Tauno Vahter: „Tallinna lõhnad”.
Tänapäev, 2025. 253 lk.

Tauno Vahteri siirdumine ajaloolise aimekirjanduse valda ei üllata eriti, sest ajaloo vastu on Vahter alati huvi tundnud ka ilukirjanikuna. Alates „Madis Jeffersoni 11 põgenemisest” kuni „Elevandi üksilduseni” on ta ilukirjanduslikus vormis käsitletava persooni ajaloolise tausta uurimiseks tarviliku uurimistöö ikka korralikult ära teinud. Ainult sellest muidugi enamasti ei piisa. Rein Raua „Katkurongi” tasemeni pole Vahter ulatunud, pigem on tema ajaloolistele romaanidel olnud samad puudused kui Raua „Katkurongile” eelnenud „Päikese­kirjal” – süžeeliine jääb üle ja psühholoogilist sügavust puudu. Vahteri parimaks ilukirjanduslikuks raamatuks võib pidada „Head venelast”, mille õnnestumist on toetanud isiklikud mälestused Nõukogude aja veidrustest, tugev huumorisoon ja hea jutustamisoskus. Need kolm vaala kannavad suuresti ka „Tallinna lõhnu”.

Meelelise mikroajaloo jutustamine on kahtlemata hea mõte, sest tõesti: oma elukäiku meenutades meenuvad inimesele kõigepealt lõhnad, mitte tingimata see, kes parasjagu võimul oli või missugune riigikord kehtis. Kuigi riigikorra muutus teisendab ümbritsevat lõhnaspektrit ülioluliselt. Arusaadavalt ei saa autoril olla isiklikke mälestusi sellest, missuguste lõhnade keskel elasid inimesed esimeses Eesti vabariigis, kuidas lehkas Teine maailmasõda või missugused haisud tõi endaga kaasa siinmail kehtima hakanud Nõukogude võim. Küll aga on tal hulgaliselt isiklikke mälestusi ajast, mil Eesti oli veel Nõukogude Liidu osa, ning loomulikult sellest, missuguseid uusi aroome tõi kaasa taasiseseisvumisele järgnenud osasaamine kõigest, millest nõukogude inimeseks sunnitud tallinlane oli olnud ilma jäetud.

Kahtlemata oleks Vahter võinud jutustada üksnes omaenda meelelistest kogemusest, aga paljalt nende pealt poleks üldistava taotlusega raamatut ilmselt kokku saanud: niimoodi kirja panduna oleksid lõhnad ja lehad ilmselt pidanud osutuma mõne konkreetse loo jutustamise taustaks, milles maailma tajumisel nina kaudu olnuks pigem illustratiivne, sensuaalset atmosfääri loov roll. Vahteri endale seatud ülesanne on laiem: haarata nii kaugele ajalukku, kui konkreetse lõhnaallika jälitamine parasjagu võimaldab, pretendeerimata samas teadusliku uurimistöö sügavusele ja üksikasjalikkusele. Jutustamise toon on kerge ja meelelahutuslik, lugejat siiski mitmelgi juhul heade keemiateadmistega üllatav.

Kuna nina on siiski iga inimese enda peas, siis on lõhnad vägagi intiimne teema. Paljud isiklikud, sügavale mällu vajutatud mälestused seostuvad eelkõige mingi spetsiifilise aroomiga, mis jääb aastateks ninna isegi siis, kui selle koostist ja päritolu ei osata selgitada. Nõnda on autor ilmselt soovinud, et tema raamatu lugejale meenuksid isikliku ajaloo seisukohalt olulised lõhnad, ta justkui kutsub lugejat oma lõhnakogemusi meelde tuletama. Sest hoolimata ajaloolistest ekskurssidest on raamat paratamatult pealiskaudne ja autori enda hoolikalt doseeritud isiklik kogemus siiski vaid ühe inimese oma.

Näiteks ei ole Vahteril ilmselgelt keemiliste lokkide tegemise kogemust, kuigi juuksurilõhnad moodustavad omaette peatüki. Päris kummastav oli lugeda, et tänases linnakultuuris pole uhkemat pilti kui näha pikkade keemiliste lokkidega meest, kelle look’i juurde kuuluvad jämedad vedruvuntsid ja võrksärk. Einoh, võib-olla tõesti! Kuigi see on öeldud muheda irooniaga konkreetse inimtüübi aadressil, on ometigi ilmne, et keemilisi lokke tegid läinud aegadel ja teevad ka praegu eelkõige naised. Nõukogudeaegse ja veel ka noore Eesti algusaastatel kasutusel olnud loki­vedeliku spetsiifilist lehka on võimatu unustada. Kahjuks ei oska ma Vahteri kombel välja pakkuda, millest see salapärane ollus koosnes, küll aga jääb üle tagantjärele imestada, et pärast sedasorti räige keemia pähe­määrimist üldse juukseid alles jäi. Püsilokke tehakse tänapäevani, aga nõuka­aegse lokivedeliku kogemusega naine pigem umbusaldab seda võimalust. Ka pole Vahter ilmselt kunagi juukseid värvinud. Osa juuksevärve lõhnab tänapäevalgi päris vängelt. Minu kass vihkab mind, kui mul juuksevärv peas on, inimesed hoiavad niisama eemale.

Samuti on Vahterist loomulikult mööda läinud juukselakid ja suuremalt jaolt ka parfüümid, mis arusaadavalt kuuluvad rohkem naiste kui meeste maailma. Olen kuulnud, et Nõukogude ajal keerasid naised endale lokirulle pähe juukseid enne õllega niisutades, sest juukselakki ju ei tuntud. Ise pole proovinud, aga võib vaid ette kujutada, missugune õllelebra sellise soenguga kaasas käis. Küll aga mäletan hästi esimest Eestis toodetud juukselakki nimega Mai. See oli magusalt lõhnav kleepjas vedelik plastmassist pudelis, mille pihusti oli niivõrd algeline, et juuste sättimine lõppes tavaliselt mõne suurema lärakaga peas. Kuni läänes toodetud juukselakid pärale jõudsid, oli see igatahes populaarne.

Vahter ei mäleta ka nõukogudeaegseid parfüüme, näiteks naiste Krasnaja Moskva ja Landõš ja meeste Šipr. Mulle ei meenu, kust ma kaks esimesena nimetatut kätte sain. Ise ma neid ei ostnud, küllap sain mõnelt vanemalt sugulaselt. Need olid ülimagusad lõhnad, mis pärast nahale kandmist haisesid esialgu tugevalt piirituse järele. Šipri vänget vastikut hõngu arvan end siiamaani vahel liinibussiga sõites tundvat, enamasti käib see buketis higihaisu ja seisnud riiete lehaga. Johanna Rossi Facebooki seinalt sain teada, et Tallinna bussijaama tualetis saavad nüüd mehed end parfümeerida lausa kolme odekolonniga, naised seevastu ainult ühega, lisaks üks ­unisex-lõhn. Edasiminek igal juhul! Võib-olla jõuame kord ka sinnamaale, et kätepesuvõimaluse kõrval pakutakse ka kätekreemi, nagu see on kombeks paljudes Londoni klubides. Menstruatsioonitooteid olen siin-seal juba silmanud, edasiminek seegi.

Ka kreemidest ei tea Vahter mitte midagi. Nõukogude ajal kreemide parfümeerimisele eriti rõhku ei pandud, levinud Dzintarsi tooted kuigivõrd ei lõhnanud, küll aga läksid kiiresti halvaks, siis hakkasid küll haisema. Tänaseni tuntud Orto sarjad, eriti Puhas Loodus, eristuvad nüüd teadliku lõhna­vabadusega. Kui Nõukogude aja seene- ja kopitusehõnguliste pesupulbrite asemel tulid turule läänelikud pesu­vahendid, tundus mõnda aega, et iga endast vähegi lugu pidav inimene lõhnab Arieli järele. Selle aroom oli nii tugev, et parfüüm sellest naljalt üle ei käinud. Järgmise laine moodustasid Silan ja teised pesuloputus­vahendid. Tänapäeval tuleb rohkem maksta pigem selle eest, et pesuvahend ei lõhnaks.

Saunadele on pühendatud eraldi peatükk, aga kuna Vahter ise sauna ei armasta, siis on ta paljust ilma jäänud. Linna­saunad ei muutunud talutavateks kohtadeks sugugi mitte kohe pärast taasiseseisvumist, see võttis aastaid aega. Aastatuhandevahetuse eel remondieelsesse Raua tänava sauna sattudes sain nii räige kogemuse ­osaliseks, et pole sinna oma jalga enam pärast tõstnud. Kuigi silmaga nähtavat mustust isegi ei olnud, oli pesuruumis leviv hais nii vänge, et ma ei oleks imestanud, kui kuskilt nurgast oleks vastu vaadanud lagunev laip. Tartu maantee saunas aga tohtis nahka koorida nii kohvipaksu, kaerahelbepudru jääkide kui ka hapupiimasolgiga. Kohviga koorimine oli erakordselt populaarne, ent paljud naised olid kohvijääke ilmselt säilitanud jumal teab kui kaua, nii et liisunud kohvipaksu hais mattis kohati hinge sama palju kui hapupiim, mille kasutajale siiski pahaseid pilke heideti. Nüüd on igas saunas üleval sildid, mis sedasorti ihuhooldused karmilt keelavad.

Ka haiglas pole Vahter ilmselt olnud, sest muidu oleksid haiglad kindlasti eraldi peatüki pälvinud. Loomulikult levivad ka tänapäevastes meditsiiniasutustes spetsiifilised lõhnad. Igaüks, kes on verd andnud, teab, et kui akent pärani ei hoita, levib ruumis hirmutav verelõhn. Ent nõukogude haigla­süsteemi lõhn oli täiesti omaette maailm. Tolleaegsed antiseptikumid ja medikamendid lehkasid kurjakuulutavalt, masendust ja lootusetust toitsid omalt poolt põhja­kõrbenud mannapudru ja vesise kakao hais, lisaks pesematuse lehad, sest tolleaegsed hügieenivõimalused olid haiglates enam-vähem olematud.

Vanglalõhnadest teeb Vahter juttu, aga paistab, et Patareis ta enne seda, kui sinna rajati eurosteriilne muuseum – nüüd on seegi suletud, uut avamist lubatakse tuleval aastal – käinud ei ole. Täpset aastaarvu ma ei mäleta, aga kuskil 2010. aasta ümbruses pääses veel niisugusesse Patareisse, nagu see oli keskvangla sulgemise järel jäänud. Tõsi, neid ruume, mida vaadata sai, polnud ka siis kuigi palju, sest hoone oli varisemisohtlik. Ent sealses meditsiiniplokis kogetud lõhna mäletan ma elu lõpuni. Jällegi, Vahteri kombel selle keemilist koosseisu ma kirjeldada ei oska, ent selles lõhnas sisaldus kogu okupatsiooniaja õudus ja julmus.

Mulle oli selles kohutavas ruumis seistes ilmne, et siin mitte ei ravitud ega aidatud inimesi, vaid piinati. See lõhn oli erakordselt tugev, jäi vaid imestada, kuidas on see saanud püsida üle nii pikkade aastate. Keskvangla pandi kinni juba 2002 ja sellekski ajaks oli Eesti riik iseseisev olnud juba üle kümne aasta, aga see meeletut hirmu, ahastust ja lootusetust tekitav lõhn oli ilmselgelt pärit okupatsiooniajast. Just nii võikalt haises Nõukogude võim, mõtlesin seal seistes. Väiksem laps mu käe otsas läks paanikasse ja palus, et läheksime ära. Tema silmis oli kabuhirm. Ta ei teadnud siis Nõukogude võimu õudustest veel midagi, aga see lõhn äratas ajaloolised hirmud, mis elavad meie kõigi lihas ja luus. Ja ninas, isegi kui see peake, mille küljes nina on, pole veel ajalootunde läbinud.

Jah, nina võib usaldada, selles on Vahteril õigus. Nina mäletab isegi siis, kui ei saa mäletada. Siit edasi võib vaid fantaseerida, kui palju rohkem me ajaloost intuitiivselt taipaksime, kui saaksime tunda näiteks keskaegseid lõhnu või neid, mida hingasid sisse inimesed enne meie ajaarvamise algust. Ajaloo meelelist mõõdet leiab paljudest ilukirjanduslikest teostest. Võib-olla saab ajaloo sügavamale, inimlikule sisule ilukirjanduse kaudu isegi paremini ligi kui teaduse abil, sest aastatuhandete viisi vaevalt ükski lõhn sellisena püsib, et teda uurida saaks, ilukirjanikku aga toetab kujutlusvõime.