*

ma loon tahes-tahtmata
oma elust pretsedendi
sest mu elu on kui konnade
öine krooksumine või kuuvalgus
mis paistab tuppa
see on kui luuletus
mis sulab käte vahel
ja millele mõtled veel tykk aega
enne uinumist

*

keha on mu elamise vahend
selles maailmas oh kuidas mul on kahju neist
kel pole keha
       pole keha mida lõikuda mida väärkasutada mida paksuks syya
       mille vajadusi rahuldada
       kivi
pea veel kinni kiviks saame surres
kui kukume kylma maapinda
       kolksti
ja keha tunneb lõpuks
et ta on täis söödetud et ta janu on joodetud
et ta vajadused on rahuldatud

*

igal öösel mind unes kylastab maailma lõpp
ta on soe ja karvane justkui öö
või kapis kasvanud villane kuub
       mis mu armsam yhel pyhapäeval
       selga pani
aga maailma lõpp
suleb kätega mu silmad ja sosistab mulle kõrva:
minust peab olema su järgmine luuletus

*

suu vastu suud keha vastu keha oleme ringiratast
loodud olema
       ja armastus on ainus keel
       mida mõistame
kui liha vastas on liha
ja sulgub iha tulering
       oh kirge oh kehades olemist
suu vastu suud keha kehas kinni
ring saab täis
luuletus saab läbi
       luuletus
mis tuleb kindlasti ringi teha

*

igatsusest sinu vastu lõikan otsast oma käed
ja saadan postiga sulle et saaksin hoida sind
kallistuses sinu voodis sinu hommikusöögilauas
       igatsusest sinu vastu loodan kohata sind
linnas kuhu sa pole iial oma jalga tõstnud
ikka loodan et järgmine buss toob sinu
aga ei too
üksnes halli inimmassi
mis voolab laiali suvituslinna tänavate vahele
ja tardub tsemendina
kellaviieseks yksinduseks

*

õhtuti pean portreega seinal põrnitsemisvõistlust ja kaotan alati
ta pale on kui kivisse raiutud huvitav millest ta mõtleb
nii syvenenult
       see on minu portree tehtud aastaid tagasi
veidi naerusuine veidi tõsine noor mees
huvitav millest ma mõtlesin tol hetkel
mida tegin enne ja pärast pildi tegemist
       võin seda kõike vaid aimata
mälu on kui sein milles yksikud augud
see ongi ta saladus
ta ei mõtle millestki
selle pärast ta võidabki

*

kui paat on vett täis ja sa palvetad:
Jumal palun võta paadist vesi ära
       annab Jumal sulle ämbri

*

unised äranutetud silmad kui punased foorituled
ära puutu ära eales puutu myrk okastel tilkumas
lähed paljajalu yksinduse vannituppa
tegema meiki või niisama kraanist vett jooma
pärast poolunetut ööd täis hirmuund
ning kahtlusi
       mitu päeva veel et tõuseks päike
äranutetud taevast mitu päeva veel et võiksin
ristmikule sõita täies rahus vajutada gaasi põhja
aga pisarad
need on mulle
hirmud
needki kuuluvad mulle
kahtlused
ka need on minu

*

mõne tantsu vahel toodud sõnum
kandikul – oh miks alati kandikul –
teab kes teatab selle ja selle surmast
selle ja sellekese kihlumisest ning
jaurab päevapoliitikast
       aga sina oleksid pigem vihmasabin akna taga
mitte kusagilt tulev mitte kusagile minev
täiesti nime ja näota ydini anonyymne
ei midagi surmast kihlumistest päevapoliitikast
lihtsalt sajad ja sajad ja sajad ja sajad

*

mu esimesed sõnad olid luuletus ja ma olen kindel
et ka mu viimased sõnad – olgu nad kuulsad või mitte –
on luuletus
       ja luuletus on elu nende vahel luuleks saab
surmgi kui oskan seda õigesti vormida
ja tabada ära õige hetke
       sest surm pole muud kui koma
mis kyll vahest ootamatuna
lõhub teksti terviklikkust