Luulebakhanaal

Ma jälle sõidan bussis Pärnust Tallinna
ja luuletustki kirjutan, mis teha muud!
See paistab juba igapäevamallina,
et annan ühtevalu muusadele suud.

Ning Pegasus, too hakkab lausa trallima, 
et pealuus löövad riimikurikad laptuud.
Kas suudavad need värsid kord kristallina
ka ehtida mu loomingulist elupuud?

Buss korraks urrab, lisab veidi gaasi, 
kuu akna taga võtab jalad kõhu alt 
ja mina satun sõnadest ekstaasi.

Read kuumalt kukuvad mu rüperaali
täis epiteete, naeratavad võluvalt.
Kuu, buss ja mina peame bakhanaali.


Nukker nokturn

Mees istub köögis. Kell on kolm. On äratus.
Ta kubemes on kurblik paaž, eesnäärmepõletik.
Ja taevakarussell on tähesäratu,
vaid kumab saabli kamuflaaž – kuu, kõver jõledik.

Mees kondab, nägu plass. Tass aurab, kohv on kuum.
Kuu veritseb kui bolševik, kuul keda tabanud.
Näol valulik grimass, ta istub. Aeg ja ruum
siin seiskunud. Karm olevik on jalust rabanud.