*

Sügis võtab maad, võtab puud, võtab taeva, võtab meele. Kuldne oktoober rullib end kokku ja sillutab teed novembrile, see kuu, mida keegi ei julge nimetada, nimetu, näotu. Aga ta tuleb, on juba ukse taga, vahib krõllis silmadega akna taga. Aitab teile, päevanäolistele, päikesekummardajatele, aitab teile soojast ja värvidest, nüüd on minu kord.

*

Tundide viisi, päevade viisi, kuude… Novembri hall taevas, ühtäkki hele, kirgas. Pilvedesse punutud valgus, ühtviisi katuste kohal, taevaste kohal, siinses heledas, suurte akendega toas. Hirmudel on oma pesa, paik südame sügavikus. Vares oksajändriku peal kastab ennast uduvihmas. 

*

Maailmast pääsu ei ole – maailma endast lahti ei rebi. Oleme maailmaliblikad, ilmanäolised, ilmsilmsed.

*

Kogu see kaeblemine – kellele ja miks. Vaata parem välja, vaata parem maailma – see avaneb, ilmub, ilmleb. Tuulest ja tiibadest, tuulest ja tiibadest.

*

Päike tõuseb uue päeva kohale. Hiilib mööda oksi, fassaade, vaikselt ülespoole libisedes, nii kõrgele, kui kannab. Kuna on novembri lõpp, siis liialt kõrgele muidugi ei kanna. Aga üle vastasmaja katuse vinnab ta ennast küll, nii et päeva haripunktis paistab kuldne valguslehvik avarasse elutuppa. Läbi säbruliste okste ja heleda pitskardina helisevad toa tagaseinas varjud. Olen mitu korda neid keset päeva kummatigi vaatama jäänud, nende vaikset värelust, vagurat mängulusti, heledat paistet, eimillestki sündinud etendust. Nii nagu teatriski, on see kõik ainukordne, ainult siin ja praegu, kaduvuse kõrgem kunst.

*

Vääname päevapoolikutest viimast valgust välja, kuivaks, täitsa tühjaks. Ere. Lumi helendab. Sõnad on päikesest pärit. Põlevad päikesekuivaks. Nagu vihad saunas. Mitte vihasõnad, vaid sõnavihad. Ajame ahju tuliseks, las katel podiseb, las vett lendab. Meie saunas on sõnavihad. Kas saab temperatuuri üles, kere kuumaks, vere käima, higi voolama!

*

Öösel sadas laia valget lund, tuttavat lapsepõlvelund, kohevad, laiad räitsakad õhus kiikumas, kogunemas puhmastesse majakülgedel, puuvõrades. Lumiseid radu mööda, käänulisi ja pikki, saanid sõidavad, sahisevad, lumi paiskub, pudeneb, sööstab ees ja tolmleb taga, mööda radu pikki, kraapides muruni lund lahti, tuisates edasi, kaugele, kaugele.

*

Las ma unistan, seda ju ikka võib. See ei puuduta kedagi, ei võta kelleltki midagi ära. Unistada – see on taastuv loodusvara, kuhjaga ja kõigile. Kui ainult oskaks korralikult, kui ainult julgeks korralikult. Unistusi – küllaga ja kõigile.

*

Kirjutada lauseid, sõnu – neid kaugeid taevatähti, mis ei kuulu kellelegi ja mida keegi pole teinud. Kirjutada ja loota, et ükskord tähed rivistuvad, loksuvad paika, nii et lõpuks oled kohal ja kohakuti, tähtede kuma paitab pead, helendab hingevalendikku. 

*

Pihitoolis. Mis see muu siin on. See iseendale otsa vaatamine. Või õieti lootus sellest pidevast piidlemisest pääseda, lõpetada lõpuks see armutu ja rumal sisedialoog. Lasta mülkaveel välja pahiseda, kaua sa ikka seda loksutad, ikka ühe külje pealt teisele. Soov minamülkast põgeneda, sest lihtsalt ei jaksa seda kõike pidevalt korrata, aina nahutada, siis jälle maha jahutada. Kogu väiklane võrdlemine, üllas üleolek, no kes seda kõike jõuaks ära kuulata, ära seedida. See ei seedu niikuinii, minamülgas on ajatu, nagu rabamuda, mis mulksub aastasadu, aastatuhandeid. Mina aina mulksub. Mulks, mulks.

*

Jõuetus nagu vaikne loom, teeb silmad aeglaselt lahti, nuusutab õhku, esimene soe päikesekiir selja peal. Liigutab käppa, maa on veel niiske, kere põdur ja kange. Kas tõesti peaks siit välja ronima?

*

Kõikjal valgus – nimetu, kujutu, lõhnatu, värvitu – märtsi algul. Kauaigatsetud, kauaoodatud lunastus hallist ükskõiksusest, meeleolutust tumedusest. Kui kaugele see jõudis tungida, nii sügavale vaimkehasse, külvas jõuetust, uskumatust, lootusetust. Ja nüüd, lõpuks ikkagi päike, oma hoomamatu lehvikuga. 

*

Vaade nagu väljavalitu, tükike meelelist ilma. Musträsta flööt Toomel. Maihommik on jahe, kiirgab valguses. Viimased mustad lumekünkad teeperves. Lehetäpid laotuvad vaikselt laiali. Kehad kevades, talvest välja koorunud, pehmed nagu linnupojad. Vidutavad silmi, kas tõesti päike, kas tõesti maailm.

*

Kui ka midagi ei juhtu, kui ka oled lihtsalt – seegi juba on midagi, ei rohkem ega vähem kui – olemine. Aga selle sees võiks olla midagi veel, üks silmapiir ja silmapaar – vaade ja valgus.