Serhii Kazimir on 2022. aasta 11. märtsil Vene diversantide seatud lõksu kukkunud Ukraina pataljoni luurajate rühma komandör. Tema oli see, kes langetas otsuse – valime vangistuse, mitte surma. Ta vabanes 2024. aasta jaanuaris vangide vahetuse raames.

Kohtusin Serhiiga 2024. aasta 1. mail Kõjivi haiglas, kuhu ta oli tulnud peale põlveoperatsiooni arstlikku kontrolli. Varem ei võimaldanud tema tervislik seisund alustada tööd dokumentaalfilmiga, mille tegemiseks ta oli mulle andnud nõusoleku. Järgneva nädala jooksul intervjueerisin teda Dnipros. Töötasime iga päev paar tundi. Üksteist tundi videomaterjali, milles Serhii Kazimir avab vangis­tuses tema ja ta kaasvangidega Venemaa kinnipidamiskohtades toimunut, sai aluseks raamatule, mis ilmub käesoleval aastal eesti, inglise, saksa, rootsi, ukraina ja vene keeles. See on tunnistus, millega loodame jõuda väga paljude inimesteni üle maailma.

Peagi ilmuvas raamatus ega ka järgnevas katkendis sisalduv tekst ei ole keele­lises mõttes identne Serhii poolt intervjuudes räägituga. Olen seda ühtlustanud, tihendanud, lubanud esile tõusta kõige olulisemal. Muudatused ei puuduta Serhii elus toimunud sündmuste kirjeldusi, nende sisu, faktistikku. Tegelikult toimunud õuduste kirjeldus ei vaja fantaasia tiibu ega lisavärve. 2024. aasta suvest saadik on Serhii Kazimir tagasi rindel. Ta kaitseb Ukrainat rindelõigus Pokrovski lähedal.

Vahur Laiapea
22. I 2025 Suurupis

Melitopol

Peale Melitopoli jõudmist tervitasid meid „lahkelt” Vene Föderatsiooni sõjaväepolitsei töötajad. Meid visati autost välja. Peksti, korralikult peksti. Asjatundli­kult. Seal murti mul esimest korda vasaku külje ribid. Kaks ribi lõhuti. Viidi läbi ülekuulamisi. Kuid need olid sellised pinnapealsed ülekuulamised, kus nad püüdsid leida mingeid punkte, millega mulle survet avaldada. Seniajani ei suuda unustada, kuidas mind ülekuulamisele viidi. Seal olid Vene Föderatsiooni kindral­staabi luureosakonna ja FSB esindajad. Neid oli neli. No ja lisaks neile Vene Föderatsiooni sõjaväepolitsei töötajad. Viidi mind mingisse ruumi. See toimus kunagises sõjaväeosas. Seal oli olnud transpordilennuväli. Nende käsutusse anti eraldi ruumid. Ja seal toimusid ka ülekuulamised, piinamised ja kõik muu.

Esimene küsimus: meil on vaja infot sinu allüksuse kohta, Dnipro kohta ja muu selline. Ma vastasin kohe, et ma olen ohvitser, kes on andnud vande. No siis nad seal mind… Mul ei lastud isegi rääkida. Samal ajal, kui nad mind peksid, jätkasid nad küsimuste esitamist. Ma keeldusin infot andmast. Siis ütles üks neist: temast ei ole kasu. Mahalaskmisele. Mind sunniti lahti riietuma. No kuidas – sunniti. Nad kiskusid mul jõuga riided maha. Selleks ajaks olin juba läbi pekstud. Lahti riietasid nad mind kaua. Viidi konvoi saatel õue. Silmad olid kaetud. Nad sidusid mu silmad Scotchi teibiga kinni. Sidusid käed kokku ja tegid nööri sisse spetsiaalse silmuse. Minu käed olid kõri ette kokku seotud. Iga käte liigutuse juures tõmbus silmus koomale ja ei laskunud vabalt hingata. Nad hakkasid oma­vahel arutama, kus mind maha lasta, kuidas seda teha. No ja siis, aitäh, on selline traditsioon – võid öelda oma viimase soovi. Millegipärast tahtsin suitsetada. Kas sigaretti saab? Mulle anti sigaret. Lubati suitsetada. Ma seisin seina ees. Ma ei tea, kuidas, aga side nihkus silme eest veidi kõrvale ja ma nägin enda ees seda seina. See oli valge värviga üle võõbatud telliskivisein. Oli juba märts, see kõik juhtus 15. märtsil. Ma seisan selle seina ees ja mul on sigaret suus. Käed on kinni seotud. Ma mõtlen: niikuinii ei saa ma lõpuni suitse­tada, juhtugu see kümme sekundit varem või minut hiljem. Sülitasin sigareti välja. Tehke see ära. Pea kohal kõlas lask. GRU ohvitser – see, kes tulistas – tuli minu juurde ja ütles: ära arva, et sa nii kergesti pääsed. Me ei ole sinuga veel lõpetanud. Ja nad viisid mu tagasi. Pärast viskasid nad mulle riided, lubasid sellel inimesel, kes oli koos minuga selles improviseeritud kambris, mind nööridest vabastada, andsid mulle võimaluse riidesse panna. Ma panin riidesse ja sellel päeval mind rohkem ei puututud.

*

Kui ma ootasin mahalaskmist, kui suitsetasin, ei olnud mul mitte mingisuguseid mõtteid. Elu ei jooksnud mu silmade eest läbi. Midagi ei jooksnud. Lihtsalt… Ma olin selleks valmis. Ma teadsin väga hästi, mingil määral ma isegi rõõmustasin selle üle, et mind praegu tapetakse ja ma ei pea läbi tegema kõike seda, mida inimesed kogevad, kui nad vangi satuvad. Vangistuse ajal mõtlesin ma sageli selle peale. Jah, tol hetkel mingeid erilisi mõtteid ei olnud.

See mõte oli, et ma ei täitnud ülesannet. Kuid see käis, ausalt öeldes, kiirelt peast läbi. Räägitakse, et elu jookseb silmade eest läbi. Midagi ei jooksnud. Oli lihtsalt pettumus ja mingil määral rõõmu, et nüüd saab see kõik otsa. Ja kõik. Vilksatas selline mõte: mis mu lähedastest saab? Kuid ka see kadus ja ma lihtsalt seisin ja ootasin seda hetke. See oli lühike aeg, mitte enam kui viis minutit. Ma ei tea täpselt, ehk viis kuni seitse minutit. Ja kõik. Siis viidi mind uuesti kambrisse. Tundsin pettumust, et vedasin kaaslasi alt, ei täitnud ülesannet. Lubasin tagasi tulla – aga ei tulnud. See kõik käis kiiresti. Täpselt mäletan, et jah, tundsin rõõmu, et selle hetkega saab minu jaoks kõik läbi. Ja ma ei saa teada, mida päriselt tähendab vangistus. Kuid see ei õnnestunud.

*

Kui mulle suits anti, siis andja seisis minu taga. Ta tõstis mu pead ja puudutas sõrmedega sidet. Side nihkus veidi silmade eest ära. Nii et sel ajal, kui ma suitsetasin, nägin veidi seina enda ees. Nägin valget seina. Ja isegi imestasin, et mingi väike putukas roomas mööda seda seina. Või mulle lihtsalt tundus nii. Kuid ta roomas. Ja mina mõtlen – märtsikuu, aga juba putukad… Noh, see oli Melitopolis, Zaporižžja oblastis, seal läheb alati varem soojaks kui meie oblastis. Mõtlen, oi kui tore, kõik ärkab juba elule… No ja kõik. Ma nägin väga vähe. Need, kes meid üle kuulasid, FSB luure peavalitsuse ohvitserid, kandsid alati maski. Aga politseinikud olid ilma maskideta. Keegi neist ei varjanud oma nägu. Nimepidi nad üksteist ei kutsunud, aga ma mäletan nende kõigi nägusid. Kuid nüüd ei ole ma isegi püüdnud neid interneti kaudu tuvastada. Peale sõda, kui ellu jääme, peab nad üles otsima. Mitte selleks, et kätte maksta. Lihtsalt üles leida ja neile otsa vaadata.

*

Järgmisel päeval peale mahalaskmise lavastust ülekuulamised jätkusid. Mind lukustati metallkasti. Miks – ei tea. Selline psühholoogiline piinamine ilmselt. Mind kästi end uuesti paljaks võtta. Selga jäeti mulle ainult müts ja sokid. Ja suleti mind metallkasti. See oli selline vana, Nõukogude-aegne seif, mida kunagi kasutati riigiasutustes. Mind sunniti sinna sisse ronima. Ja selle kasti pihta hakati metalltoruga peksma. See kestis paar tundi. Kui mind kambrisse tagasi oli viidud, ütlesid kaaslased, et ma ei olnud kohal, ma olin täiesti sassis. Müra, suletud ruum, raske oli hingata. Ma imestasin seal olles – laest tilkus kondenseerunud vett. Ja kui see mulle peale tilkus, oli see külm. Aga seal ei olnud ruumi liiguta­miseks. Mitte midagi ei saanud teha. Seinad olid külmad. See kõik oli väga raske. Eriti see kohutav lärm, kui pekstakse metalltoruga metallkasti, milles sa oled. Seda on väga raske välja kannatada. Püüad mitte alla anda. Hakkasin asju meelde tuletama. Hakkasin meelde tuletama inglise keele ebareeglipäraste tegusõnade tabelit. Vaat kuidagi nii… Ei tea, kuidas, aga mul hakkas siis veidi kergem. Ma püüdsin perest mitte mõelda, sest see oleks mulle valus olnud. Oleks võinud mind kuidagi nõrgaks teha. Seepärast mõtlesin teistele asjadele. Pärast hakkasin mõtlema lausete moodustamise reeglitele inglise keeles. Meenutama grammatilisi aegu, tegusõnade kasutamist lausetes ja muud sellist.

*

Ma hakkasin lihtsalt loendama ebareeglipäraseid tegusõnu nende tabelist ülalt alla. Siis grammatiliste aegade tabelit: past simple, present simple, future simple. Püüdsin end sellest mürast lahti ühendada. See oli alguses ebameeldiv, pärast raske ja siis hakkas juba väga tugevasti mõjuma. Müra, lärm kõrvades, kõrvad lähevad lukku. Väga raske oli seda välja kannatada. Siis nad lõpetasid selle tagumise. Ma ei tea, kui kaua see kestis, seda oli väga raske arvestada. Mäletan seda, et kui müra lakkas, hoiti mind veel tükk aega selles kastis kinni. Siis avati uks ja mind tõmmati sealt välja. Kogu keha oli tuimaks muutunud. Käed, jalad. Ma ei ole väga suur, olen kompaktne, võib öelda. Kui mind välja tõmmati, oli kõik tuimaks muutunud. Isegi seista ei suutnud. Käed ei kuulanud sõna, jalad ei kuulanud sõna. Peas müra. Nad püüdsid minu käest midagi küsida. Ma hakkasin minestama. Nad valasid mu veega üle ja küsisid: hakkad rääkima? Ma vastasin, et mul ei ole midagi rääkida. Siis võtsid nad minust kinni, rohkem sel hetkel ei piinanud, viisid mu oma kambrisse, viskasid mulle riided ja umbes tunni pärast viidi mind uuesti ülekuulamisele. Kuid nüüd püüti leida pehmemat viisi minuga suhtlemiseks. Minuga kontakti luua. Nad pakkusid isegi kuuma, magusat kohvi. Ma kujutan endale ette nende plaani, milliste meetoditega nad pidid mind töötlema. Ma nõustusin, jõin kohvi. See oli väga hea. Rääkisime selle GRU Peastaabi ohvitseriga erinevatel, ka kõrvalistel teemadel. Ta palus mul endast rääkida. Ja ma rääkisin endast. Ma mõistsin, et ta püüab mingil moel minuga sidet luua. Mind enda poole kallutada. Seda süsteemi ma tean väga hästi. Ma ei andnud mingisugust lootust, et võin talle midagi välja rääkida. Ma teadsin, et ta teeb oma tööd ja kui vaja, teeb ta minuga veel kõige õudsemaid asju. Kui on vaja. Kui ta minuga rääkis, teadsin, et ma ei tohi ühtegi tema sõna uskuda. Kuid üht asja ütles ta ausalt: ma ei saa sellest kõigest mingit rahuldust, see on lihtsalt minu töö. Selles asjas pead mind mõistma. Mille peale ma vastasin: jah, mõistan sind suurepäraselt, tööta.

*

Selline töö minuga jätkus veel paar päeva, need olid minu vangi sattumise aja kõige kergemad päevad. Esimesed päevad vangistuses olid kõige kergemad. Hiljem oli neil plaan vahetada mind mõne nende vangi langenud luuraja vastu. Nad püüdsid välja selgitada, ega mul ei ole kontakte Ukraina julgeolekuteenistuses või luure peavalitsuses. Ma ütlesin, et mul ei ole mingeid kontakte. Ma läksin armeest ammu erru, kontaktid on kadunud. Ka selle eest peksti mind. Kõige rohkem mõnitas mind seal FSB major. Minust lühemat kasvu, selline ebameeldiv, vastik, et mitte öelda halvemini. Kogu aeg ta tegi midagi. Võttis minu saapad ära. Olid head saapad. Võttis just nagu Vene Föderatsiooni haavatud sõdurite jaoks. Hiljem ma märkasin, et ta kannab neid saapaid ise. See oli isegi veidi nalja­kas. Võtta vangi jalast saapad – ta on ju ikkagi FSB ohvitser ja tal ei ole raha, et endale saapaid osta. Ahjaa. Ta karjus kogu aeg, et mind saadetakse Siberisse metsa lõikama. See on millegipärast nende lemmikfraase: Siberisse metsa lõikama. Kuulsin seda palju kordi. Nii Melitopolis kui Taganrogis. Mingi selline stereotüüpne mõtlemine.

*

Inimesi toodi ja viidi, aga selles ruumis, kus mina olin, oli peale minu veel kaks inimest. Pärast toodi veel üks. Olime neljakesi. Ja et inimesi kuidagi toetada, oli väga raske periood, hakkasin rääkima lugusid, raamatuid ümber jutustama. Praegu meenus, see oli Alexandre Dumas’ „Krahv Monte-Cristo”. Jutustan „Krahv Monte-Cristot”, pööran pead – ja need, kes pidid meid valvama, olid endale toolid toonud. Istuvad koridoris ja kuulavad. Algul ma imestasin veidi, aga hiljem kujunes sinna peaaegu kinosaal, kogusin kuulajaskonna, kes käis kuulamas minu ümberjutustusi raamatutest. Mind hoiti seal umbes kolm nädalat. 14. märtsist 4. aprillini hoiti mind selles asustatud punktis. Dislokatsiooni­kohas… Ja peaaegu igal õhtul jutustasin ma ümber mõnd raamatut, mingisuguseid lugusid. Ja mul oli tänulik auditoorium. Nii kambris sees kui ka väljaspool seda.

Ma jutustasin ümber veel Jules Verne’i, Harry Harrisoni, Robert A. Heinleini. Ma ei ole mingi kindla suuna järgija. Kõik ei tule praegu meelde. Iga päev jutustasin mõnd raamatut ümber. Ulmekirjandust, vendade Strugatskite teostest rääkisin. Midagi Agatha Christielt, detektiivilugusid. Pärast „Krahv Monte-Cristot” jutustasin ümber Jules Verne’i „Kakskümmend tuhat ljööd vee all” ja „Saladuslikku saart”. Siis pöördusime Dumas’ juurde tagasi, siis tuli Harrisoni „Neetud planeet”, siis Heinleini „Tähekoletis”. Ray Bradbury. Praegu mulle ei meenu, mida ma temalt ümber jutustasin, aga midagi oli. Kuid ma märkasin, et enamikule kuulajatest Bradbury väga ei meeldi. Ja ma jutustasin teisi autoreid. Harrison meeldis kõigile. Heinlein meeldis. Siis ma jutustasin indiaanlaste lugusid. Mayne Reidi. Pärast veel Cooperit. Tema „Rajaleidjat”. Midagi oli veel. Kõik ei ole meeles. Asi läks nii kaugele, ma sain teada, et valvurid teevad valvekordades vahetusi. Keegi tahtis jutu jätku kuulata. Keegi rääkis: no hästi, ma olen siis valves. Täna ta alustab uue raamatuga. Ei, ikka eelmine jätkub. Ma tahan kuulata, vahetame hiljem, mine puhka. Nii oli. See jätkus tükk aega. Mingis mõttes oli huvitav kogu seda pilti sellisena jälgida. Ja ma teadsin, et on vaja toetada oma seltsimehi. Ma püüdsin seda teha parimal moel. Ma ei teadnud, et minu kuulajas­konda tulevad ka valvurid. See oli sõja esimestel kuudel. Nad olid siis alles eufoorias, veendunud, et varsti saabub võit ja varsti nad „vabastavad” meid. Ma ei usu, et praegu oleks nende suhtumine samasugune.

*

See oli 2022. aasta 3. aprill. GRU ohvitser kutsub mu välja ja räägib: on kaks varianti. Millegipärast oli neil minu jaoks alati kaks varianti. Esimene – mina lõhun su käeluu. Teine variant – FSB major lõhub ise sinu käe. Mina lõhun su käe hoolikalt, aga tema lõhub selle nii, et… Vali. Mina: no lõhu siis juba sina. Küsin: kolmandat varianti ei ole? Tema: ei, kolmandat varianti ei ole. No, mis siis teha. Variante ei ole. Nii või teisiti oleks mul midagi purustatud. Ma valisin väiksema vastupanu, väiksema trauma. Ta tõusis, võttis pintsaku seljast, sirutas parema käe raudtoruga taha. Ma pöörasin ümber, kuidagi ei taha näha, kuidas sinu pihta lööma hakatakse. Tundsin õhulainet, lööki, oli valus, ma oigasin, kuid selgus, et käeluud ta mul ei murdnud. Siis kutsus ta ühe politseinikest. Mäletan selliseid sõnu: ma ei suuda tema kätt lõhkuda, lõhu sina. Ei, ta ütles teisiti: ma ei suuda tema kätt purustada, ta on mulle nagu sõber. Seepärast tee sina seda. Ja ta läks ära. Ma sirutasin uuesti käe välja, politseinik lõi mind metalltoruga. Käsi läks paiste, siniseks. Arvasin, et see on luumurd, ma ei saanud isegi sõrmi liigutada. Õlad vajusid alla. Jõudsin õigel ajal veel sõrmuse ära võtta. Mul oli sõrmes abielusõrmus. Panin selle vasakusse kätte. See oli ainuke isiklik asi, mis mulle oli jäänud.

Mul vedas, kui mind viidi tagasi kambrisse. Seal oli üks meie sõjaväe­meedik. Tegi mulle improviseeritud lahase, kinnitas selle marlisidemega – jah, sidet mulle anti. Tegi aasa käe kandmiseks. Isegi valuvaigistava süsti sain. Tavalise. Ma ei tea, kust, kusagilt valvurid, need niinimetatud mägede lapsed, leidsid selle. Andsid meedikule, tema tegi mulle süsti. Valu jäi veidi vaiksemaks. Käsi läks üleni paiste, kuid ta oli juba fikseeritud. Ja see võttis veidi valu maha. Miks nad sellist headust üles näitasid…

Taganrog

Edasi saadeti mind Sevastoopolisse. Seal olin ma vaid mõned päevad. Sealt viidi meid, kuus-seitse vangistatut, Belbeki lennuväljale. Pandi lennukile Il-76 ja transporditi Taganrogi. Lennuväljalt viidi kohe uurimisisolaatorisse. Kõik, keda ma tean, kes on sellest isolaatorist läbi käinud, meenutavad seda õudusega. See on üks metsikumaid kohti, väga metsik. Meid ei jõutud veel õieti autode pealt maha laadida, kui kohalikud eriväelased meid peksma hakkasid. Peksid kumminuiadega, rivistasid meid ropenduste saatel seina vastu ja hakkasid sealt üks­haaval ära viima. Andsid meile selga vanglariietuse. Seal lõigati meil juuksed maha, raseeriti meid. Mu abielusõrmus oli väikseks jäänud. See oli veel minu leitnandiaastatest, kui me olime just naisega abiellunud. See ei tulnud sõrmest ära. Nad tahtsid seda ära võtta, aga ma ei saanud seda kätte. Siis algasid seda laadi naljad, et lõikame sõrme koos sõrmusega ära. See mind ei hirmutanud. Nad tõid tangid ja lõikasid sõrmuse tangidega katki. See kukkus maha. Ja siis ma nägin, kuidas üks neist, kes meid läbi otsis, astus sellele peale ja tõmbas sõrmust jalaga enda poole. Ja seisis selle peal. Ma mõtlesin, et ta tõstab selle üles. Aga ta tegi näo, et midagi ei ole toimunud. Mulle tegi see nalja. See ei olnud kallis sõrmus, ma olin noor leitnant, kui selle ostsin. Raha ei olnud, palgad olid väikesed. Ostsime kõige odavamad sõrmused, mida saime endale lubada. Need ei olnud isegi kullast. Seda oli naljakas jälgida. Jumal mõistab nende üle kohut.

*

Enamik neist tundis naudingut sellest, kui sai meile füüsilist valu tekitada. Moraalsed alandused – ma isegi ei räägi sellest nii palju… Mingid sõnad, ropendamine, solvangud, muidugi ka rahvuslikul pinnal. Sõimata sind hoholliks oli neile sama mis meil öelda: tere päevast, tere hommikust, öelda mõni meeldiv sõna. Nad uskusid, et me oleme vaenlased ja mitteinimesed. Vahel tundus, et kuulen räägitavat meist kui alaminimestest viisil, nagu seda tehti Natsi-Saksamaal. Seda nad tegid, nad tegid seda selleks, et me tunneksime ennast mingi­suguse alama rassina.

*

Kambrist väljudes pidime olema kõveras, käed selja taha ühendatud ja kõrgele tõstetud, nii kõrgele, kui võimalik. Pea oli langetatud, näha sai üksnes põrandat. Meelde on jäänud sõna „soojendus”. Näiteks öeldi – täna me hakkame soojendust tegema. See tähendas, et pidime seisma võimalikult laiali aetud jalgadega, käed võimalikult kõrgele üles tõstetud ja meid hakatakse peksma kumminuiadega vastu jalgu, käsi, keha. Neil oli selline kaval meetod. Nad ei peksnud tugevasti, aga peksid kaua, kiires tempos ja ühte kohta. Algul tundub, et sa kannatad selle välja. Kuid siis tuleb metsik valu. Käsi või jalg sureb ära ja sa ei suuda end isegi liigutada. Pärast algab terav valu, siis tuimus ja see tekitab enam piina kui lihtsalt peksmine.

Praegu meenus selline hetk – elektrišokkeri heli. Sa kuulsid seda. Ma hakkan isegi praegu värisema, sipelgad hakkavad naha peal jooksma, kui see mulle meenub. Kui me kuulsime, et uus vahetus tuleb trepist üles ja kuulsime elektrišokkeri heli, teadsime, et täna saab olema valus, väga valus. Elektrišokkeritega peksti, igal valvuril ja eriüksuse liikmel olid šokkerid. Me nimetasimegi neid elektriliseks vahetuseks. Me väljusime kambrist ja võisime ootamatult saada šokkeriga löögi ükskõik millisesse kohta – jalgadesse, lihastesse, ka päraku piirkonda ja munanditesse. Sa võisid saada löögi. See valu on läbitungiv. Või kaela, pähe – kui sinna löödi, tungisid silmad justkui pealuust välja. Silmade ees läks mustaks ja see oli väga valus. Ja veel see, et sa ei suuda ennast kontrollida. Kui sind lihtsalt pekstakse, võid sa end pingule tõmmata, hambad kokku suruda, aga kui tunned šokkerit, sa end enam ei kontrolli… Nad mitte lihtsalt ei peksnud sind, nad surusid selle su kehale, munandikoti piirkonda, alaselga ja tõmbasid keha mööda üles. Siis jätab see kaks paralleelset jälge. Me tegime pärast nalja, et see on kobra hammustus. Jälgede vahe kehal oli kaks-kolm sentimeetrit. Aitasime üksteist pärast, kuidas suutsime. Meil ei olnud midagi, meditsiini­list abi me ei saanud. Ravitsesime šokkeri jälgi seebi ja tualettpaberiga, kuid sageli meil ei olnud neidki. Kleepisime tualettpaberit kuidagi põletushaavadele, püüdsime neid kohti võimalikult tihti pesta. Kuid selliseid elementaarseid asju nagu seep me võisime saada, võisime mitte. Võisime nädala, kaks, kolm olla ilma seebita. Nädala, kaks, kolm võisime olla hambaharja ja -pastata. See oli raske, kuid selle võis ära kannatada. Ka füüsilise valu suudad sa kuidagi ära kannatada, aga teadma­tus, see oli hirmus. Nad valetasid meile. Valetasid, et Ukrainat ei ole enam. Et Ungari, Poola ja Rumeenia on Ukraina juba tükkideks rebinud. Ja et Ukrainaga on lõpp.

*

See juhtus Taganrogis. Seal oli ümberjaotuspunkt. Taganrog – see on linn, mille kohta ma soovin, et seda ei oleks olemas. Ma ei viibinud seal kaua, aga… Asi on muus. Ülekuulamiste ajal tahtsid nad minult teada saada, kus paiknevad sõjavangid või kui palju ma tapsin Vene sõdureid või kui palju ma tapsin tsiviil­elanikke. Vastasin küsimustele eitavalt. Ma ei laskunud nendega suhtlusse. Nad rääkisid, et ma ei taha oma kuritegusid üles tunnistada, seepärast õpetavad nad mind tõtt rääkima. Seal oli taburet, mis oli põranda külge kinnitatud. Minu kõrval seisid kaks maskides eriväelast ja peksid mind. Nad peksid nuiadega selja pihta. Kui nad nägid, et ma lihtsalt kannatan selle välja ja midagi ei ütle, hakkasid nad peksma teisi kehaosasid, kus valu oli veel tugevam. Nad lõid spetsiaalselt parema jala, põlve pihta. Nii purustasid nad põlvesidemed, lõhkusid meniski. Kaotasin teadvuse. Nad tõid mu teadvusele tagasi, panid mu jälle taburetile ja jätkasid peksmist. Ma kaotasin jälle teadvuse, nad tõstsid mu jälle istuma ja nähes, et nad saavutasid oma eesmärgi, et mu põlvel on tõesti väga valus, jätkasid selle peksmist. Ma ei oska öelda, kui kaua. Kaua. See oli pikk protsess. Niivõrd, kui suutsin ajas orienteeruda, kestis see ülekuulamine vähemalt neli tundi. See oli katkematu peksmine. Küsimus. Vastus, mis neile ei meeldinud. Aga neile ei meeldinud miski. Nad jätkasid peksmist. Mind peksti nii, et tundsin suus vere maitset. Ma jäin kauaks köhima, mu ribid olid puruks pekstud. Kui käisin tualetis, nägin uriini sees verd. See oli selline aeg, mil ma mõtlesin, et parem oleks oma elu lõpetada. Ma isegi otsisin vahendit, võimalust, kuidas seda teha. Sest iga liigutus tekitas minus valu. Pärast pidurdasin ma ennast ja ütlesin endale: ei, Serhii, sa pead vastu pidama.

Ühe võimalusena kaalusin endal öösel veenide läbilõikamist. Kaalusin ka valvuri ründamist, et kas või kedagi neist endaga kaasa võtta. Kuid peale neid ülekuulamisi ma mõistsin, et endaga kaasa ei võta ma enam kedagi… Oli selliseid mõtteid. Aga siis ma mõtlesin, et kui see ei õnnestu… Meil oli kambris seinaga eraldatud koht, kus asusid tualett ja kraanikauss, ja ma nägin, et sellel on plekist ääris. See ääris oli veidi kõver, terava servaga. Ma harjutasin end mõttega, et kui kõik samamoodi jätkub, lõikan sellega endal öösel veenid läbi, lähen teki alla. Et keegi seda ei näeks. Jooksen vaikselt verest tühjaks. Nii oli.