib. Ent Undi puhul see vaevalt kehtib, sest tema kui kirjutaja staatus on niigi kõrge. Pigem kujutavad tema toonased lood loomulikku jätku ta „Tipa-tapas” ilmunud publitsistikale. (Muide, Unt on ka pärast ülikooli lõpetamist sealsele lehele kirjutanud.)
Undi „žurnalism” ilmub ebaregulaarselt ja mitmes žanris. On arvustusi, näiteks Valtoni jutuloomingule (7. XII 1963), kus Unt täheldab oma sümpaatia suurt kasvu autori vastu, või kunstiarvustus Allsalu, Malini, Polli näitusele (27. XI 1964), mida soovitatakse vaadata. On üks tsitaatiderikas avalik kiri Paul-Eerik Rummole ja lühiintervjuu temaga seoses Rummo asumisega teatritööle. On näpuotsaga päevapublitsistikat.
Ainus läbiv žanr on kinokommentaarid. See pole juhus, sest Unt on kinoinimene. Ülo Matjuse sõnul armastanud Mati tikutopsi sahtlit silma ees hoides ümbritsevat uurida. See oli elu raami võtmine, kadreerimine, mis on igasuguse kino (ja laiemalt võttes igasuguse kunsti) üks aluseid. Sama tegevust mainib Undi puhul ka kursusekaaslane Ülev Aaloe. Undil on arenenud nägemismeel ja teda tõmbab niihästi kujutav kunst kitsamalt kui ka selle sugulasvormid: fotograafia, teater, lavakujundamine, videokunst. Aga kino on olnud ta elus ajaliselt esimene. Kuigi teatrid andsid maal külalisetendusi ja küllap jõudsid korra või paar aastas ka Voore valda, siis kino on kohalikus kultuurimajas palju lähemal. Televisioon on Eestis 1950-ndate lõpus alles alustanud, tädi Ida juures „pildikasti” veel polnud. Ka tundub kino üldse olevat Undi element – vaatepunkti vaheldumise kiiruse, fragmentaarsuse ja palju muu poolest.
1964. aasta sügisest ilmub järgneva kolme aasta jooksul „Edasis” rubriik „Eeloleval nädalal kinos”, allkirjaga M. Unt. Lood on lühikesed, ca 2000–3500 tähemärki, mõni nädal jääb ka vahele. Muide, sama rubriiki on eri aegadel täitnud ka Ülo Matjus, samuti suur kinofänn. Vaevalt nad kõiki filme ise vaatasid. Filmiklubid, kus seda teha, tekkisid Eestis alles kümnendi lõpupoole. Küll aga ilmub vene keeles mitmeid filmiajakirju, kätte saab ka mõningaid Ida-Saksa, Poola ja isegi Tšehhoslovakkia väljaandeid.
Undi tutvustused paistavad silma samade omadustega nagu kogu ta kriitika ja publitsistika siis ja edaspidi. Midagi naiselikku on tema oskuses tajuda intuitiivselt asja tuuma ning seda tabavalt, mõne lihtsa lausega kokku võtta. Tema tutvustusi lugedes saab veel praegugi aru, mis laadi filmiga on tegemist olnud.
Undilt ilmub „Edasis” näiteks veel artikkel neorealismist (9. VIII 1964), filmiretsensioone („Keskpäevane praam” 25. VII 1967, „Tütarlapsest mustas” 2. II 1968). Mõnevõrra üllatav, et teatriarvustusi ta peaaegu ei kirjuta.
Unt avaldab ülikoolilehes ka proosatekste. Mõni, nagu „Inimlik huvi õnne vastu” (23. X 1964) ja „Luuletaja ehk ajuti lahkume, ühes käes kirjutusmasin ja teises grammofon” (21. V 1965), on n-ö tekstikorpusesse võetud ja ilmunud kogumikus „Kuu nagu kustuv päike” (1971). Hiljem tehtud stilistilised parandused on minimaalsed (näiteks klassikaline pala „Kuidas päästa eesti kunsti” on ilmunud 18. XII 1964 pealkirjaga „Ühe hea poisi mälestustest”).
Mõni tekst on ülikoolilehte jäänudki, näiteks 1. märtsil 1963 ilmunud fragment „Märtsiõhtul”. Ühel lühilool tahaks aga eraldi peatuda. See on „Hunt”, alapealkirjaga „Üks näärijutt” (29. XII 1963).
„Hunt”
„Väikese Eeriku julgus ei olnud veel vähenenud. Ta istus vapralt ema kõrval ja vaatas, kuidas näärivana laval rabeleb.
Mõned lapsed oskasid salmi, mõned ei osanud, aga paki said nad lõppude lõpuks kõik. Saal oli kuuma õhku täis ja akendele kleebitud hõbepaberist lumehelbed aina särasid.
Eerik oli sellepärast nii julge, et ta teadis, mis teeb.
Selle teadmisega ta siis istuski, kui näärivana tema nime hüüdis.
Eerik, kes teadis, mis ta teeb, tõusis püsti ja läks mööda toolide vahet lava poole. Algul mõtles ta kohe käed kõrvadena pea juurde seada, kuid lükkas selle asja edasi.
Laval oli veidi jahedam.
„Noh, kas salmi saab?” küsis näärivana.
„Saab küll,” ütles väike Eerik.
Ta teadis, mis teha, tõstis käed kõrvadena pea juurde, hingas sügavalt sisse ja röögatas nagu tõeline hunt:
„Hammastega laks ja laks…!”
Õhk sai korraga otsa. Ta luksatas ja vaatas näärivanale otsa. Sel olid silmad habeme sees. Väike Eerik tundis äkki suurt musta saali enda selja taga ja tal hakkas külm.
„Hammastega laks… ja laks…” kordas ta abitult, aga rohkem ei tulnud enam midagi.
Oligi lõpp.
Täiest jõust nutma puhkedes pöördus ta ringi ja sööstis saali sooja pimedusse.
Läks tükk aega, kuni ta ema üles leidis.”
See üheksateistaastase kirjamehe tekst mõjub nagu Kafka väike valm (inspireerudes oma Leedimäe koolisaalis toimunust?). Siit aimuvad tagamaad, mida on kiusatus kogu Mati elu juhtmotiiviks tõsta. Pole muidugi välistatud, et pala on kirjutatud varem ja toimetuse soovile vastu tulles üle käe välja pakutud. Säärast mõtet sugereerib asjaolu, et umbes samal ajal on Unt töötanud juba „Võla” kallal. Ometi on „Hundi” minimalistlik stiil nii erinev „Võla” plastilisest lausestusest, et kui poleks juures nime, ei ütleks, et tegu on sama autoriga.
Ajakirjanikuks spetsialiseerumine
Kolmandal kursusel toimub eesti filoloogide jagunemine kirjanduse, keele, soomeugri ja ajakirjanduse eriharu vahel. Unt valib ajakirjanduse, põhjendades oma valikut nagu nii mõnigi teine (siinkirjutaja kaasa arvatud): seal on suhteliselt kergem läbi saada, kavas on mõned praktilised ained nagu masinakiri ja fotograafia, seal on atraktiivsed õppejõud jms. Lisaks võimalus „vabaneda pedagoogilisest praktikast ja eesti keele ajaloost, mis mulle ei istunud”.[6] Žurnalistikasse on nende kursuselt läinud ka näiteks Tiina Alla (Park), Ela Liimeon (Unt), Maie Kalamäe, Mati Kalkun.
Õppepraktika sooritab Unt ülikooli ajalehes, „Edasis” ja „Pärnu Kommunistis”. Viimases ei tulnud ta enda sõnutsi õnneks midagi teha. Soe suhe Pärnuga säilib Undil kogu edaspidise elu.
Õppejõududest kõneldes on Unt äraolev. Vähe on neid Juhan Peegli juures õppinuid, kes oma õppejõudu väga hea sõnaga ei meenutaks. Intervjueerija küsimusele on Unt vastanud: „Temast ei saanud aru – ega ta suurt ei rääkinud ka. Hoidis kõik asjad väga enda teada. [—] Ta oli selline väga maskuliinne, ei mölisenud mõttetusi. Oli karismaatiline isik. Ma ei tea palju ta meid nüüd õpetas, aga vist midagi ikka õpetas. No mis ajakirjandusest tol ajal sai juttu olla?”[7] Teisiti mäletab neid aegu Mati toonane abikaasa, kes kirjutab „Undi-juttudes”, kuidas Peegel rääkis neile öösel lõkke ääres Eesti lähiajaloost väga avameelselt, neid usaldades.[8]
Levinud kujutluse kohaselt on esmakursuslane Unt – tänu romaanile „Hüvasti, kollane kass” – juba kuulus kirjanik. Mitmete kultuuriinimeste (näiteks Maimu Berg, Kalju Komissarov) meenutustes on see teos juba nende abituuriumi ajal 1962. aastal teada-tuntud. Ometi – „Kollane kass” ilmub trükist („Tipa-tapa” nr 6) alles järgmisel aastal! Impressumist loeme: „Trükkida antud 12. VI 1963”. Arvestades toonaseid temposid tuleks arvata, et raamat saab valmis varasügiseks. Kuna tegu on kooliväljaandega, trükitakse seda kaks tuhat eksemplari, ligi kümme korda vähem, kui olnuks mõõdukas tiraaž riiklikus kirjastuses. Ja kuidas seda üldse levitati?
Andres Ots meenutab, et Mati andis talle „Kollast kassi” lugeda kaustikus, käsikirjaliselt. (Undi käekiri on hästi loetav, ilus ja ümar. Muide, kõik Mati teosed vähemasti „Phaetonini” välja on niisamuti kaustikus ja käsikirjas. Oma esimese kirjutusmasina hangib ta alles „Mõrv hotellis” kirjutamiseks.) See on toimunud vanas kohvikus esimese kursuse sügisel, noor autor tahab ju tagasisidet. Küllap on ka teised lugenud seda just nii, käest kätte andes. Mõni kirjutab kindlasti ka ümber. Näiteks Anti Liiv meenutab, kuidas keegi on toonud Tartust koolialmanahhi Kuressaarde ja seda kirjutatakse käsitsi ümber.[9] Jah, aga selles episoodis on almanahh ikkagi juba ilmunud. Pole kuulda, et seda oleks paljundatud samal viisil, nagu mõned aastad hiljem Matti Milius „Marme” ja teisi almanahhe läbi kopeeri ümber lööb.
Ükskõik mis kanaleid pidi, aga – nagu kinnitab ka näiteks Jaak Rähesoo[10] – „Kollast kassi” vähemasti teati (isegi kui ei tuntud) ülikooli kohviku ja Werneri seltskondades juba 1962. aasta sügisel. Näeme, kuidas levi nõrkuse ja vähese trükiarvu teeb ideoloogiliselt survestatud oludes kuhjaga tasa sotsiaalne nõudlus. „Kollane kass” on eesti tolleaegsele noorsoole ühtaegu „Noore Wertheri kannatused” ja „Kuristik rukkis”.
„Võlg”
ilmub 1964. aasta novembrikuu „Loomingus” ja just sellest algab Undi päris tähelend, sest ajakirja tiraaž on almanahhi omast tosin korda suurem. Teet Kallase sõnul on kirjanik Mati Unt 1962. aastal veel peaaegu tundmatu, aga 1965 juba kuulus. Aeg uue imelapse tulekuks on soodne. Kirjanduspõllul domineerivad Hint, Sirge, Krusten, Kuusberg ja teised traditsioonilise laadi viljelejad. Tuglase rahvakirjaniku tiitel on küll ennistatud, aga ta ei kirjuta enam. Proosas puudub niihästi „luulesulatajate” Krossi-Niidu-Kaalepi eelsalk kui ka uue võimsa laine (Rummo, Kaplinski, Ehin, Luik jt) analoog. Proosa reageerib loomuldasa aeglasemalt. Senine suurim üllataja Teet Kallas ise on debüteerinud mõned aastad varem ja Vetemaa „Monumendini” on mõni aasta aega. Muud uut õieti polegi.
Undi esimese ja teise pikema teose vahel on silmatorkav areng, hea toimetaja või mõlemad. Et talle endale on meeldinud oksüümoronid ehk vastandlike mõistete paarid nagu „leebelt revolutsiooniline”, siis tahaks „Hüvasti, kollase kassi” kohta öelda, et see on „traditsiooniliselt noorusvärske”. Kirjutamistehniliselt kõigub esikromaan andeka taidluse ning professionaalse sõnavaldamise piiril, aga tonaalsuse siirust ja ehtsust võiks võrrelda kastepiiskadega kulunud nahksel kroonusinelil. „Võlas” pole naiivsus kadunud, küll aga teisenenud. Ebamäärase tundelisuse kõrvale on tulnud sotsiaalset optimismi (mis on naiivsuse ala- või eriliik).
„Võla” kirjutamistehniline tase on tunduvalt kõrgem ja kogu toonase eesti proosa taustal tähelepandav, samas ka veidi maneerlik, s.t orienteeritud mingile teisele stiilile. Tundub, et Undi kirjanduslik süütus on juba läinud. Seda ei tule üle tähtsustada, sest kogu kultuur põhineb laenamistel ja matkimistel. Käesoleva juhtumi teeb tähelepandavaks ainult üks täiendav seik. J. D. Salingeri „Kuristik rukkis” ilmub Valda Raua tõlkes 1961. aasta „Loomingu Raamatukogus” (nr 32–34). Pole kahtlust, et Unt on seda samal varasügisel lugenud. Samuti pole kahtlust, et see on mõjutanud juba „Kollast kassi”, ehk on koguni olnud selle ärgitajaks. Peategelane Aarne on maailmaparandaja Holden Caulfieldi sugulashing Ropka agulist.
See, et rohkem on harjutud rööpsusi leidma Salingeri teose ja „Võla” vahel, johtub lisaks „Võla” üldisele küpsusele ka vormilistest sarnasustest, jutustamise laadist. Mõlemad autorid edastavad oma peategelase teadvust vahetult ja kogu selle subjektiivsuses. Niihästi Holden kui „Võla” Lauri on opositsioonis ümbritsevaga, põevad kohanemisraskusi, ihalevad headust ja süütust, suuremeelsust ja spontaansust. Kumbki ei armasta ideoloogiaid.
„Ei, ma pole elust tüdinud, mul on lihtsalt kõrini,” pihib Lauri. Millise pubeka rind ei võpata seda lugedes äratundmisrõõmust? Millise ärimehe või karjääridiplomaadi välimuse taga peituva ekshipi süda ei härdu noorusnostalgiast?
Mõlemad noormehed on n-ö teel, üks seigeldes, teine oma autojuhiameti tõttu. Mõlemad puutuvad kokku erinevate inimestega, kelle seas ei puudu kunstikalduvustega isik(ud).
Kogu asjaloo muudab natuke groteskseks abiturient Mati Undi artikkel „Tipa-tapas” nr 4, kus ta Salingeri teost täiesti omaalgatuslikult üsna räigelt maha teeb. Kusjuures Undi enda teosed – ei „Hüvasti, kollane kass” ega „Võlg” – astu hiljem Salingeriga dialoogi ega opositsiooni, ei esine „nõukogude noorkirjaniku vastulöögina”. Seepärast küsigem, kas on võimalik, et Unt satub „Loomingu Raamatukogu” lugedes lihtsalt stressi, kuna on avastanud, et keegi on juba ära kirjutanud midagi niisugust, mis temal endal meeles mõlkunud? Loomepsühholoogiliselt oleks see üsna mõistetav. Või on Unt olnud nii kaval, et kirjutab Salingeri-kriitilise essee „perestrahhovkaks”, nagu toona öeldi, s.t polsterdab end ideoloogiliselt ette? Kui nii, siis läheb see tühja, keegi ei kasuta ta lugu kaitseks „Võla” ründajate vastu.
Retseptsioon
Kuigi „Võlg” ja „Kollane kass” tähistavad küpsuse eri järke, tuleks nende vastuvõttu käsitleda koos, seda enam, et perioodikas ilmunud kirjandust (ega koolialmanahhe) tookord üldjuhul ei arvustatud. Lood ilmuvad ühiste kõvade kaante vahel 1965. aastal. Tõsi, „Võlg” on äratanud tolle aja mõõtkavas tormilist vastukaja kohe pärast esmailmumist „Loomingus”. Arutelu ei toimu Tartu Kirjanike Majas, vaid viiakse üle Vanemuise ringauditooriumisse, sest publikut on palju. 1964. aasta 17. detsembri üritusel on registreerimisraamatus 154 allkirja! Sissejuhatava sõnavõtu teeb Ülo Matjus.
Mitmel pool (näiteks Tartu 1. Keskkoolis) toimuvad järgneval aastal „Võla” üle nn kirjanduslikud kohtud.
Kriitikud reageerivad raamatule hoogsalt. Esmapilgul kummaline, kui palju selles seostub erootikaga. Mõlema teose puhul tundub olevat keskne probleem peategelase „pendeldamine” mitme tüdruku vahel. Ta vahetab partnereid liiga sageli, sest algul on tal üks, pärast teine (sic!). Väidetakse ka, et Unt on oma tegelasega nii identifitseerunud, et sama süüdistust tuleks esitada autorile endale.
Toonast pahupidist maailma tundes võiks oletada, et seksist rääkimine on aseaineks ja maskeeringuks niihästi ühele kui teisele leerile. Establishment jälestas vabaarmastust või üldse kõikvõimalikke erootilise varjundiga suhteid. Autori teatav vabameelsus oleks tähendanud protesti üldisemalt. Kavalad kriitikud viivad asja samuti suguelu peale, kuigi kõik taipavad, et jutt käib (vaimsest) okupatsioonist. Nõnda kujutleda oleks vahest siiski liiast. Malle rasedust ei pea tõlgendama Nõukogude okupatsiooni sümboli või Praha tänavatele veerevate vene tankide mürina eelaimusena. Undi romantiline hoiak on niihästi ealine iseärasus kui ajastutüüpiline nähtus. Mõningase paindlikkuse korral võinuks seda tõlgendada ka võitlusena hea ja veel parema, vanade ja noorte kommunistide vahel.
Ametlik kriitika Unti ülemäära hästi vastu ei võtnud, retseptsioon oli ettevaatlik ja/või nõutu. Jääb mulje, et autor on mõjunud nii andekana, et enamik kriitikuid ei ole pidanud vajalikuks seda isegi välja öelda. Kurioosse seigana Undi toonasest retseptsioonist lisagem Teet Kallase suuline meenutus seoses „Hüvasti, kollase kassiga”: „Nii palju kui uduselt mäletan, olevat selle tiraaž hävitatud kui midagi NSV Liidus lubamatut.”
„Võlast” tehakse stuudios „Eesti Telefilm” 1966. aastal film. Stsenaariumi kirjutab Unt ise. „See oli Valdur Himbek, vana kooli mees ja selline päris arglik ka. Minu igasugu visioone ta sinna ei pannud ja sellest tuli üsna korralik film.”[11]
Ega ometi…?
„Võlaga” seostub seik, mis võib olla (tõenäoselt ongi) täiesti õhust võetud ja kõrvaline, ent intrigeeriv siiski.
Võtame lähtekohaks, et kirjanik kirjutab enamasti ikka endast, kas endaga juhtunust, ise tunnetatust või kujuteldust. Kuidas ta seda kasutab, kas otse või „töödeldult”, see varieerub autoritel ja sama kirjutaja eri loomeetappidel kõvasti. Vahel kujundab kirjanik tegelikke asjaolusid rohkem ümber, vahel vähem, vahel aimavad tuttavad ta tegelaste prototüüpe, vahel on ta loonud peaaegu täiesti uusi kujusid ja nende lugusid. Undi esimese perioodi teostes, eriti „Hüvasti, kollases kassis”, on autobiograafiline alge tugev niihästi meeleolus kui ka sündmuste ja isikute kasutamises. Ka „Võlas” on paljud kõrvaltegelased n-ö elust pärit, me aimame, kust miski on võetud (näiteks kompromissitust varalahkunud sõbrast Arvost aimub Illimar Külvandit jne). Ja kui lähtepunkti otseselt ei aima, siis sobituvad tegelased ja nendega toimuv ikkagi Mati enda toonasesse elumustrisse.
Just sellel foonil panebki „Võla” finaal kukalt kratsima. Mäletatavasti on Lauri hakanud käima Mallega, siis armub aga Reesisse, kes tundub see „päris”. Ent tuleb välja, et Malle on juba rase ja see nullib kõik Lauri unistused.
Salingeril, kes suure tõenäosusega on olnud kirjutamise ajal Undi „teadvuse tagataskus”, pole midagi säärast, sest Holden Caulfield on veel süütu (sic!).
Ütleme otse, seks ei ole – eriti realistlikul kujul – kunagi Undi teema olnud. Raseduse ja isaduse motiive kohtab ta loomingus ainult paaril korral ja üsna lähestikku. Näidendis „Phaeton, päikese poeg” (1966) saab üks tegelane huviga teada, et on kunagi naise viljastanud, ja „Elu võimalikkusest kosmoses” (1967) on paar vastavasisulist repliiki. (Vello küsib: „Ega ometi?”, Ester vastab: „Ei, ei, ära karda.”) Muidugi ei saa välistada: kirjanikule lihtsalt turgatas, et see on hea tegevuslik metafoor, mille abil näidata, kuidas „rüütli ristiretk jäi ära”. Sarved joostakse maha, reaalelu seob enda külge jms. Ainus küsitavus ongi kitsamalt loomepsühholoogiline, miks just sellal? Miks pole seda ega üldse midagi säärast Undi loomingus varem ega hiljem? Pole vihjeid, et Mati ise oleks toona seisnud sarnaste bioloogiliste valikute ees (abort, sundabielu vms). Jääme siin samasugusesse teadmatusse nagu Shakespeare’i sonettide „tõmmu daami” puhul.
„Võla” peategelane on mu kujutluses alati samastunud Arno Liiveri ja tema mängitud Arno Taliga. Kena arukas poiss, kes pidas edaspidi autojuhiametit nagu Lauri, kuigi talle võinuks ennustada teistsugust karjääri. Ka Arno Tali poeedisaatus jäi Lutsul ebamääraseks. Samuti nagu ei leidnud täiel määral tunnustust Lutsu enda tõsisem ja lüürilisem looja-mina. Luts on tulevikus üks Undi põhiautoreid, kelle juurde ta lavavormis ikka pöördub. Kummalised ja nähtamatud on ahelad, mis üht kirjanikku teisega seovad!
Kunstiinimese staatus
Unt saab kuulsaks. Aga mis on toona kirjanikukuulsus? See erineb tänasest mitmeti. Kirjanik pole üksnes kunstimeister, arvamusliider või mõttehiiglane-„süvavennike”, rääkimata meelelahutajast-klounist-müügimehest, vaid midagi enamat. Jah, ta on tribuun, vaimne juht. See staatus ei teki talle kohe. Pärast sõda on enamiku inimeste peas olnud ainult üks mõte – kuidas ellu jääda. Vähegi laiem vabadusiha või rahvuslik püüdlus on Stalini ajal välistatud. Seetõttu ei seostata enne „sula” kunstiinimestega erilisi lootusi. Paljud on Läände põgenenud, mõni on saadetud laagrisse, need, kes paigal, värisevad vangistamishirmus, on vaikima sunnitud, parimal juhul teevad leivatööd (enamasti tõlgivad) varjunime all. Mõne suurkuju parim loomeiga on osalt tühja jooksnud. See-eest tunnevad mõnedki teisejärgulised tegelased oma võimaluse tulnud olevat. Kannuseteenijad ruulivad. Kuna neid avalikult mõnada pole võimalik, siis haritum publik vaikib. Kunsti tegelik mõju ühiskonnas on väike.
„Sulaga” tsensuur natuke lõdveneb – ajakirjanduses mitte, küll aga kunstis. Seal on võimalik nüüdsest midagi öelda, enamasti ridade vahelt, aga siiski. Seda ahmitakse nagu hapnikku ja vastavad ütlejad-isikud muutuvad väga olulisteks kogu sovetiajaks. Nad on poolametlikud vabadusvõitlejad, viimane piir, kuhu saab minna. Kirjanikud jt on toona prominendid, kusagil levilauljate ja spordiässade vahel. Just see ongi põhjustanud kuldsete kuuekümnendate müüdi. Veel enam, see on kasvatanud üldisemat müüti eestlastest kui vaimurahvast, kes peab oma kultuurielu väga tähtsaks.
Võib küsida, miks punavõim seda kõike sallib? Siin tuleb vahet teha mitmel asjal: on ülddemokraatlikud nõudmised, on riiklik-poliitiline aspekt ja lõpuks kitsamalt rahvuskultuuriline agenda. Suurem kodanikuvabadus ja mõningane demokraatia ei ole võimudele suurimaks pinnuks silmas, selle ümber heideldakse ka parteis ja komsomolis. Suurim tabu on Eesti riiklik iseseisvus, millest ei või iitsatadagi. Rahvuslikkus on aga kahe otsaga asi, vähemasti mis puutub kunstikultuuri. Ametlikult on see koguni soositud, sest just sotsialismi ajal peavad rahvuskultuurid õitsele puhkema. Seda Leninist pärit dogmat pole keegi julgenud ametlikult ära muuta ja sellepärast pumbatakse kultuuri suhteliselt palju raha, niihästi üritustesse (näiteks kõiksugu kunstidekaadid) kui ka autoritele. Toetus käib piitsa ja prääniku meetodil, aga manööverdamisruumi siiski on. Suure hulga kroonulikkuse kõrval sünnib nõnda ka rohkelt päriskunsti. (Niimoodi selgitas seda siinkirjutajale Jaak Kangilaski 1970-ndate lõpus Kukus ja on täiesti usutav, et kümme aastat varem selgitas ta seda samamoodi Undile ülikooli vanas kohvikus.)
Unt meenutab oma kuulsaks saamist: „Noh, kindlasti olin ma edev ja kindlasti see mind mingil moel pahasti mõjutas. Samas olin ma maalt ja üksik laps, nii et mingi kriitikameel mul säilis ja päris segaseks ma sellest ei läinud. Eks ta meeldiv olnud muidugi?”[12] Ja sealsamas: „Ega ma oma populaarsusest aru saanud, mis ta tähendas. Pärast „Võlga” läksin segasemaks ja hämaramaks ja siis see populaarsus ka vähenes. „Mõrv hotellis” polnud enam mingi rahvaraamat.”
Esimene abielu
1965. aasta 4. oktoobril registreeritakse Ela Liimeoni ja Mati Undi abielu. Pärnus peetakse lihtsad pulmad. „Eks ülikooli ajal ikka abiellutakse,” on Unt hiljem öelnud iseloomuliku heatahtliku hooletusega.[13] Ilmselt on siin näide sellest, kuidas koos tegutsemine ja mõtlemine lähendab inimesi ka muudmoodi. Ela Liimeon-Unt: „Abiellusime ju eelkõige sellepärast, et me mõtlesime sarnaselt. Olime peres üksikud lapsed. Kindlasti ka see lähendas meid.”[14]
Muide, Unt on avaldanud eelmisel aastal ülikoolilehes (13. XI 1964) loo üliõpilasarmastusest ja -abieludest. Toimetuse tavakohases sissejuhatuses seisab: „Täna avab ajaleht „Tartu Riiklik Ülikool” oma veergudel diskussiooni „Üliõpilasarmastus ja -abielu”, mis on mõeldud igaühele ja kõigile.” Ei peaks üllatama, et oma loos on Unt niihästi üliõpilasarmastuse kui -abielu poolt.
Ela Liimeon-Unt on siinkirjutajale meenutanud: „Kui me neljandal kursusel abiellusime, siis korraldas Mati meie elu nii, et saime väikese köögiga toa kirjanike liidu majas Elva-Peedul. Maju oli kaks, meie elasime nn. õuemajas 2. korrusel. [—] Kõrvaltuba oli samuti üliõpilastele üüritud, seal elasid inglise filoloogia tüdrukud. Ka Peedul läks tuba pika päeva jooksul külmaks, vahel tulime nii hilja, et ei jaksanud enam kütta, pugesime mitme teki alla. Mäletan, et köögis ämbris oli ühel hommikul vesi jääs. Peedul tuli meile ei-tea-kust elama tore hall kass, panime talle nimeks Matilda. Matilda käis meil vahel jaamas rongi vastas. (Kolmas oluline kass Mati elus! Esimene oli lapsepõlves Halla, teine tädi Ida juures Ints ehk Kollane Kass – M. M.) Õues väikeses saunamajas elas mõnda aega Ave Alavainu. Suures majas aga oli kogu 1965/1966 talve Kersti Merilaas. Ta oli meile sel talvel tõesti nagu ema eest, ootas õhtuti, kui pimedas rongilt tulime, pani sooja ahju juurde istuma, keetis head kohvi ja tahtis maast ja ilmast juttu ajada. Tihtipeale luges ette mõne uue luuletuse, mille oli päeval valmis saanud. Need talveõhtud jätsid jälje kogu eluks, minule vähemalt, aga olen kindel, et ka Matile. Headel aegadel luges ta mulle tihti Kersti luuletust „Nüüd õhtu on”, see puudutas kuidagi meid mõlemat. [—] Järgmisel aastal, viimasel kursusel leidsime natuke soojema elamise ja ei pidanud enam iga päev ka rongiga sõitma. See oli Aardlas, Pihlaka 1, eramaja ülemise korruse väikeses toas. Pererahvas oli koloriitne. Peremees Loomet Laja oli nooruses, 1930-tel olnud tuntud karskustegelane, perenaine Hilju oli õpetaja ja juhendas lisaks naisansamblit, keda kutsuti laulma matusetalitustele. Kuna ansambel käis juhendaja juures kodus harjutamas, saatsid meie elu tihti allkorruselt kostvad kurvad lauluhääled.”
Lisame, et Hilju Laja oli 8. keskkooli õppealajuhataja. Kersti Merilaasi ja Undi head suhted kestavad kuni poetessi elu lõpuni. See on laienenud ka Merilaasi järglastele. Liina Sang (Pihlak) on Mati eluaegne sõber ja noore Joel Sanga võtab Unt Tartu ringkondades „oma sappa”, nagu esimene on ise tunnistanud.[15]
Meenutajatest jääb mulje, et Ela ja Mati olid Tartu peal kõndides kena paar, toonaste arusaamade järgi ehk veidi groteskselt eri kasvu, aga muidu armsad, natuke lapselikud noored inimesed. (Kujutlen Matit, ta vist tõesti käis selle sõna kitsamas mõttes. Tundub, et Heinrich Holla kirjelduses Illimar Kooneni käimisest on natuke Mati eneseiroonilist kõrvalpilku. „Ta hakkas peatselt käima ühe .. tüdrukuga, ja käis ja käis väga tõsiselt. .. selle sõna otseses mõttes .. nad tulid .. pidevalt vastu, läksid kinno ja tulid sealt, läksid jalutama, jalutasid, tulid jalutamast. Nad olid ikka liikvel.”[16] Ela meenutab, et nad käisid nädalalõppudel tihti Voorel Mati vanematekodus.
Mati väljendab oma suhteid alati täiega, vähemasti alguses, kuni tüdineb ja ta hajevil pilk muutub ekslevaks.
Nende „laiendatud mesinädalate” aegu on Mati Unt öelnud Ly Seppelile vennalikult: „Kõik on ikka jube jama, kui armastust ei ole!” Unt, kes on alati vajanud armastust, on olnud nii öeldes õnnelik, kuna armastus hetkel on.
[1] Intervjuu Ilmar Pallile ajalehes „KesKus” 29. XI 2004.
[2] E. Tomson, Vihmapiisad nagu aastad. Rmt: Undi-jutud. Koostanud K. Kesküla. [Tartu], 2008, lk 73.
[3] K. Komissarov, Teekond kirjandusest teatrisse. Rmt: Undi-jutud, lk 163.
[4] Vastab Mati Unt. „Teater. Muusika. Kino” 1990, nr 4, lk 5.
[5] J. Kulli, K. Vainküla, A. Viira, Jää hüvasti, kollane kass! „Õhtuleht” 23. VIII 2005.
[6] Intervjuu Ilmar Pallile.
[7] Sealsamas.
[8] E. Tomson, Vihmapiisad nagu aastad, lk 75.
[9] A. Liiv, Sõnavalaja tühirannal. Rmt: Undi-jutud, lk 96.
[10] J. Rähesoo, Kadunud Unti otsimas. Rmt: Undi-jutud, lk 131.
[11] Intervjuu Ilmar Pallile.
[12] Intervjuu Ilmar Pallile.
[13] Sealsamas.
[14] J. Kulli, K. Vainküla, A. Viira, Jää hüvasti, kollane kass!
[15] J. Sang, Oli, ja enam ei ole. „Keel ja Kirjandus” 2009, nr 4, lk 293.
[16] M. Unt, Via regia. LR 1975, nr 9, lk 13.
Lisa kommentaar