24.02. Halb päev. Üritan kirjutada ETAgile teadusprojekti taotlust, kuid iga kord, kui kirjutama hakkan, puhkeb titt nutma. Käes on juba õhtu ja olen kohutavalt väsinud, surmväsinud. Ta tuleb ja roomab mu juurde ning võtab jalast kinni ja nutab, nutab, nutab. Kui ma taotlust ei kirjuta, siis mängib Aleksander rahulikult, vahel isegi teises toas. Aga kohe, kui teadusraha taotlemiseks läheb, on kisa lahti. Tegelikult klammerdub ja nutab ta alati, kui ma teadustööd proovin teha. Töö ja lapsed ei sobi kokku – olen vist sunnitud loobuma see aasta taotlemisest. Aga ma ei loobu, sest veaksin niimoodi alt oma häid kolleege, eeskätt kõnesünteesi töörühma, laiemalt aga kogu Eesti Keele Instituuti. Võidelda ja otsida, leida ja mitte alla anda! Nagu öeldi „Kahes kaptenis”. Alistumine pole minu jaoks, kui nii palju on kaalul.

1.03. Halb päev. Käisin Kauril lasteaias järel – ma käin iga päev lastel lasteaias ja koolis järel –, tegin süüa, Aleksander nuttis. Kaur ei söö mu toitu, ta ütleb, et see on imelik. Mul on ikka taotlus tegemata, aga praegune humanitaarteaduste rahastussüsteem on läbi ja lõhki väär. Lühikeste projektidega ringi kihutamise asemel peaks toimuma rahulik aastakümnetepikkune lugemine, uurimistöö ja mõtisklus. Kahe-kolme aastaga ei tee siin midagi ära, see on kuritegu süvenemise vastu, see praegune on TikTokTeadus! Lapsed lähevad sellest ainult hulluks, sest ajus tekivad valed seosed, organism on pidevalt odava erutuse seisundis. Ja samal ajal on ametnikel ootus, et kirjutaksin 1.1 tippartikleid vähemalt ühe igal aastal. Ma tahan olla päris teadlane, mitte robot! Armastan oma tööd ja austan ning armastan oma kaasat rohkem kui oma hinge ja silmamuna ning olen tema nimel kõigeks valmis.

10.03. Hea päev. Saatsin ETAgi taotluse ära, mu abikaasa hoidis lapsi natuke aega pärastlõunal. Hiljem oli väike romantiline veiniõhtu, lapsed mängisid teises toas ja läksid ise magama, vaatasime kaasaga filmi ja meie ümber tiirutas diskreetselt ainult hoolas Mamibot. Olen nii õnnelik! Mul on elus peaaegu kõik olemas, millest olen unistanud: töö, mida armastan, ja perekond, keda armastan, hubane kodu. ETAgilt küsitud 200 miljonit ei ole väike raha, kuid ka projekt ei ole väike. Kalleid masinaid ei vaja ainult kõvad loodusteadused, vaid ka kõnesüntees. Neli inimest tuleb viia kiiremas korras orbiidile – seda ei saagi odavamalt teha –, kuigi mõned neist on alamõõdulised.

11.03. Natuke halb päev. Joon hommikust peale teeklaasist veini. Mu kolme­teistkümnesel Triinul on jälle haigus, ta ei tõuse voodist ning ainult karjub mu peale, sõimab roppude sõnadega. Ta ei tõmba kardinaid eest ning tuba on pime nagu tähtedeta öö, mis oli mulle endale umbes samas vanuses kõige turvalisem koht kogu maailmas. Liikusin palju ringi talvel, kui läks vara pimedaks; käisin õhtuti jaapani keele tundides ja tee peal ümbritses mind aeglaselt voolava jõe kaldarajal pimedus, mis kaitses teiste inimeste, kõige halva eest. Tahaksin ka Triinule veini anda, et tal parem hakkaks, olen valmis kõigeks, et ta tuju tõsta, kuid tean: ei tohi. Ega varsti on vein otsas ka. Kannatan vaikselt laulu jorisedes sõimu, abikaasa on tööl ning kirjutab monograafiat.

29.03. Väga halb päev. EKI vaatas mu taotluse läbi ja otsustas seda ETAgile mitte edastada. Nad kirjutasid, et see projekt on utoopiline ning mul pole publitseeritud ühtegi arvestatavat teadusartiklit. Vastasin, et Aleksandria raamatukogu projekt oli ka omal ajal utoopiline, kuid ometi toetasid Ptolemaiosed seda ning meil on tänu sellele palju rohkem sõnu. Praegusel ajal juhivad teadus­asutusi aga väikesed ametnikuhinged, kes ei mõista kultuuri ja inimmõtte suurt masina­värki. Aleksander ja Kaur nutsid täna kodus vaheldumisi ning ei rääkinud kellegagi sõnagi. Nad nutavad, sest nad on katki ja ei oska kasutada sõnu. Kaur oskab rääkida ainult tänu sellele, et mina ja teised oleme teda õpetanud, me oleme talle andnud sõnad ning ta reprodutseerib neid, ainult mõnikord on kusagil mingi viga sees. Nad ei saa teha mitte millestki sõnu ja mul on hirm, et mina ka ei saa.

12.04. Väga hea päev. Täna Helistas mulle Dmitri Rogozin, kes on Vene kosmose­agentuuri Roskosmos juht – seesama Dmitri Rogozin, kes ähvardas Ukraina sõja alguses 2022. aasta märtsis kukutada kättemaksuks rahvusvahelise kosmosejaama Ameerika Ühendriikide või Euroopa territooriumile. Dmitri Olegovitš oli lugenud mu internetis publitseeritud teadusartiklit, kus sõnastasin 21. sajandi kõnesünteesi suure küsimuse ning visandasin ka eksperimendi avakosmoses, mis annab sellele ammendava vastuse, ning mu kirjutis oli avaldanud talle sügavat muljet. Lisaks oli ta näinud mu Facebooki-postitust, kus rääkisin, kuidas EKI ja ETAg diskrimineerivad humanitaarteadlasi. Dmitri Olegovitš teatas, et Roskosmose juhtkond on otsustanud ulatada mulle täiesti tasuta abikäe: teeme ära! Ta lisas, et Roskosmos plaanivat ka nimemuutust, peatselt hakkavat agentuur sõjalise erioperatsiooni auks kandma nime ­RoZkosmos. Keeleliselt on see Z seal muidugi täiesti absurdne, kuid ma ei hakanud talle seda ütlema, vaid käisin suuliselt üle projekti põhipunktid. Mõned aastad tagasi tekkis mul kõnesünteesi kallal töötades põhimõtteline küsimus, et kui mu töörühm õpetab – lihtsustatult väljendudes – masinat kõva häälega ette lugema, nii et see kõlaks võimalikult inimlikult, siis kuidas me saame olla kindlad, et me ise ei ole masinad, kes kõva häälega loevad ja räägivad. Ühesõnaga, võib-olla on need masinad juba olemas ning nendeks on biorobotid, keda nimetatakse inimesteks. Dmitri Olegovitš läks sellest jutust elevile ja kinnitas, et ka 1986. aastal likvideerisid Tšornobõli tuumakatastroofi tagajärgi biorobotid. Ütlesin, et see pole kõnesünteesi seisukohalt tähtis, mäletan seda aega küll, siis käskis ema mul väljas käies koolimütsi kanda, sest lõuna poolt tulevad vihmad võisid olla radioaktiivsed, ja jätkasin. Et välja selgitada, kas inimesed on biorobotid või mitte, on vaja viia nad ilma kaitsevarustuseta avakosmosesse ja käskida neil seal rääkida – teatavasti on kosmilised kiired bioroboteile ohtlikud ning nad lõpetavad neis tingimustes kõnelemise kohe, seejärel tõmmata nad pika nööriga laeva tagasi. Rogozin vastas, et käkitegu. Teatasin veel, et eksperimendi jaoks olen valinud välja neli katseeksemplari, kelleks on mu oma kolm last ja armuke, sest mul on nende puhul suurimad kahtlused, et tegu on robotitega, sest nad on nagu natuke katki. Võib-olla sellepärast, et nad on ainsad, keda ma päriselt armastan. Dmitri Olegovitš kuulas tähelepanelikult mu juttu ning kinnitas soovi aidata, siis lõime telefonitsi käed ja leppisime kokku, et 22. aprillil toimub katsealuste üleandmine Narvas ning sealt edasi paari päeva jooksul juba start elliptilisele orbiidile, mille apogee on piisavalt kõrgel tugeva kosmilise kiirguse tsoonis, kus katseeksemplarid ilmaruumi heidetakse.

12.04.–22.04. Head päevad. Olen elevil, joon iga päev paar pudelit veini kultuurselt söögi kõrvale, et ähmastada oma süsteeme. Biorobotid võivad olla programmeeritud üksteist ohu eest kaitsma ning kui ka mina olen robot, võib mu tahtele mittealluv programm ohustada eksperimenti.

22.04. Hea päev. Pakkisin auto lapsi ja puhkusebutafooriat täis, sest lubasin nendega Narva-Jõesuu spaasse minna. Triin karjub ja tal on pisarad silmis, ilmselt jälle haige, igatahes Stuudiumisse kirjutasin, et on haige. See närib mu hinge, kuid olen harjunud, et mu hinge näritakse, olen harjunud, et mu süda on murtud, see on saanud mu olemise pärisosaks. Armukesele lubasin romantilist nädalalõppu Narvas, kus saame olla täiesti incognito, ja palju seksi – kohtumine kaldapromenaadil lõvide juures. Üleandmine pidi toimuma Narva jõe sillal piiritsoonis, Dmitri Olegovitš oli kõik ära organiseerinud, õigete inimestega rääkinud, asjad kokku leppinud. Lapsed jätsin piiripunkti parklas autosse telefonimänge mängima, öeldes, et võtan meile toa, ise läksin lõvide juurde ja jalutasin armukesega tagasi parklasse. Siis lasti meid Eesti poolel kiiresti läbi sillale, lastele kuulutasin, et siit saabki spaasse, armukesele aga, et meie nädala­lõpp läheb kohe veel palju romantilisemaks ja seksi on veel rohkem. Dmitri oli meil vastas, katsealused eskorditi kaitsevärvi veokitesse ning konvoi võttis suuna otse Plesetski kosmodroomile, nad pidid kihutama sinna ilma ühegi vahepeatuseta.

24.04. Halb päev. Dmitri helistas, nutan lohutamatult. Ta ütles, et nende rakett oli kaduma läinud. Ütles, et alates Ukraina sõja algusest lähevad neil kõik raketid kaduma, kuigi riigimeedia seda ei teata. Venemaale kehtestati toona iga­sugused lennukeelud ning sellest ajast peale peab Roskosmos kasutama akosmost, kui kogu ülejäänud maailm käib lihtsalt kosmoses. Kosmos tähistab kreeka keeles korda, akosmos aga korratust ning seal on võimatu navigeerida. Sellepärast ei tea akosmoses kunagi, kus sa oled või kuhu lähed. Karjusin talle telefonis, et miks ta mulle seda varem ei öelnud, miks ei muuda nad oma agentuuri nime RoZakosmoseks, et inimesed teaksid! Dmitri ehmatas ära ja hakkas vabandama – RoZakosmos olla jutuks tulnud küll, kuid see kõlas nagu mõni lillakasroosa geiroopa organisatsioon, mitte mehine Vene agentuur; niisiis loobusid nad sellest. Halisesin viimases hädas, et sellist sõna nagu akosmos ei ole üldse olemaski ja sellist paika seega samuti mitte. Dmitri hääl kõlas nüüd kalgilt – selle sõna saab moodustada privatiivse a-ga, mis on lihtsalt olemasoleva sõna eitus, kosmose olemasolus saab veenduda, vaadates mis tahes leksikoni, ja kõike saab eitada: on rakett, enam ei ole raketti, on inimesed, enam ei ole inimesi. Siis nägin äkki läbi pisaraloori, et mu kõrval voodiserval istub majesteetlikult mu abikaasa, tõmbusin kössi, tõmbusin endasse, värisesin pingest, hirmust ja kurbusest. Kadunud olid mulle kõige kallimad inimesed maailmas, arvatavasti igaveseks. Aga pole viga, me võime saada abi­kaasaga veel lapsi, palju lapsi, ja armastus on piiritu nagu kosmos.