Nagu paljud täiskasvanud, arvan ka mina, et lapsepõlves olin ma targem, ilusam ja rikkam kui praegu. Fotokunst oli selleks ajaks juba leiutatud ning mul on alles paar pilti lapsepõlvest. Aga sellest tundub vähe olevat. Tahaksin teada, kas mind mäletab mu lapsepõlve peegel. Okupatsioonisõdurid lõid meie trümoopeegli katki, aga mõni kild sellest on kindlasti kusagil prügihunnikus säilinud. Tulevased arheoloogid leiavad selle ehk oma kaevamistel üles ning siis nad näevad, milline kutt ma lapsepõlves olin.


Mõni aeg pärast sündimist kehtestasime omandiõiguse maailmale. Hiljem adusime, otsekui vahetaksid isand ja teener kohad. Lõpuks hoolisime maailmast ikka vähem ning hakkasime kahtlema, kas maailm üldse on meie jaoks loodud ja toimimas.


Tean päris hästi, kes ma tahtnuksin olla, aiman, kes ma võiksin olla, kõige ebamäärasem on arvamus, kes ma tegelikult olen. Memuaare on kolme liiki. Neist kõige terviklikum on elulugu isikust, kellena ma ennast tahtnuksin näha, kõige fantaasiarikkam on lugu tegelasest, kes ma võinuksin olla, tegeliku mina elulugu oleks segu aset leidnud sündmustest ja väljamõeldistest, näiliselt enesekindel, tegelikult ebalev, mõnevõrra huvitav ja leidlik.


Väärtustagem nii päeva kui ööd. Päeval kordub palju rutiinselt. Öö on sootuks mitmekesisem ja fantaasiarohkem, ehkki omaloomingut on unenägudes vähevõitu ja senini pole arusaadav, kust kõik see tormiline ja tavaloogikat eirav turbu­lents tuleb. Ka loomad näevad unenägusid, aga nendest teame veelgi vähem kui inimeste imeilmast. Kiitkem loodust ja oma sündi selle eest, et meile pakutakse unenägusid vaatamiseks ning tundlemiseks.


Kui sul igav hakkab, oled vist igav inimene. Elus ei olegi vahest olukordi, mil pole mõtlemisainet, nalja, enese proovilepanekut, leiutamislusti.


Aidates teisi aitad ennast, tõstad enesehinnangut, kogud julgust tegutsemiseks ning usku, et su abi on vaja nii teistele kui endale, õpid vältima tühje sõnu tegutsemise aseainena.


Me koosneme maailmavaatest, ülbusest, söögiisust, haigustest ja tehnikapõlgusest. Küllap on veel midagi. Sellest midagist on suur osa individuaalne, usk oma kordumatusse, lapsepõlve hõllandus, tulevikuhirm, sügelemine ja mõni õhuloss.


Lihtsameelne kirjanik tahtis uskuda, et iga oma teosega avab ta mingi saladuse maailmas. Kuna ta maailma saladusi suurt ei tundnud, mõtles ta need ise välja.


Sõltuvusest räägitakse peamiselt narkootikumide ja alkoholi puhul, lisaks veel kasiinod ja muud hasartmängud, aga sõltuvusi on veel kümneid, kui mitte sadu. Mina olen näiteks kirjandussõltlane, aina kirjutan mõtlemata, kas mu teoseid on kellelegi tarvis või kas neid keegi loeb. Muidugi pole neid tarvis 99,999 protsendile inimkonnast, nad saavad neid lugemata hakkama. Ülejäänud o,oo1% mõtleb vast pärast lugemist, et oleks võinud ka lugemata jätta, selle asemel oleks võinud maasikapeenart rohida, toas oasuppi keeta või telekast jalgpalli vaadata. Võimalusi ja vajadusi on määratu hulk ka tulenevalt sellest, millises kultuuris keegi elab, milline on ta maailmavaade või argine rutiin. Mina aga muudkui kirjutan. Harva loen ka ise enda kirjutatut pärast avaldamist üle ega küsi ka sel juhul, kas mu tekst võiks kellelegi korda minna. Kirjanikud ja muud kunstnikud on ühiskonna kõrvalnähtus. Iga mingil teisel erialal tegutseja võib samamoodi endale halli tuhka pähe raputada. Ilmselt seda ka tehakse, ega muidu inimeste pead halliks lähe.


Raske on enesele esitada küsimust, mis see elu siis tegelikult ikkagi on. Tahad ju kergemalt läbi ajada ega küsi. Aga vaja teada nagu oleks, see vajadus jääb kummi­tama. Eks siis hakkad ise igasugu jaburusi nalja pärast või isegi tõsimeelselt välja mõtlema.


Kirjanik Artur oli juba nii vana, et mis temast enam rääkida. Varemalt kirjutati tema teostest ja temast mitme lehekülje pikkuseid artikleid, vahel kiideti, vahel mõnitati, aga tähelepanuta ta ei jäänud, vähemalt kord aastas oli tema nimi koguni kirjutise pealkirjaks. Harjunud asi. Aga nüüd nimetati teda ühel korral mingi ülevaate kõrvallauses. Sellestki piisas, et tunda: ta on ikka veel kirjanik.


Võtnud kas või osaliselt omaks mõne filosoofilise õpetuse, määratleme ennekõike iseennast. Ka laenatud karkusid kasutades.


Et kaos on olemasolu ideaalvorm, seda on sadu kordi korratud, kusjuures on sedastatud, et kaost kui mõistet või asja iseeneses on üsna erinevalt defineeritud ning päris ühest tõlgendust pole ega saagi olla. Kaos on kõige oleva algvorm, rohkem või vähem varjatult kinnitavad seda isegi erinevate usundite alus­teosed ja kaootiline segadus ongi nende kaootiliste suurteoste väljendusvorm. Kaos on midagi, mis norminimese jaoks on vormitu, sisutu ja samas substantsiaalne. Kaos on mõnus äraolemine üleliia reeglistatud maailmas. Kaos on mis tahes loomingu stardipakk. Kaos on vabaduse ainus kindel väljendusvorm. Kaosele võib mitmeid kiidusõnu lausuda ja samas püüda mitte olla liiga kaootiline.


Vaata, sõber, mis tahes nähtust või asja meid ümbritsevas keskkonnas, vaata ja püüa mõista, aga sellest on vähe, uuri või vähemalt oleta, mida see nähtus või asi tähendab su lähedastele, kogu inimkonnale, niinimetatud igavikule, kuidas see nähtus suhestub teiste nähtustega, asi teiste asjadega, mida see tähendab nii elus kui ka elutule loodusele erinevalt sellest, mida see tähendab sinule. Ära aseta selles reas end esimeseks ega viimaseks.


Nii tehnoloogiline kui ka ühiskondlik edu on kulgemine tundmatusse, mille võimalike saavutuste üle arutult hõisatakse ja mille ohtudest üksnes sosistatakse. Hõiskajad on pildis, lihtsameelsetele kiiduväärsed, ükskõiksed kasutavad kõrvatroppe, et hõiskamist mitte kuulda. Mõistlikud teevad küll häält, aga see sumbub hõisete kooris, ja ega mõistlikudki taha ebapopulaarsed olla.


Oma salajasi mõtteid avaldades paneme need sageli jutumärkidesse või sulgudesse, otsekui oleksid need üpris vähe olulised. Tegelike mõtete varjamiseks kasutatakse erinevaid viise.


Ekslemist peljates vältis Üllo igasuguseid labürinte, ka mõttelisi. Et oma hirmust võitu saada, kirjutas ta mahuka traktaadi labürintide tekkest, nende kasutamisviisidest ja sümbolitest. Traktaat sai huvitav tänu sellele, et Üllo polnud ühtki labürinti seestpoolt näinud. Fantaasia on lennukam kui hallivõitu tegelikkus.


Usund, mis kuulutas, et alguses oli sõna, kriipsutas läbi sadu tuhandeid aastaid, mil homo sapiens alles välja kujunes ja mil ta veel selgeid sõnu ei pruukinud.


Esivanemate vaimuvägi ja geenid hoiavad meid soodsal elukursil. Aga kuna me neid geenide edastajaid isiklikult ei tunne, ei tea me neile tänulikud olla.


Oleme soolaukad kuulutanud vaatamisväärsusteks, sest kiiskavate lumiste tippu­dega mägesid meil pole. Peame talupojatarkust ülemaks filosoofide targutustest. Meie rändrahnud ja rahvaluulekogud on maailma suurimad. Oleme igati leidlik seltskond.


Tänapäeva maailmas põhineb kõik inglise keelel. Sellesse keelde tõlgitakse nii hällilaste lalin kui öökulli huikamised, nii neandertallaste sõnavõtud kui ajaloolised kähinad.


Oleme ju meie kõik osake tehismaailmast. Ega asjata inimest masinaks nimetata ning masinana ka tarbita. Ainult siilipere meie aias pot-podiseb veel eesti keeles ja sedagi aktsendiga.


Pärast ilusa ja väljendusrikka kunsti loomisele pühendatud pikka ajalugu on ka inetu kunsti viljelemine olnud piisavalt kestev, et tahaks nagu midagi kolmandat. Paraku ei tea ka tahtja, mis see võiks olla.


Mu silmapiir on piiratud, sellepärast kipub mõte silmapiiri taha, kus on vähe, mida vaadata. Ka mõte allub gravitatsioonile ning maa kisub seda ikka enda poole. Unistus on targutavast mõttest vägevam, jõuab kõrgemale ja kaugemale.


Kui mõni su lähedastest kaotsi läheb, võib vaid sinu tugev armastus teda tagasi tuua ja tegelikuks teha.


Mälestustes kätkevad kavatsused, su eluplaan lähtub suures osas su mälestustest.


Tühje lootusi on maailma siginenud üüratult. Üks nendest on lootus maailma lõpule, mis lahendaks kõik probleemid. Tühi lootus, maailm võib küll otsa saada, aga probleemid jäävad.


Noor inimene näeb, et iga hetk elus on kordumatu ning seepärast põlastab ta eluks vajalikku rutiini. Kuni vanur tajub iga eluhetke kordumatust, seni püsib ta noor, aga rutiini ei põlasta.


Ära karda ega kiru surma. Surm on ainuke kindel tõestus sellele, et on elatud. Sest kui palju on loodusel algatusi, mis eluni üldse ei jõua. Surmast rääkimata.


Mees naeris surmale näkku, surm naeratas vastu. Nad sobisid omavahel ja ühinesid.