Berit Petolai: „Hele, tuisklev ja nimetu”.
Hunt, 2025. 160 lk.

Loopealse pinnasetee algusse on sel suvel keegi tohlakas naelutanud sildi „Era­valdus”. Tee kulgeb üle laia mereäärse lageda, mida kõrvetab päike ja tuuseldab tuul, taimestik paepealsele iseloomulikult vähenõudlik, hõre, aga need, kellele siin meeldib – angerpist, kurekatel, naistepuna, raudrohi, värv-varjulill, ussikeel, kukehari, metsmaasikas –, säravad oma täies väes. Nende jaoks ei ole esialgu midagi muutunud. Lõokese ja kiivitaja ja jänese jaoks samuti mitte. Võib-olla ei muutugi niipea – kaitsealale maja ehitamine vast niisama lihtne ei ole kui keelusiltide kleepimine. Aga inimese jaoks, kes neil rohtudel ja valgustel siin aasta­kümneid külas on käinud, ikka jälle tagasi tulnud nagu päriskoju oma rännuaastate muutlikest peatuspaikadest, et olla mõned tunnid koos selle kõige tuttavama maastikuga, kõige lähemaga, on midagi muutunud küll. Ikka ja jälle jään mõtlema, kui absurdne on maaomandi mõiste üldse – nagu kõik need metsikud rohud ja lilled, samblad ja samblikud, kivid ja puud peaksid kuidagi kuuluma ühele konkreetsele inimesele kusagil eemal – ja mitte eelkõige iseendile ja üksteisele ja natuke igaühele, kes neid imetleda märkab. Ja kui absurdne on elada ühiskonnas, mis niisugust mõistet tõsiselt võtab. Õunapuu ja sõstrapõõsas, nagu kass ja koer ja klaasveranda, kuuluvad mõistagi mõnevõrra rohkem sellele, kes on nad istutanud, kes annab neile süüa ja paikab nende pragusid – aga kuidas saab inimesele kuuluda kurekatel või kivi?

Ei ole vististi midagi kaugemat sihukesest sildist kui Berit Petolai raamat „Hele, tuisklev ja nimetu”. Luuletaja kutsub lugeja päris oma maastiku keskele, oma koduõuele, saunalävele ja kööki, oma sülelapse peopessagi, jutustab sadadest argistest kohtumistest lindude ja putukate ja põõsastega ja lubab lugeja neis osalema. See on äärmiselt külalislahke raamat.

Raamatus on viiskümmend „luulelugu”, mida kaaneteksti andmetel on „tõlkinud oma keelde kuuseriisikad, karihiired, karud ja karik-porosamblik” ning „viisistanud kodukakud, kõrvukrätsud ja kimalased”. Taolise sihtauditooriumi juures on üsnagi ootuspärane, et XXI sajandi kolmanda kümnendi ettekujutusele kaasaegse luule harilikust vormist need tekstid ei vasta. Neis nagu ei olekski elliptilisust või siirdeid, nad on tõesti eelkõige „lood” – laused on pikad ja küllased, nüansirohked, täielikud. Nad ei vihja ega põikle, vaid loovad selgelt ja soojalt ühist maailma, nagu kooks kangast või kasvataks aeda. Või õpetaks lapsele koogitegu või tutvustaks talle kodumetsa elanikke.

„Seisan vana sõbraliku kuusepuu ees, / väike laps nagu minust pudenenud õrn killuke tihedalt süles / alles uudistamas seda eriilmelist ja avarat õuemaailma. / Sirutan käe ja libistan mööda krobelist kuusekoort, / sülesolija silmapaar hoolega jälgimas. / Väike ümar käsi tõuseb samuti, / pilk otsib julgustust, / tillukesed pehmed sõrmed haaravad esmalt õhust, / siis juba hallist tüvest. / Käeke nõksatab korraks tagasi vastu minu õlga, / kuusekoore karedus mõjub võõralt. / Nähes aga minu kätt pikkade rahulike liigutustega / puud silitamas, teeb lapse käsi uue ja julgema liigutuse / ning võtab kuuse vaigusoomuselise naha omaks.” (Lk 152.)

Mõne loo viimaste ridade juures tunnen, et sai nagu natuke ülemäära pikk, seda sünopsist pole õieti vaja, eelviimase lause juures oleks olnud päris paras lõpetada, ma ju sain juba aru, see oli hästi öeldud, mis siin korrata, kõik oli niigi selge. Mõned korrad see juhtub, õieti päris mitmete tekstide juures – et looga on tõeliselt õnnis kaasa kulgeda, imestada looklevate lausete vahvaid käänakuid, saada endale mõni aken juurde siia-sinna, aga päris viimane lause jääb kuidagi üle, ei mahu enam mu sisse. Ilmselt ta siis ei olegi mulle mõeldud, see viimane lause, vast on kuuseriisika või kõrvuk­rätsu jaoks – võib-olla.

Jutustatakse aja kulgemisest ühe mäe­nõlvale haarduva majakese ümber, talvel ollakse igatsuse kujuga („lumiste üraskikäikudega / kõrgete vallide vahel”, lk 10), kevadel avardutakse teedele uitama („käed ebapraktiliselt taskus / ja kasutult kaunis vile suul”, lk 91), suvel püsitakse pesitsus­rahus („imades juuli päikesepisteid / sügavale kanga­maastikesse”, lk 86), sügise vastu tuntakse kibedustki („hoian suvest kinni nagu laps tuulelohe nöörist, / mida marutuul käest tahab kiskuda”, lk 103). Kõik see aeg püütakse laulda ikka eelkõige rõõmust, „nendest heledatest aegadest”, ikka sellest, mida tahetakse kaasas kanda, sest „ikka visa usuga sisendan: mida hüüad, / seda ka meelitad” ja „ei taha seda pimedust enese sisse” (lk 26).

Rõõmu on selle raamatu maastikus tõesti ohtrasti, ja kuivõrd ei vaikita päris maha ka „sumbunud passimisi põhjamudas” (lk 26), ei jää kõik see rõõm ka kuidagi plakatlikuks, teda pole üldsegi raske uskuda. Jutustaja teab ja tunnistab, et temaski on „üks tume laas” (lk 141), ta on vaid otsustanud sinna mitte süveneda, siin ja praegu, meiega, ja see mittesüvenemine ei mõju ei pagemisena mõne nii-öelda tegelikuma tegelikkuse eest ega vastutustundetu pinda mööda libisemisena – nagu mõne teistsuguse poeetika puhul hõlpsasti võiks –, see mõjub kaalutud otsusena, millest on kerge lugu pidada.

See on tõsise aeglase rõõmu raamat. Eelkõige paistab „Hele, tuisklev ja nimetu” tahtvat üht teatavat elujärku, üht kogemustervikut – pärnapuu ja tiigi vahel vana koera ja väikeste laste ja usaldavate lindudega, rahuajal – kuidagi talletada, nagu moosina purki panna suve, et oleks sahvrist võtta, kui ajad muutuvad. Ja seesuguse ülesande tarbeks on küllased, täielikud, sopilised, liiasedki laused selgelt kõige sobivamad. Huvitaval kombel ongi võimalik taolist aeglast rõõmu tõepoolest hoidistada. Seda on siin nii ülevoolavalt palju, et see tõesti ongi jagatav, jätkub kõigile, lugeja ei jää kuidagi kõrvaltvaatajaks, kui vaid oskab end niisama aeglasele režiimile häälestada, kui oskab võtta aega.

Häälestuda niisugusele aeglasele režiimile ei pruugi muidugi olla lihtne sel XXI sajandi kolmandal kümnendil, kui kunstilt on ehk kombeks oodata pigem sähvat­ust, värsket vaadet mõnele tuttavale ängile. Ja aeglast tegelemist õnneliku maastiku hoidistamisega kiputakse vahest parketikõlbmatukski pidama, naiste asjaks, eks ole, käsitööks, teraapiaks, millekski ­koduseks, mida iga elu käigushoid­miseks vaja läheb, aga mis justkui ei kuulu ­avalikkuse ette. Niivõrd sügavale tajuharju­mustesse on vajutatud kooliaegne kunstikaanon, et maitse kasvatamisele vabamaks võib kuluda aasta­kümneid. Hell, kaitsetu, irooniarõivaisse peitmata hääl kunstitekstis on väga kaunis, aga sissekasvanud harjumuste tõttu on teda raske uskuda, ja nii tulebki kergesti impulss tühistada, lugeda lihtsakoeliseks või lausa labaseks kaubanduslikuks kaalutluseks – sest nagu me teame, „päris kunst” on ju ängistunud ja sarkastiline.

Unistan maailmast, kus mu pea võiks olla taolisest tehtest vaba, võiks lugeda oivalist kirjeldust lindude toitmisest talve­hommikul või ööbikulaulust traktori­parandajat toetamas, ilma et osake minust tunneks natuke piinlikkust. Praegu seda maailma veel ei ole, see tuleb meil alles luua. Sihuke, kus ei oleks raske võtta niisama tõsiselt kõiki hääli. Ja seda maailma tuleb ilmselt luua koos, kuivõrd needsamad tajuharjumused on ühised, enam-vähem iga liigutusega mõnevõrra kinnistame neid või saame vähe­haaval lahti loksutada, vähehaaval avaramaks lükata ühist tunnustatud maitse ruumi.

Kahtlemata mõjub „Hele, tuisklev ja nimetu” pisut vanamoodsana oma küllaste lausete tiheda pehme siduva kanga ja arhetüüpsete kujunditega („maja nagu vana paigatud püksipõlv”, lk 41); „õhtu hiilib tasakesi mööda metsaäärt ligi”, lk 83; „nagu suure linnu konksjad varbad / hoiavad puujuured end koduõues paigal”, lk 127), aga midagi tagurlikku temas ei ole. See vanamoodsus ise on pigem punk. Ja kehtestada oma tasase voogamisega aeglust – mitte lihtsalt unistada aeglusest, vaid tõepoolest elada aeglust ja väljagi kiirata ise – on praeguses ühiskondlikus kliimas ikka pigem revolutsiooniline tegu. Olgugi et „mõnel päeval on nii, / et kohe hommikul silmi avades / sätivad mõtted erinevatest töödest ja tegemistest / end pika keena ritta, / silme ette kangastub teed ületavate karvaste ussikeste / katkematu rivi, / üks hoidmas tihedalt teisest ja järgmine järgmisest” (lk 87), on juba viisis, kuidas neist tegemistest siin kõneldakse, sees seesama loits, mis tegemistest moodustunud „vaenu­köie” taltsutada suudab. See on vaba inimese viis, kes võib küll muudkui askeldada, aga ei unusta kunagi jätta vaatamata „lendlevate hundinuiaseemnete tasast lustlikku mängu”, ja kuni see vaade on alles, on „seal kusagil olemas” (lk 27) ka inimene kõige rabelemise ja rähklemise kiuste. Ja seda vaadet paistab alal hoidvat nimelt taoline üksikasjalik tähelepanu, täpsustamisharjumus, komme uurida võimalikult lähedalt iga tegelast, kes elu tee peal vastu juhtub, tahtmine lasta igaühel end mõnevõrra muuta („väike kuldpruun käpajälg / nagu pitser südamesoonele vajutatud, / tuttav soe vari tihedalt kannul”, lk 19). See ehk ongi inimese avarus.