Piret Eesmaa: „Hiirekõrvul”.
Hapax legomenon, 2025. 152 lk.

Kerttu Kirjanen: „HAAV(atav)”.
Hea Lugu, 2025. 75 lk.

Ursula K. Le Guini järgi alluvad naised tihti kirjutamata reeglile luua tekste nii, nagu nad ei teaks midagi puberteedist, menstruatsioonist, rasedusest, sünnitusest, imetamisest ega menopausist, vaid ainult sellest, millest keskmine meeslugeja viitsib lugeda. Nagu nad ei teaks midagi kodutööde, lastekasvatamise või laiemalt naise vaatepunktist kogetud igapäevaelu kohta.^[1] Kuigi Le Guin kirjutas seda ligi nelikümmend aastat tagasi, on emadus kirjanduses endiselt ebamugav teema ja sellest kõnelemiseks napib keelelisi vahendeid.^[2] Ema positsioonilt on ohtlik ja piinlik kirjutada, sest emaduskogemusest kõnelemist, nagu ka muid „naiste asju”, ei peeta siiani tõelise kirjanduse vääriliseks.

Alles mõned aastad tagasi kirjutas Alvar Loog Kristiina Ehini luulekogu arvustades, et ema ja tütre suhet käsitlev luuletus „võiks vabalt ilmuda kui essee kuskil kvaliteetses naisteajakirjas”.^[3] Nõnda leiab ka Maia Tammjärv Andra Teede ja Kristiina Ehini uusi romaane olmekirjandusega kõrvutades ja seejuures Rein Veidemannile osutades, et olmekirjandus on „väikeste inimeste väike maailm”, millega kirjanduses „kaugele ei sõua”.^[4] Õnneks kirjutavad naised sellest hoolimata üha enam just naise vaate­punktist ja naise (keha)kogemuse kaudu nii n-ö suurtel kui ka igapäevaelu teemadel. Ainuüksi viimase aasta jooksul on ilmunud näiteks Piret Põldveri meelelise poeetikaga „Tõmme” (2024), Johanna Roosi luulekogu „Tsükkel” (2025) menstruatsioonist ja Carolina Pihelga luulekogu „Ikka veel” (2025), mis käsitleb seksuaalvägivalda.

Seejuures käsitletakse nii luules, proosas kui ka elulookirjutuses üha rohkem subjek­tiivset emaduskogemust, tehes seda otse ja ilustamata. Nii Kristiina Ehini kui Andra Teede viimased romaanid (vasta­valt „Südametammide taga” ja „Kateriin ja kurjad onud”) käsitlevad emadust mitte­traditsiooniliselt. Emadusest on lisaks Ehinile („Emapuhkus”, 2009) ja Teedele („Emadepäev”, 2022) luulet kirjutanud näiteks Eda Ahi („Maailma avastamine”, 2021) ning mälestusteraamatuid näiteks Heelia Sillamaa („Ammuu”, 2022) ja Helen Adamson („Ime ootel”, 2024). Neile on lisandanud kaks uudisteost: 2025. aasta kevadsuvel ilmunud Piret Eesmaa luulekogu „Hiirekõrvul” ja Kerttu Kirjaneni „HAAV(atav)”.

Nii „HAAV(atav)” kui ka „Hiirekõrvul” on omaeluloolise taustaga debüütkogud, avameelsed ja esikkogudele omaselt kunstiliselt vähe keerukad. Poeetilisi kujundeid, riime, rütme ja kordusi on kasutatud minimaalselt, vormist olulisemaks on peetud sisu. Mõlemad teosed räägivad emaks kasvamisest, millega kaasneb enda haava­tavuse teadvustamine. Läbivalt maadlevad tekstid idealiseeritud ema kuvandiga, selle poole püüeldes ja sellele vastandudes. Avameelselt käsitletakse raseduse, sünnitamise ja lapse kaotusega seotud teemasid, aga ka laiemalt naise kehataju ja paarisuhtega seotud küsimusi, näiteks seda, kuidas näeb välja romantika või „kvali­teetaeg” partneriga peale lapse saamist. Kogud kritiseerivad ka laiema avalikkuse ja meditsiini­personali suhtumist raseda naise kehasse: „Minu keha / on absoluutselt kõigi oma / kõigi kommenteerida / kõigi katsuda / kõigi vaadata / ma olen ühisomand” (KK, 13).^[5] Kogudest nähtub, et millegipärast on siiani justkui lubatud olla raseda naise vastu vaimselt ja füüsiliselt jõhker: pikema sissejuhatuseta tema keha „nüsida” ja „toppida” sellesse kanüüle, abordi- ja paratsetamoolitablette. Ning kui naine haiglas peale raseduse katkemist oma riideid otsides ringi komberdab, saab ta ka garderoobitädilt sõimata: „kõik on minu süü ja tema / ei tea, kus mu pidžaama on, ja mina pean teadma.” (PE, 91.)

Mõlemas luulekogus on keskne emadus­kogemus. Emakeskne kirjutus esindab emadusmemuaaride kriitilist, loomingulist, mõneti ka vastuolulisemat suunda ja see sai suurema hoo sisse 2000. aastate lääne kirjanduses.^[6] Emakogemus asetatakse teksti keskpunkti, kahtluse alla seatakse emade kohta käivad käibetõed ning minavaatepunkt vallutatakse tagasi allutavatelt diskursustelt, mille järgi ema ei saagi olla iseseisev subjekt, vaid ta on alati kas „teine” või objekt, kelle eest või kellest üle räägitakse.^[7] Emakesksed tekstid on tihti kehalised, eksperimentaalsed ja vaatlevad ühiskonnas levinud ideaalema kuvandi vastakusi ja ambivalentsi. Nõnda esindavad või taotlevad emakesksed tekstid teatavas mõttes katkestust normatiivsetes diskursustes, mis emadust pisendavad ja patologiseerivad, pakkudes asemele emadust jõustavaid ja emakeskseid olemise ja kõnelemise viise.

„Hiirekõrvul” ja „HAAV(atav)” võnguvad samuti katkestuse ja järjepidevuse pingeväljas. Mõlemad kogud väljendavad katkestusi ja otsivad samas mingisugust sidusust, jätkuvust. Ka luulekogude pealkirjad viitavad eri viisidel katkemisele ja fragmenteeritusele. Kui „HAAV(atav)” mängib tüpograafiliste katkestustega nii kogu enda kui ka selle tsüklite pealkirjades, siis pealkiri „Hiirekõrvul” viitab bioloogilisele katkestatusele: „Toas ei kasva lehed kunagi sama suureks kui õues. Puu / ei saa vaasis elada.” (PE, 135.) Aga nii nagu ei pruugi ühe naise emaduskogemus sarnaneda teise omaga, on ka luulekogud üsna eriilmelised.

Kerttu Kirjaneni raamatus „HAAV(atav)” mängib olulist rolli lüürilise mina muutunud ajataju, eriti teose teises ja kolmandas tsüklis. Lapse saamine märgib justkui uue ajaarvamise algust. Tekstimina ajataju on kihistunud ja tema peas tiksub korraga mitme seieriga kell: lapse seier tiksub kiiresti, samas kui tema enda kell on seisma jäänud: „ja üks päev kestab sama kaua / kui üks aasta” (KK, 62). Kella üheksaks hommikul on ta jõudnud teha must­miljon asja – olla „kokk / koristaja / meele­lahutaja”, „koukida”, „käia”, „pesta” ja „kanda” (KK, 63). Nõnda ei ole ta kunagi päriselt „kohal”, vaid püüab lihtsalt toime tulla, tundes korraga „igatsust kergemate päevade järele” ja leinates etteruttavalt käesolevat hetke (KK, 59). Tekstimina tajub kõike justkui aegluubis liikuvat ja kui tema enda seier lõpuks liikuma hakkab, on ka temas toimunud muutused, ta ei jätka sealt, kus pooleli jäi.

Mitmes luuletuses võrdleb Kirjaneni luulemina ennast „enne” ja „pärast”, tajudes selget lõhet või katkestatust oma identiteedis ja minapildis: „Ma pean lahti laskma / sellest kes ma olin / ja ruumi tegema inimesele / kes ma olin eile / olen täna ja homme” (KK, 38. Vt ka 39, 41, 65). Hirm ennast kaotada saabub juba enne last (KK, 10) ja peale sünnitust esimest korda duši alla minnes on naisel tunne, nagu koos verega „pesed maha / kõik selle / mis tegi sinust sinu” (KK, 27). See uus identiteet on ühtaegu kõikehõlmav ja tundmatu: „Andke mulle andeks / et kogu mu iseloom / on seotud selle uue tiitli külge / ema // andke mulle andeks / ma veel ei tea / kes ma olen” (KK, 41). Uue rolliga harjumine võtab aega. Üks oluline etapp sellel teekonnal on emaduse kohta käibivate arusaamade läbisõelumine ja vastuoluliste tunnetega toimetulek. Kirjaneni tekst vastandub seeläbi ideaalema kuvandile ja lööb sellesse mõrasid ning püüab normaliseerida negatiivseid tundeid: „Hirm on sama normaalne osa ootusest [—]/ on normaalne leinata iseennast” (KK, 11); „Sa ei peaks / end tundma halvasti / kui sa ei tunne oma beebiga koheselt / suurt kosmilist ühendust” (KK, 29); „on täiesti võimalik karta ja armastada samal ajal” (KK, 40). Seeläbi otsib ta kontakti, kõnetab oma mudellugejat, teist ema, räägib emadele ja emade eest, julgustades, hoides kätt ja andes mõista, et nad ei ole oma tunnetega üksi ning et „kõik saab lõpuks korda” (KK, 25).

Kui Kirjaneni luulemina „uus ajaarva­mine” saab alguse lapse sünniga, siis Eesmaa kogu „Hiirekõrvul” käivitavaks sünd­museks pole mitte lapse sünd (mis ka juhtub), vaid see, kui lüüriline mina hakkab laste saamise asemel neid hoopis kaotama (PE, 13). Luulekogu katkendlik vorm peegeldab selle temaatilist keset: katkenud rasedusi. Aeg on tsükliline, täis ootamist ja ootamatusi, see on nagu istumine „viitsütikuga pommi otsas” (PE, 129). Meid võetakse kaasa lapseootuse ja -kaotuse Ameerika mägedele, kus pinget hoitakse ülal novellile omaste võtetega ning luuletuste siirded ja lõpufraasid kannavad pinevust, nii et lugeja lausa peab järgmise lehe keerama ja jätkama, terve kogu ühe hinge­tõmbega läbi lugema. Ja üllataval kombel ei ole see raske lugemine, pigem vastupidi.

Eesmaa luulemina tähelepanu on kehal, mis valutab, nutab, veritseb, ovuleerib, iiveldab, aga ka kiirgab, naerab, tantsib ja seksib. Ta teab täpselt, „kummast munasarjast munarakk tuleb” (PE, 43), ja tema keha­tunnetus muutub kogu vältel aina täpsemaks. Nii lapsi saades kui ka neid kaotades otsustab ta kuulata oma keha ja lasta keha protsessidel kulgeda oma tempos. Raamatu üks kõige meeldejäävamaid kohti on see, kus luulemina erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu on sunnitud nurisünnitades istuma solgiämbrile: „Korraga tundsin, kuidas tuleb hästi palju verd. / No hästi palju. [—] Mingi hetk tajusin, et tulevad klimbid ja pean kuhugi / istuma. Kuhugi anuma kohale. Et muidu läheb kõik / veriseks. / WC-d ei olnud. / Pissil käidi õues. / Väljas oli lumi maas. / Ma ei tahtnud õue minna. [—] Köögis oli solgi­ämber. / Peaaegu täis. / Istusin sellele.” (PE, 34–35.) Kas peale Kangro „Klaaslast” on eesti kirjanduses vägevamat näidet sellest, kuidas loode muutub korraga ­abjektseks? See on õudne ja hõrk korraga. Siiani mõtlen, mis tunne oleks sünnitada ja last kaotada solgiämbri kohal. Aga hoolimata rasketest teemadest iseloomustab luulekogu eriline kehapositiivsus. Lüüriline mina tundis end ka seal solgiämbril istudes „oma kehas päriselt kohal” olevat (PE, 37) ja „esimest korda elus oma keha üle uhke” (PE, 36). Läbi raskuste on just keha sõber, keda usaldada ja „[k]es kõige raskemal hetkel teab. / Mida teha.” (PE, 128.)

„Hiirekõrvul” ja „HAAV(atav)” käsitlevad universaalset inimkogemust, kuid teevad seda siiski isiklikus ja omanäolises võtmes, tuues välja just selle, mis oli kirjutaja jaoks tol hetkel oluline. Ühes kogus muutub lapse sünniga kogu naise enese- ja ajataju, samas kui teises kogus on katalüütiliseks sütikuks lapsekaotused. Mõlemal juhul on tegemist katkestusega nii lüürilise subjekti enesepildis kui ka selles, mida ühiskond on harjunud seostama sõnaga „ema”. Katkestuse tagajärjel algab otsing uue terviku, uue mõtte järele. Kirjaneni luulemina harutab lahti ideaalema kuvandi ja lubab endal selle asemel olla haavatav: „ma näen emadust kui haava / mis ei kasva kunagi kinni [—]/ valik olla ema on teadlik valik olla haavatav” (KK, 71). Eesmaa teos otsib jätkumist teisel moel. „Hiirekõrvul” on justkui enesemüüdi ja sellega seonduva kronoloogia läbitöötamine või korrastamine. See mulje tugevneb vaba­värsis luuletusi ümbritseva kolmandas isikus kirjutatud raamjutustuse valguses, kus enesepilt mõtestatakse oleviku valguses ümber ja sellega leitakse kirjutamise käigus mingis mõttes ka rahu: „Olgu siis meie teekond lihtsalt selline.” (PE, 151.)

Emadus on mitmekesine: kehaline, tabuline, revolutsiooniline.^[8] Sellest kirjutamisel ja kirjutamata jätmisel on poliitilised tagajärjed.^[9] Samas on emadus palju rohkemat kui olme või sotsiaalpoliitiline teema. Ja alati ei pea last või ema endas kuskile ära sokutama, et teha „tõelist” kunsti, vaid vastupidi. Sellest saab kirjutada ja peaks kirjutama rohkem keerulist luulet, kehalisi romaane, looma joovastavat graafikat ja maale. Emadus võib olla just see sõlmitus, millest lugu läheb käima, millest saab alguse uus keel, uus poeetika.

---

^[1] U. K. Le Guin, The Fisherwoman’s Daughter. Rmt: Mother Reader. Essential Writings on Motherhood. Toim M. Davey. New York 1988, lk 176.

^[2] B. Davidjants, Emadus on ebamugav. Müürileht 24. IV 2025.

^[3] A. Loog, Poetess, kelles on nii pühaku kui popstaari kvaliteeti. Postimees 22. XII 2022.

^[4] M. Tammjärv, Naised ja asjad. 21. sajandi (feministlikust) olmeromaanist. Müürileht 25. IV 2025.

^[5] Raamatutele viitavad lühendid KK (Kertu Kirjanen, „HAAV(atav)”) ja PE (Piret Eesmaa, „Hiirekõrvul”).

^[6] Olulisemad teosed on nt Rachel Cuski „My Life’s Work” (2001), Sheila Heti „Motherhood” (2018), Maggie Nelsoni „Argonauts” (2015), Sarah Manguso „Ongoingness” (2015) jt.

^[7] M. Põim, Emadest ülerääkimisel on poliitilised tagajärjed. Feministeerium 7. V 2025.

^[8] S. Grigorjeva, Emadus kui revolutsiooniline praktika. Sirp 12. V 2023.

^[9] M. Põim, Emadest ülerääkimisel on poliitilised tagajärjed.