mina ei ole veel surnud
pole hakanud veel isegi
surmaga naljatama
akendes õilmitsevad kõige kaunimad
kaugete maade matuselilled
kardinad on taeva eest ära lükatud
 
muld kuid kaetud vana kerge halli lumega
olen jälle kodutu lihtsalt vahin ringi


*

vana naine kes mind saatnud 
kogu elu polnud mina nüüd on mina
niisugune ilmutus
lume-talve valges koopas
keskel ikka maailmapuu
veebruari sinises hämaras
keskel maailmapuu
mille okstel ripuvad
kellad mis ei löö tunde
vaid äratust
ning sügavad sind kui sul sügeleb


*

püüdes takkajärgi kinni püüda oma elu
päästa teda jäistest kirjeldustest kammitsatest kurjast näost
suurim järeldus on kõhuvalu
fataalses sitahädas kass haavab mind vasakust käest
 
mis ma järeldades teen
vaatan aknast välja
seal lippab väike väga ilus oravas
loomulikult aina vaatan aknast välja
ja ennäe kes seal vikatiga seisab väravas
 
mees seisab vikatiga naine luuaga
ma avan aknad pärani ja neile pisarsilmil hüüan
mis häid sõnumeid küll mulle toovad nad
ma luban et veel kätte saan mida püüan


*

armastasin sind ses kihutavas rongis
kui nüüd möödud must raskel sammul
saunaviht kaenlas
see tunne mind asustab taas
 
ei jõudnud sind ära oodata
ikka trepp tuli ette keefir granaatõunamahl
muudki keskealised asjad
kohmakalt sümboliseerides elu
 
prisked kollased koerad
juba hulluksläind õed
ja ikkaveelnutmata emad
 
kõik on meeles meeles
kuigi kirjas ka juba


*

esivanemad kogunesid kokku palvetama
parema tuleviku s.t meie eest
kaugelt eemalt linnavanavanaema Iida
veel kaugemalt maalt maavanavanaema Maria
suguvõsa kainestusmajast vanavanaisa
kohver ja kasukas tema keel kiri ja hääl
tuli kohutav kaastunne mis võib uputada paadid
uks pandi lukku aknad pimendati
osalised olid valged nagu lubi
ilusad õhkavad sõnad nagu
lõhki lahku põhk hahk õhurõhk
helisevalt ilusad nagu
mall loll lilla vill null
ning topeltkaunissõna nihil
kahjuks nad ei leidnud ühist keelt
kuigi pigistasid üksteise libedaid kindaid
nagu sõbrad


Kassidega

linna puud näitavad aknast suurt tuult
kassid on rahutud vaatavad teineteist kurjalt
põrandal vedeleb lahendus punane nöör
ma tean et kassiga mängitakse 8 korda päevas
 
asi mida ma usun vist netis kuskil kirjutati nii
kui sa tahad et su kassidel oleks hea elu
üldiselt ma ei arva et internet kubiseks tõest
ja kassiga 8 korda päevas mängida on raske
 
aga see on asi mida ma usun 
ja kuigi 8 korda ikkagi ei saa täis
siis mehega kahepeale vahel peaaegu saame
 
rõõmustada kasse 8 mängukorraga päevas
nemad luuravad sabad vehivad hops ja hops
kargame meie nööriga kasside ümber


*

ma ei hakanud ennast valmis ehitama
niisama vaatasin mis saab
olen rüütellikkus ise
 
olen harjunud olemas olemata
olemasoluta läbi ajama
kui see on võimalik siis see pole raske
 
aga siis kui uni järsku ära läheb
hakkab see: läheb raskeks ja võimatuks
ootamatust olematusest mis järsku rabab
aga kassid magavad nii rahulikult ega karda midagi
 
siis ma hakkan unistama metsast
metsa viivad nüüd nii laiad teed
laiad teed lähevad aina laiemaks
metsad võõramaks 
hakkan unistama lindudest