„Ei ühtigi uut ole päikese all,” kirjutas Matthias Johann Eisen 1909. aastal, kõrvutades teadusulmeromaanide sisu rahvapärimuses ette tulevate fantastiliste seikadega.[1] Ja tõepoolest, kui võtta rahvaluulet kirjanduse osana, siis kaob eesti ulme alguspunkt justkui haardeulatusest – üleloomulik näib ulatuvat kujutluse süvakihtidesse, kusagile ilmalinnu müüdini ja vahest veelgi kaugemale. Ent järele mõeldes saab selgeks, et täpsem ja otstarbekam on hoida lahus fantastilist rahva- ning fantastilist kirjandustraditsiooni, mis on omavahel umbes sama lähedases suguluses nagu kratt ja robot. Siis, kui eesti ulmekirjandus mõtteliselt muistenditest, muinasjuttudest ning mütoloogiast lahti haakida, omandab tema kuulsusetu arengulugu hoopis kindlamad piirjooned.[2]
Fantastiline kirjandus kui moodne žanr või žanrikobar leidis tee eesti kultuuri koos 30-leheküljelise raamatuga „Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat versta vee alt läbi. Reisimised maailma merdes”, mis trükiti 1875. aastal Tallinnas. Kõhna köite tiitelleht ei reetnud tema algupära, ei autori ega tõlkija nime, kuid tagantjärele on välja selgitatud mõlemad. Tegu on lühikese ümberjutustuse või kokkuvõttega Jules Verne’i toona üsna värskest mereromaanist „20 000 ljööd vee all” (1869–1870), mille pani eesti keelde Jaan Nebokat. Endine Kuuda seminari õpilane ja abiõpetaja, ettevõtlik literaat Nebokat oli aastail 1873–1878 rändköster Siberi eesti asundustes. Seal nähtud trööstituid olusid kirjeldavad tema Ristirahva Pühapäevalehes ilmunud nähtavasti Verne’ist inspireeritud pealkirjaga mälestused „Kakskümmend seitse tuhhat versta Sibberis”.[3] Tõenäoliselt avastas Nebokat ka Verne’i teose enda jaoks kodunt eemal olles, sest nagu romaani pealkirjaerinevus (80 000 versta pro 20 000 ljööd) märku annab, on mugandus kaudne, tehtud Marko Vovtšoki venekeelse tõlke (esmatrükk 1870) alusel. Ukraina kirjanduse suurkuju Vovtšok ehk Maria Vilinska-Markovitš oli isiklikult tuttav nii Verne’i kui ka tema ihukirjastaja Pierre-Jules Hetzeliga ning hoidis enda käes ainuõigust kirjaniku loomingu vene keelde tõlkimiseks.
Nebokati rahvaraamat ei kannata küll kõrvutust Vovtšoki professionaalse terviktõlkega, kuid eesti kontekstis mõjus ta siiski millegi väga erilisena. Seda uue tuule toomise tunnet õhkub eriti raamatu viimaselt leheküljelt, kuhu on allveelaeva-seikluste lõpetuse järele trükitud veel kaks paksus antiikvakirjas ladinakeelset sõna: Nil admirari. Fraasi võiks tõlkida nõuandena „mitte millegi üle imestada” ning tõlgendada saab teda ühtaegu nii stoiliselt („ära lase end millestki häirida”) kui ka utoopiliselt („usu, kõik on võimalik”). Soovi kummaline asukoht koos teadmisega, et väga vähesed lugejad võisid selle tähendust aimata, annab kogu raamatule mingi ajaülese lisakihi – ja on ka uue kirjandusliigi sissejuhatamise pidulikuks avataktiks.
„Meremadu” sütitas korraga nii tugevat poolehoidu kui ägedat vaenulikkust. Sellal kui raamat rahva seas populaarsust kogus, saatis rahvuslik haritlaskond ta ajakirjanduse veergudel karmilt põlu alla. Otsa tegi lahti Eesti Postimees ja Tartu Hollmanni seminari õpetaja Juhan Kurrik, kes oma 1876. aasta oktoobris ilmunud pikas ja peaaegu programmilises arvustuses nimetas „Meremadu” eesti kirjanduspõldu reostavaks umbrohuks, karuohakaks.[4] Esimest eestikeelset ulmeteost mitte lihtsalt ei pandud ühte patta röövliromaanide ja muu sensatsioonihimulise kirjandusega, vaid temast sai lausa – ilmselt osalt tänu kõlavale nimele – taolise vähenõudliku kommertsi sümbol. Nii kasutabki Harry Jannsen juba 1878. aastal üldistavat mitmust: „Paljuks aga suur hulk, kes särasid meremadu-raamatuid mitte kogemata ei osta ega koju kanna vaid hää meelega, paljuks tuim hulk aru saab, et ta sell kallal oma raha maha viskab, oma vaimulikku tervist raiskab, oma väikest meelt ja mõistust hoopis segab, oma natukest aru hoopis hukka saadab ja priitahtlikult oma kaela pimeduse, rumaluse, kurjuse raudikke alla heidab?”[5] Seesugust „mere- ja muude madude” ning nende lugejate intellekti halvustamist kohtab veel näiteks Kurriku ja Ado Reinvaldi kirjutatud Sakala Lisalehe raamatututvustustes.[6]
Kuigi 1885. aastal Tartus ilmunud Nebokati tõlke kordustrükk rahvavalgustajate pahameelele uut indu andis, hakkas järgmise kümnendi keskel kostma ka tasakaalukamaid arvamusi. 1884. aasta 28. juuli Sakala juhtkiri, mis kritiseeris sopakirjandust (korduvalt on nimetatud „Meremadu”) levitavaid rändavaid raamatukaupmehi, tekitas kelleski kirjandushuvilises tahtmise oma silmaga seda raamatuks maskeerunud pühaduseteotust näha. Ta leidis ühe äri, kus seda müüdi, kulutas kaanehinnaks olnud 8 kopikat, läks koju ning veendus, et erinevalt mõnest tõesti halvamaitselisest teosest, nagu Mart Sohbergi „Eesti jututooja”, on „Meremadu” sisu poolest tore ja kahjutu meelelahutus.[7]
Olukord muutus 1885. aasta lõpul, kui Oleviku Lisas alustas ilmumist Jules Verne’i aineline järjejutt „Kuu-reis”. Seda on peetud nn Baltimore’i Tulirelvaseltsi triloogia esimese osa, „Maalt Kuule” (1865) muganduseks, aga tegelikult on ära tõlgitud teine osa „Ümber Kuu” (1869), mis algab lühikokkuvõttega esimese süžeest. Nõnda liigutakse kosmoserännu pikkadest ettevalmistustest põgusalt üle ja hüpatakse kohe Maast tohutul kiirusel eemalduva hiiglasliku kahurikuulilaadse kosmoselaeva sisse. Originaalis samuti ajalehes (Journal des Débats) avaldatud loo autor oli taas maha salatud, eestindajaks oli aga Oleviku asutaja ja peatoimetaja Ado Grenzstein. Tekst oli toodud kaasaega, 1884. aastasse, ja selle ilmumine ajastatud otsekui Kuu-lennu esimeseks aastapäevaks: sõiduvahend saadeti teele 30. novembril, lisalehe vastav number nägi ilmavalgust koos 2. detsembri kuupäeva kandva põhilehega.
Oleviku Lisas oli „Kuu-reisile” pinda ette valmistanud ilmselt samuti Grenzsteini sulest pärinev pikem astronoomiat tutvustav kirjutis, mis – mõned esimesed korrad välja arvata – kandis pealkirja „Lustilik luulereis taevalautuses” ja ilmus läbi 25 numbri, 1885. aasta 21. oktoobrist 1887. aasta 23. märtsini. Mõlema nimetatuga paralleelselt avaldas Grenzstein oma ajalehe 1886. aasta avanumbri kaasandena esimese eestikeelse taevakaardi, kus ta andis paljudele tähtkujudele eesti (kunst)mütoloogiast tuntud nimed nagu Soome sild (Perseus), Murueide tütred (Andromeeda) või Kalevi vagu (Kalad). Ka „Kuu-reisi” tõlke seob Grenzstein Faehlmanni-Kreutzwaldi panteoniga, paigutades selle ette „Kalevipoja” algusest inspireeritud värsiread: „Lugija! Nüüd ära nuta: / Liniku mull laenas Juta – / Nüüd ma imeasju näen, / Taevastesse lendma läen.” Vanemuise asemel on sedapuhku kohal tema tütar Juta ja kandle asemel tolle kuldne võlulinik, millest läbi vaadates olevat Faehlmanni järgi võimalik näha minevikku ja fantaasiapilte. Õnnestunud leid – ulmekirjanduse kaitsepühakuks sobib Juta nagu valatult.
„Kuu-reis” jõudis lõpule 10. märtsil 1886 koos tõlkija avaldatud lootusega tulevikus veel Suurtükiseltsi tegemisi jutuks võtta. Nagu „Meremadu”, võitis ka „Kuu-reis” oma ennenägematult põneva sisuga rohkelt poolehoidu. Matthias Johann Eisen on hiljem meenutanud, kuidas romaan lausa vaimustas inimesi.[8]
Ajakirjanduses tõstatati „Kuu-reisi” kohta mitu olulist küsimust. Saarlase toimetuselt uuriti, kas tegu on tõestisündinud looga, Virulaselt aga taheti teada, miks sarnasel moel teadust populariseeriv „Meremadu” sama sooja vastuvõttu ei saanud.[9] Tõlkelooliselt huvitava sõnasõja vallandas 1887. aastal Virulase toimetaja Jaak Järve artikkel, mis paljastas „Kuu-reisi” ja selle järel Oleviku lisalehes ilmunud lord Chesterfieldi kirjade kogumikust mugandatud „Elutarkuse ja ilmakunsti” õiged autorid ning heitis Grenzsteinile ette nende varjamist.[10] Solvunud Grenzstein vastas pika ennastõigustava kirjaga, sisuks demagoogiline keerutamine ja Järve isiku vastu suunatud süüdistused, mille viimane, ametivenna nõudmisele vastu tulles, täies pikkuses oma lehes ära trükkis – ühes 57 (!) omapoolse polemiseeriva kommentaariga.[11] Ent kõigi küsimuste ja ebakõlade taustal joonistus välja kümne aasta tagusega võrreldes kardinaalselt muutunud suhtumine, Jules Verne’i uutmoodi kirjandust ühtäkki mõisteti ja hinnati kõrgelt. Ka Jaak Järv väljendas korduvalt, et ta oleks võinud valida kriitika objektiks mõne teise plagieeritud teksti, aga Grenzsteini tõlked olid seesuguste hulgas suurima väärtusega.
Mitte üksi ulme teaduslik haru ei ajanud noores kirjanduses võrseid. Õudus- ja fantaasiakirjandus hakkasid eesti kultuuri imbuma enam-vähem samal ajal. Kui 1876. aastal ilmunud Adelbert von Chamisso õpetlik jutustus „Peeter Slemiil”, mille nimitegelane oma varju kuradile müüb, jääb üsna ulme äärealadele ja kuulub pigem kunstmuinasjuttude kilda, siis Nikolai Gogoli 1880. aastal trükitud „Jõulu öö” puhul on fantastiline taotlus palju selgem. Dikanka-tsüklisse kuuluv lugu, kus külasepp kuradil naha üle kõrvade tõmbab, on eesti keelde jõudnud toonase Tartu ülikooli teoloogiatudengi Friedrich Wilhelm Ederbergi käe läbi ning ületab mahult „Meremao” mugandust umbes kaks korda.
1883. aastal ilmus Tallinnas tuntud kalendrikirjastaja Mats Tõnissoni kirjutatud ja välja antud raamatuke „Põllu Tõnu põrgus. Kõige imelikum ennemuistne jutt”, mida hea tahtmise korral võib ehk nimetada eesti esimeseks algupäraseks ulmeteoseks. Hea tahtmine tuleb appi võtta seetõttu, et välismaise eeskuju puudumist ei saa lõplikult välistada, ühtlasi tekitab kõhklusi teksti eklektiline iseloom – seal põimuvad kristlik maailmanägemus ja rahvaluule, müütiline minevik ja kaasaeg, didaktika ja fantaasialend. Kesksel kohal on taas kurat ehk „vanajätis”, kes vangistab tubli, tööka ja voorusliku eestlase arhetüüpi esindava Põllu Tõnu koos oma kodakondsetega põrgusse. Põrgu elu kätkeb ränka teotööd, vaesust ja hirmuvalitsust ning autor on näinud vaeva, et rohkete vihjete abil tömbimalegi lugejale ridade vahel selgeks teha: ahnete ning kohtlasevõitu sarvikute all on tegelikult mõeldud mõisnikke. Lõpuks aga vanakurat sureb, põrgu hävineb ja Põllu Tõnu suguseltsile saab osaks kauaoodatud priius. Võiks öelda, et jutustus on kantud (järel)ärkamisaegsest vaimust ning meenutab ülesehituselt natuke Carl Robert Jakobsoni esimest isamaakõnet. Arvestades, et baltisaksa ajakirjandus oli Mats Tõnissoni vähem kui kahe aasta eest tema kalendris ilmunud satiiriliste kirjutiste pärast rünnanud (mille tõttu tsaaripolitsei korraldas ta majas läbiotsimise ja teda ennast kuulati korduvalt üle), võib „Põllu Tõnu” avaldamist pidada päris suureks julgustükiks.
1884. aastal pani keegi Ivan Kont eesti keelde Aleksandr Puškini üleloomuliku novelli „Padaemand”, mis ilmus 23. maist 27. juunini Jaan Nebokati toimetatud Riia eestikeelses lehes Kündja. „Kuu-reisi” aastal 1885 nägid ilmavalgust veel kaks väärikat õudustõlget: Hans Wachenhuseni „Vampir ehk vereimeja. Jutt Bulgariamaa elust” Sakalas (23. veebruar – 27. juuli, tõlkija Moritz Maximillian Põdder) ja Gogoli jutustus „Vii” eraldi trükisena Kuressaares (tõlkija V. Kivi). Nagu „Põllu Tõnu põrgus”, nii on ka „Vii” tiitellehel kuulutatud Kreutzwaldi-päraselt ennemuistseks jutuks, mis vististi ongi esimene eestikeelne vaste fantaasiakirjanduse žanrile. Gogoli vahest kõige kuulsam ulmelugu, millest koolipoisina sai muuseas suure elamuse Oskar Luts,[12] ilmus 1889. aastal teiseski, K. Karu (ilmselt Jaan Poska pseudonüüm) tõlkes ajakirjas Oma Maa.[13]
Pärast avalikku häbistamist Virulase veergudel ei loobunud Ado Grenzstein plaanist jätkata Jules Verne’i eestindamist, küll aga muutis ta oma senist strateegiat. 1888. aasta 12. detsembril hakkas Oleviku lisalehes järjejutuna ilmuma romaan „Reis maakera südamesse”, kuid pea tundmatuseni töödeldud kujul, otse loomulikult autori nimeta ning kukalt kratsima paneva pealkirjaga „Tori pörgust maa pöhja!”. Grenzstein kohandas kuulsa ulmeloo eesti oludesse ja tulemus on kummastav, et mitte öelda sürreaalne. Hamburgi asemel algab romaani tegevus Tartus ning mitte 1863., vaid 1887. aastal, teatega baltisaksa geoloogi Constantin von Grewingki surmast (mis ka päriselt siis aset leidis). Kui originaalis leitakse pääs maa alla Islandi Snæfellsjökulli vulkaani sisemusest, ajendatuna XVI sajandil elanud alkeemiku ruunikirjas sõnumist, siis Grenzsteinil juhib Lembitu käega kirjutatud ürik seiklejad – Grewingki õpilase Peeter Tammovi ja tema nõo – hoopis Tori põrgu nimelisse koopasse Pärnumaal. Võib arvata, et selle paiga pakkus Grenzsteinile välja toonane Oleviku toimetuse liige, Tori vallast pärit Andres Saal, kes kasutas koobast tegevuskohana oma samal ajal ilmunud ajaloolises romaanis „Vambola”.
„Tori põrgust maa põhja” (milliseks loo pealkiri edaspidi kujunes) oli eelmisest mugandusest ambitsioonikam ka pikkuse poolest. Peale Oleviku Lisa kadumist (viimane number oktoobris 1889) viis peatoimetaja romaani üle põhilehe rubriiki „Teaduse riigist”, kus teose ilmumine jätkus 1890. aasta 26. veebruarini, ühtekokku aasta ja poolteist kuud. Omas ajas eesrindliku võttena oli mõne järjejutu osa juurde lisatud Édouard Riou originaalillustratsioone, mis kujutasid näiteks eelajaloolist loomastikku (mammutid, dinosaurused) või kivistisi.
Paradoksaalsel kombel ilmus Oleviku Lisas (26. juuni 1889) „Tori põrguga” kõrvuti veel üks väike Verne’i-tõlge, mis oma autorsust vaka all ei hoidnud, pealkirjaks „1000 aastat edasi”. See on esimene kauges tulevikus toimuv ulmelugu eesti keeles ning kirjeldab maailma aastal 2889 ühe USA ajakirjaniku silmade kaudu. Kirjanduslikku väärtust on tekstis napilt, küll aga futuroloogilist tulevärki – ennustatakse paberlehtede kadumist, videokõnesid („fototelefot”) ning lendavaid sõidukeid („õhuvanker”). Üllatuslikult on jutt eesti keelde jõudnud enne, kui ta algkeeles ilmus. Ingliskeelse esmatrüki avaldas Ameerika ajakiri The Forum 1889. aastal, prantsuse versiooni nägi avalikkus alles 1891. aastal. Tagatipuks on hiljem selgunud, et loo pani paberile hoopis kirjaniku poeg Michel Verne. Seega omistas 26. juuni Oleviku lisaleht Jules Verne’ile jutu, mis polnud tema kirjutatud, salates samas maha tõesti tema kirjutatud romaani (katke). Olgu öeldud, et „Tori põrgu” päritolu nähti kõigist Grenzsteini ponnistustest hoolimata läbi, esimesena kuulutas seda Postimees.[14]
Ka järgmised olulised sammud tegi eestikeelne ulmekirjandus Oleviku veergudel. 1891. aasta teises pooles ilmusid seal kaks märgilist algupärandit: Juhan Liivi „Ühe kirjaniku päevaraamatust” (19. august – 21. oktoober) ning August Kitzbergi „Libahunt” (16. detsember – 27. jaanuar 1892). Liiv viis oma veste lõpuosas esimest korda eesti kirjanduse ajaloos tegevuse kosmosesse, täpsemalt Marsi peale, kus koerakoonlaselaadsete elanike ühiskondliku hierarhia määrasid ära sabad, mida mõned neist kandsid, teised mitte. Ent ulme polnud siin eesmärk omaette, vaid nähtavasti Grenzsteini Verne’i-mugandustest ja astronoomilise sisuga artiklitest inspireeritud poeetiline liialdus, et naeruvääristada välismaale elama asunud Eduard Vildet (kelle Liivi pilavat jutustust „Suguvend Johannes” parasjagu avaldas Postimees) ning kodumaa rahvuspoliitilisi koolkondi. Käepärase allegooriatööriistana rakendati Marssi päevaprobleemide vankri ette hiljemgi, näiteks pika nimega pamflettides „Marsi elanikud ehk Kahe kuulsa kirjaniku suvitushooaeg Kuressaares” (Artur Allik alias Tõnu Tõrges, 1922) ja „Marsi pääl. Irooniline tragikomöödia Marsi lõhkemisest – raadio järele kirja pandud” (Jüri Loigu alias Osvald Luts, 1921), ent tõsiselt võetavaks kirjanduslikuks tegevuspaigaks sai punane planeet alles 1960. aastatel (Rein Sepp, Reedik Palm).[15]
Kitzbergi „Libahunt” on võrreldes märksa hilisema samanimelise näidendiga selgemalt fantastiline. See pole lihtsalt ennemuistne jutt, vaid erinevate libahundipärimuste õnnestunud kirjanduslik süntees, mida lähendab ulmetraditsioonile sündmuste kaasaegsus ja minajutustaja skeptiline hoiak.
1890. aastate algupoolel tutvustab Olevik korduvalt prantsuse teadlase ja kirjaniku Camille Flammarioni tulevikunägemusi, sealhulgas tänini ulmeklassika ridadesse kuuluvat teost „Maailma lõpp” (1893) juba selle esmailmumise aastal.[16] Teised lehed avaldavad kümnendi keskel veel Gogoli ja Puškini fantaasialugude (uus)tõlkeid ja tõlkeid Verne’i seiklusromaanidest, mida mõnikord ulmeks liigitatakse. Ilmub kaks huvitavat saksa teadusulmeraamatut, pealkirjad hästi kõnekad: Friderich Thieme „Viimnepäev. Põnev ja õpetlik jutustus tulevikust” (Valga, 1894) ning Otto von Leixneri „Inimese sugu aastal 2097” (Kuressaare, 1897). Karl Hiobi ehk Karl Helmeri tõlgitud „Viimnepäev” mängib vaimukalt läbi Maad ohustava komeedi stsenaariumi, Artur Paulmeistri ümber pandud „Inimese sugu aastal 2097” (kümme aastat varasem originaal räägib aastast 2086) on esimene eestikeelne düstoopia, mis hoiatab lugejaid kõleda visiooniga läbinisti kunstlikus keskkonnas elava tundetu ja kultuurilise mitmekesisuse minetanud inimkonna eest. Läbi viie lehenumbri, 1897. aasta 23. septembrist 21. oktoobrini ilmus Olevikus A. D. Borumi sõjapidamise edasisi arenguid tabada püüdev jutustus „Lahing aastal 2000”.
Üsna vaikse sajandivahetuse järel saabus sündmus, milles võib näha eesti fantastilise kirjanduse esimese ajajärgu lõppu: 1901. aastal müüs kibestunud Ado Grenzstein Oleviku maha ning lahkus jäädavalt kodumaalt. Tema, kes pikki aastaid oli innustanud eestlasi tulevikust unistama, oli ise selle unistuse silmist kaotanud.
Kui Kroonlinna kolmkeelse Nikolai koguduse ja Balti mereväe pastor Matthias Johann Eisen avaldas oma 1903. aasta kogumikus „Vahepalukesed” esimese eesti algupärase teadusulmejutu „Tallinnas aastal 2000”, siis polnud tegemist millegi üdini uuega, vaid pigem just Grenzsteini pärandi järelvirvendusega. Pikaaegse innuka Oleviku kaastöölisena oli Eisen kahtlemata lugenud ka eelmainitud Michel Verne’i pala „1000 aastat edasi”, mille laad on tema tuleviku-Eesti kirjeldusega väga sarnane. Üldisemate ühtelangevuste (kiirem transport, õhusõidukid, videosillad) kõrval on olemas üks päris konkreetne seik, mis tekitab lausa laenukahtluse – uudiste edastamine telefoni teel.
Verne annab ajakirjanduskeskusest sellise pildi: „Siin istuvad 1500 sõnumesaatjat niisama palju telefonide juures, muidugi igaüks oma määratud kohal, ja pajatavad öövältusel kogutud uudisi ajakirja tellijatele. Nagu tellijatele teada, on igal teatajal iseäralisi masinavärkisid, mille abil ta sõnume ühe ehk teise telefoti traadiga ühendab, nii et tellijad sündmustest mitte ainult ei kuule, vaid neid ka silmaga näha võivad [—].”[17] Eisenil jälle seletab tuleviku tallinlane: „Telefonid jah! Iseäraliku mehanismuse tõttu annavad telefonid kõik kontoris avalikult kõneldud uudised igasse majasse teada. Seks kõneldakse kõik uudised telefoni kontoris valju äälega.”[18]
Selline, harilikult just saja aasta tagusesse tulevikku rändamise idee polnud maailmakirjanduses 1903. aastal enam midagi värsket. Võrdluseks – Soomes oli sarnaseid lugusid tolleks hetkeks ilmunud juba vähemalt kolm: Gabriel Israel Hartmani „Unenägu” („En dröm”, 1803), Evald Ferdinand Jahnssoni „Meenutusi minu reisist Ruskeala kiriklasse uusaasta aegu 1983” („Muistelmia matkaltani Ruskealan pappilaan uuden vuoden aikoina vuonna 1983”, 1883) ning Kyösti Teräse „Uusaastapäeval 1995” („Uudenvuodenpäivänä 1995”, 1895). Eesti keeleski oli maagiliselt kauge ja ümmargune 2000. aasta juba ära külastatud, A. D. Borumi tõlkeloos, mille pealkiri („Lahing aastal 2000”) kattus ju lausa kahe kolmandiku ulatuses Eiseni omaga. Kuigi Oleviku järjejutu põhiteema (hiinlaste sissetung Euroopasse, nn kollase hädaohu motiiv) ja toimumispaik (Beskiidide mäestiku ümbrus tänastel Tšehhi aladel) erinevad, on ühisjooni raske eirata: mõlemad tekstid on vormistatud minajutustusena ning hästi reaalseks mängitud tulevikku satuvad peategelased unes. Nii Borum kui Eisen ennustavad hobutranspordi hääbumist autode tõttu – siingi võib kahtlustada mõttelaenu.
Aga ometi oli „Tallinnas aastal 2000” midagi enamat kui ajastu vaimu tüüpilming või välismaiste eeskujude summa. Autor kehtestas seal eestlastele seninägematult avara tulevikuväljavaate, mis ignoreeris otsustavalt nii tsaaririigi rahvuspoliitikat kui ka Grenzsteini rahvuslikku pessimismi. 2000. aasta olusid uudistades ei viita tegelased kordagi Vene võimule, küll aga kohaliku keele ja kultuuri märkimisväärsele arengule: ainuüksi Tallinnas ilmub kümmekond eestikeelset ajalehte, kauplusesiltidelt on kadunud saksa nimed, on loodud mitmeid uusi koole ja sadu seltse-ametiühinguid. Et XXI sajandi pilgul oleks lihtsam selle unistuse mõõtmeid hoomata, võib võtta kõrvale teise kodumaa elutingimusi vaatleva teksti samast ajast, 1904. aasta 10. jaanuariga dateeritud Juhan Liivi luuletuse „Eile nägin ma Eestimaad!”. Isegi kui panna Liivi eleegiliste raudteemuljetega („Põõsastikud ja võsad kõik / suikumise ja näotuse paik”) kohakuti üksnes Eiseni loo rongisõidu segment, on kontrast rabav – ajarändur teeb kiirrongiga tunniajase lõbusõidu Tallinnast Pärnusse, et seal siis autoga ringi tiirutada ja uhkeid uusehitisi imetleda. Need kaks kirjeldust on täiesti vastandlikud, üks nägi ainult mineviku hämarust, teine ainult tuleviku sära; ja ikkagi olid mõlemad ajendatud sellestsamast umbsest olevikust.
Oma kaasaja võsast murrab eriti meeldejäävalt välja Eiseni tegelaste liftisõit Toompeale ehitatud vaatetorni tippu, kust paistavad uued kirikud ja vabrikud, Naissaarele sõitvate suvitajate õhupallid („tuulelaevad”) ning silmapiirini laiuv linn. Seesuguse pilvitu kujutluseni oli võimalik jõuda vaid ulmekirjanduse ja täpsemalt Jules Verne’i traditsiooni kaudu. Teekond polnud kerge, tuleviku Toompea laele tõusmiseks ei piisanud ju pelgast lifti astumisest, esmalt oli olnud vaja rännata läbi Siberi avaruste, sukelduda ookeani põhja, sõita ümber Kuu, pääseda põrgust, tungida läbi maakera südame, reisida ajas 1000 aastat edasi ning seista silmitsi kuradite, vereimejate, kurjade vaimude, libahuntide, taandarenenud inimkonna, Hiina armee, viimsepäeva ja tölpide arvustajatega. Aga tõeliselt huvitavaks alles hakkas minema.
„Viimast korda nägin Eisenit Tallinnas; see oli juba Eesti iseseisvuse algaastail, suvel,” on meenutanud Aleksander Ploompuu, kes noore mehena oli Kroonlinna eesti koguduse koolmeister. „Ta tuli vastu Kaarli kiriku promenaadil. Ehk küll vahepeal oli möödunud tosin aastaid, siiski tundsime teineteist korraga, nagu alalised koos viibijad. [—] Istusime pingile ja mäletasime vanu aegu Kroonlinnast, võrreldes neid praeguse eluga: „Jah, kes seda võis uskuda: siis nägime unes, – nüüd on ilmsi.”[19] Kõrgel puiestee kohal siras päike.”
Nil admirari.
[1] M. J. Eisen, Maa päält taevasse. Arutused päikese, kuu, tähtede ja ilma eluavalduste kohta. Tartu, 1909, lk 5.
[2] Alternatiivset vaadet, mis asetab eesti ulme algusesse Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866), on oma antoloogiates juurutanud Indrek Hargla ja Raul Sulbi: I. Hargla, Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte. Tallinn, 2005; I. Hargla, Vinguv jalaluu. Ulmeantoloogia. Pärnamäe, 2018; R. Sulbi, Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia. Tartu, 2024.
[3] N. [Jaan Nebokat], Kakskümmend seitse tuhhat versta Sibberis. Ristirahva Pühapäevaleht 11. III 1879 – 15. VII 1884.
[4] –rr– [Juhan Kurrik], Eesti kirjapõld. Eesti Postimees 27. X 1876.
[5] H. Jannsen, Eesti kirjandusest. Eesti Postimehe lisaleht Jututuba 19. IV 1878, lk 102.
[6] –rr–, Uus raamat. Sakala Lisaleht 22. IV 1878, lk 4; R. [Ado Reinvald], Uus raamat. Sakala Lisaleht 17. II 1879, lk 2.
[7] S., [Lugejakiri]. Tallinna Sõber 31. VIII 1884. Väga menukas „Eesti jututooja” sarjas ilmus aastatel 1874–1881 kümme raamatut.
[8] M. J. Eisen, Maa päält taevasse. Arutused päikese, kuu, tähtede ja ilma eluavalduste kohta, lk 5.
[9] Küsijatele kostuseks. Saarlane 9. VI 1886; Könekoda. Virulane 15. VII 1886.
[10] Igale ühele, mis tema oma. Virulane 11. V 1887.
[11] Oleviku toimetaja kostus Virulasele. Virulane 29. VI – 6. VII 1887.
[12] O. Luts, Gogolit lugedes. Edasi 4. III 1952.
[13] N. Gogol, Vij ehk maavaimude pealik. Vene rahva jutt. Oma Maa 2. I – 15. II 1889.
[14] Teistest ajalehtedest. Postimees 26. I 1889. „Ta [Olevik] trükib võõraste kirjanikkude tööd ära, ilma et nimetab, kelle järele jutustus ehk kirjatöö Eesti keelde tõlgitud ehk ümber tehtud. Et see ilus pole, on arusaadav.”
[15] Marsi kirjandusliku kuvandi teket Eestis ja Jüri Loigu raamatu konteksti on lähemalt vaadeldud: T. Haug, Tagasi perifeeriasse: Jüri Loigu elu Marsil. Rmt: T. Haug, Tagasi Troojamäele. Tallinn, 2015, lk 159–188.
[16] K. Flammarion, Meie maakera viimased päevad. Olevik 10.–17. II 1892; C. Flammarion, Maakera viimsed päevad. Olevik 2.–30. VIII 1893; Kuidas sõjad lõppesivad. Tuleviku unenägu. Olevik 6.–20. XII 1893.
[17] 1000 aastat edasi. Oleviku Lisa 1889, nr 13, lk 197.
[18] M. J. Eisen, Vahepalukesed. Tallinn, 1903, lk 201.
[19] A. Ploompuu, M. J. Eisen Kroonlinna õpetajana (1888–1912). Rmt: M. J. Eiseni elu ja töö. Tartu, 1938, lk 76–77.
Lisa kommentaar