mängime kodu mängime et aasta on 2005
mina olen ema sina oled isa ma tulen poest
süles kolm kompostihunnikus koolnud koera
katan pidulaua kooleraga ja triigin su valged
särgid laitmatult tuhaks närin süljeks sügise
ja söödan harakat kes mind patsist sikutab
ja sina tood töölt tuumajaama peretoetuse
külmetuspuhangu ikalduse läänetuule köha
pühid katuseplekiga nina ja nohised parketti
ja mina armastan su mudaseid jalajälgi
 
kes ei mängi läheb ja istub vaikselt
mõtleb oma tegudele uued tagajärjed
ja proovib nimetada kolm meeldivat inimest
 
mängime kodu mängime et aasta on 1989
mina olen ema sina oled isa matan õunapuu
alla iludusvõistluse laureaate kellele on lubatud
väärikas surm sina kõnnid päevad läbi sihitult
uulitsail ja ootad meelelahutuseks kõigis 
järjekordades hingehinna eest saad varblaste
söödud veiserümpa roosasid kahlikilde kioski-
plekitükke rumeenia nõgeseid bulgaaria takjaid
tassid koju spordikotitäitekaupa käekellajäljendeid
mis tiksuvad tikripõõsapolkat ja lõõtspillidiskot
mina viskan su toodud suveniirtaldrikuid tükkideks
ja neist kokku panen uusi riigipühi piiritusjanus
ja olevikunäljas sõrmeotsad igavusest rakkus
 
kes ei mängi peab elama elu mida alles eile
tahtis nii et pea valutas tahtis nii et higi voolas 
peab olema see kes aastaid olla proovinud
 
mängime kodu mängime et aasta on 1949
mina olen isa ja sina oled ema õhus on 
sõnnikulõhn ja hirm meie aias jooksevad võõrad 
lapsed ja sina ootad neid pikisilmi koju
ma raiun kõigilt põldudelt sajanditevanused
tammepuud ja kütan nendega raadioside soojaks
vahel lõikan otsast näpu või paar ja võõrad 
lapsed tihuvad nutta mu sõrmedest võrsuvad
raudteeliiprid millel sõprade sõpru ja vaenlaste
vaenlasi enne hommikusööki ja pärastlõunati
võlla saadame võõrad lapsed teevad kaardi-
mängus sohki ja me armastame neid siiski
aiaväravate ette kuhjuvad rahnud tänu roostetab
su seelikuvärvlisse kinni ja taevas on veel toores
hambad tilguvad morssi küüned kevadkülma võetud
võõrad lapsed ei loe ei räägi ei ütle kust tulnud
 
kes ei mängi ei saa enam kunagi aru
mida ta teha tahab unustab varsti
tänavanimed ja üsna pea ka tähestiku
 
mängime kodu mängime et aasta on 1938
mina olen isa ja sina oled ema vaskmündihais
ei saa eales padjapüüridest välja pestud
su sõbrad kirjutavad manifeste ja minu omad
ajalehereklaamidele südantlõhestavaid vastuseid
kus tunnistavad üles oma lugematuid patte
ja kusevad ikkagi terve riigi kapsapõllud sööti
et musta mulda ragulkamoonaks vormida
sina matad trepimademete alla sõrmejälgi
ja jood leepratõveste naeru kaevuveest
loed brošüüridest delegatsioonide kadedust
loed oma silmad ajapikku marraskile kuni
parlament lakub oma mädaseid haavu
tänavail pööbli meeleheaks koriseb
mu jalad on seismisest kanged
ja kopsud õhust kortsus
 
kes ei mängi peab saavutama
maailmarahu ja pesema ära 
oma toa põranda seinad ja lae


*

tallinna nägu on näinud vaid päevavargad
soojad viinapudelid taskus vaatavad nad
varahommikuti snelli pinkidel surmaga tõtt
nad oskavad oodata raudteerööbaste all
tsaariarmee kahurite vaikset kõminat
nende tallinn on täis bussipeatuseid
ja häbematult õitsevaid sarapuupõõsaid
raadiote asemel voodipeatsis poekõlarid
ja saamatute laste viiulimäng korteriaknaist
päevavargadki ei olnud hullud enne hulkurlust
võõrastes linnades alati mõtlen kuhu ma jääks
kui enam minna ei taha põlved vanemad kui pea


*

kõiki tuleohutuseeskirju eirates
elab meie kortermaja koridoris
üks vana naine kes kaotas
oma korterivõtme ja tüdis selle
otsimisest mitu aastat tagasi
 
ostab selku soojaletist kartulit
kastet ja porgandisalatit
sööb seda kolmanda korruse aknalaual
seitsmenda korruse radikate
all on tal suviti värske hein
kus ta lahtistest akendest
möödujate mõtteid loeb
majaelanikud ei viska enam
mööblit ära vaid jätavad koridori
mõnikord ilmub tühja kappi
mõni kilekotitäis riideid
aga ega too naine asjadest
muidu ei hooli talle on
tähtsam naabreid tänada
ma jätan talle raamatuid
välisukse kõrvale ja
vahel kui linnast naasen
on ta jälle mõne läbi lugenud
ja arutame kas põrgu
on teised inimesed


*

ei mäleta enam ühegi loo algust
aga üks lõppes nii et pühapäeva
hommikul sõime pannkooke tuhk-
suhkru ja kondenspiimaga ning
rääkisid suurte suutäite vahel et
su lemmikosa vanast testamendist
on salome lugu sest on nii inimlik tahta
pühamehe pead kandikul kingiks


*

ootan veeuputust mis pidi tulema pärast mind
võin oodata täpselt nii kaua kuni
keegi veel viitsib minu aega
nüriks ja rabedaks veeta
 
ise ma oma aega enam ei kasuta
komistan ta otsa trepikotta astudes
kleepub paariks sammuks saapaninale 
ja siis tassib naaber ta kogemata oma esikusse
 
naaber vaatab minu ajaga telekast ameerika filme
kuni aeg tuba tuulutades õue pudeneb
ajatuna kõõlun suitsutahmasel toolil
unustan veeuputuse-eelset
 
paar nädalat hiljem kohtan
oma aega kui ta kinos mu ette istub
ta lehvitab viisakalt ja ütleb et tal on olnud
kiire näha kord ära kõik pärast mida tuleb veeuputus


*

lepime aprillipäeval koridoris lobisedes kokku
meid maetakse sama monumendi jalamile
kes tahab et jalad oleks kirdesse kes edelasse
minu jalad kirdesse silmad pärani käed risti
põuetaskus šokolaadimedal mis mulla
jahedas mitte kunagi ei sula peas
karvamüts et tuul ei tõmbaks jalas
rebenenud paeltega saapad
 
sinu jalad edelasse käed tasku
viisakalt palju põsepuna ja roosad
patsikummid (paar tagavaraks randmel)
austajad toovad sulle küttepuid ja fliistekke
ma ei keela toonekurgedel kasvatada me kohal
oma lennuvõimetuid lapsi nad valvavad et me
minema ei jookseks ega unes ei räägiks 
 
tema on kõhuli paar meetrit eemal
rusikad põues soojas ja jalad harkis
ta ei taha et me põrnad variseks üheks
põlluserva adrad silitavad kevaditi ta õlga
see loksub ta kehast aina sügavamale mulda
 
nemad on otse monumendi all hingetoru
täis õiglast ja igavest graniiti pihus
üksteise käed ja rinnus üksteise
tuttavad nimed keeled rinnal
tobedad lõustad tobedal kolbal
kollased plätud lühkaritaskus koni
ja isegi särki ei pannud matusteks selga
 
nii me end matame monumendi saate valida
misiganes lahinguks milleiganes eest kusiganes
külas mille ainsad tänavad kannavad suurlinnade
nime ja pommiaugu nägu ainult lilli peab tooma kõigiks 
täht- ja argipäevadeks me matame end monumendi jalamile