*

Lõpp.
See julm ja määrav sõna 
lõikas läbi elusoone, 
nööris kinni hinge.
Polnud tagasiteed, polnud edasiteed. 
Vaid tihniksein. 
Hakkasin rabelema.
Tõmbasin käed-jalad kriimule, 
püüdsin kuidagi pääseda. 
Humala väädina küünitasin 
veel korraks su poole, 
heitsin pilgu tagasi. 
Nägin su selga.
Sirutasin siis endagi selja sirgeks. 
Kuskil peab olema ots. 
Mul on vaja see ots üles leida.
Lõppude lõpuks. 


*

Ühtäkki said meie asjadest 
sinu ja minu asjad.
Keraamika jätsin pappkasti, 
viisin pööningule konkusse, 
ootama ei tea mis aegu. 
Lapsepõlvetoa kapp sai riideid täis.
Orhidee oli tagasi isakodus 
oma endises kohas.
Kõik oli niigi kõigile selge.
Keegi ei seganud mulle suhkruvett.
Peavalu vastu võtsin tableti.
Südameasjadega polnud enam 
midagi peale hakata. 


*

Sa võid pettuda inimeses.
Aga ära pettu armastuses.
Sest hetkiti on kuulda elu enda sosin,
nagu lehtede vaikne sahin tuule käes. 
Võid endalegi ootamatult heameelest punastada,
sisse hingata jasmiiniõite valget lootust, 
ära oodata klaasja kuldreneti maitse, 
näha lõkke loitsuleeki 
ja tuhandeid, tuhandeid sädemeid 
pimeöös.


*

Ma ei osanud end armastada. 
Arvasin, et armastus 
tuleb väljastpoolt, 
voogab kellestki teisest minusse
ja et mina annan armastust seest välja 
kellessegi teisesse, 
et nii on rahu ja tasakaal.
Jätsin enda unarusse, 
pöörasin eneseusu enesekindluseks 
ega tahtnud sest kantsist enam välja tulla. 
Kui lõpuks tahtmise asemel 
vajaduse ära tundsin,
märkasin kindluse väikesest aknast
puhtehahetust.
Nagu oleks soopihl oma puna 
taevale kinkinud, 
ja osa mullegi.
Püüdsin valgust.
Eneseusk tuli tagasi.
Ja tunne, et alustada tuleb iseendast. 
Armastus iseenda vastu
on läte, kust saab 
alati ammutada armastust 
ka ligimese vastu.