1977. aasta suvel lahkusin omal soovil Eesti Põllumajanduse Akadeemiast, kus olin maaparandusinseneriks õppinud, ja hakkasin sügisel rohelise tekli asemel kandma ülikooli sinist. Oma EPA kogemuste põhjal olen kirjutanud lühi­romaani „Elu parimal aasal”. Pealkirja valisin sõnad nii, et esitähed annaksid kokku EPA. Üritasin viidata sellele, et lühendit EPA on vahel lahti mõtestatud kui elu parimaid aastaid. Mina seda just ei kinnitaks, aga üht-teist kasulikku võtsin sellest kõrgkoolist edasiseks eluks kaasa küll.

Ülikoolis eesti filoloogiat õppima asudes haarati mind kohe kaasa kirjanduse ja rahvaluule ringi tegevusse. Seda juhatas parajasti Mari Karm, asejuhatajaks aga oli mu tulevane abikaasa Lemme Alliksaar, kellega olin varem kohtunud keskkooli ajal noorte kirjandussõprade kokkutulekul – see selgus küll alles hiljem tänu ühele ajalehefotole. Hakkasin käima ka Tartu Noorte Autorite Koondise ehk NAK-i üritustel ja paistsin seal ilmselt nõnda palju silma, et järgmisel aastal valiti mind selle loomeorganisatsiooni esimeheks. Minu eelkäija samas rollis, NAK-i esimees Hubert Jakobs oli sattunud mingisse skandaali, mille täpsem olemus jäi mulle tollal arusaamatuks, kuid levis kumu, et see on kuidagi seotud julgeolekuorganitega. Ta heideti ülikoolist välja, tema teoste avaldamine keelati – parajasti oli tal ilmumas luulekogu – ning isegi tema kujutis tuli ühelt ajalehes avaldatavalt NAK-i liikmete ühispildilt eemaldada.

Hiljem selgus, et põhjuseks olid Jakobsi üllitatud omakirjastuslikud väljaanded, milles ta tunnistas üles oma varasema koostöö KGB-ga. Kui ma juba NAK-i esimees olin, anti mulle vihjamisi mõista, et NAK-i liikmete hulgas on endiselt üks selline inimene, kellel on kohustus noorte kirjanike tegevusel silm peal hoida ja raporteerida, kuhu vaja, see tähendab „kompetentsetele organitele”, nagu tollal öeldi. Pikapeale tuli ka välja, kes see on.

Mina andsin oma tööst aru ainult meid kureerivale kirjanike liidu Tartu osakonnale, mille sekretäriks oli kirjandusteadlane Kalju Kääri ja mille juhatuse koosolekutel Kirjanike Maja teisel korrusel tema kabinetis ma ka alati osalesin. Oli muidugi väga meeldiv ja veidi austavgi vanemate kolleegide seltskonnas viibida. Seal olid ju näiteks Lehte Hainsalu, Hando Runnel, Ain Kaalep ja mitmed teised tuntud kirjanikud. Tartu Kirjanike Majal on koht minu perekonnalooski. Maja oli enne sõda kuulunud Jüri Uluotsale, peaministrile ja hiljem vabariigi presidendi ülesandeid täitnud poliitikule, ning mu isa rääkis, et temagi oli seal koos oma isaga mõnikord külas käinud. Uluots olevat teda siis põlvel hüpitanud.

Mõned korrad, tavaliselt enne suuremaid NAK-i kirjandusüritusi pidin käima nende organiseerimise ja sisu kohta selgitusi jagamas ka EKP Tartu rajoonikomitees, aga mingit erilist võimude survet siiski tunda ei olnud. Ainult ühel ­korral öeldi mulle põhjust täpsemalt selgitamata, et oleks parem, kui säherdune isik nagu Matti Milius NAK-i õhtutel üles ei astuks. Mina teda otseselt keelama ei hakanud, ehkki see omapärane kogukas habemik, kes oli tuntud visa kunstikogujana, läks vahel veidi ülemeelikuks küll. Ühel ülikooli botaanikaaias peetud luuleõhtul ronis ta Priidu Beieri poolt Matti Moguči nime all kirjutatud värsse lugedes koguni palmipuu otsa, murdis sealt alla pudenedes midagi ära ja sellest tuli pahandus, mida ma pärast klaarima pidin.

Lisaks arvukatele kirjandusüritustele osalesin ka muudes seltskondlikes ettevõtmistes. Tihtipeale peeti neid kellegi kodus. Avaramaid koduseid tingi­musi said pakkuda eeskätt Tartust pärit kursusekaaslased, kel oli kasutada vanemate suur korter või koguni terve maja. Üks sellistest paikadest, kuhu kogunes üliõpilasi nii meie kui ka teistelt kursustelt ning kus kirjanduslikel või mittekirjanduslikel teemadel vesteldes tekkis alati mõnus salongimeeleolu, oli kursusekaaslase Merriti juures. Ruumi oli tema majas lahedalt ja perenaine pakkus ka maitsvaid suupisteid. Merrit ongi hilisemas elus ennast kokandusele pühendanud. Koos oma õega on ta koostanud koguni ühe kokandussõnastiku.

Merriti kodus tekkinud salongilikku õhkkonda ja üldse ülikooliaegset mõnusat ajaviitmist kirjeldab kõige paremini Kajar Pruuli sonett „Preili Tirremi salong”. Kajar andis selle mulle ülikooli ajalehe kirjandusnurgas avaldamiseks ja seal see esmalt ilmuski. Pole muidugi raske märgata, et Tirrem on tagurpidi lugedes Merrit.

preili tirrem köögis kohvi keedab
tal on seljas seelik must ja pikk
rahvas vaidleb miks mil määral reedab
tõde keegi eesti kirjanik

aken lahti siis ei hakka palav
otsas sigaretid ammu on
preili tirrem meile kohvi valab
habrast plaati keerab grammofon

oh neid öid elektrilambivalgeid
kaevund raeve armumiste algeid
laineharja muidu taltsas voos

oh neid päevi päiksepimedaid
ülikooli hääli kimedaid
mingi muusika peab hinge koos

Õhtused toredad sündmused ning neile vahel järgnenud öised pentsikud seiklused tegid varase ärkamise sageli raskeks. Mõnikord venisid külaskäigud ­Tartus paremat elamispinda omavate kaasüliõpilaste juurde vägagi pikaks ja hilisel teel Pälsoni ühiselamu poole juhtus siis igasuguseid kummalisi asju. Nii näiteks otsustasime ükskord Peeter Künstleri ehk Künsaga ronida üle Kaarsilla kaare, seejärel aga testida tartlaste vastutulelikkust hilisõhtuste hädaliste aitamisel. Tehtud sai muidki vallatusi. Ühel oktoobripühade-eelsel ööl mässis Künsa end üleni punastesse lippudesse, mida ta majadelt maha rebis, ja kõndis säherduse veidra kookonina minu sugulase Jaan Undi juurde, kuhu mitmed teisedki meie kursuse poisid olid parasjagu veiniga rikastatud vestlusõhtule kogunenud. See oli päris riskantne temp – pahatahtlik pealtnägija oleks selle saanud vabalt poliitilise meelsuse avalduseks keerata ning siis poleks enam mingit nalja olnud. Õnneks miilits suurele Peetrile vastu ei juhtunud ja keegi kaebama ka ei läinud.

Öiste sündmuste järgne varane tõusmine paistis avaldavat mõju mitte üksnes meiesugustele ülemeelikutele üliõpilastele, vaid ka mõnele õppejõule. Mäletan üht varahommikust kell veerand üheksa alanud rahvaluuleloengut, kuhu ma imekombel olin õigeks ajaks kohale jõudnud. Lektor Udo Kolk kõneles Eesti seltsielu arenemisest XIX sajandil, jutt käis pasunaorkestrite asutamisest, kuid ilmselt põikas ta mõte ühel hetkel tagasi möödunud öö erutavate sündmuste juurde ning „Väägvere pasunaorkestri” asemel kõlas loengusaalis valjusti „Väägvere pasunaorgasm”.

Eksamitega oli niisamuti muret, eriti kirjandusõpetuse vallas, sest igasuguste toredate sündmuste rohkuse tõttu jäi tohutu hulga kohustusliku kirjanduse läbi lugemiseks aega teinekord vägagi napilt. Mõne eksami eelõhtul võis selguda, et lugemata on veel umbes poolteist tuhat lehekülge romaane, jutustusi ja näidendeid, ning seetõttu tuli kogu öö ohverdada nende läbitöötamisele. Enamasti läks mul õnneks, aga korra kukkusin siiski läbi ka. See juhtus dotsent Ann Maltsa vene kirjanduse eksamil, mil ma kiire diagonaalse lugemisega mööda saadetud öö tõttu ei suutnud enam väsimust peletada ega mõtteid koondada. Samal eksamil tabas samasugune saatus mu kursusekaaslast Tiit Hennostet ning nõnda pidime varsti koos järeleksamile minema. See sai siiski ilusti ära tehtud ja stipendiumist me kumbki ilma ei jäänud.

Omaenda loomingu tarbeks kippus aega paraku väheks jääma, sest muid tegemisi kogunes ülearu palju. NAK-i esimehena aitasin korraldada mitmeid kirjandusõhtuid nii Tartu Kirjanike Majas kui mujalgi linnas, näiteks Tartu kultuurihoones, kuhu tuli noori literaate kuulama üle saja inimese, või botaanika­aias palmide all ja muidugi ülikooli vanas kohvikus. Tallinnas, Põlvas ja Hiiumaalgi sai noore loomingulise rahvaga ära käidud, kohtutud lugejatega koolides, raamatukogudes ja rahvamajades. Peedul korraldasime suusalaagri, kus lisaks sportimisele üritasime üht näidenditki lavastada.

Tallinnas esinesime Kirjanike Maja musta laega saalis ja mul on meeles, et pärast seda, kui olin ühe oma ajakirjanduses vastakaid arvamusi esile kutsunud jutu „Mingist imest” ette kandnud, tuli Uno Laht, kah üsnagi vastuoluline kirja­nik, ise mu juurde, rääkis selle kohta häid sõnu ja raputas lõpetuseks kõvasti mu kätt. Kohal oli teisigi tuntud kirjanikke, kes arvamust avaldasid, näiteks Heino Kiik ja Eno Raud. Noorele kirjamehele oli igasugune tunnustus muidugi väga tähtis. Kirjanike Maja saalis astusin uuesti üles aga alles mitmekümne aasta pärast, siis kui tutvustati 2016. aasta parimaid reisiraamatuid.

Hiiumaale sõitsime varakevadel ühe erksalt oranži PAZ-bussiga, mis arendas üllatuslikult väga suurt kiirust. Meid võttis vastu sealne rajooni komso­molikomitee, aidates nii öömaja ja toitumist kui ka kõiki esinemisi korraldada. Tegime tiiru peale tervele saarele.

Tartu NAK-i koosseis oli tollal väga tugev, nimetatagu kas või selliseid nimesid nagu Doris Kareva, Ene Mihkelson, Kalev Kesküla, Jaan Undusk, Kajar Pruul, Taavi Tuulik, Ado Lintrop, Priidu Beier, Indrek Hirv, Linnar Priimägi, Mari Vallisoo, Ann Must ja paljud teised. NAK-i tegevuse korraldamisel oli esimehele abiks veel viieliikmeline juhatus, mille koosseis igal aastal muutus.

Väheseid avaldamisvõimalusi trotsides panime koos Kajar Pruuliga kokku käsikirjalise tekstikogumiku, mille nimeks sai „Salong” ja mille Indrek Hirv oma suurepärase graafikaga illustreeris. Niisuguse mitteametliku väljaande üllitamine oli teadagi seotud riskiga, kuid midagi riigivastast selles vist ei leitud ja kogumiku autoreid taga kiusama ei hakatud.

Regulaarselt toimusid NAK-i liikmete autoriõhtud, kus võeti üks või kaks noort kirjanikku põhjalikumalt ette, kuulati nende loomingu esitlusi ja tehti pärast ka kriitikat. Tavaliselt juhtis selliseid arutelusid mõni kirjanike liidu liige, kes oli ette valmistanud põhjalikuma analüüsigi.

Lisaks esinemistele toimus veel mitmesuguseid muid kirjandusega seotud üritusi. Näiteks mäletan, et kord tegime mõningate vanemate ja nooremate kirja­nikega külaskäigu auväärses eas poetessi Betti Alveri juurde, ilmselt selleks, et talle sünnipäeva puhul õnne soovida. Meeles on Läti noorte kirjanike visiit. Nende lätikeelseid luuletusi aitas meile arusaadavaks teha liivi juurtega NAK-i liige Kersti Klaviņa.

Mõned korrad käisin ka Tallinnas kirjanike liidu juhatuse koosolekul, kus kurtsin noorte autorite väheste avaldamisvõimaluste üle – jõulise sõnavõtuga toetas mind Nigol Andresen –, ja korra võtsin osa kirjanike liidu kongressist Toompea lossi suures saalis. Kogu seda 1981. aasta märtsis toimunud etendust, mis algas NSV Liidu poliitbüroo ja seltsimees Brežnevi valimisega kongressi aupresiidiumi, jälgisin saali külgrõdult. Kohal oli terve tollane Eesti NSV juhtkond alates Karl Vainost ja Johannes Käbinist. Kongressi avas kirjanike liidu vanim liige Valmar Adams ning sellele järgnes kompartei keskkomitee sekretäri Rein Ristlaane kõne. Ristlaan nõudis sõnameistritelt selget programmi, millega aidata kaasa NLKP 26. kongressi otsuste tõhusale elluviimisele. Kõik paistsid temaga päri olevat, keegi igatahes teisiti ei arvanud.

Mõningaid lühemaid proosapalasid õnnestus mul siiski ka sel askelduste- ja toimetusterohkel ajal paberile panna. Vaatasin ükskord mõtiskledes välja meie Elva üürikorteri vintskapi aknast, kiikasin järele ennast kuskile minema asutanud abikaasale ning kirjutasin saadud mulje põhjal niisuguse ujeda sügisese laastukese:

Saatsin naise ära, kõrgel mansardkorruse aknal seistes nägin ta rohelist tuttmütsi ilmuvat maja räästa alt, kui ta maja tagauksest väljununa väravale jõudis.
Ta pööras end järsku ringi, vaatas üles, pead koos kaelaga tahapoole lastes,
lehvitas oma valge kindaga, oma ilusa õrna käega selle sees,
tegi veel ühe kauni käekaare suu juurest minu poole ning asus tõtlikult väravat avama.

Minagi tõstsin käe –
küll veidi saamatult ja kinniselt, õlga koos küünarnukiga ülespoole upitades –,
tõstsin üles käelaba –
kuid juba oli naine tänaval sammuma hakanud, ei vaadanud enam tagasi, et näha mu kohmakat viibet:

mu käsi peatus samasse asendisse, käelaba randmest painutatud üles, küünar­nukk poolenisti õlani kergitatud –
nagu luhtunud hetkede kalmistukurbusse jäetud teade…

aeg mu toas sulamas seinte kahvatuvatesse värvidesse,
aeg hõreda teetolmuna akna taga loiult laiali hõljumas,
hajuv sumelus mu ümber, mis ei too und ega ärata,
ja käsi, mis küll viipab, kuid ei jõua iialgi edasi anda oma teadet

…kuni too hommikutardumus möödus –
ma kandusin tagasi oma argisesse aduvikku
ja tundsin korraks mingit kergendust,
teadmata veel siiski, mis on see koormav raskus, millest hing vabaneda tahaks.

Raputasin end ujedusest lahti ning astusin sammu tagasi –
naine kadus –
pilt, mis järsku lükatakse silme vaatelavalt ära –
avanes tegelik ruum ta varjust:
hilissügisene luituv rohumaa peegeldumas mustvalgelt taevalaotuselt tiigipinnale
ja tuulevirvelisse vette uppumas selle kollakaks vanunud värv.
Kaks teisel pool maanteed lasuvat kivimaja olid sedavõrd sarnased, et tajusin kahestumise meelepetet;
allee kõigi pärnade ja vahtrate raagus ladvaoksad kooldusid tuule käes,
maapind kõdunes möödunud päevade ilu lõplikult minetanud laiade lehtede all.

Korterites, mida oma perega Elvas ja Tartus üürisin, väisasid mind aeg-ajalt teisedki algajad kirjamehed ja ükskord leidsin oma trepilt koguni romaani käsikirja, mis minult hinnangu saamiseks sinna oli poetatud. Kalev Kesküla saabus NAK-i esimehe juurde tegema intervjuud kultuurilehele „Sirp ja Vasar”. Parasjagu tegutsemist alustanud ansambli Justament üks eestvedajaid Jaan Elgula käis minult laulusõnu nõutamas ning mu suurekasvuline kräsupäine kursuse­kaaslane Peeter Künstler, kelle elukaar paraku lühikeseks jäi, tuli pakkuma oma uusi luuletusi ülikooli ajalehe kirjandusnurka „Krapp”, mida paar aastat toimetasin. Üks neist värssidest meeldis mulle teistest rohkem ja selle ma ka lehte panin:

Ma joonistan jäätunud aknale
üle külmalillede Su nime
ja jälgin, kuis tuhmub
see klaasile veetud märk,
taastub lillede ime.

Siis nende alt pilk rändab lumele,
mu’s neetult, nii neetult on pime.
Külm värin kandub mu kehale,
kõrvu hullutab hallalaul kime.

Ja uuesti kriibin ma kirmele
kuni lill katab kriimustuse…

Kellele see luuletus on pühendatud, pole mul aimu, kuid siinkohal võiks siiski lisada, et Peeter leidis endale abikaasa samuti meie kursuselt, nii nagu eespool jutuks olnud Kajargi. Ka kolmas abielupaar tekkis me kursusel, sest ühte heitsid Mart ja Kai-Riin. Nemad ehk perekond Meri on kolmest eespool mainitud paarist ainukesena tänaseni koos püsinud. Võiks veel lisada, et Kajari teine abikaasa Triin Kaalep õppis niisamuti meie kursusel.

Ühel heal päeval saabus külla Eesti Televisiooni saatejuht Rein Järlik. Ta oli tulnud linna serva selleks, et kutsuda mind uut kirjandussaadet ette valmistama. Eesti Televisiooni Tartu stuudio asus tollal ühes ilusas Vanemuise tänava majas, mis enne sõda kuulus korporatsioonile Fraternitas Estica. Selle ostmise Esticale korraldas minu vanaisa Voldemar, kes kirjatoimetajana oli üks selle üliõpilasorganisatsiooni juhtfiguure. Sama korporatsiooni vilistlaste hulka kuulus ka president Konstantin Päts ning säilinud on mitmeid fotosid, millel ta koos vanaisa ja teiste korporantidega uhkelt poseerib. Edaspidi sai mu pojast Jörgenistki Fraternitas Estica liige ning ilus maja saadi samuti korporatsioonile tagasi. Aga seda telesaadet, mille pärast Järlik mind üles otsis, ei salvestanud me siiski mitte Vanemuise tänaval, vaid hoopis ülikooli pea­hoones antiikkunsti muuseumi ruumides. Järliku kõrval oli teine saatejuht Ingvar Luhaäär.

Ülikoolilehe kirjandusnurga „Krapp” toimetamine väga suurt vaeva ei nõudnud, sest see ei ilmunud sugugi mitte igas lehenumbris, vaid umbes korra kuus, sõltuvalt sellest, kuidas avaldamiseks sobivaid tekste korjus. Neist kokku pandud lehekülje pidin enne trükkiminekut näitama ette ka kirjandusprofessor Harald Peebule, kuid ma ei mäleta, et ta oleks kordagi mu valikut muutnud. Ajalehe toimetaja Varje Sootak, tulevase kirjaniku Indrek Hargla ema, ei sekkunud samuti kirjanduslehekülje tegemisse, nii et mul olid selle koostamisel täiesti vabad käed.

Kui kirjanike liit noorte autorite kurtmisi väheste avaldamisvõimaluste üle viimaks kuulda võttis ja soovitas „Loomingu Raamatukogul” hakata välja andma algajate kirjameeste parematest teostest kokku pandud erinumbreid, kutsuti ka mind neid ette valmistama. „Sõna”-nimelist väljaannet hakkas koostama Mihkel Mutt, mina olin üks selle toimkonna liikmetest, kes kogusid noortelt kaastööd, mille hulgast avaldamiskõlblikud tekstid välja valida. Pakkusin muidugi ka oma loomingut ja mitu mu juttu „Sõna” esimeses kahes numbris 1980. aastal ilmuski.

Hiigelsuure tiraažiga „Sõna” levis laialdaselt ja pälvis rohkesti tähelepanu. Avaldati mitmeid arvustusi, enamasti heatahtlikke ja kiitvaid, aga ka kriitilisi. Kiidusõnu jagus mullegi, aga näiteks Tallinna Polütehnilise Instituudi aja­lehes kirjutati ühe mu jutu insenerist peategelast silmas pidades järgmist: „Kas nii lüürilise hingeeluga peategelane üldse ongi õige insener, ning mida annab lugejale ühe ebatüüpilise inseneri unistus?” Esines koguni arvamusi, et humanitaar­ala esindaja on kippunud naeruvääristama inseneri kui sellist. Seega ei sobinud mu lookesed just päris igasse inimhinge.