Triin Soomets: „Kerge kogu jõust”.
Tuum, 2024. 54 lk.
Triin Soomets on suur luuletaja. Mitte üksnes hinnatud ja tunnustatud autor, n-ö elav klassik, vaid ka suurte teemade ja sõnade poeet. Soomets teeb suuri sõnu selle parimas tähenduses, vältides kadestamisväärse kergusega (olgu see saavutatud „kogu jõust” pingutades või intuitiivselt või neid kaht kombineerides) suurte sõnade tuules teksti kippuvat banaalsust, mis vähem osavaid kirjutajaid ohustab. Pole just palju autoreid, kelle raamatut võib reklaamida kui „vestlust elu saladustest”, pelgamata, et see mõjuks klišeelikult – „Kerge kogu jõust” on läbinisti küps ja maitsekas kogu.
Soometsa edu võti seisneb selles, et ehkki ta austab sõna kõrgelt, nagu üks poeet ikka, pole ükski sõna (ega asi, sest „sõna on asja juures”, lk 19), ka suurimast suurim, tema jaoks püha lehm. Absoluutselt kõiki sõnu võib (või lausa tuleb) vahel natuke vintsutada, nad oma tavapäraste tähenduste küljest lahti kiskuda, kõigest üleliigsest paljaks koorida, neid ühe ja teise (ja kolmanda ja neljanda jne) nurga alt uurida-puurida ning seejärel tagasi oma harjumuspärasesse, ent mitte enam päris endisse tähendusrüüsse seada. Või nagu Soomets ise deklareerib: „iga päev eemaldan korraks tähenduse kõigelt, mida näen ja tean / hoian seda jõuga eemal / satun tundmatusse ilma / siis lasen tähendused lahti, tagasi / laskuvad nagu liblikad / ma ei tea, kas igayks sinna, kus oli / või lendab mõni ringi, mujale / ilusad, värviliste tiibadega / täna eemaldan tähenduselt tähenduse / hoian seda jõuga eemal / tähenduse tähenduselt tähenduse jne / kuni jõuan tähenduseta tähenduseni / siis olen vaba / kuigi see ei tähenda siis midagi / mul on lihtsalt selline töö” (lk 16).
Säärane mäng sõnade ja (nende) tähendustega – ja sõnamäng ongi ju luuletaja töö! – on ühtlasi põhjus, miks Soometsa luuletused vahel vastuvõtjas ebamugavust tekitavad. Tähenduste segipaiskamine, neist lahtiütlemine, seesugune keele kaudu keele-eelsesse naasmine mõjub reeglina (pun intended) korda armastavale ja ihalevale lugejale ängistavalt, ta pole harjunud mitte aru saama, ammugi siis arusaamise ja mittearusaamise binaarse opositsiooni raamidest väljaspool mõtlema. Kõik tundmatu, nimetamisele, sildistamisele ja lahterdamisele mitte alluv, on pelutav, eriti see, mis on justkui tuttav, nagu näiteks tuttav(alt kõlav) sõna. Ja see, et „reetjaks” on just sõna, see, mille abil ja kaudu ollakse harjunud korda looma (vt lk 19), keerab ebamugavustundele vindi peale: „inimene / poegib nagu loom / sureb nagu loom / tal on loomade saatus / ja ta arvab et sellel peab mingi mõte olema / sellest kultuur / sellest usk / sellest kannatus / aga suurim neist on kannatus” (lk 34).
Aga nagu Sveta Grigorjeva Eesti Kirjanduse Seltsi 2024. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul mullusest luulest kokkuvõtet tehes hüüatas: „Kui mu luuletus ei pane kedagi tundma end natuke alasti – kas ma üldse kirjutasin?”[1] Jah, Soomets kisub koos sõnaga paljaks ka lugeja ning väga hea, et kisub! Sest selleks, et tekst saaks vastuvõtjat mõjutada, peab see esmalt mõjuma. Soometsa enda sõnadega: „Olen imestanud, kuuldes, et luule on kedagi aidanud. Millestki üle, millestki läbi. [—] Kuidas nii, luule on kukkumine kuristikku ja enese sealt välja nõidumine… Käes! Kes on kuristikku kukkunud, need enam sinuga koos ei kuku, aga välja aitad sa neil siiski ronida. Just, luulet lugedes olen seda vahel ise tundnud küll. Aga see peab olema selline luule, mis lõikab. Muidu ei lase seda ju nii sügavale, et aitaks.”[2]
Luule rolli (või vähemalt selle potentsiaali) lugeja ülendajana rõhutab Soomets ka „Kerge kogu jõust” lõputekstis: „ta on nõid, nad on kõik nõiad / vahel nad vapustavad mind, kui nad mind paremaks teevad / need eesti luuletajad” (lk 51). Niimoodi päris luulekogu viimasteks ridadeks seatuna paneb see muidugi küsima: kas Soomets oma uusima raamatuga vapustab? Kas muudab „Kerge kogu jõust” lugeja paremaks? Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna nominatsioonid näikse tekstide tõhusust kinnitavat, ometigi tõrgun kõhklusteta kaasa noogutamast. Tõelisest elamusest, raputusest jääb pahatihti midagi puudu.
Miks siis Soometsa „tõelusenõel” (lk 48) alati nii valusasti ei torka, nii sügavale ei tungi, kui võiks? Mulle tundub, et asi on selles, et vahel on tema luule liiga suur: liiga laia haardega, liiga üldistav, liiga üldsõnaline. Soomets „tõstab maailma oma peopesale” (lk 50), aga terve maailm on ka pihku surutuna nii massiivne, et seda on peaaegu võimatu ühekorraga haarata, samal ajal nii teadvustada kui ka tunnetada. Lisaks kipuvad suured sõnad, nagu nt olemine, tõde, saatus, armastus jne, oma hajususes, teatavas ebamäärasuses olema libedad, näpu vahelt lipsama. Nad sisaldavad nii palju, et ei sisalda lõpuks justkui midagi, ajavad tähendustest üle ja voolavad tühjaks, kuid mitte luuletuse käigus, vaid juba enne selle algust, mistõttu ei saavuta mäng tähenduste „vabaks laskmise” ja uuesti „kinni püüdmisega” nii mõnigi kord soovitud efekti.
Sellest on kahju, sest juhul, kui Soomets torkab, siis teeb ta seda korralikult, lõikab nii sügavalt, et veri väljas. See õnnestub tal luuletustes, kus ta lubab endale rohkem konkreetsust. „Kerge kogu jõust” võimsaim tekst on „Ajalugu tuleb oma elevantidega” (lk 10), kus ajaloo koorma kui tulvaveelaine või laviinina lugejale kaela vajuva massiivi efekt luuakse ajaloost märgilisi detaile välja noppides ja üksteise otsa kuhjates. Lugeja pöörase loeteluga esialgu hingetuks võtnud, hakkab teksti tempo lõpule lähenedes aeglustuma, aga intensiivsus ei kao, vaid üksnes moondub: keel muutub isiklikuks, ridadega „[a]jalugu tuleb [—] su surivoodile kätt hoidma / su hälli heinamaal kiigutama” osatatakse valusasti juba varem hellaks hõõrutud hingesopistustele. Viimased värsid „su kuud ja päikest / läbi veresoonte liigutama” mõjuvad peaaegu kehaliselt – ja ikka mõnusalt ebamugavalt. Kõnealune luuletus kõlab, nagu luulekogu pealkirigi, väga kaplinskilikult ning raske on leida eesti luulest autorit, kes oleks suurte sõnadega suurtest asjadest kirjutanud ja üldistusjõule järeleandmisi tegemata suutnud lugejale nii sügavale naha alla pugeda kui Kaplinski.
Tegelikult piisab enamasti palju vähemast, ühest-kahest kõnekast pisiasjast või konkreetsemaid kujutluspilte silme ette manavast sõnast. Hea näide on: „isa läks teisele poole / siinpool ei saanud olla / isa läks teisele poole / mustade mändide alla” (lk 45). „Mustad männid” annavad tekstile värvi, söövitavad selle tabava kujundi kaudu otsekohe lugeja mällu, sellal kui „isa” (olgugi tegu üldnimega) toob iga lugeja teadvusse tema isiklikust kogemusest lähtuva, isakujuga seotud tunnete ja mõtete mitmekülgse kogumi. Või kuristikku langemise motiiv sügavuse ja kõrguse kui „vaatepunkti küsimuse” üle arutlevas tekstis ning pealtnäha lihtne konstateering, et kukkudes „vahetab sygavus kõrguse välja väljakannatamatult” (lk 26) – siin on sõna- ja tähendusmängu, aga ka väga konkreetse füüsilise (seeläbi kergesti vaimusilmas kujutletava, taas peaaegu tajutava) akti kirjeldus.
Soomets soovitab oma uusimat luulekogu neile, kes tahavad „oma tunnetuse piire laiendada”.[3] Parimail hetkil loob „Kerge kogu jõust” selleks tõepoolest kõik eeldused. See sünnib siis, kui „olemise, mitteolemise, saatuse, logos’e, aja ja ruumi teemades loodud leidlikust vastandite mängust”[4] tõukuvale intellektuaalsele mõnule lisandub päriselu reaaliatega tihedamalt seotud tekstidest sündiv emotsionaalne nauding. See ongi see raamatu tutvustuses lubatud „kõva tööga” saavutatud kergus, sest, jah, luule on töö ning Triin Soomets teeb seda sihikindluse, vilumuse ja pühendumusega.
[1] 2024. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolek. YouTube 15. IV 2025.
[2] T. Soomets, Kirjanik loeb. Looming 2022, nr 4, lk 494.
[3] Triin Soomets: luuletus on tihti targem kui selle autor. ERR 14. III 2025.
[4] S. L. Jõerand, Luuleaasta 2024. Looming 2025, nr 3, lk 387.
Lisa kommentaar