28. jaanuaril, veidi vähem kui kuu aega enne oma 85. sünnipäeva, lahkus meie seast teenekas leedu kirjanduse tõlkija Mihkel Loodus.

Mihkel Looduse elutöö on Leedu-Eesti kirjandussilla ehitamine – just nii on selle sõnastanud Leedu kirjandusinimesed ja see on tõsi mis tõsi. Oma kõige esimesest tõlkest peale, Antanas Strazdase luuletusest „Vares”, mis ilmus 1956. aastal ülikooli esimese kursuse tudengi suleproovina ajalehe „Edasi” veergudel, huvitas Loodust süvitsi leedu keel ja kirjandus. Tema esimesed, 1963. aastal trükivalgust näinud tõlked on Justinas Marcinkevičiuse jutustus „Mänd, mis naeris” ja Eduardas Mieželaitise poeem „Inimene”. Seejärel hakkas ilmuma küll proosa- ja luule­tõlkeid, näidendeid, laste- ja noorsookirjandust, teadusteoseid – peaaegu igal aastal mõni mahukas teos. Lisaks ka Leedu kultuuri- ja kirjanduselu tänuväärne tutvustamine ajakirjanduses, esinemised raadios ja televisioonis. Saatuse tahtel olid kuuekümnendad aastad, Hruštšovi sula, leedu kirjandusele väga õnnelik aeg, otsekui kevad. Tollal kerkis esile palju uusi loojaid, raamatuid hakati avaldama märksa rohkem – oli, mida tõlkida. Kuna eesti lugeja ettekujutus leedu kirjandusest oli seni olnud küllaltki pisteline, oli ­Mihkel Loodus õigel ajal ja õiges kohas just õige mees. Ta täitis sellealase teadmiste tühiku uskumatult täiuslikult, andes leedu kirjanduse kaudu võimaluse tutvuda meie peaaegu naabermaaga. Leedu kirjanduse suursaadik – just seda ta oli.

Mihkel Loodus sündis 1937. aastal Tartus. Ta lõpetas Tartu I keskkooli, nüüdse Treffneri gümnaasiumi 1955. aastal ja õppis aastatel 1955–1960 Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Aastatel 1960–1984 töötas Loodus ajalehe „Rahva Hääl” toimetuse kultuuriosakonnas, 1984–1986 ajakirjas „Aja Pulss”, 1986–1992 ajakirjas „Looming” peatoimetaja asetäitjana, 1992–2008 tegi tööd Eesti Hoiuraamatukogus. Kirjanike liidu liige oli ta aastast 1976.

Tänu Mihkel Loodusele on eesti keeles võimalik lugeda leedu kirjandusklassikat, mille seast väärivad esiletoomist Vincas Mykolaitis-Putinase „Altarite varjus”, Ieva Simonaitytė „Šimoniste saatus” ning Jonas Avyžiuse ja Icchokas Merase romaanid. Kaasaegsete prosaistide hulgas on vähe neid, kelle loomingut ta tõlkinud ei ole. Eesti lugejate lemmikud on ikka olnud Justinas Marcinkevičius, Saulius Šaltenis, Kazys Saja, Alfonsas Bieliauskas, Vytautas Sirijos Gira, Juozas Aputis, Antanas Škėma, Jurga Ivanauskaitė ja paljud-paljud teised, kes on praeguseks leedu kirjandusloos kindla koha leidnud. Mitmed leedu luulekogumikud on meil samuti olemas just tänu Mihkel Loodusele.

Teatrisõbrad mäletavad hea sõnaga mitmeid tähelepanuväärseid leedu näidendeid, mille on vahendanud Mihkel Loodus, eriti muidugi Kazys Saja „Pühajärve”, mida lavastati Vanemuises, ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti­kateedri VIII lennu lõputööna lavale tulnud „Klemensit”.

1990. aastatel hakkas Mihkel Loodus tõlkima ka inglise keelest, vahendades peamiselt Graham Greene’i loomingut.

Leedu-Eesti kirjandussilla ehitaja töö maht on nii uskumatult suur, et annab välja mitme inimese elutöö. Leedulased on osanud oma kirjanduse suursaadikut vääriliselt hinnata. Peale Leedu meedias ilmunud paljude Mihkel Looduse tegevust tutvustavate artiklite pälvis tõlkija Leedu Suurvürst Gediminase IV järgu ordeni (2002) ning pikaajalise väljapaistva tõlke­tegevuse eest Leedu Tõlkijate Liidu Püha Hieronymuse auhinna (2013).

Huvi, andekus, töökus, korrektsus ja sihikindlus tegid Mihkel Loodusest parima leedu kirjanduse suursaadiku, keda jääb meenutama riiulitäis head tõlke­kirjandust. Leedu sõbrad on leinas.

Sügav kaastunne Mihkel Looduse lähedastele!

Ajakiri „Looming”
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium