See lugu juhtus mitte just väga kauges tulevikus, täpsemalt kusagil kahe tuhande kolmekümne viienda ja neljakümnenda aasta vahel.

Oli soe ja vaikne suvepäev. Rand oli inimesi täis ning laisalt kohisev meri paitas puhkajate meeli. Aulise jaoks oli too pärastlõuna aga nukker. Ta oli Pärnu linna­orkestrist hiljuti lahti lastud ja nüüd konutas õnnetu mees juba mitmendat tundi ühes mereäärses baaris. Mingit tahtmist polnud tal rannaliival ühes muu rahvaga päikest võtta. Polnud ka ühtegi sõpra ega tuttavat, kellele oleks saanud oma muret kurta. Vaid turistid ja kohalikud soome pensionärid istusid laudade taga, lobisedes lakkamatult pagan teab millest. Aulis keeras end baaripukil ringi ja vaatas läbi akna kaugusse, silmapiiril väreleva Liu sääre poole.

„Võib-olla minna üldse linnast ära, kuhugi kaugemale, Manilaiule või Kihnu?” mõtles Aulis. Aga mida sealgi teha? Jalutada üle saare, vaadata maju, toimekat rannarahvast ja heinamaid, kuni meri jälle vastu tuleb? Mees ohkas, tõstis klaasi suule ning jõi sõõmu kanget õlut.

Selja taga kääksus uks. Baari sisenes kõhn, pikka kasvu, heleda ja kõrge soenguga naine. Aulis jäi teda uudishimulikult vaatama. Oli näha, et naine on kaua kõndinud. Sisseastunu paksud, sagris juuksed, esile tungivate põsesarnadega piklik nägu ja punavalge ritsikamustriga kleit olid teetolmuga kaetud, peenikeste rihmadega sandaalid käimisest kulunud. Naine vaatas ringi, kuhu istuda, kuid kõik lauad olid hõivatud. Siis seadis ta end baaripukile. Naise tumesinistes, ebaharilikult suurtes silmades oli mingi pinge, kuid ärevuseks ei saanud seda vist nimetada. Tajudes, et teda jälgitakse, pöördus naine Aulise poole. Veidi aega vaikides meest silmitsenud, küsis ta:

„Kas te saaksite mulle ühe Mojito jääga osta? Unustasin pangakaardi koju.”

Hetkeks tundus säärane küsimus Aulisele solvav. Peab naine teda tõesti mingiks rikkurist rahameheks? Samas ei paistnud tolle selges ja iseteadvas pilgus mingit kavalust olevat. Äkki võiski tal säärane olukord olla? Kuna Aulisele oli kolmandik lõpparvest hommikul välja makstud, siis rahapuudust tal polnud.

„Olgu, teile saan,” sõnas ta naeratades, viibates baarmenile. „Palun veel üks Must Nunn ja üks Mojito jääga.”

„Aga milline Mojito?” küsis baarimees naeratades.

„Mojito Frangelico.”

„Hea valik.”

Naine kallas vahepeal endale letipealsest kannust klaasitäie sidrunivett, juues selle mõne lonksuga ära. Siis kallas veel ühe klaasitäie, jõi selle poole peale, kastis sõrmeotsad vee sisse ja niisutas nägu. Mojitot vastu võttes noogu­tas ta.

„Te tulete vist päris kaugelt?” küsis Aulis.

Imedes rahulikult kõrrega kokteili, vastas naine alles tüki aja pärast:

„Jah, kaugelt.”

„Kas tohib küsida, kui kaugelt?”

Seepeale vaatas naine mehele ainitise, uuriva pilguga otsa, nähtavasti kaaludes, kas tasub temaga vestlust jätkata või mitte.

„Atlandilt,” sõnas ta siis.

„Atlandilt?” imestas mees. „See tähendab pikemalt puhkuselt siis nagu?”

Naine kehitas õlgu.

„Kui teile niiviisi meeldib mõelda.”

Aulis sattus kimbatusse ja silmitses kõrvalistujat vaikselt edasi. Milline kummaline, arusaamatu ja omamoodi võluv naine. Temas oli ühtaegu midagi ligitõmbavat ja pelutavat, mis muutis Aulise uudishimulikuks.

„Vabandust, aga ma ei saa teist hästi aru.”

„Häirib see teid? Ma võin mujale ka istuda.”

„Ei, ei häiri, jääge palun… Mind lasti eile töölt lahti. Olin üsna kehvas tujus ja ühtegi tuttavat polnud ka, kellega juttu ajada. Aga siis tulite teie ja nüüd on mul juba parem.”

Mõnda aega istusid nad vaikides.

„Kuidas teie nimi on?” küsis siis Aulis. Ära joodud õllekogus kasvatas lobisemishimu.

„Pakkuge,” vastas naine.

„Mis mõttes?”

„No pakkuge, mis nimi mulle sobida võiks.”

„Aa! Oi, sellised mängud mulle meeldivad. Noh, ma teen proovi… Muide, kas võib sina peale üle minna, kuidagi loomulikum on vestelda?”

Naine noogutas.

„Nii. Kuna su välimus on selline, noh, üsna salapärane, siis ma arvan, et su nimi võiks olla – Alice!”

„Alice on tõesti hea nimi. Ma tänan.”

„Aga ütle nüüd, mis su nimi päriselt on?”

„Alice.”

„Ongi või…? Hahaa, sa teed nalja!”

„Ei, miks?”

„Oot, ma ei saa aru, et ongi siis päriselt või? Ei usu…”

„Mis siin arusaamatut on. Sa pakkusid mu nimeks Alice ja mulle see meeldib. Mis tähendab, et see ongi nüüd mu nimi.”

„Alice?”

„Jah.”

„No hea küll, aga mis su nimi enne seda oli?”

„Enne polnudki.”

„Hahaa, päris hea nali!” puhkes Aulis naerma. „Tembuta pealegi, kui tahad, mul pole selle vastu midagi.”

Naine ei naernud. Ta jõi kokteili lõpuni, puudutas salvrätiga oma ilusaid, tuules pragunenud huuli, jäädes siis midagi tähelepanelikult silmitsema. Aulis ei saanud aru, kas ta vaatab pudeleid riiulil või peegelseina pudelite taga, mis baari ja klaasseinte tagust randa peegeldas.

„Osta mulle palun veel üks kokteil, siis ütlen sulle midagi,” pöördus naine korraga Aulise poole.

„Seesama?”

„Seesama. Ja kui raatsid, siis lõhevõileib ka. Ma pole täna veel midagi söönud.”

Aulis tellis kolm lõhevõileiba ja Mojito, jäädes ootama, mis naisel öelda on, aga seda ei juhtunud veel niipea. Too sõi kõik kolm kalavõileiba rahulikult ära, jõi klaasi sidrunivett peale, asudes seejärel kokteili nautima. Alles siis, kui kokteil poole peale sai, vaatas ta uuesti mehe poole. Tema pilku oli tekkinud mingi uus varjund.

„Oled mu vastu lahke olnud ja ilusa nime kinkisid ka. Mulle ei meeldi tänamatu olla. Seetõttu annan sulle head nõu – kao siit linnast.”

„Oot, mida?”

„Koli ära siit. Kuhugi sinna, kus on sisemaa, kõrgemad künkad või voored, ja osta endale seal maja, mille ümber poleks suuri puid.”

„Ma ei saa aru… Mis jutt see üldse on? Milleks?”

„Tuuled ja vesi on tõusuteel.”

„Tuuled ja vesi… Aa, sa oled siis sellest parteist,” sõnas Aulis kerge pettumusega. „No tänan väga! Olen taolist juttu ennegi kuulnud. Kõik nood rohepoliitikud, kliimateadlased ja kes kõik veel, muust nad enam ei pasunda kui kasvuhoonegaasidest, süsinikdioksiidist, kliima soojenemisest ja veeuputustest… Ei mina seda usu. Ja kui see juhtubki, siis minusse see ei puutu, mina elan kesklinna kivimajas teisel korrusel.”

„Puutub küll.”

„Huvitav, kuidas?”

„Varsti jääd sa oma majja vangi ja siis on juba hilja.”

Aulis vaatas uurivalt kõrvalistuja säravaid silmi.

Tõesti, selle naisega pole kõik korras, mingi fanaatik vist, mõtles ta.

„Mul ükskõik, kelleks sa mind pead,” lausus naine, „lihtsalt ütlen, mida tean, kuna soovin sulle head. Aga võin ka ära minna, kui sa mu nõu kuulda ei soovi.”

Aulis sattus segadusse. Kui see naine oligi mingi hull kliimafanaatik, veetles meest ometi tema salapäraselt kena välimus ning madal, sametine hääl. Ta ei tahtnud jälle üksi jääda.

„Ei, ära mine,” sõnas mees, „räägi parem veel, mida sa tead.”

„Soovid sa seda tõesti kuulda?”

„Jah.”

„Hästi. Sel juhul võin öelda, et minusarnaseid külalisi saabub siia linna aina rohkem. Ja mitte ainult siia, vaid kõikjale, kus on mereäärsed linnad. Me oleme ootel ja valmis ning muutume üha rahutumaks, kuni oleme omadega sealmaal, kus meid ei peata enam miski… Me tuleme ookeanide pealt ja toome kaasa tohutud tuuled ja tantsivad õhurõhud, ning siis me enam ei küsi, vaid võtame juba ise, mis meile meeldib, ja mitte ainult baaridest, vaid ka pankadest, tehastest, kodudest, koolidest, poodidest… Mis aga ei meeldi, selle pühime maa pealt minema. Koos meiega tuleb kaos ja pillutab laiali masinad ning majad, arvutid ja kõik teie tähtsad dokumendid… Meid tantsib maailmas aina rohkem, meie rändamiste sihid ja plaanid muutuvad aina äraarvamatumaks ja teie tehnilistel vidinatel läheb aina raskemaks meie teekondi ennustada – kuumus teeb meid tujukaks ja pööraseks.”

Aulis kuulas seda mahedal häälel rääkivat naist, taibates aina vähem, kellega tegu. „Mis imelikku mängu ta minuga küll mängib? Äkki on ta tõesti mingi selgelt­nägijast hull, keda külastavad viirastused tulevikust?”

„Tahad sa mulle siis öelda, et peaksin siit põgenema nüüdsama ja kohe?” küsis ta ebalevalt.

„Ei, mitte kohe. Aega veel on, aga mitte palju. Soovitan sul kasutada seda targasti. Paki asjad ja osta maja sellisesse kohta, nagu ütlesin, ning vaata, et maja ümber ei kasvaks kõrgeid puid.”

„Mul on kesklinnas kahetoaline korter, selle eest küll ühtegi maja vastu ei saa… Pealegi ma ei usu seda kõike, mida sa kardad ja ennustad.”

Naise suule ilmus vaevu aimatav naeratus. Ta jõi kokteili lõpuni ning jäi millegi üle mõtlema. Kummardus siis päris Aulise ligi ja sosistas:

„Kuidas sul rahadega lood on?”

„Mis siis? Nii palju ikka arvel on, et pool aastat ära elada saan. Lõpparvest on ka üle poole veel saamata.”

„Ja kus sa elad?”

Aulis ütles aadressi. Ta tundis nõrka tuuletõmbust.

„Hästi, ma aitan sind,” sõnas naine. „Oota nädal või paar, ma vaatan ümbrus­konnas ringi ja annan siis teada. Sina aga pane vahepeal müügikuulutus lehte ja hakka asju pakkima. Müü oma korter maha nii ruttu ja kallilt kui võimalik.”

Aulis liigutas kätt kõrvalistuja suunas, tajudes kerget tuulevärelust, mis ringles ümber ta ihu. Muusikul tekkis korraga palju küsimusi, kuid naine tõusiski juba, noogutas sõnatult ning lahkus baarist.

Mees vaatas, kuidas ta piki randa põhja poole suundub, kuidas tuulevärelus naise ümber aina suureneb, paisates õhku liiva ja tolmu, kuni ta ihu justkui pika spiraalse liivasallina äkki koost hajus, üha kiiremini enese ümber tiireldes õhku tõusis ja mööda randa edasi tuiskas, pillutades enda ümber laiali päevavarje, kotte, rätte, prille, riideid, kreemipudeleid, tillukesi koeri ja lapsi… Päikest võtvad inimesed pistsid pöörise eest silmi varjates röökima ja kiljuma, emad viskusid kaitseks lastele peale, tuulispask kerkis aga rohkem häda tegemata üle nende peade, kandus kollase liivalondina lahe kohale ja sealt avamerele…

Aulis jälgis seda kõike jahmunud tardumusega. Alles nüüd taipas ta, kes see naine õieti oli ning mida tema sõnad tähendasid. Veel kaua istus mees vaikses hämmingus, vaadates sinna, kuhu keeristorm hajus, ja kus sooja suvepäeva süvas värelesid Liu ja Manilaid.

Juba järgmisel päeval pani Aulis korteri müügikuulutuse internetti üles ja hakkas asju pakkima. Niisamuti asus ta hoolega maakaarte uurima, mõeldes, kuhu võiks enne võimalike suuremate tormide saabumist kolida. Ta märkis ära mitu kohta, pakkis asju, jooksis kokku ostma kuivaineid ja konserve. Peagi seisid tal esikus pakituna viis pappkastitäit asju.

Ilmad püsisid suvepealinnas aga endistviisi soojad ja ilusad. Läänetuul puhus mõnusalt ja leebelt, päike paistis ja hellitas meeli, ning mida päev edasi, seda enam hakkas mees baaris juhtunut mingiks poolilmsi nähtud unenäoks pidama. Võimalik, et see oli siiski mingi viirastus, et kõiges oli süüdi kuum päev, stress ja liiga palju õlut.

Aulis lasi end üha enam kaasa tõmmata meeli roiutavast hilissuve uimast, uitas ringi jõgede kallastel ja parkides ning võttis rannaliival päikest, piieldes pika nokaga mütsi varjust nappides bikiinides naisi, kes jalutasid või jooksid piki rannajoont. Ta kujutles end isegi uljalt mõnele neist ligi astumas ja juttu alustamas, mis küll kordagi ei teostunud. Õhtu saabudes istus Aulis aga pargipingile, asudes lugema mõne kuulsa ja õnnetu saatusega muusiku biograafiat, nosides lugemise juurde kohupiimakorpe ning juues termosega kaasa võetud teed. Tal oli puhkamiseks annet.

Korteri müügi kuulutusele olid tulnud mõned vastused, kuid hind, mida pakuti, tundus Aulisele liiga madal ning hea meelega lükkas ta müügitehingut edasi, kuhugi aina ebamäärasemasse tulevikku. Uudised, mida mees nägi või luges, andsid küll teada viimasel ajal aina tõusvatest tuultest ning aina paisuvatest üleujutustest, kuid nood sündmused toimusid ikka kusagil kaugete ookeanide kallastel, puutumata kuidagi Läänemere-äärsete linnade rahulikku kulgemisse. Ei. Ei soovinud Aulis oma armsast korterist enam loobuda. Pigem proovis ta rannabaaris olnud vestlust sootumaks unustada ja see peaaegu õnnestuski. Jah, kesk suvelõpuidülli süvenes temas tunne, et Pärnu linn ja laht on ikka kuidagi vanajumala selja taga ning kaitstud, midagi hullu seal juhtuda ei saa. Ta otsustas uudiste vaatamisest üldse mõneks ajaks loobuda, kuni asjalood maailmas jälle rahulikumaks muutuvad.

Ühel ilusal hommikul, kui Aulis jõi parasjagu kolmandat hommikukohvi ja luges diivanil pikutades mõnuga Gontšarovi „Oblomovit”, paiskus elutoa aken äkitselt lahti ja tuppa tungis metsik tuuleiil, paisates hetkega ümber kõik riiulid, kapid ja laua koos kohvitassi ja kohupiimapirukatega… Teinud mõned vihased tiirud ümber Aulise, niitis tuul püsti karanud mehegi jalust ning kadus taas, jättes maha kohutava segaduse.

Aulis lamas mõne hetke oimetult vaibal, kobades siis keret, et kas kõik luud-liikmed ikka terved. Siis upitas ta end püsti, seistes mõnda aega hirmunult ja nõutult kesk segipaisatud tuba. Viimaks, leidnud endas jõu koristama asuda, avastas ta katki läinud asjade vahelt põrandal kirja, kuhu oli värelevate, raskesti loetavate tähtedega kirjutatud:

Aeg on käes. Paki asjad kohvrisse ja lahku. Kümne päeva pärast saabuvad suured tormid. Osta poest kaasa nii palju toitu, kui jaksad, ja sõida Ruhnu. Leidsin seal ühe krundi su jaoks, mis kuulub praegu Ervin Meosele. Otsi ta üles, maksa, mis küsib, ja oota mu järgmist külaskäiku. Tee seda kohe! Alice.

Alles nüüd lõi Aulisel pea selgeks. Ei. Enam ei saanud see olla unenägu. Tuulis­pask, segadus toas, kiri sõrmede vahel, kõik see oli päris. See kummaline, pikliku näo ja suurte silmadega naine sealt baarist, see pidi olema tema… Suve­idüll haihtus, nagu poleks seda olnudki.

Kolm päeva hiljem oli Aulisel korteritehing sõlmitud. Küll palju kehvema hinna eest kui see, mida varem oli pakutud, kuid nagu kirjas mõista anti – aega oodata enam polnud. Neljandal päeval pakkis mees vajalikud tarbeesemed, rõivad ja raamatud kastidesse ning kohvritesse, tellis veotakso ja sõitis Munalaiu sadamasse. Seal ladus ta asjad praamile ja astus kolm tundi hiljem Ruhnu saarel maha. Ühel kohalikul autoteenuse pakkujal lasi Aulis kogu kraami omakorda vedada ühte turismitallu, kus ta endale kuuks ajaks elamise üüris.

Järgmisel hommikul palus Aulis üürileandjal end Ervin Meose juurde juhatada. Et Ruhnu on väike saar, kus kõik teavad ja tunnevad kõiki, siis polnud sellega probleemi. Juba tund hiljem istus Aulis Skalluse talu suures köögis, tehes peremehega juttu krundist, mis tema maal saada olevat, ning soovist see ära osta. Nüüdsama ja kohe.

Peremees Ervin oli üpris üllatunud säärast ettepanekut kuuldes. Jah, oli küll tal säärane krunt olemas, aga kust too saarele ilmunud võõras selle kohta midagi teada võis? Mingit kuulutust selle kohta ju üleval polnud. Kolm aastat tagasi oli üks Saaremaa ärimees tema käest küla läänepoolsel serval küll kolm hektarit maad ostnud, jõudis sinna isegi vundamendi, kaevu ja kuuri ehitada, siis aga tabas tolle mehe firmat pankrot ning võlgade katteks oli ta krundi koos maaga sunnitud algsele omanikule jälle tagasi müüma. Kuid ei müügi ega tagasiostu tehingust polnud ta kuskil ametlikult teada andnud.

„Ega see niisama lihtsalt ikka ei käi, et muudkui tulete suurelt mandrilt siia ja hakkate kohe nõudma head ja paremat. Võib-olla on mul selle krundiga hoopis omad plaanid,” sõnas Ervin. Kissitas siis aga uurivalt silmi ja küsis: „Palju sa pakud muidu?”

Kui Aulis summa ütles, sügas mees pikalt kaela, sõnades, et pakutav hind pole paha, aga ta peab võtma mõtlemisaja.

Senikaua, kui Meos asja üle järele mõtles, tegi Aulis tutvust saarega, mis nägi maastikuliselt välja ülimalt mitmekesine – nagu miniatuurne Eesti. Seal olid olemas kõik pinnavormid, mis mandrilgi leidusid: mustikarohked männikud, väike soo, kõrged künkad, avarad niidud ja karjamaad, niisked salumetsad, liiva­luited, sanglepikud, segametsad ja kivised rannad. Nii huvitava ja vahelduva maastikuga saart polnud Aulis varem näinudki.

Paar päeva hiljem kutsus Ervin Meos Aulise uuesti enda poole ja teatas, et on tehinguga nõus. Maad saavat ta krundi ümber anda küll poole vähem, kolme hektari asemel poolteist, aga hind võib jääda selliseks, nagu Aulis pakkus. Aulis vaidles vastu, et maad peaks ta selle päris suure raha eest siiski rohkem saama, ning peale pikemat kauplemist pandigi lepingusse kirja kaks koma kaks hektarit maad, elumaja vundament, kuur ja kaev. Mehed lõid käed, allkirjastasid kõigepealt isiklikud lepingud ja panid siis ametlikuks kinnitamiseks kirja ka aja notari juurde.

Pärast seda elas Aulis turismitalus edasi, aga meeleolu polnud tal mitte just väga rõõmus. Mingeid plaane ega vahendeid ehitamiseks tal ju polnud, ei olnud isegi ettekujutust, milline tulevane maja välja võiks näha. Ka rahalised säästud kippusid otsakorrale saama. Õnneks ei küsitud talt kõrget üüri, kuna turismihooaeg oli läbi saanud ja Ruhnul külastajaid vähe. Et ilmad püsisid sügise alguse kohta ilusad ja soojad, sai Aulis jätkata vähemasti saarega tutvumist, käies tihti metsas seeni ja pohli korjamas.

Kuu aega hiljem, kui mehed olid Kuressaares notari juures ära käinud ja krundi­müük ametlikult kinnitatud, tundis Ervin Meos tagasisõidu ajal huvi, kas uus naaber kavatseb talvituda mandril. Pole ju mõtet nii hilja sügisel enam ehitusega pihta hakata ega ka raha turismitalus elamise peale raisata. Aulis vastas seepeale ebamääraselt, et jääb esialgu veel saarele, kuna ehitusmaterjalide tellimus on Pärnus sisse antud ja nüüd on iga päev sadamasse oodata suurt materjalide laadungit… Mingit tellimust ega laadungit muidugi saabumas polnud. Aulis oli väljaspool muusikamaailma üldse üsna saamatu ja eluvõõras inimene, mistõttu ta elas enamasti ühe päeva korraga. Esialgu uitas saarel ringi ja ootas. Ta lootis salapäraselt Alice’ilt mingit uut kirja või teadet saada, aga tollest polnud kippu ega kõppu.

Möödus veel paar nädalat. Hakkas saabuma üha ärevamaid uudiseid ja teateid ka paljude Läänemere saarte ja rannikute kohta, mille sadamalinnu ning rannakülasid räsisid aina enam ootamatud tormid ja veeuputused. Ruhnuski valmistuti seetõttu halvimaks: küla merepoolsesse serva veeti suured kruusa­kuhilad, mille siis buldooser üheks pikaks, kaarjaks ja kõrgeks valliks lükkas, et kui meri peaks tulema, siis suuremad lained kahelt poolt majadest mööda valguksid.

Ja siis see juhtus…

Ühel novembriööl, mil kogu küla magas, hakkas väljas äkki tohutu suurt mühinat-kohinat kostma, nõnda et majade aknaklaasid värisesid ja koerad ulguma pistsid. Kogu külarahvas kargas jalule ja tardus hirmust, vaid mõni julgem söandas õue joosta ning redelit pidi katusele ronida, et näha, kas hiidlaine juba tuleb, kuid pimeduse tõttu polnud midagi aru saada. Kostis vaid metsiku tuulispasa kiljumist ja möirgamist lääne pool küla ning oiates maha langevate vanade puude raginaid. Inimesed peitusid kiiruga kes keldrisse, kes pööningule, kabuhirmus, et orkaan ja vesi pühivad kogu küla minema. Kuid peale mõne­minutilist tormi jäi kõik taas vakka.

Need, kellel olid küla lääneservas põllumaad ja kasvuhooned, arutlesid ärevalt, palju marutuul seal kahju teha võis, mõned püüdsid uuesti magama jääda, kuid õiget und ei tulnud enam kellelgi.

Varavalges mindi kohe uudistama, palju torm kahju sünnitanud on ja kas veised ning lambad rannakarjamaal veel elus ja terved, ning täheldati kergendatult ohates, et suuremat häda peale mõnekümne murdunud puu, nelja purustatud kasvuhoone, kolme surnuks pillutatud lamba ja ühe veise polnud… Oli ka juhtunud hoopis üks vastupidine asi – üleöö oli karjamaa serval asuva tühja vundamendi peale kerkinud kena punane puumaja… Tõesti, tõesti! Kahe toa ja köögiga väike rannarootsi tüüpi maja seisis seal, olles nõnda täpselt vundamendile asetatud, nagu oleks väljaõppinud mehed ise selle sinna sättinud või ehitanud. Aga mis juttu sai olla ehitamisest?! See polnud lihtsalt võimalik. See oli öö ajal juhtunud sulaselge ime!

Uskumatuna kõlav uudis levis ruttu, mispeale kõik ruhnlased, Auliski teiste seas, kohe uut maja jooksid uudistama. Varsti julgeti uksest sissegi astuda, ning löödi üllatusest aina käsi kokku – kolme toaga majas oli ju mööbel, ahi ja kamin puha sees, vähe sellest – isegi Pärsia vaibad maas! Riiulites seisid üksteise kõrval reas mitmes keeles raamatud, köögilaual lebas lahtiselt rootsikeelne ajaleht. Kui välja arvata laiali pillatud tuhk, sööginõud ja vaasid, mis olid põrandale kildudeks kukkunud, ning puhvetkappi lennanud ahjuluuk, polnudki majas suuremat segadust. Astu aga sisse, korista ja kõpitse siit-sealt, ning hakka elama!

Selles, et juhtunud on suur ime, polnud kellelgi enam kahtlust. Aga miks pidi see just mandrilt siia kolinud võõraga juhtuma, kes maja all oleva vundamendi alles hiljaaegu ära ostis? Miks polnud see ühegi ruhnlasega juhtunud? Asi oli imelik… Saarlased hakkasid nüüd Aulist vaatama kuidagi altkulmu, kadeduse ja isegi hirmuga, nagu oleks mees mingite tumedate jõududega mestis.

„Kas tõesti võis üks keeristorm säärase asjaga hakkama saada!” imestas üks.

„Küllap see on lihtsalt pime juhus, üks juhtum tuhande miljardi kohta, et maja kuskilt Rootsist nõndaviisi siia sai lennata.”

„Üle mere siia ja kenasti otse vundamendi peale?”

„Ei, ei, ei, nii ei saa see olla, siin on mingi hirmus nõidus mängus!” arvas neljas.

Ohhootati ja ahhaatati, arutleti ja vaieldi, patsutati ja õnnitleti Aulist õnneliku juhtumi puhul, ning mindi lõpuks jälle laiali, igaüks oma tööde ja tegemiste juurde.

Jutte, kõneainet ja vaidlusi jätkus saarel nüüd nädalateks. Iseäranis ei tahtnud selline asi mahtuda Ervin Meose hinge. Teda tabas Aulise suhtes sedavõrd piinav kadedus, et ta isegi reede õhtul leili võttes ja õlut juues sellest lahti ei saanud.

„Selline asi pole lihtsalt õiglane,” seletas ta kord naisele, kord sõpradele. „Tuleb mingi molkus mandrilt siia, ostab mult võileivahinna eest krundi ära ja siis ilmub heast peast üleöö selle peale äkki maja. Kurat, veel paar nädalat tagasi oli see minu maa ja minu vundament! Maja peaks ka nüüd minu oma olema, aga näe, ei ole! Ei… Olgu mis on, juhtus mis juhtus, aga see mees peab mulle veel teist sama palju peale maksma.”

Saunalisi ja sõpru hakkas säärane kaeblemine vähehaaval ära tüütama, kuid Ervini naise arvates oli mehel täielik õigus kompensatsiooni küsida. Ta hakkas sellega mehele isegi peale käima, nii et ühel päeval koputaski Ervin Aulise uue kodu uksele.

„Sa võid maksta kohe või jaokaupa, võid pisut alla kaubelda, aga maksta selle maja eest sul tuleb, muidu teen su elu põrguks. Ma ei ole südamest paha mees, aga igal asjal on piir,” teatas Skalluse talu peremees süngel ilmel Aulisele, kes elutuppa parasjagu uut tapeeti kleepis.

Mis Aulisel üle jäi. Ervin Meos oli suur ja tugev mees, kellele kuulus Ruhnus kauplus ja kel oli palju sõpru. Mitmel inimesel oli tänu temale saarel tööd ja leiba, ning hakata üksi väikesel saarel kogukonna vastu sõdima polnud mõtet. Peale mõningast kauplemist tuli Ervin nii palju Aulisele vastu, et lepiti kokku poole peale summast, mis Skalluse peremees talt algselt nõudis, ning maksta võis jaokaupa kolme aasta jooksul vaba graafiku alusel. Sealsamas allkirjastati ka vabas vormis leping ja Aulis võis remonti jätkata.

Elu läks edasi. Pärast toda eriskummalist tormi ja maja ilmumise lugu hakkas aset leidma muidki juhtumeid, mis olid palju süngemad ning kohutavamad ja mingi­test imedest polnud seal enam juttugi. Juhtusid need küll kaugemal, mandril ja muudel saartel. Üha rohkem võisid ruhnlased uudistest näha, kuulda ja lugeda, kuidas vihmad ja tormid muutusid järjest võimsamaks ning tuuseldasid ranni­kuid: Pärnu jäi mitmeks nädalaks hiidlainete järel uputuse alla, samamoodi läks see Kuressaare, Kärdla, Haapsalu ja mitme alevi ning külaga Läänemaal. Ka naaber­saared Abruka, Kihnu ja Manilaid ei jäänud tormidest puutumata. Mõnelt madalamalt saarelt vesi enam ei taandunudki, mistõttu paljudest kohtadest pidid inimesed mandrile või Saaremaale kolima. Oli ka uppunuid, peamiselt vanureid, kes keeldusid oma kodust lahkumast või tegid seda liiga hilja.

Võrreldes Eestiga olid looduskatastroofid mujal maailmas veel palju jubedamad: ookeanide ja merede tõusu tõttu jäi tervelt kahekümnendik kogu planeedi mandri- ja saarealadest püsivalt vee alla, sealjuures ka sellised hiidlinnad nagu Amsterdam, Veneetsia, Cardiff, Shenzhen, Singapur, Manila, New Orleans ja Bangkok. Põhjamere ümber oli küll juba aastaid ehitamisel hiiglaslik tammide süsteem, kuid selle alustamisega oli hilja peale jäädud, mistõttu ookeanivesi valgus Norra ja Inglismaa vahelt ikkagi Põhjamerre, ujutades poolenisti üle Madalmaad ja veerandi Taanist. Ka Hamburg jäi kolmandiku ulatuses vee alla, niisamuti mitmed Prantsuse ja Portugali linnad Atlandi rannikul.

Alles järgmise aasta kevadel ilmutasid orkaanid raugemise märke ning ruhnlased rõõmustasid, et tormid polnud nende väikest saart rohkem puutunud. Kuna Ruhnu on suhteliselt kõrge saar, olid üleujutusedki seal minimaalsed. Vaid lääne­rannikule jääv rannaniit oli põhja pool osaliselt vee alla jäänud. Arutleti, kas see võis olla õnnelik juhus või asetses saar tormituulte suhtes lihtsalt vaiksema ja soodsama koha peal. Elektri- ja internetikatkestused kimbutasid muidugi püsivalt, kuid sääraste mugavuste puudumisega olid väikesaarlased harjunud.

Maikuu lõpuks pandi Ruhnu põhjaservas püsti suur tuulegeneraator, mis tähendas, et edaspidi võis kohalik rahvas elektrikatkestuste pärast juba vähem muret tunda, ning Ruhnust sai koht, kuhu hakkas kaugemalt aina rohkem hädalisi elama saabuma. Ka Aulise enda tütar koos viieaastase poja Ukuga tuli saarele isa juurde, kuna nende Paatsalu-kodu oli vee alla jäänud.

Vaatamata paljudele muredele, kahjudele ja vaesuse suurenemisele tõusis Ruhnule sellest kõigest omamoodi kasugi: elu lõi seal nüüd jälle kihama nagu esimese Eesti Vabariigi ajal, vähemasti rahvaarvu poolest. Saarel elas järgmise suve keskpaiku juba üle kahesaja viiekümne inimese, kusjuures lapsi neist nelja­kümne ringis. Väikene koolimaja kippus sügisest õpilastele kitsaks jääma, ja nõnda kohendati veel üks ait ning rahvamaja õppehooneteks ümber.

Mis Aulisesse puutub, siis arvestades kõike seda, mis temaga juhtunud oli, suubus ta elu jälle rahulikumatele rööbastele. Koos tütrega rajasid nad suvel maja kõrvale hektarisuuruse köögiviljaaia, kus hakati kasvatama kartuleid, tomateid ja porgandeid, augusti lõpuks lõpetasid nad majas remondi ning sügisest võeti mees muusikaõpetajana Ruhnu kooli tööle. Kui välja arvata Ervin Meos, sai ta saareelanikega selleks ajaks juba täitsa kenasti läbi.

Maailmast ei saanud siiski enam rahulik paik. Teatud tsüklitena, kord kolme-nelja aasta tagant, jäid metsikud orkaanid ja taifuunid edaspidigi korduma, tuuseldades tihtilugu maid ja saari ning tuues mitmele poole aina uusi nälja­hädasid, sõdasid, epideemiaid. Ei pääsenud purustavatest tuultest ka Eesti ega Läti ranni­kud. Vaid Ruhnu jäi endistviisi tormidest räsimata. Kaugemal saare ümber ajasid nad mere küll mässama, nii et silmapiiril võis vahel lausa üle kümne meetriseid laineid näha, kuid enne rannale jõudmist need vähehaaval vaibusid, justkui oleks selles isekeskis kokku leppinud.

Vahel harva, niisketel ja hämaratel sügisõhtutel, kui rõske udu hõljus rannaniidu kohal ja maad võttis kummaline vaikus, saabusid mere pealt aga kummalised külalised. Mis laeva või paadiga nad tulid või kus nad randusid, ei näinud keegi. Aga nad tulid. Pikkade ja kohmakate kujudena kõndisid nad aeglaste sammudega üle rannaniidu, ümisedes madalal häälel omaette mingeid arusaama­tuid sõnu. Nende näod olid piklikud ja kahvatud, silmad suured ja vesised, juuksed paksud, vettinud ja sorakil, täis vetikaid, adrut ja ogalikke. Seljas olid neil maani ulatuvad vihmamantlid, kapuuts tõmmatud üle pea, ning õõtsuvate sammudega üle märja nõmme tulles kandis mõni neist enda seljas hüljest, mõni kotti suurte kaladega, mõni merekrabisid. Viimaks peatusid nad Aulise maja juures ja esimene neist koputas uksele. Nad tammusid jalalt jalale, ümisesid ja mühisesid, kuni Aulis neile ukse avas. Siis astusid nad kummargil üle läve sisse, heitsid kandamid põrandale või lauale, võtsid pikast teekonnast väsinuna mantli seljast ja saapad jalast ning istusid vilinal ja puhisedes kamina ümber maha. Kuigi neid polnud rohkem kui kolm või neli, sai neid täis terve tuba. Vaadates üksisilmi leekidesse, olid nad enamasti niisama vait. Nende hingamine meenutas kaugelt silmapiirilt kostvat merekohinat. Aga mõnikord võis keegi neist asuda madalal häälel rääkima sellest, kus nad vahepeal käinud olid, mida näinud ja mida korda saatnud. Kaunis sünged ja pöörased, sageli julmad olid need lood, samas kui külaline rääkis noist juhtumustest rahulikul, mõtlikul toonil.

Juba esimesel öisel külaskäigul aimas Aulis, et need peavad olema suured, vägevad tormid, kes on korraks oma teekonnal taltunud ning aja maha võtnud. Miks nad tulid, miks olid nad just tema inimeste seast oma sõbraks valinud, jäi Aulisele mõistatuseks. Kord nägi ta külaliste seas aga teda, säravate silmadega Alice’it, ning siis sai mehele asi selgemaks – nad olid talle tänulikud… Ma ju tegin tema heaks nii vähe, vaid paar kokteili, mõned kalavõileivad ja nimi, mõtles Aulis imestunult.

Ka ühe teise maja uksele koputasid külalised sel saarel. Kui seda ei avatud, lõid nad ukse ühes hingedega maha ja astusid tuppa. Nad ulgusid surmani hirmunud Ervin Meosele midagi kõrva ja lahkusid siis taas. Mida see ulg endas sisaldas, ei teadnud peale Skalluse talu peremehe keegi, kuid pärast seda ta Aulise käest enam mingit võlga sisse ei nõudnud, makstes hoopis kiiresti tagasi selle, mille oli jõudnud vahepeal temalt kasseerida. Isegi poole hektari jagu maad kinkis naabrile juurde. Sõpruse märgiks, nagu ta ise kinnitas.

Külalised jäid saabuma ka edaspidi. Ning ikka sügiseti, enne suurte orkaanide hooaega. Koputasid hilisõhtul Aulise uksele, tammusid mühisedes ja kohisedes jalalt jalale, tõid mereande, vahtisid terve öö tardunud pilgul kaminatuld ja lahku­sid koidu ajal… Ükskord ilmusid külalised Aulise juurde ka soojal ja sumedal suveõhtul, kui mees parasjagu lõket tegi. Viskasid kotitäie kalu rohu sisse, istusid tule ümber maha ning palusid Aulisel oma vanal inglissarvel midagi mängida. Kogu lühikese valge öö kuulasid nad mahedat pillimängu ning saarel valitses sel ajal täielik tuulevaikus. Vaid haavalatvades värisesid lehed, aga need värisevad isegi siis, kui tuuleõhkugi pole, nii väga kardavad nad alati midagi.