Tänavu ilmus Dag Solstadi (16. VII 1941 – 14. III 2025) viimane raamat. Tema postuumselt ilmunud romaani kõnekas pealkiri on „Lõpuks ometi! Õnn! Ja minu katsed aja rüüstamistööd välja kannatada aastal 2022” („Endelig! Lykken – Og mitt forsøk, i 2022, på å utholde smerten ved tidens herjinger”).

Dag Solstad ei ole Eestis tundmatu autor – Sigrid Tooming on vahendanud eesti keelde kogunisti viis tema romaani. Solstadi tõmmet omapäraste pealkirjade poole näeme juba esimeses eestindatud romaanis „Üheteistkümnes romaan, kaheksa­teistkümnes raamat” (1992, eesti k 1996), mis just seda Solstadi jaoks oligi. Selles raamatus tutvume Bjørn Hanseniga, kes ei näe oma eksistentsiaalse ängiga hakkamasaamiseks muud võimalust, kui lavastada omaenda aheldamine ratastooli. Selleks läheb muu hulgas vaja Leedu arsti abi, ning Eestist vaadates pakub huvi, milline on norralasest tegelase pilk Baltimaadele 1992. aastal. Bjørn Hanseni edasise eluga tutvume raamatus „17. romaan” (2009, eesti k 2011), mis on seni ka tema kõige hiljutisem eesti keeles ilmunud teos.

Nende kahe raamatu vahele mahtusid veel „Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused” (2006, eesti k 2009), mis koosnebki üksnes kirjutamata romaani joonealustest märkustest; eksistentsiaalne ja kohati naljakas raamatukoguhoidjaromaan „T. Singer” (1999, eesti k 2010), ning lõpuks Solstadi üks tuntuimaid teoseid „Ujedus ja väärikus” (1994, eesti k 2010), kus gümnaasiumi­õpetajal Elias Ruklal ei õnnestu vihmavarju lahti teha, mis ühtlasi tähendab, et tema elu ja suhted on lõplikult vussi keeratud. Terve romaani ülesehitamine ühe näiliselt tühise juhtumi ümber on Solstadile omane, nagu ka keeruliste põimlausetega rikastatud mõttekäigud. Solstadi pidevad kordused ja nende seos tegelaste hingeeluga tekitavad seose Jon Fossega, ent tema rütm ja tonaalsus on radikaalselt teistsugune kui Fossel. Või äkki on lihtsalt tema tegelased hoopis teistsugused?

Dag Solstad debüteeris 1965. aastal modernistliku novellikoguga „Spiraalid” („Spiraler”) ja avaldas esimese romaani „Paatina! Roheline!” („Irr! Grønt!”) 1969, ent noore Solstadi suhtumine modernismi oli üsna kriitiline. Norra kirjandusloos tsiteeritakse endiselt tema manifestilaadset teksti „Me ei taha anda kohvikannule tiibu”: rohkem ausust ja lihtsust, vähem sümboleid!

Ja tõepoolest, tema teosed on kergesti loetavad. Jutustus imeb meid sisse, tantsime autori ja tegelastega koos. Samas on lood mitmekihilised ja intertekstuaalsed, näiteks astub ta korduvalt dialoogi Ibseniga. Solstadi tegelastel on sageli oluline suhe nii norra kirjandusloo kui ka maailmakirjandusega. Eespool mainitud Bjørn Hanseni triloogia tragöödia saab alguse kooliteatri ebaõnnestumisega Ibseni „Metspardi” lavastamisel – gümnaasiumiõpetaja Elias Rukla frustratsioon muudkui kasvab, kuna õpilased ei soovi ega suuda Ibsenit tõlgendada.

Dag Solstad oli kommunist. Selle mõistmiseks tuleb kasuks natuke ajaloolist konteksti: Teise maailmasõja ajal mängisid kommunistid olulist rolli natsiokupatsiooni­vastases liikumises. Sõja järel jagunesid Norra kommunistid üsna kiiresti kaheks: nõukogudemeelseteks (NKP) ja hiinameelseteks (AKP). Sovjetisõbralikud jäid nii ühiskonnas kui ka kirjanduses suhteliselt marginaalseks nähtuseks, ent maoistlikust AKP-st sai 1970. aastatel norra kirjandusmaastiku raskuskese. Sinna kuulus suuresti ajakirjast Profil võrsunud ja norra kirjanduse suurkujudest kubisev seltskond (nt Jan Erik Vold, Paal-Helge Haugen, Espen Haavardsholm jpt), ning see kujundas ka Solstadi kirjandusliku teekonna kulgu.

AKP domineerivat perioodi kirjanduselus on ka Solstad ise käsitlenud romaanis „Gümnaasiumiõpetaja Pederseni jutustus suurest poliitilisest ärkamisest, mis on meie maad kummitanud” („Gymnaslærer Pedersens beretning om den store politiske vekkelse som har hjemsøkt vårt land”, 1982). Hiljem populaarseks filmiks saanud teoses vaatab autor juba iroonilise distanstiga eelmise kümnendi kommunismivaimustust. Lahti ta sellest siiski ei ütle.

Tema eluaegne kommunismilembus ei olnud kõigile meeltmööda. Harva vaieldi tema teoste kirjandusliku väärtuse üle – selles osas valitses märkimisväärne konsensus –, ent näiteks politoloogiaprofessor Bernt Hagtvet esitas korduvalt Solstadile ja tema austajatele avaliku väljakutse: kuidas on andekal autoril võimalik nii naiivselt ja ühemõtteliselt kaitsta sedasama ideoloogiat, mille tagajärgi kirjeldab „Kommunismi must raamat”? Solstad ise ei vastanud sellele ning debatt ei viinud kunagi kuhugi.

Jon Fosse kõrval oli Dag Solstad Norra suur Nobeli lootus. Seda auhinda Solstad ei saanud, aga Solstadi poliitilisus seob teda teise nobelistist suurkuju Knut Hamsuniga, kes teatavasti kirjutas sõja viimasel hetkel kiidukõne Hitlerile – ühesõnaga: „kirjanduslik geenius, poliitiline idioot”.

Sellest kõigest hoolimata jätab Dag Solstadi lahkumine suure tühimiku ja Norra tunneb temast juba puudust. Oma kohevate valgete juuste ja prillidega oli ta kergesti parodeeritav kirjanik, kes tihti jonnis ajakirjanikega, kõneledes nendega ekspressiivses pudikeeles, kuid kirjutas nagu jumal. Lihtne inimene Sandefjordist, fotograafilise mäluga neurootik ja jalgpalli­fänn, kes elu lõpus üllatas muu hulgas meisterliku raamatuga Norra traavi­spordi ajaloost.

Solstadi on nimetatud modernistlikuks, sotsrealistlikuks, ja tema mitte just tundmatu jaapani tõlkija Haruki Murakami poolt ka „kuidagi sürrealistlikuks” autoriks. Üks Solstadi suuremaid tugevusi oli võime ennast pidevalt uuendada. Kui mingi stiil ja omapära oli välja kujunenud, oskas ta alati edasi liikuda ja lugejat üllatada. Nii ka tema postuumselt ilmunud ja tugevate autobiograafiliste sugemetega romaanis. Järelehüüded autorile ei jäänud viimaseks sõnaks, järgnes kirjaniku viimane silmapaistev kirjanduslik etteaste, „Lõpuks ometi! Õnn!”. Hetk hämmeldunud vaikust. Ja võimas aplaus.