αιώνια αγάπη

ma olen suure tähe kauge laps
tema ema kes loobnu tulest
kelle kätel viimsed tunnusmärgid
surelikkus kui haavatõbi
tema isa kes unund kaevu
ustav vete ilusale voolule
selle jõgi mis kajatanud tulevikki
ma olen päikese lahvatav seadmus
mu suurustel ei ole piire
ma olen su armastuse mõõtu
kaua kudend konnatiiki
olen kivi selle suure kõhu all
sammal mil õrnusega kahas
tubli vikat löödud mutta
vili mis nutmas emasid
nende hooramata pärastlõunaid
taevas mis keelamas isasid
pilved kui hinge surilinad
valgemad kui miski muu
olen siidituhast kuu
see embleemina õmmeldud
mustava avaruse nähtamatuil kätel
see olen mina kui vaatan sind
su juuste hallitand õigsust
su rindade kibedat muljumist
su tuhmi naeratust
kui ilm laulmas ‘meie’ laulu
see teab et tuleb
ajatuse esimene tipp
kus on meie lipp
see igavikuline

 

modus operandi

siit algab üksikute õhtute kare vastupanu
nii kaunis ja õrn oma loomuses
töökindel ja veatu vajadusetus
sundidest üle ja silmusteta
päev kui varajane õis 
kulliküüs – härra
kohe saab küüliku pesast
vahva looduse modus operandi
siit kukub pulmaline võõra tasku
kapist kostab kole hääl
rõõmu pildund ühekssaamishetk
näe varjudele sõpru
neid paljusid silitanud aja käsi
mustand pilvik tõrvakarva
jõgi millesse kaks korda ei astu
nii nagu kõik 
sammal kuupoolsel seinal
aknad veski poole
vesi tammist
kaks kõva kivi…
homseks jahu –
valge nagu sügisene lumi

sinu pimestav nahk