Maailma ärvõtja sõit´ verivahtsõ massinaga
jõulupuulpääväl kerikulõ,
kullõss´ tähtsäle jumalateenistüst,
lei hoolõga risti ette
ja sai patriargilt sõapedämisele
kõrrastidsõ õnnistusõ.

Kerikust kipass´ maailma ärvõtja verivahtsõ massinaga
tagasi umma vägeväle palatile
süämerahuga pühädesüüki süümä.
Tiä um joba kauga kimmäss ollu,
et jummal um tiä maailma üle keisriss kergütänü.

Maailma ärvõtja ei tiiä,
et ei Jummal tedä hindäle tüüriistass valinu olõ.
Jumalat ei inämb ütestki tiä riigi kerikust lövvä,
ei mitmõlt puult muialtki maamuna päält.
Jumala asõmõlõ sääl ammu vanasarvik um astunu.

Ei taipa maailma ärvõtja,
et vanasarvik mudsu tiä pääst vällä um pühkünü.
Sarvik timäst hindäle tennü um
poolõ toobiga suladsõ,
kiä Jumala käetüüd sõkõstõ häötäss.

Aga koskil kavvõn Tsirgutii pääl
vast sõsski olõman um
sääne korgõmb vägi,
kiä ütskõrd tulõ vanasarvikut tagasi põrgulõ saatma
nink maailma ärvõtjat virgastõ sinnäsamma.

Või-olla tuu korgõmb vägi soss
säält Tsirgutii päält
inemiisi oppama nakkass,
kuiss mõskõ kõik kotussõ
maailma ärvõtja tettüist jälehüisist
puhtass ja tervess ja hääss.