Jürgen Rooste: „Libahundilaul. Sööma-, looma- ja löömaaeg”.
Näo Kirik, 2024. 136 lk.

Jürgen Rooste hoog ei rauge luulet tuleb nagu vulkaanist laavat ja sellel on jõudu ta on ikka ulgunud nagu libahunt kuigi tekib küsimus et kas tal on üldse need hetked mil ta nahka vahetab ta on igal hingetõmbel luuletaja kui Jürgen Rooste kirjanikupalga sai kolmeks aastaks mõtlesin et talle võiks anda eluaegse no selle palga ikka ta kuidagi elab oma luulet ei saa öelda et luule elaks oma elu ja ma ei seisa ta kõrval ega aja näpuga järge kas ta räägib alati õigust ja midagi välja ei mõtle kuigi ikka tahaks teada kas ta päriselt visati sünnitusmajast välja lk 93 küllap see nii oli luuletuses leidub ka hõbedane vihje tema tütre nimele aga nii või naa elab Jürgen luule sees kui ka vahepeal peab teisi ameteid õpetaja või ajakirjanik kas ta sellise tootlikkuse juures vajub vahel ka ära kas ta läheb vahel ka roostesse ei tundub et Jürgen on üsna rooste­vaba ei tal ka vana arm roosteta tundub et ta kannab kõiki vanu arme endaga kaasas on need siis armud või armid ma ei tea kuidas need uued sinna sisse mahuvad ilmselt vaid hinge suurenemise abil kui ta hinge laiali laotab on see üsna lai sest ka peenikesteks ribadeks rebitud nii et selle sisse saab terve Eesti kätkeda Jürgeni üks hiljutisemaid raamatuid Signaal surnud tähelt on alapealkirjaga Meeleheite laulude kolmas ja viimane osa kas sellega on teada antud et Jürgenil meeleheide otsa sai jah vist ikka toimub aastatega mingi rahunemine ka mässajad ei viitsi enam nii meeleheitel olla niipalju märatseda muutuvad mõtlikumaks – ma ei ole enam nii hull nii häbematult spontaanne ei heida rõivid endalt luuleõhtul lk 106 see on küll tõlge Esa Hirvose luuletusest aga jääb mulje et Jürgen selle teksti oma luuleraamatusse lisamisega ikkagi deklareerib sedasama

mulle meenub kui astusin kirjanike liitu siis me ikka laulsime aastakoosolekul ebasobival ajal musta lipu valguses et paari minuti vältel sõnavõtte segada algul koos Liisi Ojamaaga siis lisandus Jürgen vahel on pisut kahju et me enam seda ei tee aga no ei tundu enam vajalik või ei ole ilma Liisita sellel enam mõtet või ei tule meelde sest koosolekud on läinud huvitavamaks ehk me ise leplikumaks ja käesolevas raamatus Jürgen avaldab et olla eestlane tähendab asetada latt ülalepoole muru lk 96 see on juba väga positiivne programm kui eestlane ei ole enam murust madalam küll üle muru tahtsin siis ta kombel vaadata võiks parafraseerida klassikuid aga üldiselt on mul tunne et Jürgen vaatab muru tasandil taevale ülevalt alla ma ei suuda seda endale silmi ette visandada aga on tunne et nii see peab olema ja et Jürgeni luulekogu nimeks on saanud Libahundilaul see pidi ka kord juhtuma Jürgen on ikkagi libahunt vahel asotsiaalne ja enesekeskne vahel liigagi sotsiaalne see sotsiaalne närv lööb tal ikka välja kui isiklikult ja sügavalt ta ka elule ei vaata raud on tal alati kuum ja kuum raud loogiliselt ei saagi vist rooste minna ma ei tea mind füüsika ei huvitanud koolis eriti palju aga milleks on vaja füüsikat teada kui inerts saab ilma selletagi hakkama kas me teame ta olemasolust või mitte luulele seevastu on hea kui ta saab raamatuks ja teistele teatavaks ja vahva et ka laule raamatusse pannakse neid Libahundilaule mis Siim Aimla lavalise kooriteose jaoks tehtud ja raamatule nime andnud võib ka tõlketööks nimetada see on Kitzbergi tõlkimine luule­keelde pole igapäevane et Jürgen luuletab riimis jah esimese hooga see ehmatab kui Jürgen hakkab riimis luuletama tundub et see ei ole päris see mida temalt ootaks aga miks mitte kui sõnad pääsevad mängima mind väga rõõmustavad read – kuradi pärade lontrus süldiks nüüd keedet on viimane kont sus lk 114 riim ei ole lihtsalt riim siin on loitsu vägi taga aga näen ka selliseid hullumeelseid riime mis mu rinna eriti rõõmsaks teevad nt põimit koledaks robotiks ja südames ikka too tiks lk 80 võinuksin ju ise selle riimi välja mõelda ja kui kaunilt kõlab – silm kaeb kumerkaarte perra süttinud on tuli verra lk 70 või siis – miks mõnel on loomana lõõma­silmad lk 67 Libahundilaulu alapealkirja sobiks veel ka lõõma- ja koomaaeg aga seal on sööma- looma- ja löömaaeg kas lihtsalt kena sõnamäng rõõmustamaks kuulmekilesid sest kui seda häälepaeltest läbi lasta siis tõesti toob eesti keele ilu esile ja neid sõnu on hea laulda pane kas või poplaulu sisse jah tsääss kannatab kõiki sõnu ja eriti Siim Aimla teab suurepäraselt kuidas Jürgeni ka ilma riimita luuletusi lauluks teha aga poplaulude jaoks on umbes viissada sõna joomalaulude jaoks vist ka rohkem ei ole sest suures joobe­seisundis väga keerulised häälikuühendid välja ei tule aga oot see on väga sümpaatne et sööma looma ja lööma kõrvale ei ole jooma mahtunud aga võimalik et joomise osa läheb loomateema alla sest kaunis eesti keeles öeldakse et joob nagu loom aga siit raamatust leiab pigem joomatüdimuse luule­tusi seevastu söök teeb rinna rõõmsaks

söömaga seoses meenub kohe toit mida me Jürgeniga koos oleme söönud ja sellele oodi lugenud see toit on hägis ja Robert Burnsi ood hägisele mida me mõlemad oleme tseremoniaalsel moel ette lugenud ja Liba­hundi­laul algabki kohe burnsilikult ja seda burnsilikkust on Jürge­nis omajagu kui ka vorm pigem teine kindlasti on temas ka Bukowskit ja Ginsbergi ja keda kõike veel Tom Waitsi näiteks aga poplaule disko­hitte ja eriti eurolaule peaks aeg-ajalt Jürgen Rooste sõnadele tegema peab ikka Eesti looma Euroopasse lahti laskma sest olla eestlane on midagi enamat kui lihtsalt olla inimene lk 95 aga libahunt ongi tõeline Eesti rahvusloom selline muutumisvõimeline nagu Eesti sportlased näiteks talvine kahevõistleja kes on Ilves on ka sellised

libahunt hüppab trampliinist alla sada meetrit siis tõmbab hundinaha ehk selle salapärase voolujoonelise kombinesooni seljast ja muutub murdmaasuusatajaks rääkimata kümnevõistlejatest mis on veel eestlaslikum kui vahetada kahe päeva jooksul üheksa korda nahka Jürgen ka võib oma luuletustes olla väga erinevates rollides isegi kuulitõukaja ta tõukab hõbekuuli rauda teeb kõik selleks et peasoerdid maha lasta et miljonid tavalised inimesed ei peaks enam miljardeid väikseid tavalisi kuule tavaliste inimeste pihta laskma Jürgen ei unusta hetkeski et kuskil ligidal käib sõda kogu aeg on mingi löömaaeg kui ka seda uudistes ei näe mis aitab manamine ja sõimamine sõja vastu ütlevad paljud aga küll näete et sõda ühel päeval lõpeb ja oma osa on sellel ka Jürgen Rooste luulel kes saab siis vastupidist väita kui Jürgeni luule on raamatuks dokumenteeritud ja signeeritud ja samamoodi rahuleping sajad suured ja soojad rahulepingud ma usun et Jürgeni luuleread aitavad sõda maha karjuda relvad üksi seda ei suuda aga ka vastupidi avastasin et soerd ja sõjard on nii sarnased sõnad hoopis sarnasemad kui soerd ja soend ja libahunt on ju positiivne tegelane tõsi temast saaks küll õuduslugusid kirjutada kuidas ta kõik maha murrab aga tegelikult on ta ju vabaduse loodusläheduse ise­päisuse sümbol

hõbekuulid ei ole liba­huntide jaoks mõeldud libahuntidele peab andma leiba väitse otsast aga libahundi­raamatu põhjal ma annaks pirni Jürgen ütleb jah mulle maitsevad pirnid lk 35 ja ütleb seda kuidagi vabandavalt justkui üldsus avaldaks survet et tegelikult peab sööma seda leiba sealt väitse otsast või peab hunt ikkagi sööma liha või vähemalt viinerit aga ka viinerid oma mittelihalikkusega saavad lauliku poolt ülistatud – loomast kes on püha tuleb ära pruukida ka viimased jäägid lk 23 ja kui lisada veel luuletus ma pihin pelmeenidele lk 16 ja ausa banaani ebaaus ostmine lk 19–18 siis ma ütleks et sööma­osa on selles raamatus kõige silmapaistvam võib-olla sellepärast et olen ise söömasõber ja ka Ilmari pühasid krõbedaid viineri­pirukaid söönud ja neid ridu kirjutan natuke tühjema kõhuga aga luule lugemisel on kontekst oluline aga kuigi mulle maitsevad õunad rohkem kui pirnid ikkagi on eelpoolmainit pirnirida ja üle­jäänud 31 rida luuletusest nimega 32 rida luulet üksilduse ülistuseks mu lemmik sellest raamatust mul on hea meel et Jürgenil on või on välja mõeldud Nokia 3310 mis või kes ei luba teisi inimesi tülitada ja see teeb üksilduse rõõmsaks oled küll üksi aga sa oled teinud korraga nii paljudele inimestele midagi head sa oled lihtsalt suutnud jätta teised tülitamata

aga tore et Nokia 3310 ei otsusta Jürgeni luuletuste saatuse üle ei ütle et ära tülita teisi enda luuletustega kuigi neid ilmub silma­torkavalt palju aga siiski mitte silmariivavalt ehk on tehniline kavalus mitte kasutada komasid sest luuletused võiksid komipidi kuhugi kanalisse takerduda ja et Jürgenile komad ei meeldi ei pannud ma neid ka oma arvustusse ja nüüd lähen lõpetuseks raamatu algusse tagasi mis on samas lõpp sest algab sõnadega kaks kurba laulu kõige lõpuks kõigi lõbuks lk 138 aga see lk 138 ongi raamatu alguses ja numbrid jätkavad vähenemist nii et lõppu ehk esimesele leheküljele jõudes peaks hakkama uuesti tagant ette lugema et saada õige järjestus kätte äkki ühtepidi lugedes näitab hundinahk ühte aga teistpidi lugedes teist külge on ju tore et õnnelik lõpp on juba alguses teada samas võiks see olla ka õnnelik algus mis on lõpus ja võib-olla see ongi nõks et panna lugeja pendeldama algusest lõpuni ja lõpust alguseni nagu igiliikuri aga Jürgen ise lk 125 ütleb alati tuleb uus algus isegi jubedad sõjad ei kesta igavesti ja tore et ta nii ütleb jääb lootus et löömaajale ei järgne koomaaeg selle nimel soend ikka murdku sest mõni soerd on ometigi koomaaja välja teeninud