*

Lumi tuiskab. 
Ego sureb ristil iga päev nagu kellaseier. 
Vahel kivi hingab pisaraid, siis jälle tantsus
sulanduvad südamed ühte lööki, teadvus valguseks.
Õhtu tikib hinge vaikuse. 
Ahh, töö püüab inimese kukkumissurmast, 
paneb nurka istuma. 


*

Unetus 
käib peale nagu uni.
Suletud 
on uni hommikuni. 
Unes ju 
on suvepäeva sumin. 
Sulitu
öö valge on kui lumi,
tuletan 
sind, uni, hommikuni. 


*

Hommikul piiratakse mind sisse. 
Ei, valvatakse. 
Kaks kivist sammast istuvad kui pagunid
mu kummagi õla najal, kaks tiigrit või pigem lõvi. 
Nad lasevad nurru nagu Babüloni rippaiad,
on pilgu kinnistanud minu meelde. 
Ma olen tõde, olen tee, ma olen uks, Ištari värav.
Ei, ma olen tee, ma olen uks, ma olen värav
konservipaki juurde. 
Alandlikult laskun põlvili, 
poolalasti ma toidan teid, 
oh, kuninglikud loomad. 


*

Nad on suured ja võimsad. 
Metsik hobusekari auramas öös. 
Oma koonudega nuhutavad ja müksavad mind: „Tõuse, tõuse!”
Mina laagriplatsil ühes nendega. 
Lõke on kustunud, aga omadega on hää. Turvaline. 
Paotan silmi. Kaks silmapaari sätendavad hämaras,
mind uurivad. Topaas või krüsopraas?
Nurrumine ei lakka. 
Ohh, hea küll! 
Tõusen püsti ja pigistan einepakist
liha taldrikule. 
Kari eelajaloolisi loomi kappab mu kannul 
ja asub ahnelt mugima. 


*

Ühes helvestega keerlesin vaikusesse. 
Lumi katab pehmusega kõik,
vaikus on kui lumi, lumevaikus. 
Külmaga taheneb selgus. 
Selge mõte on karge kui talvine mets. 
Õrnalt silitasin reit, ent jätsin. 
Mu käsi oli jahe, aken jäine. 
Sind aga katab uni, mu väike. 
Ja tekid. Üks ilu pärast, teine sooja, 
kolmas armastusest. 
Nüüd istun rätsepaistes ja loen. 
Ridadel kangastuvad mustrid, 
otsekui lumekristallid, kordumatud.
Valgus kiirgab ekraanilt ja tuba on soe. 
Hommik toob kuuma kummelitee, 
tuppa jääkirmest sädelevad halud,
õuevaate lumelillelise.