Anu Kree: „Elu nagides”.
Menu, 2024. 97 lk.

Otsitud maailmamitmene mudel
sisse minemas endasse
kui näen seda liblikat tee ääres
ja kõik muu tundub tühine
Anu Kree

Kargesse õhku lendavatest sõnadest moodustunud „aurolendid” (lk 16), kafkalik metamorfoosimäng mehe ja kärbsega, end jalgrattaga täheks sõitev mees, punases Volkswagenis viiulit mängiv frakis kontsertmeister, nagides hingestuvad rõivad – need on vaid mõned pildid ja mõttemängud, mille najal omanäolise sõna- ja kujundiloomega luuletaja Anu Kree visandab oma esimeses proosaraamatus „Elu nagides” olemise kihte maailmamitmesuses. Mitte et luule seda ei võimaldaks, ent selle kokku­surutus mõjuvat talle mõnikord piiravalt, iseäranis narratiivsete sisemiste hoovuste avamisel. Võib arvata, et proosa pakub suuremat mänguruumi erinevate maastike jälgimiseks nende pidevas muutumises ja teisenemises. Küllap aitab avada ka ruumilist-­ajalist mitmekihilisust ja paremini luua mitmemõõtmelist efekti. Samas meeldib Anu Kreele, nagu seda ilmestab tema ligi üheksakümmend lookest sisaldav debüüt proosas, ehitada „jutustava mõõtme peale ja vahele [—] poeetilisi omasõnu, mõttekäike, mis meelega eristuvad tasapinnast”.^[1]

Nende palakeste vormi iseloomustab kõige täpsemalt ja tundlikumalt lüürilise (lyrikos, ‘lüüra saatel lauldav‘), meele­oluka väikevormi mõiste „miniatuur”. Just see nimetus, ja mitte „laast”, seob neid palasid samanimelise tähistusega muusikas. Muusi­kast ja tantsust helavad aga neis miniatuurides kujutatud sise- ja välismaastikud.

Anu Kree autobiograafilise taustaga proosateose tekkelugu, mida kirjeldab avapala „Valmisolek”, ulatub ühte 1995. aasta oktoobripäeva, mil ta 16-aastase Viljandi koolitüdrukuna tõttas lõõtsuva tuule saatel läbi pealinna tänavate Mustpeade majja luulelugemisele, et värisevi hääli „anda suure poetessi värsside [Doris Kareva luuletuse „Elupäev”, E. P.] kaudu edasi osakest endast” (lk 5–6): „Oli tuul, suur tuul sel päeval…”

Pärast luuleüritust kõnetas majast väljuvat tüdrukut vanem härrasmees, et kutsuda teda kõrval asuvasse kohvikusse einestama, tüdruk aga kiirustas bussile. Kuid juba tagasisõidu ajal adus ta, millest kõigest oleks võinud mehega rääkida. Kui ta aasta pärast tundis fotoraamatu „Palgest palgesse” – esikaanel Doris Kareva – autoris Kalju Suures ära tollesama härrasmehe, hakkas kasutamata jäänud võimalus arutleda keset kõledat halli sügist soojalt naera­tanud fotograafiga „peadpööritavate[st] tähelepanekute[st]” (lk 7) teda iseäranis painama. Ligi kolmkümmend aastat hiljem otsustas ta sellesama taga igatsetud „pealtnäha tühise ajatäpi” (lk 95), tollel sügis­päeval ära jäänud kõnelused, kirjanduslikus rüüs taaselustada ja lavastada. Nüüd siis juba „oleksite” vormis kolmkõnena endise ja praeguse mina ning fotograafi vahel.^[2]

Raamat on üles ehitatud niisiis kujuteldava vestlusena, mida hoiavad koos korduvad märksõnad ning teost raamistav nagide ja garderoobi motiiv. Autorit ennast võib aga kujutleda poeetilise riidehoidjana garderoobis, kus ta täidab nagisid riiete ehk miniatuuridega, millest õhkub mitme­suguseid olemisviise, hoiakuid, meele­olusid ja -seisundeid, tundevirvendusi, „vajalikke kordusi ja õmblusi käristavaid universumeid” (lk 97). Mõistatamise objektiks on sattunud sinna tõenäoliselt tema endagi mitmekihiline mina.

Tekstide pealkirjad kätkevad kvintessentsi ning suhestuvad üldjuhul lugude lõpuga, neid korratakse teksti lõpus kas parafraasina või sõnasõnaliselt. Mõnikord sisaldub pealkirjas loo mõistmiseks oluline vihje või märksõna (nt „Mängud”, „Ühel ajal”). Iga miniatuur lõpeb vähem või rohkem üllatava puändiga, milleks võib olla ka (lühike) aforistlik või õpetlik mõttetera, nagu näiteks naljakas-kurvas gradatsioonilises miniatuuris „Järjest valgem” (lk 31). Samas kui pealkiri „Mees, kes sõitis end täheks” on aga muudetud ise antitsipeerivaks puändiks.

Kongeniaalselt sisuga mõjub autori illustreeritud ja Kaisa Uiki kujundatud raamatu esikaas nagidest sirutuvate lilledega, mille eluvärvi (Viivi Luik) tähistav sinine ja eluspiraali aimamisi kujutavad (varemerohu?) õied on justkui elu võrdkuju.

Üldse tundub Anu Kreele meeldivat lavastada oma kujutlusi, mille tarvis ta korjab „väljapaistvalt südantsoojendavaid” (lk 84) ja „kummastavalt iseäralik[ke] juhtumis[i]” (lk 7). Pinget ja ilu pakuvad talle samuti looduses toimuvad etendused, näiteks torm, mis lükkab ümber suure prügi­kasti ja laseb rebenevast, otsekui eesriiet avavast kilekotist välja veereda poolikul kapsapeal.

Autori mõttelõng võib hakata hargnema ka lihtsalt ühest isikust, mingist nähtusest või mõistest, ebatäiuslikkusest või pisi­asjast. Just pisiasjadele eluõiguse andmine on talle oluline ja kui võimalik, võtaks ta „need täpsused veelgi pisemate peensusteni lahti” (lk 64), otsides unikaalsust, ainukordsust. Tabavalt illustreerib seda väga detailne sentimeetrisuurune maja suure pinnaga maali vasakus ääres (lk 46). Anu Kree vaatlustest uhkab huumorit ja tragikoomikat, irooniat ja muhedat satiiri, legendi- ja müüdiloomet, seal on metatekstilisi viiteid oma kirjutamisele ning põgusaid sotsiaalkriitilisi pilguheite argielule.

Isemeelne kirjanik Anu Kree on teadlik oma eripärasest olemisest ja küllap ka Gilles Deleuze’i täheldatud kirjanduse kahest aspektist, milleks on emakeele lagundamise või hävitamise kõrval võime leiutada „süntaksi loomise kaudu, uut keelt keele enese sees”.^[3] Vorminihetega kutsub ta esile tähendus­nihkeid, näiteks mängides sõnadega „südame tunnistus” vs. „südame­tunnistus” (lk 85), ning ehitab selle peale üles kas või terve lookese. Lausa anukreelikeks sõnamängudeks võiks pidada sidekriipsu abil tervikuks tihendatud sõnamoodustusi ehk ahelliitumeid, näiteks „meie-pakkumisega-võidate-ülekaalukalt” või „enammakstud-puhkusetasu-kinnipidamine” (lk 71). Aga ka tema sõna- ja mõttemängulisi uperpalle – näiteks „madalam kui rohi” vs. „rooseinal libiseb su vari ja see pole pikem kui kõrs” (lk 87) – või koguni nii-öelda tagurpidipööratuse uperpalli (lk 54), s.t läbi topelt eituse saavutatud (elu)jaatust. Mitte vähem pinevust ei paku talle mäng kõneviiside ja sõnaliikide teisendamisega: imperatiivne „tule siia!” vs. sidekriipsuline nimisõna „tule-siia” (lk 22), mingi võimalus („peaaegu oleksidki läinud”) muudetakse olematuks („minemisest pääsemi[seks]”), olematule aga antakse olemise võimalus. Diivanil istuv mees ütleb „tule-siia”, muutes selle hingestatud ja maagilise väega sõnaühendiks, mis suudab emotsionaalsel pinnal „tekitada nii tajutavaid stratosfäärilisi soojuse nihkeid” (lk 22).

Omapärased mõttemaalingud on Anu Kree keelepruugi üheks tunnusjooneks. Kirjaniku enda sõnul ta lihtsalt vajavat kujundeid ja kihilist väljendumist,^[4] pealegi eristavat kujundipõhine mõtlemine kunsti väljamõeldisest.^[5] Kas aga tagavad kujundid alati mõtteselguse? Nende kohatine baroksus ja krüptilisus ning mõttekobarate läbitungimatus „ajab ikka tajumise kirjuks küll” (lk 30), kui tsiteerida autorit pisut teises kontekstis. Vähemalt esmalugemisel pole just mitte igale tekstile või teksti­lõigule kerge läheneda, eriti kui ollakse eelnevalt lugenud näiteks Aino Perviku, Jan Kausi või austerlase Daniel Wisseri selgelt struktureeritud miniatuure. Kas see on just päris „klaasjuse iha” (lk 51), mida lugeja ühelt autorilt peaks ootama, midagi selle­taolist aga ehk küll: „Iha pääseda kordki jah-ma-tean-see-on-see-mängust.” (Lk 51.) Anu Kree on teadlik sellest, et tema „ekstra­ordinaarsed ideevälgatused” (lk 21) ei pruugi mitte kõigile (kohe) hoomatavad olla. Iseküsimus on muidugi igast mõtteniidistikust läbitungimise absoluutne vajalikkus. Võib-olla võiks mõnikord lihtsalt jääda nautima – kohati ka sürrealismi värvinguga – sõnapiltide ja kõlade mängu: „Tihti nad lihtsalt ei ole kuulnud hääletult kõndida püüdvat vaikust, kes hoiab õrnalt pihkudel oma atlassiidilehvidega kontsakingi.” (Lk 19.)

Anu Kree on kirjanik, kes elaks nagu kahes teineteisele avatud toas või ruumis – tegelikkuses ning kunstitõelisuses –, mille ustest ta astub vabal tahtel sisse-välja. Tema käike kujuteldud maailmadesse, salateadvuse sfääridesse ja sügavustesse ei maksaks võtta niisiis eskapistlikena, vaid omamoodi uudishimulike, olemisjõudu ja loomeväge ammutavate uurimisretkedena. Kes me oleme? Kust me tuleme? Mis on tegelikkuse taga? Kust algavad illusioonid, pettekujutelmad? Mis on piirid ja kustmaalt üldse ärkavad piirid ellu, kas unenägudes ja kinos, selles salajases tegelikkuses? Anu Kree puändilik tõdemus miniatuuris „Illusioon” on üks ja ainumas: „Kui aeg ei sega, saab kõik ilmsiks.” (Lk 24.)

Kuidas aga tabada momenti, mil toimuvad üleminekud ühest seisundist või olekust teise, seda pidevat muutumist, seda, kui „veel-midagi-ei-ole” (lk 38), „aga-nüüd-juba on” (lk 51)? Sellele nähtusele püüab Anu Kree läheneda raamatu ühes võtmetekstis „Kresside läbipaistvus”.

Kuigi „usuasjades”^[6] tal mingit väga kindlat seisukohta ei ole, söandaksin oletada, et tema harmoonilise tasakaalu iha põimub panteistlikke ja holistlikke sugemeid kätkeva maailmanägemusega. „[M]eid vaatas üks jumalus. Meie aga teda ei näinud. Ta muundas end kord kõrvukrätsuks, kord roohabekaks, siis jälle sõtkus kujutu ketrajana krigisevate pindudega vokki,” kuulutab autor märgilise pealkirjaga miniatuuris „Moodustumine” (lk 83; vrd 59).

Looduse hingestatuse usku inimesena on autor kirjandusele tänulik võimaluse eest muuta subjektiivne tõelisus kunstitõelisuseks, mis otsekui nähtavat ja nähtamatut maailma ühendav sild pakub „oma otsesest kasutuseesmärgist laiemaid tähendus­haardeid” (lk 25).

Anu Kreed, kes paistab olevat Albert Einsteiniga ühel meelel, et maailma ümbritseb kujutlusvõime, näib kütkestavat teistmoodi maailmade kujutlemine. Talle pakub vaimset pinget mõtiskleda paralleelvõimaluste üle, uurida nähtamatut, antropomorfiseerida ja personifitseerida loodust, näiteks tuult, võib-olla seepärast, et „mitte ükski inimene ei suuda tuult peatada, sest inimesed on osa tuulest”.^[7] Ka elus tundub ta nautivat tajusid teisendavaid olukordi ja seisundeid – selleks võib olla näiteks kinnisilmi kiikumine („Hoog”, lk 53) – ning nendega seotud perspektiivi muutuste jälgimist.

See ilmneb ka vaatepunktide vahetumises, raamatus on nii minategelane kui ka nimelised tegelased, nii „see poiss” kui ka lüüriline sina- ja meievormis jutustaja. Anu Kree minad tunduvad elavat alalises metamorfoosis, s.t „inimeste hulgas kahvatuks kustuma hakanud kontuurid[e]” (lk 12) ja sisemiste vankuvuste ning nende selgepiirilisemaks joonistamise vajaduse ning vaimsete pidepunktide otsingute vahelduvas rütmis. Unes on ta näinud „enese­otsinguil tube, kes vahetavad kord siledad seinad ja laed pragunevate vastu, siis jällegi rahunevad tõetruudusesse. Kuni uue ilmestumismänguni.” (Lk 40.) Kujutlusmaailm, reaalsusnihked pakuvad autorile ajaüleseid ruume ja võimalusi nihutada iseenda piire, füüsikaseadusi ületavaid piire, sulanduda universumiga. Arvan, et just need otsingud peegelduvad teatud määral ka Anu Kree vormimängulistes muutumistes ning on pisut piiranud miniatuuride struktuuri, süntaksi ja rütmi ühtsemat väljakujunemist.

Oletagem, et need perspektiivid kujutavad eksperimenti üsna teose alguses esitatud küsimusega, et kui tema praeguse, „õhkhõredate juhuste” tõttu kujunenud mina, selle nii-öelda „peaaegumina” elukäik oleks läinud teisiti, siis „mismoodi see võinuks paralleelvõimaluses välja näha” (lk 9–10). Tingivas kõneviisis esitatud irratsionaalne „mis oleks kui”-küsimus on neis miniatuurides kujutatud olemis- ja olekuvormide üheks epistemoloogiliseks aluseks.

Oma kujutlus- ja fantaasiamaailma sisenedes näib Anu Kree asuvat otsekui salajasele palverännule mööda mäeahelikku, järgnemaks tundmatu linnu „heliridadele” piki leevendava ja tervendava „vareme­rohuga kaetud tõusu” (lk 11). Mõistatusliku meloodia, haruldase linnu laulu tabamiseks on ta valmis muutuma „helidevalmis klaveriks” (lk 26), mängima sõnad ja kujundid nagu noodid klaveril või malenupud malelaual omavahelistesse tähenduslikesse suhetesse, tooma esile kõik varjatud helistikud, käigud ja nähted.

---

^[1] Anu Kree e-kiri Eve Pormeistrile 21. II 2025.

^[2] Sealsamas.

^[3] G. Deleuze, Kirjandus ja elu. Tlk J. Lipping. Akadeemia 2025, nr 1, lk 19.

^[4] Anu Kree sõnum Eve Pormeistrile 31. XII 2024.

^[5] A. Kree, *Kujundipõhine mõtlemine. Looming 2024, nr 8, lk 1074.

^[6] Anu Kree sõnum Eve Pormeistrile, 28. XII 2024.

^[7] J. L. Marques Peixoto, Ei ühtki pilku. Tlk. L. Nigu. LR 2021, nr 10–12, lk 96.