Jüri Kolk: „Hele täht”.
EKSA, 2021. 80 lk.
Kultuuri kohta leidub mitmeid hüpoteese, millest üks peamiseid on remiksi kõikehõlmavus. Nimelt ei ole inimene eriti hästi kohastunud hoomama midagi, mis on talle läbinisti võõras. Olgu selleks keel, millel sugulaskeeled puuduvad, toit kauge rahvakillu söögilaualt või senikuulmatus muusikastiilis laul. Midagi päris võõrast on lihtsalt võimatu seedida. Seetõttu tõmbabki inimest, vahel endalegi seletamatult, tuttavate asjade poole, olgu selleks poplaulud, mis sämplivad paari aastakümne taguseid hitte, või filmid, mis on miljardidollariliste seeriate järjekordsed osad.
Jüri Kolk paistab seda teadvat väga hästi, sest iga luuletus selles kogus on remiks ehk töötlus mõnest varasemast tekstist või motiivist. Vähemalt kinnitab nii raamatututvustus, sest kõiki viiteid siinkirjutajal kinni püüda ei õnnestunud, kuigi suurem osa luuletusi togivad oma kombitsatega minugi ajusoppides peituvaid killukesi Lydia Koidulast Black Velvetini. Teosed on seda ligitõmbavamad, mida paremini on võimalik nendega suhestuda, ning viimane on seda lihtsam, mida tuttavam teos on. Remiksikultuur on inimkonnale armsalt omane, kuigi mõnes mõttes on tegu needusega, mis soodustab niinimetatud intellektuaalse omandi frantsiisi teket, mis aga takistab millegi täiesti uue sündi. Mõelge näiteks mõnele kinosid kollitavale superkangelaste sarjale või raadiohitile, mis on kogu oma refrääni napsanud paarikümne aasta taguselt megahitilt. Uued asjad on seda populaarsemad, mida vanemad nad on.
Kolk on alati põiminud oma loomingusse popkultuuri- ja kirjanduspärandit ning varjamatult armastanud viiteid. Võib-olla ongi selline remiksikogu kantud ajendist, et kui arvustajad niikuinii rõhutavad teose intertekstuaalsust, siis las ta olla vahelduseks kõige täiega teistele toetuv. Selline kontseptuaalne teos tundub ka hea viis, kuidas kirjutamisblokist lahti saada. Mitte et ma arvaksin, et Kolk sellega maadleks. Tema bibliograafia pikkust vaadates pigem mitte, kuid kirjutamisele ei saa kunagi kahjuks tulla, kui selge siht on silme ees.
Õnneks ei ole „Hele täht” selline kogu, et kõik mõistmiseks vajalikud võtmed lugejale kandikul ette kantaks. Parem ongi, kui kirjanik on lugejast targem, mitte vastupidi. Vahepeal Kolk küll annab järele esimesele impulsile ning tuleb lugejale poole tee asemel kohe ukse peal vastu, näiteks muutes teismeeast rääkiva poploo „17” luuletuseks „Seitsekend”: „Seitsekend, hirm ja õõv ei ole mulle võõrad, / seitsekend, piin ja vaev mu hinge kauaks jäävad” (lk 46). Selline mäng on Kolgi taset arvestades pisut liiga lihtne, aga taolised luuletused on kogus vähemuses. Ning vahel pakub kõige lihtsamale lõppjäreldusele jõudminegi avastusrõõmu, näiteks luuletuses „Enesehaletseja ood”: „Ei ole paremaid, halvemaid vaevu, / on ainult tõbi, mis piinab sind praegu.” (Lk 8.)
Meeleolult on raamat parajalt vastuoluline. Ühest küljest on tunda, et sellist remiksikogu on olnud rõõm kirjutada. Tegemist oleks justkui loovkirjutamisülesandega, kus kirjutajale antakse ette pilt, millest palutakse luua terve maailm. Kolk on otsinud üles südamelähedased kõrg- ja popkultuuri klotsikesed, mida segamini ajades ehitada üles oma luuletused, ja nii on kirjutamisrõõm lugejale nähtav. Juba see, et tegu on võrdlemisi mahuka ja tekstitiheda koguga, näitab, et iseenda poolt ette antud teemal improviseerimine oli autorile meelt mööda. Teisalt leidub siin rusuvust – see ei ole raamat, mida esimesel kohtingul ette lugeda (pisut järele mõeldes, miks ka mitte, õige inimesega võib päris vahva olla) või vanaema sünnipäevakaardil tsiteerida. Võib-olla on see aga remiksitud algmaterjali süü, sest kes ikka ajatut, aga rõõmsat poplugu või luuletust kirjutab, klassika tarbeks on vajalik melanhoolia.
Üldiselt jääb kogus domineerima siiski huumor. Parimaid nalju tehaksegi tavaliselt veidi nukra alatooniga. Näiteks Jaak Joala laulu „Naerata” parafraas: „Kui oled veits kurb ja igatsus piinab või nii, / siis mõtle, et meil oli päris tore ja… ah, mõtle, mis tahad. / Igatahes naerata või nii” (lk 43). Alles nõnda kirja pandult koidab, et millegipärast me lasime Jaak Joalal, Pearu Paulusel ning teistel hõbekõridel ennast veenda, et kui nad on meid maha jätnud, peaksime neile seejärel veel tänutäheks naeratama. Õrnahingelisematel võib lausa pisara silma võtta „arno apooria”, milles „arno / vaene arno / ta ei jõua kunagi aegruumis / sellesse punkti / kus tunnid alles algavad” (lk 65), kalestunumad võivad Arno hädade üle aga itsitada. Nagu ikka elus – ühe õnnetus on teise õnn.
Stiililt on „Hele täht” kirju ning saab endale remiksikoguna lubada rohkem kui mõni nn tavapärane luulekogu. Ühendavaks niidiks ei olegi vorm ega sisuline temaatika, vaid töötlus kui meetod. Kuigi suurem osa raamatust on vana hea vabavärss, siis mõned töötlused viivad Kolgi ka riimiradadele. Ehk kõneleb minus siinkohal see lihtlabane pühapäevalugeja, kes kõigile viidetele pihta ei saa ega trohheuse või jambilise pentameetri analüüsist suuremat rõõmu ei tunne, kuid sellised tervikust irduvad luuletused katkestavad lugemiselamust ning raamatu voolavust. Arvestades kogu sisukust ei ole sellest aga suuremat lugu, eks remiksiplaatidele satub alati mõni nõrgem pala, iga lugu ei saagi olla lemmik.
Sümpaatne on see, kuidas Kolk keelega ringi käib, vabana narratiivi või vormi ahelaist. Sellist mängurõõmu leiab enim lühikestest luuletustest, mitte massiivsetest romaanidest ja seetõttu olengi eelistanud Kolgi luulet tema proosale. Erandiks on küll 2018. aastal „Loomingu Raamatukogus” ilmunud jutukogu „Esimene malbe päev sel aastal”, mis oli nii luuleline, kui üks proosakogu olla saab. Ning kuigi „Hele täht” ei ole ehk Kolgi parim luulekogu, on ta siiski hea ja kosutav lugemine, justkui viibiks pikal õhtusöögil endast targema ja vaimukama sõbraga.
„Heledat tähte” lugedes tabasin end küsimuselt, miks inimesed üleüldse kirjutavad, või täpsemalt, mille jumala pärast nad ometi luuletavad. Mingi hetkeni võib seda teha armuvalust või poosist ning soovist olla üks neist müstilistest poeetidest. Aga selleks, et kirjutamise või – veelgi hullem – luuletamisega karjääri teha, mis võtab aastaid, peab kirjutamist armastama. Kuidas keegi sellise meeleseisundini jõuab? Mõnda grafomaanlikku erandit välja jättes, siis kuidas muudmoodi kui lugemise kaudu. Neelad mõnda luuletust, mis täidab sind pealaest jalatallani imetlusega, ning mõtled, et ehk suudaks isegi kirjutada, mitte küll päris nii, aga kuidagigi. Või loed mõnda luuletust ja mõtled veidi trotslikult, et kui selline asi kaante vahele jõudis, siis miks ei võiks minagi midagi avaldada? Kirjandus ei sünni kunagi tühja koha peale, ta kasvab välja varasemate teoste pragudest, kuni polegi enam aru saada, kust algab originaalne mõte ning kas maailmas üleüldse midagi ainulaadset kunagi olnud on. Ning kui ongi, siis kas me seda lihtsalt hullumeelse sonimiseks ei pidanud.
Derivatiiv kõlab halvamaigulise sõnana, aga mida muud inimkultuur on, kui mitte tuletis juba varem olnust? Kuidas saab üleüldse kuhugi edasi minna, kui ei tea, kust me tuleme? Kolk ütles ERR-ile antud intervjuus väga ilusasti: „See on minu meelest inimeste kõige suurem tugevus, et me teeme koostööd ja lähtume teiste ideedest ning teeme seda omal moel edasi.”[1] Sellega on teistelt laenamise või inspiratsiooni saamise valehäbi hetkega pühitud ning asendatud uhkustundega, et omaette pusimise asemel võib ehitada ka teiste laotud vundamendile. Lõpetuseks üks inimlik tõdemus sellest, et ükstapuha, kuidas on, las ta olla: „ma tahaksin olla / või mitte olla / kui õunapuud õitsevad / jah mis seal salata / kui õitsevad / või ei õitse” (lk 63).
[1] M. Klein, K. Mürk, Jüri Kolk teosest „Hele täht”: seal on remikse poplauludest kuni kirjandusklassikani. ERR-i kultuuriportaal 24. II 2021.
Lisa kommentaar