Parm

Lembit, Taasja, Soome Leo ja Lilli koos Elmariga olid mu lähimad naabrid Liina­kurul. Esimesed ühe, teised kahe kildi kaugusel: itta, lõunasse ja läände.

Kui tited olid väikesed ja toiduga vahel kitsas, nagu lahvkaajal üldse, siis Roosipuude ehk Lilli ja Elmari käest sai nädalas korra-kaks viieliitrise karraga piima tuua. Nad elasid meierei mäel, nagu me siis ütlesime, ja see toponüüm käibib mu peres tänaseni. Vanakeste tareke koos laguneva laudakesega asus sõja ajal maatasa pommitatud Jaani-Piitre kotuse lähedal, tosina kiviviske kaugusel mööda mäeharja. Arvatavasti olid nad Wabariigi ajal suurtalu sulasteks või rentnikeks, sõltuvuses igatahes. Kolhoosis olid nad lihttöölised, lüpsiku ja viglaga, aga minu ajal juba põlised pensionärid.

Minu lastega oli see häda, et kõik nad pirtsutasid toiduga nagu printsessid. Umbes nii, et üks ei söönud manna-, teine riisi-, kolmas kaera-, neljas tatraputru. Kes põlgas südamest muna, kes tõmbas nina viltu heeringa peale. Kombineeri siis aina ja söö ise külmad ülejäägid. Ega saa ju igal hommikul korraga mitut putru keeta. Muidugi leib ja sai, vorst ja juust läksid ikka alla. Aga see ei ole põhitoit ning on jaos pealekauba. Kartulit võis keeta ja praadida, hapukoort majja tassida. Kahjuks jogurtit siis veel ei tuntud. Kui vendadelt Voitkadelt küsiti, et mis te seal metsas siis sõite kah, kõlas rõõmus vastus: „Noh, eks ikka kardulast ja jogurtit.” Aga meie küla põõsas ja poes seda veel ei lüpstud.

Uue aja kuulsad metsavennad, võib-olla olete kuulnud, luurasid mõnda aega ka Liinakuru ümber ringi. Nad käisid me majast raamatuid ja kummikuid laenamas, aga panid klaasid alati ilusti ette tagasi ja tagastasid lugejavõla. Vana miilits Puhalainen Elvast, isehakanud verekoer, korraldas seal ka mõned hasartsed haarangud ja küsitles mindki. Aga mina vellesid välja ei andnud, mis vihastas pearahakütti, kes mõnitas mind kättemaksuks ühes leheintervjuus. Et mul olid kevadise aiatöö ajal hiiglaslike aukudega villased sokid öösel ukse taga tahenemas kummikute peal, mida nemad pidasid esialgu poiste omaks. Selle järgi ju viisakad kutid, et võtavad mudased käimad enne tuppa astumist jalast. Poiste onn leiti meie lähedalt võsast pärast üles, elektritraadidki olid posti otsast sisse veetud. Hiljem veel röövisid nad Urvastes poodi, võtsid pantvange, ärandasid auto ja ühelt võmmilt Makarovi, aga siis nad olid juba poolhullud. Et ka nendest Rummu Jüridest ei ole veel filmi vändatud.

Et kust sa seda toitvat valku saad seal Valgamaa piiril? Kui ma lapsi tihti üksi pidin kantseldama, algul väitekirja, pärast teaduritöö kõrvalt, siis oli mul üks kindel trump võtta: saiakuubikutega kissell. Rabarberist, tikrist-sõstardest või õuntest, olenevalt suve järgust. Sekka võimaluse korral ka peotäis rosinaid, et ei oleks lurr, nagu Tõnisson ütles. See läks ikka loosi. Aga eks see ole rohkem nagu magustoit siiski. Nii et väga tähtis ollus oli ikkagi rõõsk maapiim. Kuigi toore piima suhtes olen ma ise printsess ja lähen järgmisel päeval ühel või teisel moel paiste, nagu mu isagi. Mis sest, et juues on sula udaravesi isegi väga maitsev, magus. Lapsed õnneks seda korilase geeni ei pärinud ja valged vurrud olid neil nina all maast madalast.

Nii et piimast oli palju kasu sel (nüüdseks juba) defitsiitsel ajastul. Alguses saime valget kurna Lilli ja Elmari käest. Pärast nendega tülli pööramist aga mõnda aega masinamees Lusbo Arne naise käest. Siis juba pensionär Rebase Juhanilt kuni viimase ajani välja, kuigi too elas kogunisti kolme kildi kaugusel ja raske profiiliga rattasõidu taga.

Lilli ja Elmar olid kaks musta ja küürus külavanakest. Ega nad mind oma taresse, veel rohkem lauta, häämeelega sisse lasknud. Ükskord eideke poetas vabanduseks, et kardab ärakaetamist. Ja ega ma tuppa kippunudki, sest olin omakorda tüdinenud kirpude dihlofossitamisest, kui sügelevad plekid nii endal kui ka tittedel varsti jälle välja lõid, nii et kratsi või verele. Saime kokkuleppele, et käin ise metsaveere allikal, kus värsket lüpsi hoiti, ja valan sealt endale viieliitrise karratäie. Ja kui võlgu on juba paras ports kogunenud, toon rublatükid ära. See sobis mõlemale poolele hästi ja ei pidanud enam nii väga ajatama.

Kui Elmar kaks korda nädalas lahvka peal käis, siis lasi ta ikka müüjal furgooni­luugist terve kartulikoti vormileiba täis pilduda. See oli ju maarahva elajaile parim jõusööt. Vanamees aina römises rõõmust ja silmad sirasid-särasid kui „Elu tule” tähed. Et nad endale ka aiakäru ei muretsenud, sest kogu koorma taris taat oma turjal mäkke, oma poolteist-kaks kilti. Jalust ära Lillikene nii pikka maad reipalt tatsuma ei kippunud. Lingvistiline analüüs näitab, et vanaätt võis olla tegelikult põhja poolt pärit, sest ükskord, kui ta leivakannikast endale proovikillu lõikas – et kui nätske see seekord on, kas kõlbab ikka loomale anda –, äristas (kui Peipsi keeles ütelda) keegi sõbralikult: „Ega Elmaril olõ’i väits, Elmaril om nugga!” Poejärjekord hirnus lõbusalt, noakangelane niisamuti.

Nii see suvine elukene mõnda aega veeres, kuni välk sisse lõi. Ühel heal päeval võttis vihast värisev Lilli mind ette ja hakkas varguses süüdistama. Algul ma ei saanud pihta, kust kuu pealt see idee kukkus, aga mulle tehti kätsatades selgeks, et nende piima rasvaprotsent on langenud ja nad saavad seepärast kokku­ostust vähem raha. Et mina riisun nende healt piimalt koore ja jätan lõssi alles. Elmar mörises toetavalt kaasa, sest ega ta suurt jutumees olnud. Ma linna­vurlena tõesti ei taibanud varem, et tulevane või tuleb enne karrast väljakallamist lusikaga läbi segada ja ühtlaseks ajada. Vabandasin ette ja taha, aga vahkvihas eidekene leebus alles järgmisel aastal. Niisiis pidin endale uue piima­tee rajama ja selles küsimuses ma vanapaari enam ei tülitanud. Pahasti küll, sest pidasin kogu külarahvaga head läbisaamist oma auasjaks. Ei ole tore, kui keegi sind lahvkajärjekorras muudkui altkulmu põrnitseb ja teisi ka kahtlustama paneb. Teisalt jälle palju parem, sest kuigi mannerg sai nüüd küll paki­raamil kauem loksuda, olid uued varustajad puhtamad inimesed.

Lilli halastas mulle alles siis, kui nende tares hakkas elekter jupsima ja kolhoosist kohe abi ei saanud. Ta teadis, et mu isa on elektrik, kellega me endale tööstusvoolutraadid sisse vedasime. Häda ei andnud häbeneda ja kutsuti meid appi, kui isa oli parajasti jälle maal käimas. Isa selgitas probleemid ruttu välja ja parandas hädapärast ära. Peamiselt katusest läbisadamise tagajärg. Pidime siiski ka nende lauta astuma, Lilli suureks jahmatuseks, sest selgus, et osa voolust jookseb otse lehma ja õhva niiskete ninade alt mööda vettinud palkseina sõnnikusse. Veiste elu oli reaalselt ohus, aga sai ära päästetud. Vanakesed õhetasid surmahirmust ja suurest tänust.

Nii et tüli läks sellega mööda ja välk sai maandatud. Hiljem vedasin ma neilt mitu koormat sõnnikut oma savisele aiamaale. Vankri ja hobuse laenasin karja­mees Heldur Uibopuult, Lembitu vennalt. Roosipuude sõnnikupatarei, mis vahel kippus laudaräästani kerkima, auras kõrge majatrepi ja kaevu vahel keset õue, mis oli mäekülge mööda kõvasti kaldu alla metsa poole. Ega neil olnud selle rammusa kuhja vähendamise vastu vähematki ja tasu nii ei tahetudki.

Lilli kinkis mulle tänutäheks pika kitsa kaltsuvaiba, milliseid ta ise kangas­telgedel kokku toksis. Tal oli vist häbi hakanud, et võttis varem pragada. See põrandakate oli meil suures toas oma tosin aastat, kuni viimaks ületalve seismisest kopitama hakkas ja tuhaks tehti. Ning sügisel andis ta mulle suure traadist kartulikorvi täie kupatatud seeni, mis oli suitsusauna keedupajast sanga­pidi välja tõstetud. Küllap nad ei olnudki siis vimmas, et käisin vist vahel ka nende seenekohtades lõikust võtmas, nagu ka suvel nende lähedal raiesmikul ämbrite viisi metsmaasikaid korjamas. Ühel suvel tegime koguni mitukümmend purgi­täit metsmaasikamoosi, vaat et kokku sada liitrit. Uskumatu, aga tõsi, kuigi ka kordumatu elamus. Kingitud seenekorvi sisu läks kahjuks komposti­hunnikusse, kui sealt kümnendikkugi järele jäi, sest kogu klimp olid paksult täis ärakeedetud ussikesi. Minu suguvõsas sellise asja peale öögitakse. Aga küllap ei olnud vanadel eestlastel nagu tatarlastelgi midagi taolise toitva lisa­proteiini vastu. Kui muiste olnud üheks põhitoiduks naeris, siis on sellega ju sama lugu: ei leiduvat mahenaereid, mis ei ussitaks. Viimast mainis mulle kord Tammuri restoranitalu peremees Otepää lähedalt Mähalt, et säherdune mure on kokkadel nende algupäraste kaalikatega. Sellep on mul tekkinud aimus, et Lilli ja Elmar olid siin kauges kolkakülas säilinud ehedat Lembitu-aegset maatõugu paar. Vahest selle kadunud hõimu järeltulijad, kes Liinamäe (mis oli võimalik kaitsekõrgendik), Hõbe- ja Silmalätte ning Koigu Valgõhobõsõkivi ümber hajali asusid. Respekt!

Lilli oli väga uhke oma poja Juhani üle, ka Elmari silmad paistsid läikivat, kui poeg jutuks tuli. Juhan tegi Võru kandis piimatsisterniga ringe. Rebase Juhan teadis rääkida, et Roosipuu perepoeg on tegelikult väga kuri mees. Kord näinud ta, kuidas julmur toppinud koledasti määgivaid lambaid ülalt tsisterniluugist sisse, et neid tapamajja viia. Kuidas need šokis villatombud sealt pärast kätte saadi, seda ei tea. Kindlasti tuli paaki pärast ka mitu korda pesta. Mees vedas piimaauto järel ka heina koju varikatuse alla, kuhilad lepapuudest lohisti peal. Ega ilmaasjata öelnud vanarahvas, et nagu lepase reega. Uue vabariigi hakul tagurdas hoolimatu isa heinamaal surnuks oma tillukese tütre, kes oli rattakoopa peal kaasa sõitnud. Valge puurist oli keset mäeperve püsti paar aastat, enne kui maha mädanes. Aga siis juba enam Lillit ja Elmarit ei olnud, vaid Juhan ise oma mitmusliku perega oli tarekese hõivanud. Ümberkaudsed vanapätid ja nende nooremad versioonid aina sumisesid maja ümber. „Sääl süüvvasse, sääl juuvasse,” ütles naabrimees Lembit murelikult, „isegi Soome Leo teeb suu seks.” Elektritraadid hakkasid postide otsast kaduma, vähegi lahtisem metall naaber­kruntidelt kraabiti kokkuostu, metsatukkasid aina rüüstati siin-seal, saed muudkui laulsid nagu linnud. Hiljem hakkasid ära sõitma ümberkaudsete jõukamate ATV-d ja murutraktorid. Vägisi sugenevad üle aegade mustrid. Nimelt olnud Visela veskisild kolhoosiajal kuulus selle poolest, et Punde paisu allalaskmise järel tulid sealt välja lahti murtud rahaseifid, mille muukimis­jäljed olid roostetanud vette, nii et ekspertiisi enam teha ei saanud.

Valla lastekaitse lõi alaealised viimaks isa juurest minema, kuna ka nende ema oli sealt juba varem jalga lasknud. Eks latsõkeisi oli juba hakatud kuri­tegevusse kaasama, luurajatena kasutama ja korjereididele kaasa võtma. Aga see juhtus juba hiljem, krooniajal enne euroaega.

Külaelus on müstikat, ilma ei saa läbi ka seekord. Kord väntasin taas rattaga Rebasele piima järele, kolisev kard pesunööriga pakiraami küljes, rublad-kopikad tagataskus. Jaani-Piitre pervel niitis Elmar parajasti vikatiga heina. Seljas võidunud pintsak, parkunud rind kuue all paljas. Andsin kella, tervitasin, kätt hoogsalt lenksu küljest tõstes… ja vajutasin kohe pidurit. Lähenedes nägin nimelt, et Elmaril istus rinna peal suur hobusekiin, must nagu verekaan, kes küllap maiustas seal magusalt. Need jurakad röövlinnud on võimelised sult suure tüki nahka välja hammustama, et valge rasvase lõuatäiega oma teed lennata. Naabrivana jättis tokiteraga rohu sahistamise katki ja tervitas vastu, rõõmsalt mörisedes, nagu oli tema tavaline kõnepruuk. „Kuule, Elmar, sul on parm rinna pääl! Löö maha!” andsin ma vaesele mehele murelikult nõu. Vikatimees kiikas elukat oma dekoltees, karvase nuustiku vahel, ja ta silm välgatas kelmikalt. Minu imestuseks ta ainult rehmas käega – „Äähh, neid iks ­liiguss!” –, aga elukat laiaks ei litsunud. Hallivatimees võttis löe uuesti pihku ja hakkas edasi nüsima, vereimejale mingit tähelepanu pööramata. No kas ei ole mitte vana eestlane mis vana eestlane?

Sealsamas Jaani-Piitre veerel olin Elmarilt ükskord teada saanud, et sanglepp on nende keeli imälepp. Et miks ema, eks ole? See imetlus jõudis välja isegi ühe minu artikli pealkirja, Bernard Kangro luulest: „Emaleppi allikamäelt”. Siduv motiiv oli selles, et Maria Kangro, sündinud Wellner, olnud Rebase Juhani ­teatel sealtsamast Kawe asutajate, Karl Wellneri poegade suurtalust Jaani-­Piitrelt pärit. Kotuse all mäejalal selline musta lepa salu asuski, muinas­jutuliste põimunud punakate juurtega. Mägi pressis sealt vett välja, nii et pulbitsev verekarva vesiliiv kees. Müstiline, vapustav vaatepilt! Kangrod vakatasid, kui seda artiklit lugesid. Nagu ütles Henrik Visnapuu luuletuses „Üle kodumäe”: „Oja leppade jalgu nüüd peseb / kivile kivi päält asten”.

Alles kaua hiljem, Elmari ammu lahkununa, olen ma hakanud mõtlema: mida see vanatoi oma vahva vastusega õieti silmas pidas?

Stalini vari

Lembit Uibopuu oli sündinud teisel nõukogude aastal ehk kohe pärast suurt sõda. Minu meelest, kuigi seal võis olla mõni pluss-miinus aastake siia-sinna. Onu Lembit, nagu lapsed ütlesid (onu Asko, onu Jaan, onu Tiit ja ikka nõnda, aga vaevalt öeldi nii tädide kohta), oli Liinakuru lähim naaber, nii poole kildi kaugusel Koigu kooli poole. Ta elas Lembitu järve lähedal, nagu me seda pikka, luikede ja kobrastega veesilma kutsusime.

See oli tegelikult Tsilgo (Silgu) paisjärv, kus kolhoosi kalakasvatajad aretasid karpkalade maime. Ise nad ütlesid, et tiik. Sügiseti võeti kosunud kalakesed tammi alt voolukanalist kahvaga välja ja viidi edasi Urvaste-Lõõdla ürgoru liinile rajatud paisjärvedesse. Talveks jäi sügav mudane järvepõhi, ojasäng keskel. See paisutati kevadel uuesti täis. See tuli kasuks, sest nii ei kasvanud järv rohtu täis ja lubas hästi ujuda. Kord lasid koprad selle „tiigi” alla ja tulvavesi kandis Pöörismäe vanamehe elik Edgar Valteri sauna taha süvendatud supluskoha liiva ja muda triiki täis, nii et sellest ta ei saanudki enam asja. Aga Lembitu järv taastati ja töötab tänini.

Lembituga kohtusin ma esimesel Liinakuru-suvel mitut puhku, aga ei tahtnud kohe tutvust sõlmida, sest olin alles kohanemas ja ettevaatlik. Temale aga ei andnud rahu, et uued naabrid ei võtnud vedu. Tegime isaga tubades parajasti esimesi hädapäraseid remonte, kui Lemps ükskord hoovi kakerdas, täis kui plastiliin, ja loopis praalides õuemuru täis küünrapikkusi forellipuraskeid. Need oli ta ojaurgudest ise käsitsi välja koukinud. Nii veenva surve peale pead muidugi alistuma ja naabrimeestest said vaoshoitud strateegilised partnerid. Edaspidi oli mul ikka teatav kohustus Lempsi aeg-ajalt appi kutsuda ja teda õuka või viina ja mõne rublatükiga tänutäheks premeerida. Mees on mul aiamaad kaevanud, heina niitnud, puid langetanud ja lõmme lõhkunud. Käisime ka saekaatris tuulemurdu väärindamas, millest said lõpuks voodri- ja profiil­lauad, mis katavad praeguseni maja ja saunaruume.

Tema forellinolgid panime isaga ahju, sest pliit oli lagunenud, ja pärast jooksis suu vett. Kui me ainult parema märjukese puudumisel toorpiima ei oleks peale rüübanud, mis järgmisel päeval mumpsiks ja kõhulippeks konverteerus. Nulla est retentio, nagu ütles Sancho Panza – ei ole mingit kinnipidamist. Muidugi ta tahtis öelda redemptio – lunastust, aga ega seal palju vahet ole, üks purgatoorium puha. Isa poolt olen ma seega kindlasti kütt-korilane, kellel on säilinud laktoosi normaalne äratõuge imetamiseast väljudes. Aga gluteeni­talumatust nagu saamidel meil enam ei ole, miska karjapidamise-eelne ale­põllundus on meil siiski juba geenides.

Lembit on viglamees, tõmbas ninaga mõnigi kolhoosnik, kes ennast mõne peenema ameti tõttu paremaks pidas. Ta elas pisikeses tareköksis, mille kõrval viltune kuurike ja veel viltusem kuudike puude vilus. Maja oli hõre nagu kolme põrsakese oma, mille kuri hunt võib igal ajal ümber puhuda. Vaevalt pani ta lagunevale elukohale kätt külge ja elas võidu entroopiaga: kelle elu­küünal varem kustub, kas tema või tarekese oma. Muidugi ta lootis mugavalt, et tema on võidu­mees. Aga ei, tare võitis: põles enne Lembitu surma maani maha. Mees elas siis põdurana küll juba kildi jagu eemal oma veel põdurama lesestunud õe juures, teises muldpõrandaga majaköksis, millel oli aga uhke nimi – Rooni­mõisa. Lemps oli korra keset pakast maja vaatamas käinud ja koldesse tule läitnud, aga ei olnud truupidel enam hermeetikat: ahju pani, maja läks. Põles maani maha, ei olnud pudedal korstnalgi enam püsi. Küla noortel metallikratti­del pärast jälle väike salamahti talgupäev.

Kui ta omaenda pesa ei suutnud oma elulõpul viimaks kaitsta, siis Liina­kurul hoidis ta varem alati silma peal, et meil hästi läheks. Eriti siis, kui me linnas olime. Naabrivalve, nagu hiljem öeldi. Enamasti ta astus tööle just meie krundist mööda, meierei poole, harvemini vastassuunas, mis oli Koigu poole. Paar korda sain temalt ka määrdunud ümbrikus ja varesejalgades kirja, et röövlid vist jälle käinud, aken katski. Parem ikka, kui rutem tead, kui et avastad hiljem ja ehmatad omale roosi.

Ükskord nägi ta emakaru koos poegadega meie õunaaias. Vana ott (või Ottilie?) oli tagajalgadel ja raputas antoonovkat, pojad nosisid puu alla varisenud pirakaid õunu. Pärast oli õuemaa pikkade küüntega päkajälgesid ja kollast karupaska täis. Ma olin nii uhke. Sama uhke kui siis, kui öökull mu jalgratta lenksu ja sadulat oma lubjaga tähistas, kui kuuril katus veel hõre oli. Põtru, mäkri, rebaseid, kährikuid, nugiseid-nirke, triibuliste põrsastega metssigu, ilvest, karjades kitsi ja haukuvaid sokki, topskeid jäneseid ning keda kõike ma seal ei ole näinud, aga karu või hunti kahjuks veel mitte kordagi. Otepää lähedal jooksis küll karu kord auto eest üle tee.

Kui Lembitul järjekordne hammas valutas, siis tuli ta ikka jumalakeeli õukat nuruma. Segas viinaga ja tegi liikvat. Uimastas end senikaua, kuni põletik üle läks ja hambatönks koos lödiseva pruuni mädakotiga lõualuust ise lahti lasi. Hambaarsti juurde ei olnud tema jalg veel eales astunud. Jälle üks vana eestlane, saad aru – nii nad kunagi pidid elama. Millega end muiste uimastati, seda ma ei tea, aga mõdust ja õllest jäi kindlasti väheks ja see võis põletikku isegi hullemaks kütta. Sest millal see viin veel välja mõeldi. Prrr!

Kui Lemps oli lõuatäie või kaks endale sisse lõmpsanud, hakkas ta oma Lible-laulujoru ajama ja tare poole taaruma. Viis-kuuskümmend meetrit, ega ta kauge­male jõudnud, kui nagu kott maha varises. Tervet ööd või päeva aga ta nii maha ei maganud, juba mõne hää tunni pärast oli ära haihtunud kui udu. Külarahvas pani teda tihti tähele norskamas ühes või teises kraavis, kui talguid ja muud taolist oli peetud. Olgu vihm või päike, keegi ei hakanud torkima, sest mehe jalgade alla võtmise võimes ei kaheldud. Küll ta koju roomab, oma näljaste kasside manu, keda oli talle seltsiks rohkem kui tosin, igaühel oma roteeruv nimi.

Kunagi oli väärt poissmehel korraks ka naine olnud, aga vist oli haigus korjanud oma. Ta oli südamelt väga lahke mees, alati kippus oma pudelist pruukosti pakkuma või midagi muud kinkima. „Löö punn valla!” hõikas ta ikka võidukalt. Ükskord sügisel kutsus ta enda poole kaema, sest tal oli olnud viiekümnes juubelisünnipäev. Minu kingi ootamise asemel tahtis ta kangesti hoopis mulle midagi kinkida. Tal tuli hea idee ja pakkus ägedat Gillette’i tera plastkarbikese seest. Oli näha, kui uhke ta oli sellise väärt kraami üle, mis tal oli õnnestunud hankida. Kirbud tulid muidugi kauba peale. Mõni aeg varem olin talle andnud oma isa vana jalgratta Ukraina, sest kahju oli vaadata, kuidas ta pidi jala vantsima, kuna oli oma velosipeedi lootusetult kaheksasse kukkunud. Kahjuks ei olnud pikka pidu ka minu isa rattal, sest joodik on siiski vääramatu loodusjõud, force majeure.

Aga ärge saage minust valesti aru: Lemps oli jumalast välja valitud mees, erakordse andega. Koos venna Helduriga olid nad üle valla tuntud kaevukaeva­jad. See tuli sellest, et nad leidsid üles veesooned. Nagu ikka, rakendasid nad selleks kolmnurkset oksaharu. Kord palusin kahel vellel näidata, kuidas nende müstiline pendel töötab. Et võtku pajuoks ja astugu mu majast kaevu poole, kaeme perra. Mehed ütlesid, et pajuga ei saa, liiga õrn on, muudkui hüpleb iga tühisema märja peale. Peab midagi tuimemat võtma, näiteks sireli või kas või alumiiniumtraadi. Sellise, millest üks Harala meistrimees tegi oma ära­hammustatud jalaga kanale proteesi. No võtsime siis sealtsamast sirelivitsa. Kumb vendadest seda parajasti hoidis, ei mäletagi, sest järgnenu vapustas mu teaduslikku maailmapilti nagu näljane põder vahelikku. Poolel teel kaevuni hakkas oks tugevalt allapoole jõnksuma, kümme meetrit enne sihtkohta aga murdus otse minu silme all – praksti – pooleks. Eks sirel ole ju rabe. Ja veeväli maapõhjas ilmselt järjest veenvam. Kuigi füüsikareegleid ei oska ma küll määrata, kuidas võib oks niimoodi õhus ära murduda. Püüdsin ka ise vitsa võnkuma saada – olin täiesti tuim käntsakas, ei mingeid vaibe. Tekkis aukartus elu ja talendi ees ning häbi enda andetuse pärast. Meelis Friedenthal ütles hiljuti, et tema sellist hookuspookust ei usu. No mida ma oskan muud kosta kui korrata tautoloogiliselt: mis mina nägin silmaga.

Lemps ei olnud just suurt kasvu, aga ta oli musklis ja sitke. Vene sõjaväe tööbatis oli teda veidra nime pärast mõnitatud: Huijebuu! Šag vperjod, smirno! Labidas püssiks õlal. Talle endale tegi see nalja, kiitis aga takka. Eks igaüks töötle oma traumasid omamoodi. Naabrimehel oli komme end kõndides kohevile ajada nagu kalkun ehk Saksamaa kukk, justkui peletaks metsas karu. Eriti siis, kui ta tundis, et teda parajasti vaadatakse: ta aeglustas väärikalt käiku, hakkas veidi taaruma ja ajas küünarnukid õieli, mitte just arbuuside, aga karjasemärsi jagu. Hall nokaga soge peas, kortsus kirsad jalas, midagi pikka sinelitaolist seljas, metallnöpsid ees, krae üles tõstetud. Selline vaatepilt tundus kuidagi tuttav, kuni ükskord taipasin, kus ma olin säärast catwalk’i varem kohanud. Muidugi ajaloolistest dokkaadritest: see oli isakese Stalini kuue varbaga tähtjas kõnnak. Loomulikult tegi Lemps seda meelega, muheles endamisi, kuidas tal õnnestub vanalt generalissimuselt endalt prestiiži osta, ilmvõitmatuga üheks saada. Nii nagu tema õemees Kuusiku (muidugi kolhoosi) linttraktoritki kutsuti seal kandis hellitavalt Jossiks.

Sugeneb aimus, kas sellise kehahoiaku mõnu pole pärit veel varasematest aegadest? Eks kaldunud ju mõned Urvaste kandi popsid-kehvikud, nagu Marie Heibergi Võru vanglas kõngenud isa ja Venemaale pagenud vendki, võitlevasse kommunismi.

Üts külg, tõne külg, üts külg, tõne külg… astub ülenurmse mees. (Üleaedne ei saa ju öelda, sest aeda’p põle ja koppel oli vahel.) Siit ma tulen, marabuu – uiibobuuu –, üle valla valitseja! Värisege, haavad! Halastan teile kõigile!

Lempsi süda oli soe, nagu ta peagi, ja pilk lahke.

Dasja

Taasja tuleb mulle silme ette mu Liinakuru aegade hämarusest. See oleks nagu kosmose kauge reliktkiirgus Suure Paugu järgsest maailmaloomise ajast. Teda oli meile väga põgusalt, aga helgelt antud. Vanatädi võisime näha vaid paar-kolm esimest suve, kuni pealinna muusikupere tema tare ära ostis ning Taasja koos tütre ja väimehega jäävalt arktilisse Hüperboreasse tagasi kadus. Ilus oleks uskuda, et ta ei läinud kuskil polaaröö hämaruses kaotsi, vaid sai virmaliste valul õndsaks.

Taasja oli mulle teadmata viisil seotud Liinamäe-taguse ja -aluse naaber­taluga, mida külarahvas kutsus Neevitsaks. Miks ja kust selline aktsendiga nimi (nagu Maartitsa ja Raanitsa) otse meie külje all, ma ei mõista öelda. Tõsi ta on, et Visela külast on üles tähendatud legend Silmalättest, mille informantideks on märgitud Koidula ja Karl Neevits Restu külast. Ja Silmaläte asub ju otse naabermaja taga võpsikus. Et kotus asus kunagise Linnamäe suurtalu maade peal või veerel, võis see olla ka rendikoht.

Neevitsa uus omanik pani sellele erastamise ajal hoopis nimeks Väike-Linna­mäe, Liinakuru ametliku eestikeelse nimeversiooni Linnamäe järgi. Väike lisati töö käigus juurde sellepärast, et ma vaidlustasin meie talunime ülelöömise, milline riive juhtus küllap maamõõtjate ärgitusel vanade kinnistu­nimede kasutuselevõtul. Nimeliselt nüüd Väike küll, aga tegelikult hakkas meie kinnistute hektarite suhe jõudsalt kasvama ja muutus õige mitmekordselt vastupidiseks ehk meie kahjuks. Tänapäeval on me ümber juba õieti väga suur Linnamäe. Kusjuures, tahtmatu vembuna, loobusin ma seejärel ise samuti Linnamäe nimest, sest kohalikus pruugis seda kunagi kuulda ei olnud – vaid ikka Liinakuru. Neevitsa kaja meie pere kõrvust aga sellegipoolest ei kustunud, sest mu kadunud isa kutsus uusasunikke ikka Juhneevitšiteks, mis eriti me mudilastel suu alati kõrvuni kiskus. Eks ärastamisaegse raudteejuhi Parbo Juchnewitschi nime kõla kõditas me tittede vanaisa naljalembelist keelekõrva ja teritas keelt.

Linnamäe ei olekski päris õige osutus, sest Liinakuru tähendus viitab pigem mägedevahelisele põndakule, mitte kõrgemale Liinamäele selle kuru kõrval ja kohal. Linnamäe talunimi oleks etümoloogiliselt tautoloogiline, sest tähendab ju mäe-mäge tegeliku mäekuru asemel. See on tõepoolest geograafiline tõde, kuna meie talu asub kõrgemate Liinamäe, Pöörusmäe ja Järvemäe vahel, mille all, sügavas orus siugleb Koigu oja. Nii et me ei asu orus või mäejalal, nagu Neevitsa või Pöörismäe, vaid keskmisel kõrgendikul veel kõrgemate vahepeal. Mõni kunagine maa-ametnik võis olla nime hooletult tõlkinud, kuru mäeks, kuna võru keelt dokumentides ju varem ei soositud.

See pealiskaudne tõlkevaste, justkui Liinakuru oleks Linnamäe, on tekitanud ka pisukese legendi, et talukoha viimased omanikud Rosenbergid rännanud siia Vaabina lähedalt Linnamäe külast. Selline rahvaetümoloogia ei tundu tõene, sest paik ilmutab põliseid „arheoloogilisi andmeid”, nii et küllap on algupärane nimi juba iidsest ajast juurdunud. Olen maja ümbert kivikangrutest leidnud sõrmejämeduseks roostetanud sirbi ja vikati õsusid, ja see ei juhtu ühe sajandiga. Puudesalus sügaval sambla sees me maja all lodust välja kerkivas liivakünkas on mingi väikse tare mördita vundament ja selle vahel suurema munakividest ahju jäänused. Vahest oli seal kunagi olnud sepikoda, sest rehetare mõõtu see kuskilt välja ei anna, aga põline suitsusaun oli linaleotiigi kõrval. Nüüd, kolman­dat tiiki kaevates, tuli paksu nätske turbakihi alt välja pisike väga kulunud naelaaukudega ja puderoostene miniatuurne hobuseraud, mis mõeldud justkui varsale. Aga ennemuistsed hobused olid ju tillukesed nagu nende peremehedki.

Professor Heiki Valk andis selle ennemuistse õnnesümboli ühele oma arheoloogist kolleegile uurida, ehk saab sest rohkem teadust. Ta ütles, et nad olid kunagi käinud Liinamäge vaatamas, sest mingi kaitserajatis võiks seal nime järgi olnud olla, aga märke ei tuvastanud. Arvas, et ehk peavad nad uuele katsele tulema. Kahtlustan, et nad otsisid valest kohast, sest kõrgem mäepõndak tuli välja alles äsja naabri tehtud lageraie järel. Või äkki tuleb ajalooline ilmutus hoopis Silmalätte ja Neevitsa poolt? Ohvriallika põhi on vahest vanahõbedaga pooleks?

Niisiis, Taasja tare ja kõrvalhoonekesed asusid meie kotuste vahel kõrguva Liinamäe jalamil Visela vesiveskisse ruttava ojakese veerel. Kõrguse järgi on see meist õige kõvasti allpool, udusid koguvas saviorus, kui meie pesitseme ülalpool, kuru peal. Neevitsate taga salus asub koguni kaks omajagu kuulsat raviallikat. Üks on keeva tumeda vesiliivaga Põrguläte, mis keskelt hõbehele (selle varasem nimi olnudki Hõbeläte), teine aga kõneldud Silmaläte. Need on isegi muistise tammelehega tähistatud kui ohvrikohad ja kohapärimuse andme­baasides sees. Seal käidud ikka nii vähiravi vett kui ka silmanägemist ammutamas. Kaika Laine oli nende allikate veest lugu pidanud, samuti Väike-Linnamäe rahvale mingil moel hõimlane hiina-uiguuri väljanägemisega ravitseja, süsimusta habeme ja patsiga Leif, nüüd juba kadunuke. Mind ennast tõmbas sinnapoole aga rohkem praktiline huvi, sest maja ümber metsades olid väga mõnusad seene­kohad, kus nii musta seent elik tõmmuriisikat, võiseent ja muud mõnusalt krõmpsuvat kraami leida. Kuigi nüüd, aastate pärast, peale täielikke lageraieid, seal vaevalt enam kestlikku mükoriisat on säilinud. Aga mine tea, ehk restaureerib see ennast veel ajapikku, noorendike kosudes ja linnu­laulu ning pesitsusrahu taastudes.

Taasja ei olnud kade riisikaid metsas jagama. Vahest ka seepärast, et ta kippus selleks ajaks juba Murmanskisse tagasi kolima. Nimelt oli ta venelane ja elas Koola poolsaarel polaarjoone taga, kus talvitas. Iga suve hakul võtsid nad tütre ja väimehega ette pika automatka ning tulid Viselasse suvitama, enne sügis­kaamost läksid aga riburada jälle tagasi sinna, kus vahest rohkem elektrit anti. Nagu ma isegi Liinakuru ja Tartu vahel pendeldasin ja ka ses mõttes nendega ühtsust tundsin. Võib-olla oli tädikese mees, keda ma kordagi näinud ei ole, selle maja perepoeg, kes sattus põhja sunnitöölaagrisse ja kodunes seal pärast vabanemist? Sellist asja juhtus eestlastest endiste vangidega ju tihti. Muidugi ma ei tea, aga juhuslik see ka olla ei saanud, sest taoline rändlinnu logistika on ju ebamõistlik ja kulukas. Nii- või naamoodi, igatahes oli Taasja nüüd selle kotuse ametlik omanik ja kohaliku külaeluga juba tugevasti lõimunud. Ta meeldis kogu külale, oli südamlik ja lahke ning purssis vapralt võru keeltki, kui tarvis.

Et leivalisa teenida, töötas Taasja suviti Restu osakonna karjasena. Ehk karja­kuna, nagu ametlikult peenutsedes öeldi. Liinakuru maja taga oli alguses nimelt suur koplite ringsüsteem, kus lüpsmatulev kolhoosi mullikakari, Kassi lautadest ja vahest mujaltki, suviti ringiratast – ja vastupäeva – rändas. Meie maja taga oli üks neist karjakopleist, vast pluss-miinus kolm hektarit. Järgmine söömaala oli juba Lembitu järve poolses küljes, meie krundinurga suure tamme taga teisel pool Liinakuru külateed. Sealt edasi liikusid need paarsada ja peale­kauba sarve juba uutesse larakatesse silolatritesse, mis käänasid tagasi Jänese järve poole Tõutsi suunas, et sealt jälle meile liginema hakata. Meie karja­koppel laius üle pika nurme, kunagise põllumaa, kuid oli tollele näljasele hordile vaid korraks nuusata. Ainult paar päeva ja juba oli hein ära näksitud ning läbi kustud ja lehmakook lehmakoogis kinni, nii et algajad veised tuli uude resorti edasi suunata. Teised koplid olid siiski palju pirakamad, miska meie maja tagant möödus värvikas ja vahel ka kärarikas kari kõigest kaks või vaevu kolm korda hooaja jooksul. Seega oli mujal õnneks palju rohkem nosimist. Karjas hoiti vahel ka pulli, sest igale õhvale ei olnud kunstseemendus mõjunud, nõnda et luust ja lihast aurumasin pidi järeltoppimist toimetama. Sest kes tiineks ei jää, see lüpsma ei tule. Kui aga pulli parajasti ei olnud, kippusid noored emased vahel ise üksteist kargama, nii et ärgu tuldagu ütlema, et looduses sellist asja nagu omasooiharus ei leidu. Vähemasti kolhoosikarjas näis see olevat pigem reegliks: kui üks hakkab otsima, siis teine ka leiab.

Kui kari oli jälle meie maja taga, käis tubli Taasja õhtu eel külateel neile jahu ja jõusööta jagamas. Aga eks ole lehmad lühinägelikud ja veised venivad, nii et neile peab kõvasti lokku lööma ja üle kopli kohale hõikama.

„Ljehma, ljehma, ljehma, ljehma!” kajas Taasja meloodiline kutsung läbi suveõhtuse udu. Päästeingli pasun, mis koguduse kokku kogub. Nagu Krõõda hele jaal. Saatjaks tugeva puutoki kõlavad kolksatused vastu kopliväravat. Küll seda sfääride muusikat oli illos kullõlda. See teeb praegugi südame hõllandavalt hellaks: kadunud külakõla – temps perdu. Maaelu idüll, tuntud juba antiigist saati. Kalogagathia – kalos kai agathos, ilus ja hää! Tõbraste rüsin, müdin ja möögimine, tungiv pasa- ja kusehais, värske ja aurav, nuumamisest loiud parmu- ja kärbseparved, litskeks mudaks tambitud maapind… Kõik see kuulus pidulikult õhtuse rituaali juurde, õilistades pastoraali.

Ühel või teisel põhjusel, olgu siis tervis või rahanatuke, muu olme, pidi Taasja oma tare aga peagi maha müüma. Kas oli sel pistmist põdura abikaasa lahkumisega siitilmast, ma ei tea. Või ei jaksanud tütar ja väimees või nende auto enam igal aastal üle poole kontinendi edasi-tagasi rännata, pambud katusel nagu mustlaslaagril, mis läheb taeva. Taasja tuli Võrust notari juurest tagasi ja nuttis laial lahinal me suure tamme all koplivärava najal. Ljehmad vaatasid seda tummalt ja tuhmilt pealt, mustad niisked sõõrmed auramas. Kas kari sai aru, et midagi on lahti, sootuks teisiti, või olid nad tunnetele immuunsed? „Nu i šulik, nu i šulik!” kirus elajaloomade ingel südametäiega, pisarais palgeid puhvaika­varrukaga pühkides. Midagi oli linnas tehingu juures nihu läinud ja kokku­lepitud hinna asemel pidi tädike leppima koguni terve või vähemalt poole tuhande jagu väiksema müügitasuga. Küll oli kahju teda kaeda, aga kuda sa, kõrvaline, lohutad. Kas jumal näeb ja karmavõlg tekib, kui ülekohut tehakse? Kas saatus heidab bumerange üle sarviliste pääde? Mis tähtsust sel enam on, kui humanitaarabi jääb hiljaks nagunii. Kas Valge mere kanalis või Norilskis on üldse õiglust nähtud, eks ole?

Nii muutus Taasja lugu rõõmilusast kurbilusaks. Nagu langevate viljapuuõite sadu, wabi-sabi. Kuigi aeg hakkas pigem tammetõrudele kukkuma. Heldimusega mäletsen neid vana mälu pilte. Üks kaunimaid päätükke mu isiklikust „Tõest ja õigusest”. Ljehma, ljehma, ljehma, ljehma!…

Külatark

Kadunud Rebase Juhan ei olnud ravitseja või selgeltnägija, aga küla kõige targem mees oli ta ilma suurema pingutuseta. Juba väljanägemine oli tal klassikaliselt tuttav: kolmnurkne kitsehabe ja ümarad arbujaprillid, nagu fin de siècle’i intelligent. Kohaliku ajaloolise teadmise sain ma peamiselt tema käest, muu ülejäänu enam-vähem vendadelt Uibopuudelt. Juhan elas meist kaks peni­koormat kaugemal, meierei juurest paremale Restu peale pöörata. Tal oli tütar Anu, vaikne, samuti ümarate prillidega kaunitar, kes käis Kuldres velskriks. Anu tütar heitis hiljem silma meie Markusele, mängis aina kitra ja kippus laulma. Üksvahe õppis ta isegi kirjandust ülikoolis, aga kadus siis pildilt, tõenäoliselt Soome.

Enne pensionile jäämist töötas Juhan kolhoosis inventariarvestuse peal. Temalt sain teada, et Liinakuru kuivatit ehk võru keeli kuivust ja kuuri selle kohal ei olnudki ametlikult enam olemas, vaid tema ise oli selle juba ammu maha kandnud. Muidugi, keskmised aampalgid olid laisad kolhoosnikud kütteks välja saaginud, katus veel hõredam kui uuema regivärsi välteprintsiip ja keskelt nõgus nagu lehma selg. Aampalkideta seinad olid vundamendirahnud osalt laiali vajutanud ja kuivuse hooldamata ahi juba tuleohtlik. Kuigi veel paar aastat enne mu majaostu oli seal viimaseid vilju kuivatatud. Nojah – kui maha kantud, siis ei saa ju ka seda müüa. Seepärast kolhoosi juhatuses aina põigeldi vastusest kõrvale, kui avaldasin soovi aidale lisaks ka laokil kuur ära osta. Aga põhjust mulle ka ei öeldud. Justkui kadedad oldi, et tuleb noor untsantsakas linnast, teeb uhke ehitise korda ja saab kerge vaevaga kätte. Alles uue vabariigi hakul ja peale erastamist sain ehitusloa kätte, et olemasolevale vundamendile justkui uus hoone peale kasvatada. Kuigi mul oli vana kuur juba ammu ära remonditud ja avar saun kuivatisse ehitatud, mille vägev korsten hakkas uuesti tõmbama. Registrinimeks saigi juba kuur-saun. Üks kuivus puha, eks ole, kus köetakse kõva kuuma, nii et keris huugab.

Juhan – saar

Juhani käest sai hääd puhast rõõska piima, tasus sõitmist. Ja kauba peale tihti mõnusa törtsu juttu. Ta käis vahel oma laudatöö traktoripõkaga – raamiga, nagu ta ise ütles – mul abiks küttepuid vedamas. Ükskord langetasime talle Liina­kuru sissesõidutee äärest paar toekat saaretüve. Mulle koitis, et tema lahkuva abikaasa puusärgilaudadeks, aga ma ei hakanud täpsustama. Kui aga nõnda, siis on see väga hea valik, sest vahatatud saarepuust saab väga ilusa süüga ja õrnalt rohelise kumaga mööblit. Hästi elegantne. Saar on puidust poolvääriskivi nagu õun, tamm, kadakas ja sarapuugi, jaspise ja selliste klassist. Selleks ajaks oli mu puude- ja puiduarmastus juba ammu selgelt välja löönud.

Varem ajasin ma langenud saart või õunapuud ainult saunaahju, kus see kuumas nagu kivisüsi. Toakolletele võib ta liiga teha, nagu õunapuugi, parem on panna teiste lõmmudega segamini. Tegin ka mõned pikad kirvevarred ja kinkisin neid tuttavatele. Hirmus tugevad, aga natuke rabedad ja ei pea viimaks kirvesilma nii hästi kui sitke kõiv. Põrutavad rannet ka rohkem.

Tasapisi hakkas Eestis levima saaresurm, mis jõudis peagi ka meile, nii et vaid mõni üksik väga kõrge või eraldiseisev puu on tänaseks veel püsti, teised on riburada välja langenud, juurtest lahti mädanenud nagu haiged hamba­töngid. Aga õnneks on ümbruskonnas juba olemas lintsaag, millega Kunstimäe turismi­talu peremees Andres on lõiganud mulle hulga ilusat saareplanku, prusse ja lauda, ning kihnanud läbi ka kõverikke õunanotte. Saarest sai tehtud lehtla (vanaema ütles ikka laube), selle tummine pink-laud ja katust hoidvad sambad. Samuti köögi, esiku ja suurte uste laiad kattepaneelid, Mattiase ümmargust maja kandev põrandatähik ja mis kõik veel. Eriti need kohad, kus prusse vaja, mis ei kipu mädanema, nagu näiteks sauna laudiste alla. Kruvi või naela saar ja õun muidugi sisse ei võta, pead augu ette puurima.

Miks seda puud saareks nimetatakse, seda ma ei tea, aga see on vana lääne­meresoome omanimi. Huvitav on küll kokkusattumus, et leida võib teda rohkelt just talukotuste ümber ehk elusaarte peal, metsas ja võsas teda ei ole. Kuivamaasaared on kõrgemad liiva- või savipõndakud niiskematel aladel, kuhu rajati eluhooned: Veesaare, Pajusaare, nagu seal ümbruskonnaski, ja nii edasi. Mis viib mõttele, et talupojad olid kindlasti väga huvitatud, et saarepuit oleks käepärast. Küllap vajaduse korral siis seda ka istutasid. Saarel oli ellujäämisväärtus, sest sellest sõltus ju transport. Saareklotside peal sõidavad vankrid ja reed, see on tugev kui raud ega mädane kergesti, eriti kui õli või tökatit peale kantakse. Terve tõllaratta ring painutati ühestainsast detailist, kodarad vahele. Kuid rauast pusuga rummud oli siiski pigem tammest. Saarepuul on ilusad pikkade harali sõrmedega lehed, kohmakalt graatsilised kui kaelkirjakud, kordumatud meie metsas. Saar ei ole mingi tavaline puu, vaid õlipuu – tema sugulaseks on sirel ja oliiv. Õilis liik. Juhan mõistis seda kõike. Lugenud-kogenud: sada saarelehte, tuhat toomelehte.

Juhan – liiv

Kord kurtsin Juhanile muret, et mul vajub savine aiamaa põua ajal või kevadel lume järel nii kokku, et raiu labidaga nagu betooni. Mis seal niimoodi kasvab, mõni kribusk. Ei jõua seda sõnnikut ja lademetes vahtralehti sisse tampida, ikka kitib kinni. Juhan andis hää nõu: löö muld liivaga pooleks ja keera segamini. Liiv seob kleepuvad saviklimbid lahti ja muudab maa sõmeraks, et hakkab õhku ja vett läbi laskma, mis lubab juurtel levida. Savimuld on iseenesest ju toitaineid triiki täis ja viljakas ning aluseline kruusaliiv kallutab teda veel happelisest neutraalseks, mis üsna ideaalne. Muidu asja ei saa, tapa sinna komposti palju tahad. Põlluramm ja langenud lehed on muidugi abiks, aga ei pääse tihkes plönnis löögile.

Ja nii läkski, olukord pöördus viimaks meie kasuks. Lasin – juba uuel ajal, kui võimalused avardusid – Restu veealusest karjäärist kohale vedada kümmekond kanti ürgset liustikualust liiva ja keerutasin selle mullafreesiga nagu mikseriga sisse. Ja viimaks saigi mul muld must nagu samet ja libe kui siid. Aiamaa ei ole enam maksakarvaline nagu regivärsis, vaid rongakarva nagu sooservas. Maa on must. Taimed muudkui aga haljendavad, olgu lemmik- või umbrohud. Kuigi õnnis Juhan, paraku, oli jõudnud vahepeal juba lahkuda.

Nii et pean oma sõnu sööma: Juhan oli ikkagi ka ravitseja ja ennustaja – külatark. Tema nõuanne arstis mu aiamaa terveks ning ühtlasi kinnitas mu puu-usku. Nimelt sugenes sellest õnnestunud eksperimendist väikse maalapi ökosüsteemi ümberpööramisel äge tulevikuidee. Sest tänu Rebase-taadi sõjakavalusele söandasin ma hiljem ette võtta palju mastaapsema lahingu. Kuna praktika töötas ja maailma piirid tehti lahti, jõudis mõte viimaks sinnamaani, et sellesama kruusaliivaga segipööramise meetodil võiks katsetada üht pöörast riskiprojekti siinmail: rajada Liinakurule trühvliistandus. See oleks äge eksperi­ment: kas õnnestub või mitte meie kliimas, siin märjal ja külmal laiuskraadil ning hapul savipõhjal. Lihtsalt huvitav teada, kas on väärt rassimist. Eestis on ju puudealuseid, kust leitud ka looduslikke trühvlipabulaid. Gotlandil on kasvatus, isegi Soomes olevat, parajalt soojemast Lätist kõnelemata. Ma võiks aga teha seda koguni iidse Tamme-Lauri tõrudest (ja nende suguvendadest) tõusnud istikute peal, mis oleksid väljamaal nakatatud maa-aluse gurmeeseenega.

Seene-Mikk

Kord mõeldud, teinekord tehtud. Kui muu ei õnnestu, siis ilusa pargi saab aida taha ikka ja kõneväärt kogemuse, mida ilmalõpuni pajatada. Järglastel lõbus ja uhke. Selleks tuleb aga esmalt saavutada aluseline, hästi dreeniv ja toitainete poolest vaesestatud mullapind. Niisiis tuleb üks suur kruusamägi ümbrus­konnast Muhamedi juurde meelitada, selle PH peaks olema vähemalt seitsme ja poole kandis, et kuue ja plussi peale viimaks pidama jääks. Kas too mägi sünnitab pärast tillukese hiire või hiigla elevandi või paraja pulli selle skaala keskel, eks elu näita ja surm kuuluta. Ja teiseks muidugi: leida mingi firma Itaaliast või Prantsusmaalt, mis mu tõrukesed ära inokuleerib ja selle eest miljonit ei kasseeri.

Fraxinus excelsior – harilik saar, Quercus robur – harilik tamm ja Tuber aesti­vum – ebaharilik suvetrühvel. Just nagu Tacituse Aesti – hõbevalgem idarahvas, eestlased. Nüüd läheb juba põnevaks! Kui peas on kord mükoriisa oma võrgu loonud, nagu Oidipuse muumia ajus, jõuab kätte ka aeg see maale tuua ehk maha istutada.

Nüüd olengi ma tuhajuhan – lubjaga ei koonerda.

Sauna panin, küla läks!

Isa Elmule meeldis sarkastiline kõnekäänd „sauna panin, küla läks!”. Ta kasutas seda ikka, mil vähegi asjasse puutus, ka eneseirooniliselt, kui oli midagi väga untsu keeranud. Küllap tundis ta seda üteldes midagi sügavamat, sest tema perel, liigagi paljulapseline, nagu see oli, põles suure sõja ajal koguni kaks korda „perse paljaks”: esimene kord Viljandis, teine kord Jõhvis. Kuidas nad hakkama said ja hingekest sees hoidsid, see on meiesugustele mugavatele muidugi mõista­tus. Seepärast läks talle ka Petseri linna mahapõlemine korda, taamal Narva, Tartu ja Tallinna ärahäetamine.

Ka mina olen elus mitut puhku nii-öelda tule läitnud ning küla maha põletanud. Neli juhtumit – ptüi-ptüi! – on seotud Liinakuruga. Seega ei ole nii, et ma oma vigu ei tunnista, või ainult kõige väiksemaid, aga mitte kolossaalseid. Räägin nüüd mõnest pirakamast.

Esimene sündmus seisab kogu saaga alguses. Nimelt, kui ma ei oleks kolmanda kursuse sügisel, peale EÜE rühma juhtimise turbulentsi Vanemuise tänava julgeolekumaja alumist akent jalaga sisse löönud (ja varem purustanud paar muudki ideoloogilist vitriini mõnel teisel sügisõhtul), ei oleks ma ehk hakanud nii varakult mõtlema maamaja kui pelgupaiga muretsemise peale. Ega see olnud ju lihtne ning odav protsess, vaid nõudis kõva pingutust ning sekeldamist, eriti kui elad alles stipi ja vanemate toel. Pärast mõnda uljast tempu, mida tõesti ajendas nõukaajastu meeleheide, millest kokku tuleb maniakaaldepressiivsus, võitlesin ma mitmekesise vaimse põletikuga. Jälitusluul ja muu paranoia olid selle kokteili peamised ingrediendid. See tõstis tublisti motivatsiooni, et oma tekkivale perele maale paopaik soetada. Aga see kriminaalne keiss võiks olla juba mõne teise kirjatöö teemaks ja olgu siin lihtsalt ära mainitud, kuna puutub vahetult Liinakuru rajamisse. Ma ei ole end tundnud süüdi, vaid pigem tunnustamata vabadusvõitlejana, kuid isalt päritud teatavat huligaansust – mida ontlikum inimene jälestab – ei maksa ka eitada. Miks teised üliõpilased nõnda ei käitunud, aga mina, Jüri Leesment ja Andres Gross kirjandusest, mõned ajaloolased või psühholoogid nagu Uve Untera, Kalle Kaljuste ning Riho Nassar aga küll? Olid sellised ajad ja mõnel meist sellised tungid. Ning Volk ja Propeller õhutasid takka.

Teiseks läheb sordi alla, nagu meie instituudi juhataja Art Leete vahel ütleb, see irooniline olukord, kui ma pidin Liinakuru teist korda välja lunastama. Nagu talumees muiste, kes ostab mõisniku käest tagasi omaenda põlistalu. See oli siis, kui, hirmsasti pettununa oma värskelt lahutatud naise edutust, aga seda kiuslikumast vaippommitamisest absurdsete hagidega, omakorda vastuhagi üritasin ühisvara poolitamise eesmärgil. Kuna ma ei tarvitanud advokaati ega tundnud kohtu loogikat ja rutiinsete dokumentide kullaproovi ning suitseva suu võimu, siis juhtus nõnda, et kaotasin naiivitarina õiguse meie ühisele linnakorterile ning takkaotsa ka poolele maakodule. Täielik häving! Kuna laste ema ähvardas oma osa seejärel naabrimehele maha lükata, mis oleks hävitanud mulle ja lastele armsa kodu, olin sunnitud poole – mu enda poolt suurelt üle pakutud maamaja maksumusest – ostueesõigust kasutades talle kinni maksma. Õnneks oli juba tekkinud tagatisega pangalaenu võimalus ja oma uue naise Lea toel õnnestus see ränk võlg lähiaastaile ära hajutada. Pannes oma ründajad nüüd sulgudesse, hukkamõistukõnest loobudes, võin jällegi öelda nagu vanapagan muiste: kes tegi – ise tegi! Ise ma viskasin benssu tulle. Aga teisalt jälle, nii sai raksuga selguse majja ja külmunud sõda ei jäänud aastaiks vinduma kui Donbassis, et siis peagi uuesti kuumaks lahvatada.

Kolmas lugu on juba tragikomöödia.

Kuulusime Leaga alles värskelt kokku. Oli vist meie teine varakevad, kui olime külabussist Koigus või Tõutsis maha astunud ning taas maale tõtanud. Esimesed kevadtööd jälle päevakorral – ja saun õhtukorral. Eelmistest suvedest, kus ma ei saanud niitmas käia, olid jäänud kõrge kuluhein ja pujud-pajud lauda kivimüüri taga kauaks luituma. Nüüd hakkas jõud sest teemast tasapisi jälle üle käima, nii et suudaks ehk suvel juba niita ka õuealast väljapoole jäävat järgmist ringi. Aga ei saa võtta loogu, kui vana pari, nagu mu vanaema ütles, vikatile ette jääb – seda tihket pahna juba naljalt ei läbista. Mõtlesin, et põletaks seekord pisut kulu, lööks platsi uueks alguseks puhtaks. Poisikesena oli see mu üks lemmiktegevusi, millega võis mõnikord kaasneda ka tervele hektarile leviv ekstensioon. Seda me siiski kunagi ei keeldunud kustutamast ega põgenenud sündmuskohalt. Süü võis ju võõraste pättide kaela veeretada, kes jalgratastega olid ära põgenenud. Meie aga, tublid pioneerid või koguni juba komsomolid, sattusime mööda minema, märkasime ohtu ja asusime vapralt rahvamajandust taastama.

Mõeldud, tehtud. Läitsin tikuga luitunud heinatuusti pika ja kõrge maakividest laudavundamendi taga. Turvaline küllalt ja majast kaugel eemal. Lea küll pelgas nähtavalt, aga ma olin varustanud meid pajumalakatega, millega peaks olema hõlpus üleliigset tuld maha materdada, nii et kustub kohe. Olin aga sootuks unustanud, et selline meetod ei kõlba teps ja kasutada tuleks hoopis paarist suurest kuuseoksast tehtud materdajat, mis terve meetri jagu tulejoont pauguga lämmatab ja lubab väga kiiresti edasi liikuda. Siis, kui häda tõusis juba taevani ja levis silmapiirile, jõudis see arusaam mulle viimaks ka kohale, aga õnneks siiski mitte üleliia hilja. Kuid esialgu tundus, et kõik on õige. Esiteks, hoov oli juba kõikjal roheline (mis oli heinaniitmise tulemus), miska ei saanud tuli hooneteni kuidagi pääseda. Teiseks, kui ka leegirinne peaks meie vastuseisust läbi murdma krundi taha koplisse, siis see on kolmest küljest ääristatud vesise alaga: kord kevadiselt kõrgem ojake, kord niiske loduvõsa ja mudajärv. Neljandas küljes on aga ilma kulurohuta talutee, mis samuti peatab leekide leviku. See hüpotees pidas tõesti vett, kuid paraku ainult kolmveerandi ulatuses.

Kõigepealt kaotasin ma esimese lahingu oma valesti valitud relvastuse tõttu. Kuiva pari sees tõusid ägedad leegid kohati inimese peast kõrgemale, ei olnud vähimatki lootust seda mingite keppide kadalipuga distsiplineerida. Hästi, las siis levib koplisse ja tasandub seal, kuivõrd süütematerjal läheb nurmel pisut hõredamaks. Paraku ei oodanud ma, et teisel pool nurme alla jooksnud Liinamäe järv oli juba liialt kuivale jäänud, nii et mingit takistust see lõõmale enam ei pakkunud. Leegid hüppasid üle veesilmade ja mudaaukude pokult pokule ja juba oligi tulekahi üle järvepõhja uude võsaalusesse ja koplisse kandunud. Neid kopleid oli seal taga kolm tükki otsakuti koos, ja neljandad-viiendad seadsid end ootele. Nüüd oli tuli mitte ainult sõna kaudses, vaid koguni otseses mõttes takus.

Ega midagi, tahmane tööpäev ootas ees. Uus prioriteet, unustame sedapuhku aiamaa. Et võsa või mets põlema läheks, seda ma kindlasti ei uskunud, sest puude­alused olid veel märjad, sammal niiske ja päikse eest varjus, lumehangede alt mitte just väga ammu vabanenud. See intuitsioon osutus tõsikindlaks: välja arvatud mõni osaliselt söestunud põõsas või kuuseke, jänesekapsaste maale leegid siiski ei tunginud. Käed said meil kõvasti vatti, kuigi tahmase ala suurus ning vaigistatud musta rinde pikkus kaldus ühel hetkel juba meie kasuks. Kui võitlus käis juba viimase kümnendiku põlendikuga ja süda enam nii hullusti ei puperdanud, ilmus platsi ka Soome Leo. Olime jõudnud tema talust järgmise koplini välja ja suitsupilv Jänese suunas oli hirmuäratav. Oma käiseid naabrimees üles käärima siiski ei pidanud, kui rõõmuga veendus, et suurem mure on murtud.

Leod tuli igaks juhuks rahustada. Et ei tea, jah, kuidas see tuli me taga koplis niimoodi lahti ja ülekäte läks, et keegi kuradi loll selle tiku tõmbas või koni poetas. Olime just äsja bussi pealt tulnud ja muudkui hakka kohe kustutama. Ole meheks, et appi tulid. Õnneks on nüüd kahi kutu, läämi kottu ää. Siin ei ole enam tarvis konnaliha praadida.

Tjah… Sekvoiametsad ei paljunevat ju üldse eriti muul moel, kui vaid värske tuha sisse kukkunud käbidega. Ka Lõuna-Eesti palumetsade elukooslus arvestavat sellega, et korra-kaks sajandi jooksul neid välgurabandus tabab ja nad alt tühjaks põlevad. Sellest see nimigi – palumets koos oma palukatega. Mats Traadi jõgiromaani Palanumäe ja nõnda. Ei taha siiski mõtelda, palju sitikaid-mutukaid üks kulupõleng looja karja saadab. Konnad ja muud pisielukad, loodame, hoidsid siiski veel vee ligi või pugesid niiske mätta alla, millest kiire õletuli valutult üle tuhises. Lindude pesitsemiseks oli vast õnneks veel liiga vara. Kuid õigusta end mis õigustad, ja räägi musta valgeks, ning lükka teine sisse, piinlikust piinlikum on ikkagi elu lõpuni. Enda pärast on häbi, nooriku ees punastad, ökofašistid hakkavad lintšima ja emakese maa ees oled maoli maas.

Oli tarvis kolme karistavat äratust, et mõista viimast ehk neljandat juba selge­mini kui minu enda seest lähtuvat, aga väljastpoolt tagasi pöörduvat jumalikku ettehooldust. See tuleb minust, aga ei allu mu vahetule kontrollile – ainult kaudsemalt saad järjele, kui mõistad kuulata ja hoolida. Epifaanne bumerang, tagasipeegeldav ilmutus. Selline jumal on nagu särk, mis on su ihule ligidal: osalt sa ise, osalt aga kindlasti mitte. Uusi jumalaid ei ole tarvis pilve pealt otsida, nad vaatavad sind pealt sinu enda seest ja pilgutavad sulle silma peegel­pildist sinu tahmase nina ees. Sinu oma hinge vari, kes sind kaeb ja varjab ehk kaitseb. Isegi kui valusalt näppe kõrvetab, mis võib ka kohutavalt lõppeda. Varokaehus – võro keeli peegel. Ole sa nii kange ateist kui tahes, pead paradoksaalselt tunnistama, et jumal on täiesti olemas – isegi kui teda ei ole. Aegade algusest saadik on inemisel olnud põhjust ütelda: jumal on. Ja haldjad on. Kaua siin ikka vastu punnida, hübrisel lasta paiste minna.

Aga kus on jumal, seal on ka põrgu ja igavene väävlituli ning -suits. Jumal ise ongi see kurat, oli Madis Kõiv veendunud. Leidub üksikuid ususekte, kus ei kardeta seda möönda, üldjuhul katsutakse aga kurat jumala juurest põrgupõhja pagendada. Sest kaksainsuse idee muutub kergesti väljakannatamatuks, laostab lootust ja moraali. Aga kui jaksad tunnistada, et jumal võib tegelikult olla jumal-kurat, siis hoiad vast pead ikka kõrgemal kui jalgealust liiva eelistav legendaarne jaanalind.

Kuid sest neljandast juhtumist ehk jumalikust väävlisuitsust teeks konkreetsemalt juttu juba trühvlisaaga peatükis kunagi hiljem.