Väljend „sisepagulane” on eesti kultuuris kummaline nähtus. Selle tähendus oleks nagu selge – pagulane oma riigis –, ometi pole päris kindel, keda niimoodi nimetada, keda mitte. Meie kultuuriloos on peamisteks kandidaatideks sisepagulase tiitlile peetud Uku Masingut ja Artur Alliksaart, vähemalt Nõukogude okupatsiooni kontekstis. Lühemalt piiritletud eluetapi najal võiks nende sekka arvata ka näiteks Betti Alveri või Jaan Krossi. Sealjuures tuleb möönda, et sisepagulaslikke jooni võib esineda ka paljude teiste Nõukogude ajal tegutsenud kirjanike käekäigus ja loomingus. Sisepagulusel kui terminil on oma spetsiifiline ajalugu. Järgnevalt vaadelgem, kuidas oleks õigustatud selle termini ülekandmine Eesti kirjandusloo käsitlusse ning kuivõrd sobib Alliksaart nimetada sisepagulaseks ja tema loomingut sisepagulaskirjanduseks.

„Sisepagulus”, saksa keeles innere Emigration (ja sisepagulane, innerer Emigrant) pärineb Frank Thiessi sulest, kes tõi selle mõiste avalikkuse ette 1945. aastal Thomas Manniga peetud tulise debati käigus.^[1] Kas natsionaalsotsialistide võimu all elanud saksa kirjanikud olid kollektiivselt süüdi režiimile allumises ja koostöös sellega või olid nad esindanud riigisisest vaikset vastupanuliikumist? Thiess, kes oli 1930. aastatel jäänud Saksamaale, kasutas sisepaguluse mõistet, et õigustada nii enda kui ka teiste kodumaale jäänud kirjanike valikuid ja lähendada neid „päris” pagulaskirjanikele, kes olid ohutust kaugusest avalikult režiimi vastu kõnelnud. Erinevalt pagulaskirjanikest iseloomustas sisepagulaste käitumist aga just teadlik, võimalikult ulatuslik avalikust elust irdumine, seda nii kirjanduslikus kui ka ühiskondlikus tegevuses, et vältida koostööd režiimiga. Samas jätkasid paljud sisepagulasteks peetud kirjanikud publitseerimist ka natsivõimu ja tsensuuuri tingimustes.^[2]

Saksa sisepagulastest kirjanike puhul on oluline mõista, et nii maailmavaateliselt kui kirjandusliku stiili poolest on tegemist kõike muud kui homogeense rühmaga. Näiteks Rudolf Alexander Schröder, Reinhold Schneider ja Ernst Wiechert kritiseerisid Hitleri poliitikat kristlik-humanistlikust seisukohast ning seisid tungivalt vastu režiimi üleeuroopalisele vägivallatsemisele. Sõja- ja juudivihavastased tekstid tõid endaga kaasa avaldamiskeelud ning Wiecherti puhul ka lühiajalise vangistuse, samas ühildus nende autorite traditsiooniline stiil ja konservatiivsus vormiküsimustes natside arusaamaga kaunitest kunstidest.^[3] Näiteks Oskar Loerkele ja Wilhelm Lehmannile sai aga kirjanduslikult saatuslikuks just nende loomingu eksperimentaalsus, ekspressionistliku „loodusmaagia” (Naturmagie) viljelemine.^[4]

Sisepagulus on saksa kirjandusloos tänaseni vastuoluline teema. Nii mõnegi siin nimetatud autori positsioon natsivõimu all on küsitav, eesotsas Frank Thiessi endaga, kelle olulisimad teosed ilmusid just natsionaalsotsialistliku partei valitsemisajal.^[5] Tuleb siiski lisada, et tegemist oli ajaloolise kirjandusega, mille poole Thiess pöördus teadlikult, et vältida oma kaasaja kirjeldamist. On selge, et hiljem ühisnimetaja „sisepagulased” alla koondatud kirjanike olukorrad erinesid märgatavalt. Oli neid, kes natside kaheteistkümne aasta pikkuse valitsuse ajal sõnakestki avaldada ei saanud, kuid jätkasid tööd salajastes väljaannetes või eraviisiliselt, ent oli ka neid, kes leidsid võimaluse peita oma režiimikriitika pealtnäha sobilikku vormi.

Kuidas hinnata aga sisepagulust Nõukogude Liidus? Vaieldamatult leiab eeskätt stalinismiperioodist kirjanikke, kelle olukord oli võrreldav natsirežiimi all elanud sakslastega. Ometi tuleb märgata lahknevusi, mille tingisid nii erinevad ideoloogiad kui ka tõsiasi, et Nõukogude Liit pidas riigina vastu pea kuus korda kauem kui Kolmas Reich. Üksi Stalini valitsusaeg kestis kauem kui kogu Hitleri võim ja üle hinnata ei tasu ka „vabadust”, mille tõi kaasa Hruštšovi aeg.

Enim tuntud näited Nõukogude sisepagulastest pärinevad siiski stalinismiajast, eesotsas vene luule „hõbeajastu” esindajate Ossip Mandelštami, Mihhail Kuzmini ja Anna Ahmatovaga. Nii Mandelštamile kui Kuzminile sai režiimi mõju saatuslikuks. Ahmatoval õnnestus Stalini surm ja Hruštšovi tõus küll ära oodata, kuid kuni 1950. aastate lõpuni oli tema positsioon kirjanikuna pideva kahtluse all ja loomingu ilmumine korrapäratu. Näiteks 1940. aastal lubati küll trükki ja müüki luulekogu „Kuuest raamatust”, kuid juba mõne kuu pärast eemaldati see riiulitelt ja hävitati.^[6] Samamoodi oli erinev kolme luuletaja suhtumine kirjutamisse uue režiimi all. Ahmatova ei lõpetanud kunagi loomingulist tööd, ka avaldamisvõimaluste puudumise ajal, Mandelštam pöördus pigem esseede, lühiproosa ja tõlkimise juurde ning jätkas väiksemas mahus sahtlisse kirjutamist. Kuzmin aga ei kirjutanud elu viimastel aastatel ühtki teksti ja elatus vaevaliselt vaid tõlkimisest.^[7]

Akmeistide kõrval on üks põnevamaid näiteid sisepagulasest Mihhail Bulgakov, kelle suhe režiimi ja Staliniga isiklikult mõjutas otseselt nii tema elukäiku kui ka loomingut. Kuigi enamiku tema teoste avaldamine oli keelatud ja tähtteos „Meister ja Margarita” sai ilmuda alles 1966.–1967. aastal ning mahukate väljajättudega, pidas Stalin tema näidendit „Turbinite päevad” üheks oma lemmikutest ja nõudis selle teatritesse tagasitoomist pärast tsensuuriametnike keeldu.^[8] Samas ei aidanud näidendi edu Bulgakovit ühegi hilisema teose avaldamise juures. Tasub ka märkida, et Stalin isiklikult keelas Bulgakovil riigist lahkuda. Nelikümmend aastat hiljem, kui Nõukogude Liidu eesotsas seisis Leonid Brežnev, visati aga teine mõjuvõimas sisepagulane, Aleksandr Solženitsõn, tema suurteose „Gulagi arhipelaag” eest riigist pikemata välja.

Nõukogude Liidu lagunemise järel on sisepaguluse kontseptsiooni vene kirjandusteaduses rakendatud küll, kuigi stalinismiaja sisepagulased erinevalt Natsi-Saksa kirjanikest ise enda olukorda režiimi langemise järel analüüsida ei saanud (siin mainitutest erandiks vaid Solženitsõn). Seega mõjutab meie võimalusi analüüsida Nõukogude sisepagulust suurem ajaline lõhe reaalsete elukogemuste ja hilisemate teadmiste vahel. Pea seitsmekümne aasta jooksul jõuavad inimeste saatused ja käekäigud rohkem varieeruda kui tosina aasta puhul – sõltuvalt sellest, kas jõuti Stalini surm ja olukorra suhteline leebumine ära oodata või mitte.

Eesti kirjandusteaduses on väljendeid „sisepagulane” ja „sisepagulus” kasutatud üksnes markeeringuna, enamasti Artur Alliksaare või Uku Masingu puhul. Ometi võiks nende hulka liigitada nii mõnegi teise, olgu näiteks juba mainitud Betti Alveri ja Jaan Krossi, sest nagu saksa ja vene näidetest näha, ei pruugi sisepagulus väldata terve elu. Kui aga võrrelda nimetatud autorite käekäiku, saab kiiresti selgeks, et just Alliksaare karjääri mõjutas režiim enim. Alliksaarel õnnestus kaante vahel näha vaid näidendit „Nimetu saar” mõned kuud enne oma surma 1966. aastal ja käputäit luuletusi perioodikas. Lisaks tegid ametivõimud kõik, mis suutsid, et hoida teda eemal Tartu kirjanduselust – tõsi, enamasti siiski edutult. Mingist kirjanike liidu liikmelisusest või muust taolisest ei olnud juttugi.

Ometi säilis ja kasvas Alliksaare mõju viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate alguse Tartu vaimuelule, tema tekste levitati, kanti ette ja kuulati tema enese ettekandes väiksemates ringides. On raske kujutleda XX sajandi teise poole eesti luulet ilma Alliksaareta ja tema mõjuta näiteks Jaan Kaplinskile, Paul-Eerik Rummole või Andres Ehinile. Tiit Hennoste on kirjeldanud Alliksaare tegevust kui alguspunkti Nõukogude-vastases võitluses filosoofilise vabaduse ja autentsuse eest.^[9] Temast sai loomingulise vastupanu sümbol, kes mitteametlike avalike esinemistega julgustas otseselt või kaudselt ka teisi, tihti nooremaid kultuuritegelasi osalema Nõukogude režiimi vastases mängus. Näiteks olid Tartus tuntud Alliksaare nõukogulikust ideoloogiast nõretavate tekstide ettelugemised, mida poeet viis läbi selge irooniaga, kuid mida võimud ei saanud keelata, sest tekst, mida ette kanti, oli igati sobilik ja Alliksaar ise väitis, et tegeleb rahva harimisega.^[10] Paul-Eerik Rummo ei pea seetõttu Alliksaare sisepagulaseks nimetamist päris õigeks, sest klassikalises tähenduses võõrandusid sisepagulased avalikust elust ja tegevusest – Alliksaar aga käitus otse vastupidi.^[11] Rummo arvamus osutab vajadusele leida sisepaguluse mõistele (Nõukogude) Eesti kontekstis sobivam määratlus, sest Alliksaare tegevust saab mõista igal juhul süsteemivälisena, selle norme teadlikult eiravana.

Natsi-Saksamaale lõksu jäänud kirjanikel oli pärast režiimi kukkumist selge motivatsioon kaugeneda minevikust, sest neid süüdistati konformeerumises ja koostöös kõrilõikajatega. Nii oli kujutlus täielikult natsiühiskonnast eraldunud moraalsest sisepagulasest kerge tekkima, isegi kui reaalsus oli keerulisem.

Eestlastel oli olukord veidi teine. Eesti lugejad ei süüdistanud oma kirjanikke bolševismis või kaasajooksmises ainuüksi sel põhjusel, et nad oma kodumaalt ei lahkunud. Seega ei tekkinud ka vajadust enda positsiooni kaitsta. Ainsad, kes Nõukogude Liitu mahajäänutele etteheiteid tegid, olid mõned pagulaskirjanikud, kelle silmis pidi väärtusetu olema kõik, mis võõrvõimu tingimustes sai ilmuda.^[12] Selline suhtumine on sarnane Thomas Manni positsiooniga 1945. aasta vaidluses Frank Thiessiga, kuid Eesti kontekstis ei saanud kirjanike ja kultuurirahva omavahelised vaidlused (vähemalt kuni 1980. aastate lõpuni) jõuda kaugemale erakirjadest, mis alati üle piiri ei pääsenudki. See omakorda selgitab, miks sisepagulusele eesti kirjandusloos rõhutud pole – pole olnud tungivat vajadust tõestada kellegi vastumeelsust Nõukogude režiimile.

Nagu öeldud, ei ole sisepagulased loominguliselt ühtne seltskond, ometi on võimalik eristada mõningaid ühisjooni. Sisepaguluskirjandusele on omane võõrandumine vahetust reaalsusest ja olmest. Enamasti tähendab see üht kahest võimalikust teest – pöördumist minevikku või indiviidi sisemusse. Just ajalooline kirjandus muutus oluliseks Natsi-Saksa sisepagulastest proosaautorite seas, sest vaid seeläbi oli võimalik kirjeldada autoritaarset võimu ja viidata allegooria abil maailmale, mis nii kirjutajat kui ka lugejat tegelikult ümbritses.^[13] Miks ei võiks sellest vaatenurgast sisepagulase kategooriasse arvata ka näiteks Jaan Krossi? Alternatiivne lahendus oli eskapism, pöördumine inimese sisemaailma, tunnete ja vaimsuse poole, mis lubas unustada väljaspool toimuva. Seda siseilma väljendas nii saksa „loodusmaagidel” kui vene akmeistidel tihti loodusluule, kus looduse ja olustikukirjeldused sümboliseerisid inimese tundeid.

Sümbolismi ja allegooriaga käsikäes käivad ka tekstid, mis inimese sisemusse kaevudes jõuavad filosoofiliste küsimusteni. Seda võib kohata näiteks saksa kristlike autorite, peamiselt poeetide juures, kes jätsid kõrvale inimese ja asetasid tähelepanu keskpunkti usu, transtsendentsuse ja aegadeülesed moraalsed väärtused.^[14] Lisaks tuleb võtta arvesse, et vormi ja teemade poolest leiab näiteid nii rangelt traditsioonilisest kui ka eksperimentaalsest kirjandusest. Mõlemat lähenemist võib pidada reaktsiooniks reaalelus toimuvale, sealjuures ideoloogilistele nõudmistele, mida auoritaarsed režiimid kirjanikele peale surusid. Üks võimalus nõudmisi eirata oli pöörduda äärmise klassikalisuse poole, teine võimalus tuua luulesse midagi uudset ja avangardset. Võib muidugi arvata, kumma lähenemisega autorite katsed avaldatud saada olid edukamad.

Nüüd, kus teatud teetähised sisepaguluse kaardistamisel on maha pandud, vaadelgem sel taustal kolme Alliksaare luuletust: kahte varasemat ja vähem tuntud pala ja ühte hilisemat, äratuntavamalt alliksaarelikku teksti.

Esimene neist luuletustest on 1958. aasta 28. septembril ajalehes Edasi ilmunud luuletus „Kevadmälestus”, mida esmapilgul Alliksaare omaks ehk ei peakski. Kuigi „Kevadmälestuse” puhul ei saa olla kindel, et äsja vangistusest Tartusse naasnud Alliksaar ei olnud teksti kirjutanud varem, näiteks Karjalas elades, muudab just selle trükis ilmumine – harva esinev sündmus poeedi teekonnal – luuletuse oluliseks. On ka võimalik, et tekst valmis alles pärast septembris 1958 toimunud taaskohtumist Leo Metsariga, kes oli samal aastal asunud tööle Edasi toimetusse ja tänu kellele luuletus sai ilmuda.

„Kevadmälestus” kujutab endast noore meremehe mõtisklust: too kirjeldab nii eelseisva merereisi elevust kui ka kurbust maha jääva armsama pärast.

   „Uhke mõelda, homme seisan roolis
avarinnu, uljalt püstipäi;
juba nädala eest merikoolis
viimne eksam seljataha jäi.

   Ainus seik, mis kurbusesse suleb
reisirõõme, ootavad mis meid,
kauaks hüvasti mul jätta tuleb
nõtkepihtne kalurküla neid.”

Luuletuse teisest ja kolmandast salmist selgub, et Alliksaar viljeleb siin sotsialistlikku realismi. Kuidas on võimalik, et mees, kes vangikongis ei lakanud kirjutamast vabadusest ja unelmatest, on nüüd omaks võtnud taolise pioneerliku tooni? Ka luuletuse lõpuread kannavad tolleaegsele sotsrealistlikule luulele omaseid sõnumeid – tulevikuelevust ja soovi elu täiuseni lihvida: „Jäägu tulikirjaks tuleviku üle, / mis meist täna tuikab sünnieos, / et me elu oleks loov ja ülev, / täiuslik, kui kaunis kunstiteos.”

Toetudes Louis Althusseri ideoloogia teooriale, võib „Kevadmälestust” mõista kui teksti, mille kaudu Alliksaar püüdis leida endale kohta teda seni eemale tõuganud Nõukogude ühiskonna struktuuris.^[15] Ajaleht Edasi toimis selles olukorras riigiaparaadi esindajana, mille nõudmistele Alliksaar end allutas lootuses pälvida ametliku süsteemi heakskiitu. Teisiti sõnastades võiks seda nimetada Alliksaare katseks astuda sisepagulase staatusest välja ja saada osaks kirjanduslikust peavoolust. Ka vormiliselt on tekst traditsioonilises, ideoloogiliselt sobilikus vormis – see koosneb viieteistkümnest nelikvärsist, mille ristriimidest vaid üksikud pole täisriimid.

Samas on luuletuse keskmisesse ossa loodus- ja tundekirjelduste taha peidetud hillitsetud erootilisust: „Loodus muutund värviheldeks ulmaks, / küllastuda sellest ööst ei saa. / Valmistund kui toretsevaks pulmaks / õite pillavuses puhkend maa.” Alliksaare hilisemas loomingus ei ole maitsekas seksuaalsus sugugi ennenägematu ja tänaseks teame tänu Rebekka Lotmani uurimistööle ka mõnda varasemat sonetti, mis ilmselt just oma teema ja otsekohesuse tõttu on jäänud Alliksaare kaanonist välja.^[16] „Kevadmälestuses” jääb asi siiski piisavalt vaoshoituks, nii et ka Nõukogude ajakirjandus sai selle ilmumist lubada.

Filosoofilist suunda esindab armastuse ülistamine, mis tõstab mehe ja naise vahelise suhte millekski ülevamaks ja inimesest jäävamaks. Seksuaalne tung kui midagi patust lunastatakse ja asendatakse „hinge kiindumusega”. Vahest olulisim on aga armastuse võrdsustamine kaunite kunstidega, mis viitab tõsiasjale, et suuri üliinimlikke tundeid ei tingi lüürilises minas mitte usk jumalasse, vaid kunsti. Alliksaarele on selline vaimsus igati omane. Nii selgub, et kuigi „Kevadmälestus” üsnagi erandlikult kätkeb endas autori püüdlust osaleda nõukogulikus kirjanduspildis, leidub siingi ühiseid elemente tema hilisemate tekstidega.

Kuigi 1960. aastal ilmus Edasis veel kaks Alliksaare luuletust – „Vabadus ja laul” ja „Unelm saab tõeluseks”, mis kannavad sarnast sotsrealistlikku tooni (tegemist on tähtpäevaluuletustega, mis pühendatud laulupeole ja Sputnik 6 orbiidile lennutamisele) –, jäid avaldamisvõimalused viljakale poeedile ometi kiiresti kitsaks ning loodetud tunnustus saabumata.^[17] Katsed sobituda „lubatud” stiiliga jäid seega üürikeseks ja peagi arenes välja Alliksaarele omane irooniline stiil.

Üks varasemaid näiteid sellest on „Tõprad annavad tõotuse hakata harrastama terveid eluviise”.^[18] Kui sisepagulaskirjanduse üks põhijooni on ümbritseva ühiskonna kirjelduste vältimine (eriti luules), on see tekst päevselge allegooria nõukogude inimestest. Allegoorial iseenesest on sisepagulaskirjanduses oma koht (parim näide ehk „Meister ja Margarita”), kuid siin tuleb arvesse võtta, et allegoorilised sotsiaalkriitilised tekstid sisepagulaste sulest olid enamasti need, mille avaldamisvõimaluste nullilähedus oli autoritele ilmselge. Nii ka Alliksaare „Tõbraste” puhul.

„Tuhmunud trahteris kakssada kratti
pidasid tähtsat ja tarka debatti.
Lehetäil peos oli lennukipilet.
Öökull sõi hõbedast kulbiga kilet.

    Liiklusinspektoriks määrati tigu,
    aga ta sooritas niipalju vigu,
    et tema tööga ei olnud rahul
    juuksur, kes vahul, ja mölder, kes jahul.

Tuultele pisteti suukorvid pähe.
Sellel, kes kuulatas, hääl oli kähe.
Kohinal kogunes kohikukki
õue, remontima paarituspukki.”

Esimese kahe salmi iroonia on selge, iga rida viitab inimeste absurdsele käitumisele absurdsete reeglitega maailmas. Kolmandas salmis toimub aga muutus, mis on stroofi kahte esimesse ritta nii osavalt peidetud, et võiks üldise tohuvabohu keskel märkamatuks jääda. On ju tuul vabaduse sümbol ja tuule suukorvistamine selge viide vabaduse, veel enam vabameelsuse piiramisele. Kuulajal on raske kõnelda – mõtlevat, keskenduvat inimest ei peeta millekski.

Vormiliselt koosneb luuletus kaheteistkümnest nelikvärsist, mis aga rütmi ja riimi poolest on primitiivsemad „Kevadmälestuse” salmidest. Kolmejalgse daktüli ja rida lõpetava ühe trohheuse kombinatsioon on omane eesti rahvalaulule, mis annab veelgi hoogu kirjeldatavale peole. Rahvalaululikkus aitab paremini mõista sõnumit, sest rahvalaul on meie kultuuriteadvusesse sügavalt sisse kodeeritud. Ka loomad metafooridena saadavad lugejale eri sõnumeid, mis sõltuvad liikidele omistatud rollidest kultuuris ja keeles (loomadega seotud kõnekäänud jne). Harjumuspärane käitumine on aga ümber pööratud – öökull, kes peaks kehastama intelligentsust, käitub mõistetamatult, tigu, aegluse sümbol, peab korda liikluse üle, ning just kohikuked hoolitsevad sigimise eest. Kõigest sellest on kerge järeldada, et jutt käib ühiskonnast, kus loomulik asjade kord on pea peale keeratud. Salmide jooksul joob sigade, sipelgate, liblikate ja teiste elusolendite seltskond end purju ja käitub aina hullumeelsemalt. Lõhutakse, ahistatakse ja laamendatakse, kuni: „Päriselt soikus kuid lõbu ja südikus, / kägu kui kõlblusekoodeksi avas, / kuigi see alguses polnud tal kavas.”

Ent enne lõppu jõuab kohale alliksaarelikult ootamatu puänt, kui karu, loomade liidri suu läbi teatatakse: „ütles: „Toon teistele eeskujuks muti ma, / hektarit seitse kes kraavitab jutiga. // Ta on küll pime ja temas on mühaklus, / aga see samavõrd olla võib pühaklus, / kõrini täis panev kõrgemaid tõdesid / neid, kes veel tänini teadmatust põdesid.”” Kogu luuletuse jooksul on vastikult käituvaid ja elajalikke tegelasi maha tehtud, nüüd aga selgub, et neile omane mühaklus võib olla ka midagi väärtuslikku ja erilist. Mutionu, eesti kultuuris juba tollal tuntud tegelane, saab seeläbi võrdkujuks nõukogude inimesele, kes on pime ja mühaklik, aga kelle võimuses on mõjutada ja „õpetada” teisi enda ümber.

Autori suhtumine sellistesse inimestesse on luuletusest selge, ometi jääb viimastest salmidest tunne, et irooniline Alliksaar omal viisil isegi imetleb mutisuguste inimeste võimet süsteemile alluda ja sinna sobituda – midagi, mis temale endale kunagi võimalik poleks olnud. Kuigi klassikalisest sisepagulaskirjandusest erineb „Tõprad” oma otsese ühiskonnakriitilisuse tõttu, ühtib see selle osaga sisepagulaste loomingust, mis kirjutati teadlikult sahtlisse, vahest vaid väikeses ringis salaja jagamiseks.

Nii „Kevadmälestus” kui „Tõprad” kuuluvad Alliksaare varajasse (naasmisjärgsesse) perioodi, mil poeedi tänaseks legendaarne ainuomane stiil – pikkade värsiridadega proosalikud, samas tugeva rütmi ja siseriimiga tekstid – alles hakkas välja arenema. Alates 1960. aastatest saab rääkida tema loomingu kõrgajast, kust pärinevad kõige kuulsamad ja mõjukamad tekstid. Üheks nende seas on 1961. aastal kirjutatud „Kiigelaul”,^[19] mis 1966. aasta jaanuaris pidi ilmuma ka Loomingus, kuid jäi ajakirjast välja, sest Alliksaar keeldus vaatamata toimetaja nõudmistele muutmast ainustki värsirida oma tekstis.^[20]

„Kiigelaul” on armastusluuletus, mille lüürilises minas ja adressaadis ei ole kahtlust, arvestades, et sama aasta jaanuaris oli Alliksaarel sündinud armastatud abikaasa Lindaga poeg Jürgen. Võib arvata, et 1960-ndate esimesed aastad, mil elu Tartus oli oma vaesesse ja kunstipärasesse, kuid siiski kodusesse rütmi vajunud ning hilisem vähkkasvaja veel meest ei vaevanud, olid Alliksaare elus ühed parimad. Rõõmu ja rahulolu õhkub ka „Kiigelaulust”.

„Vaata, kui kõrgele käib kiik!
    Vaata, kui soe on suvi!
Pärast seda tundub talv võimatuna.
  Kiindumus kiikumisse kisub meid kaasa.
Me oleme kerged ja õhulised nagu unelm eluõigusest.”

Kui luuletuse esimesed kaks värssi on saanud võrdkujuks soojadele suvepäevadele, on siinkohal tähelepanuväärseim viies rida. Kuigi järgmises reas võrreldakse liuglevaid armastajaid ka graatsiliste liblikatega, annab just viide eluõigusele tooni kogu tekstile. Armastus on „Kiigelaulu” peateema, aga seda mitte lihtsalt kahe inimese vahelise kiindumusena, vaid vaat et kogu elu vundamendina. Armastus, mille sümboliks on kiikumine, on see, mis inimesele ükskõik millistes oludes annab jõudu ja põhjuse edasi elada. Ei tasu häbeneda ka erootikat, millele kiikumine vihjab, sest seda ei häbene Alliksaar ise, kes kirjutab: „Su kleit laksub tuules nagu pulmalipp, aeg-ajalt alastades su / kuldpruuni jumega nahka ja rõhutades su puusade pehmelt / pinguldatud joont. / Tunnen erutust sinu ligidusest ja rahuldust liikumise lõbust.” Erootika ülendamine võrdväärseks poeetilise armastusega on aga, nagu juba nägime, Alliksaarele omane.

Sel moel sarnaneb „Kiigelaul” „Kevadmälestusega”, ent kui varasemas tekstis pani Alliksaar end noore meremehe kingadesse ja eiras iseenese saatust, tegeleb hilisem luuletus sellega hoopis isiklikumalt.

    „Sa oled ilus ja ihaldatud.
Siiski ei pidanud sa paljuks kiikuda minuga, kelle näkku
                aeg needis nurina ja nukruse.
Kes kordki tohtis puutuda su palmikuid, juubeldas joovastuses.
Siiski leidsid sa olevat loomuliku kiikuda minuga, kelle
                tõtliku tõsiduse sammudesse saatus sülitas.”

Sisepagulaskirjanduse seisukohalt asetub „Kiigelaul” seega „Kevadmälestuse” ja „Tõbraste” vahepeale. Selle filosoofiline sõnum ja teatav sümbolism on omased sisepagulaskirjandusele. Vormiliselt on erinevalt „Kevadmälestusest” tegemist eksperimentaalse suunaga, ent Alliksaare loomingu areng rangest vormipuhtusest ennenägematu uuenduslikkuseni ei vähenda tema kuulumist sisepagulaste kilda, vaid suunab ta lihtsalt ühest võimalusest teise. Samal ajal tegeleb „Kiigelaul” aga ka ümbritseva maailmaga – kiikumine ongi tegelaste ainus väljapääs maailma nõmedusest. Kui ühel pool võidutseb „üksainus ilu ja valguse tulvavoog – / kiik ja sina ja mina”, ei puudu õnneliku „meie” kõrvalt vaenulik „nemad”: „Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.” Pealegi ähvardab õhtu, mil „tõuseb jäikus ja väiklus jälle troonile”. Siiski pole sõnum nii selgelt sotsiaalkriitiline kui „Tõbraste” või paljude teiste tekstide puhul.^[21] Mured, mida väljendatakse, on ajatud ega pruugi sõltuda Nõukogude režiimist, vaid inimelu reaalsusest laiemalt.

Arne Merilai on põhjalikult uurinud Alliksaare luule erinevaid deiksiseid – tema lausungite (värsside) kõnelejate-kuulajate ning aegruumi konteksti. Kaks sisepagulaskirjanduse seisukohast olulist tõdemust tema uurimuses on, et Alliksaarele on omane „mina-deiksise” asendamine „meie-deiksisega” ning luuletuste aegruumiline sulamine ainsaks kõikehõlmavaks hetkeks, mis jääb väljapoole tavalisest aja kulgemisest.^[22] Neid kahte tõsiasja iseloomustab ka „Kiigelaul”. Kuigi eristatakse „meid” ja „neid”, on tähelepanuväärne, kuidas luuletuse jooksul saavad lüüriline mina ja sina üheks (nendega liitub isegi kiik). Kuigi sisepagulaskirjandusele on omane indiviidi kogemusele keskendumine, mõjub mitme isiku ühekssaamine aga selle ilmingu jätkuna, mitte sellest eraldumisena. Alliksaar ühendab end sellega, mis on õige ja hea – armastusega –, et irduda halvast. Samamoodi toidab aja möödumise eiramine kiikumise joovastust. Mööduv aeg nõuab endaga tegelemist, maailma toimetustes osalemist, Alliksaar aga asendab selle kõrgusesse pürgiva lõppematu kiikumisega, sellisega, pärast mida peab isegi „talv tunduma tühisena”. Tuletagem meelde ka poeedi kuulsaima luuletuse sõnumit.

Kuidas siis positsioneerida Alliksaart sisepaguluse teljel, kui tundub, et iga teksti puhul on olukord erinev? Mõnes mõttes on igavene sobimatus midagi ürg-alliksaarelikku. Nii tema looming kui isik oli 1960-ndate Eestis ennenägematu ja imelik – ning seetõttu ametivõimudele pinnuks silmas. Just Alliksaare elukäik on see, mis tekitab seose sisepagulusega, ka siis, kui tema looming sellele määratlusele hästi ei allu. Poolparadoksaalselt ka allub, Alliksaares saavad korraga kokku kõik erinevad sisepagulaskirjanduse võimalused – vormipuhtus ja eksperimentaalsus, filosoofilisus ja vaimsus, sümbolism, allegooria ja ajatus. Samas ei kartnud ta ühiskonnakriitikat ja satiiri ei elus ega loomingus.

Erinevalt Stalini-aegsetest või Natsi-Saksamaa kirjanikest ei olnud poeet Hruštšovi-aegses Tartus otseses ohus. Parim, mida võimuorganid teha suutsid, oli meest ja tema perekonda vaesuses hoida, avaldamis- ja muid eluvõimalusi piirates. Kui aga avaldada nagunii ei saa, samas elu pärast kartma ka ei pea, tekib vabadus kirjutada, kuidas iganes hing ihkab. Nii vabanes Alliksaar ka ajastu normidest ja nõudmistest. See omakorda selgitab, miks tema luule kohati sobib varasema sisepagulaskirjandusega kokku, kohati kaugeneb sellest.

Lõpetuseks tuleb küsida, kas sisepagulaskirjanduse mõiste toomine eesti konteksti on õigustatud. Kindlasti ei saa innere emigration’i meile üle kanda ilma teatava kaugenemiseta Frank Thiessi algsest ideest. Ka Alliksaare tekstid kinnitavad tõsiasja, et kuigi sisepagulastest kirjanike loomingust leiab ühisosi, ei ole see üks selge žanr või kirjanduslik liikumine. Siiski pakuks sisepaguluse mõiste rakendamine uue vaatenurga eriti Nõukogude-aegse kirjanduse uurimisele ja tõlgendamisele.

---

^[1] T. Mann, F. Thiess, W. von Molo, Ein Streitgespräch über die äußere und die innere Emigration. Dortmund, 1945.

^[2] H. R. Klienenberger, The „Innere Emigration”: A Disputed Issue in Twentieth-Century German Literature. Monatshefte 1965, kd 57, nr 4, lk 180.

^[3] Sealsamas, lk 173.

^[4] H. D. Schäfer, The Young Generation’s Non-National Socialist Literature During the Third Reich. Rmt: Flight of Fantasy – New Perspectives on Inner Emigration in German Literature, 1933–1945. New York, 2003, lk 72.

^[5] R. Grimm, In the Thicket of Inner Emigration. Rmt: Flight of Fantasy – New Perspectives on Inner Emigration in German Literature, 1933–1945, lk 32.

^[6] R. Eden Martin, Collecting Anna Akhmatova. Caxtonian 2007, kd XV, nr 4, lk 9.

^[7] L. A. Zaks, Преодоление внутренней эмиграции в поэзии О. Мандельштама. Филологический класс 2019, nr 1, lk 34–43.

^[8] S. Richmond, And Who Are The Judges? Mikhail Bulgakov Versus Soviet Censorship, 1926–1936. Russian History 2006, kd 33, nr 1, lk 86.

^[9] T. Hennoste, Kirjandus kui vastupanu Nõukogude Eestis Teise maailmasõja järgsel perioodil. Ajalooline Ajakiri 2018, nr 2–3, lk 239.

^[10] A. Ehin, Tartu boheemlaste kuningas. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes. Tartu, 2007, lk 155–160.

^[11] Paul-Eerik Rummo e-kiri autorile. 21. III 2025.

^[12] S. Olesk, Eesti pagulaskirjanduse keskus ja perifeeria. Methis 2014, nr 13, lk 137.

^[13] R. Grimm, In the Thicket of Inner Emigration, lk 32.

^[14] H. R. Klienenberger, The „Innere Emigration”, lk 178–179.

^[15] Vt L. Althusser, Ideology and Ideological State Apparatuses (Notes Towards an Investigation). Rmt: Lenin and Philosophy and Other Essays. New York, 2001 [1970], lk 85–126.

^[16] R. Lotman, Eesti dekadentlik sonett. Keel ja Kirjandus 2024, nr 1–2, lk 170–171.

^[17] M. Mõistlik, Saateks. Rmt: A. Alliksaar, Laulud lauldamatust. Tallinn, 2018, lk 338.

^[18] A. Alliksaar, Päikesepillaja. Tartu, 2011, lk 318–319.

^[19] A. Alliksaar, Päikesepillaja, lk 228–230.

^[20] M. Mõistlik, Saateks, lk 339–340.

^[21] Vt näiteks „Kes mängib masti, saab purje pealekauba”, „Olematus võiks ju ka olemata olla” või „Kevadskertso”.

^[22] A. Merilai, Pragmapoeetika. Kahe konteksti teooria. Tartu, 2003, lk 30–31.