Tõnu Õnnepalu: „Õhtupäike väikestel majadel. Tükk elust”.
Paradiis, 2024. 319 lk.

Raagus puud, vist pajud, kaanefoto jõepeeglis osutavad külmale aastaajale ja Tõnu Õnnepalu päevikuvormis teos ongi kirja pandud detsembri algusest märtsi keskpaigani. Vastukaaluks sugereerivad oranži värvi pealkiri ja raamatuselg õhtupäikese soojust, tõotades kui mitte läbini helget, siis ehk vähemalt mitte ka ängistavat lugemist. Ilus poeetiline pealkiri olevat kirjanikule pähe tulnud juba paar aastat enne raamatu kirjutamist, kui ühel talvisel pärastlõunal Jõgevale jõudes avanes talle liigutav vaatepilt kurbadest vanadest majadest „ühtmoodi längus katustega” (lk 317). Meeleliigutus, mida autor pealkirja sündi kirjeldavas lõigus mainib, ja selle vallandatud mõttetulv, kirja pandud seitsmelauselise poeetilise passusena, puudutab valulikult lugejagi hinge.

Inimeste ootused on erinevad: kõik ei otsi kirjandusest üht ja sama, aga filoloogidele ja ehk ka kunsti- ja muusikainimestele näib Õnnepalu mõtlemis- ja kujutuslaad mõistetav ja hästi sobivat. Temast on saanud justkui omamoodi kangelane, kelle katsumustele raamatust raamatusse kaasa elatakse ja kelle saateid raadiost kuulates mõeldakse: kuidas tal nüüd läheb? Ta on nagu mässama ja raskustega heitlema määratud Sisyphos, kes iga languse järel alustab taas uut teekonda mäkke, kui uskuda Camus’ väidet, et heitlus on ainus, mis võib inimese õnnelikuks teha.

Viimases raamatus on Õnnepalu astunud veel ühe sammu enese tundmaõppimise teel. Minajutustaja (kohati esineb ka sina- ja temavormi) on siin varasemast enesekriitilisem, kuidagi pehmem, leplikum ja elutargem, vist ka õnnelikum. Kadunud on depressiivne õhkkond, mürgised märkused ja meeleheitepursked, mis paljusid ta eelmises talvepäevikus „Palk” (2021) ehmatasid. Minulegi meeldis „Õhtupäike” rohkem kui „Palk” või „Valede kataloog. Inglise aed” (2017), kuigi ka need olid väga paeluvad ja oma julguse ning halastamatu aususega imetlusväärsed. Õnnepalu dekonstrueerib harjumuspäraseid tõekspidamisi: hea õpetaja kombel talutab ta lugeja ühelt mõttelt teiseni, kuni koos kuhugi välja jõutakse, sageli üllatava ja uudse tõdemuseni. „Õhtupäikese” stiil ja vorm meenutavad Haapsalu suvepäevikut, mis ilmus aforismide kogumikus „Viimane sõna” (2021), kus peatükid algavad enamasti dateeringuga, ilmaolude ja asukoha kirjeldusega, looduse märkamisega, minnes siis üle mõtisklusteks kirjanikuelust ja teoste sünnilugudest. Tundub, nagu lähendaksid hea silm ja kõrv loodusilmingute märkamisel ja tõlgendamisel teda hiljuti lahkunud botaanikuharidusega Fred Jüssile.

Autor liigub mänglevalt eri žanride vahel, memuaarsed episoodid vahelduvad mõtisklustega iseenda ja elu kui sellise üle, looduselamustest vallanduvad lüürilised tundepeegeldused omakorda kriitiliste päevakajaliste seisukohavõttudega. Teoses põimuvad kaks lugu. Üks on n-ö põlvnemislugu, mille tegelased on talupidajast vanaisa Johannes ja tema naine Marta ning jutustaja vanemad: agronoomist isa ja raamatupidajast ema ning laps-Tõnu ise. Kaht vanemat õde on vaid mainitud. See lugu on minevikuline ja põhineb jutustaja mälestustel, aga ka vanematelt ja sugulastelt kuuldud pärimusel. Teine, olevikuline lugu, isiklikum kui kunagi varem, räägib talve üleelamisest väikelinnas, lühemate viibimistega endises Hiiumaa kodus, ja on ühtlasi üksildase jutustaja pihtimuslik armastuse ootamise lugu. Läbiv teema on siin vananemine, sellega leppimise valulik protsess. Sõltub ka enesetundest ja meeleolust, kuidas jutustaja seda tajub. Stressis olles ja pikast talvest väsinuna mõrult ja sarkastiliselt: „Vanad paistavad rahulikud ainult sellepärast, et nad on aeglased. Sisemine rahutus on isegi valusam, sest sisemine vastupanu on nõrgem kui noorena. Kättemaksuhimuline Elu väntsutab su viletsamaks jäävat keha ja hinge. Ah et olid õnnelik? No vaatame!” (Lk 262.) Elu lühiduse ja lõplikkuse paratamatuse võtab kokku vapustav luuletus, ema ja poja kahekõne.

Vahelduseks põhjamaiste talvepäevade üldiselt tõsisele, mõnikord raskemeelsusse langevale tundetoonile leidub raamatus ka rõõmsamaid ja isegi humoorikaid kohti. Talvitumine Jõgeval autoriga ühevanuses ahiküttega majas on meie ajuti lausa tervistkahjustavas kliimas juba iseenesest väljakutse. Jutustajal on eluga hakkama saamiseks puukoolitööst vabadel perioodidel kujunenud kindel rutiin, „päevadest läbimineku metoodika”, mis tähendab kirjutamist, kõndimist, ujulas ujumist, saunatamist, lugemist, söögi tegemist ja raadio kuulamist (lk 27–28).

Missugune on aga Õnnepalu kirjutamise, elatud elust raamatu tegemise metoodika? Alapealkiri „Tükk elust” vihjaks nagu kõigele, mis elus ette tuleb, kuigi muidugi ei saa ühessegi raamatusse absoluutselt kõike nähtut, kuuldut ja läbielatut kirja panna: piisab, kui sõelale jääb huvitavam ja tähendusrikkam osa päevadest. Ilm ja selle pidev muutumine on tähtsal kohal, mõjutades kirjutaja meeleolu ja määrates tihti ka päeva iseloomu. Jäälilled aknaklaasil meenutavad sama nähtust teises ajas, viivad lapsepõlve jäälillede juurde. Kirikukalendri jõulureede vallandab mälestusteahela jutustaja kõige ilusamatest jõuludest Reigis 1986. aastal, kui veel ametlikult jõule ei olnudki. Õnnepalu ei ole oma hetketajust lähtuvast meetodist saladust teinud: „Üks asi viib teiseni nagu Proustil. [—] maitsed küpsist, ja sealt kasvab välja terve ajastu.”^[1] Andekas kirjanik suudab isegi külmunud veetoru lahtisulatamisest haarava loo teha ja ühtlasi märgata selle aktsiooni teraapilist mõju endale: „Väike probleem, mille lahendamiseks peab tegutsema, päästab su automaatselt kõigi maailma suurte hädade käest.” (Lk 176.) Kõige meeldejäävamad episoodid Jõgeva elust on aga miskipärast pakasematkad voortel, Päikeseteel, mis tegevat õnnelikuks. Jutustaja võrdleb õnnetunnet oma kehas oleva soojusega, mis külmale vastu hakkab. „Õnn on vastuhakk, kas pole? Võib-olla oleme tihti õnnetud, sest pole millelegi vastu hakata.” (Lk 28.) Ja hiljem: „Kuna kõik on nii ajutine, siis tuleb nautida, isegi pakast. Kõike, mis elavamaks teeb. Ja pakane teeb.” (Lk 160.)

Asjade ja mõtete väljakasva(ta)mist üksteisest kasutab kirjanik ka oma ühiskonnakriitilistes ja filosoofilistes aruteludes. Ta ei lepi esmalt pähe torganud mõtte või lausega, vaid sellele järgneb peagi vastulause. Endas kahtlemine, asjade mitmest vaatenurgast uurimine, iseendaga arupidamine on ju iga tõeotsija rada, ja heal juhul jõutakse nii antud hetkel enda kohta käiva tõeni. Sarnasuse Tammsaare aga-dialektikaga, mille „põhiline struktuur on väide–vastuväide–mööndus”, on Minna Annabel Tismus juba „Palga” puhul välja toonud.^[2]

Kui vastuütlemisest sündiv dialoog kulgeb tekstitasandil, siis vastukirjutamine näib läbivat kirjaniku elu ennast: „Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle.”^[3] Ciorani parafraseerides: iga raamat on enesetapp. „Aga iga raamatuga sa tapad enda tõeliselt. Ühe ebatõelise enda.”^[4] Nii on iga uus raamat eelmise tühistamine ja vanale minale vastu kirjutamine. Erinevalt õuduskirjanikust H. P. Lovecraftist, kelle kreedo sõnastas Michel Houellebecq kui „maailma vastu, elu vastu”, ei näi Õnnepalu olevat põhimõtteline elu eitaja. Oleneb, mida mõelda elu all. „Ma olen terve elu katsunud elust võimalikult eemale hoida, sest elu koosneb peamiselt lollidest, silmakirjalikest ja mitte eriti usaldusväärsetest inimestest.” (Lk 42.) Teisal on autor kirjutanud luulest, kirjandusest ja kunstist kui „elu pühitsemise rituaalidest, mis ei lase meil langeda täielikku argisusse, materiaalsusesse, tühiste ringikäivate murede ja naudingute maailma”.^[5] Ta meenutab nördimust argipäevade üle ja soovi, et enne nääriõhtut peetaks kodus ka jõuluõhtut: „et elus oleks rohkem püha, erilist, vähem argipäeva” (lk 85). Kirjutamisaktiski näeb ta püüdu „seda elu nagu veel elusamaks teha, teda rohkendada – et ikkagi sealt kätte saada seda päris elu või seda essentsi või… [—] ega see kirjutamine ei ole midagi muud kui tahtmine ikkagi rohkem elada. Niisugune ahnus.”^[6]

Õnnepalu stiil kujutab endast ergastavaid kujundeid täis luulekeelt – paljud leheküljed on nagu pikad rütmistatud proosaluuletused, mis sisaldavad kibedat või humoorikat eneseirooniat ja rabavaid paradokse. Näiteks kommenteerib ta „kahekümne seitsme klubi” nii: „Hull aeg muidugi. Kannatamiseks on piiramatus koguses jõudu.” (Lk 179.) Või: „Elu oli enne ju päris hea. Mis siis, et surma moodi. Ja mis sel surmalgi nii väga viga on? Rahu.” (Lk 298.) Ja muidugi prantsuse vaim, mida Õnnepalu on nagu käsn endasse imenud ja mis peegeldub vastu ka ta enda kirjutusviisis.

Lapsepõlvemälestusi kodust, vanematest ja vanaema Martast, kellega autor oma poisipõlves palju aega veetis, on rohkem raamatu esimeses pooles. Isaisa Johannese lühikeseks jäänud elu ja traagiline elulõpp Irkutski vanglas on autorit painanud kogu elu, mistap on ta sugulaste mälestuskildude ja fotode põhjal loonud vanaisa portree, kujutledes teda vahel õnnelikunagi istumas oma kirjutuslaua taga raamatukapi kõrval. Millegipärast ei huvita juured, päritolu meid noorena eriti, alles vanaduse lävel seistes mõtleme tihti, kes me oleme ja kust me tuleme.

Esivanemate tundmaõppimine aitab paremini mõista ka iseennast, oma eripärasid. Ja kas pole lapsepõlve minek peaaegu alati teraapiline? Kogeda korrakski seda turvatunnet, mis sai meile osaks lapsena. „Mäluruumidel on kummaline rahustav toime. Vahel, kui und ei tule, mõtlen Vikerkaare tänava maja klaasustele, nendele, mis olid Elutoa ja Söögitoa ehk suure ja väikese toa vahel.” (Lk 101.) Oma kujutluses nendest klaasustest mõned korrad läbi käimine mõjuvat alati uinutavalt.

Esseeromaani raskuspunkt on aga Eesti lähiajaloo, 1960.–1980. aastate läbivalgustamine oma vanemate ja iseenda elukogemuse kaudu, põimides ühiskondlikke muutusi isiklikuga. Õnnepalu on öelnud, et ta tahtis „seda aega päästa klišeede ja pooltõdede alla mattumise eest. Teda tema tõelisuses välja tuua. Leida sealt tõeteri.”^[7] Maal kehvades tingimustes üles kasvanud vanemad olid „oma elu jooksul sooritanud tohutu ajaloolise hüppe, saanud talupoegadest [—] linnainimesteks, kodanlasteks” (lk 199). Nende teekond linna, ülikooli lõpetamine, erialase töö leidmine ja eramaja ehitamine Nõmmele oli „edulugu, mida on raske korrata, peaaegu võimatu” (lk 55). Tõepoolest, praegused elu alustavad noored saavad heal juhul endale korteri osta suure pangalaenuga, mille koormat tuleb vedada pensionieani. Riik ju enam maatükke ei kingi, majast Nõmmel võidakse vaid und näha. Mõneti on see teos ka austusavaldus vanematele, kes näisid noorena tüütud ja mitte küllalt tasemel, kellega oldi rahulolematu, ehk lapsikult egoistlik ja tänamatugi. Ema ja isa headuse mõistmine tagantjärele, nende n-ö rehabiliteerimine, samuti autori kohatundlikkus tõid meelde Annie Ernaux’ romaani „Koht”. Kohati arvan end ära tundvat ka Ernaux’ autosotsiobiograafilist kirjutusviisi. Tähelepanuväärne on, kuidas jutustaja näeb kunagi moes olnud ideede määravat rolli enda ja kaasinimeste eluviisi kujundajana.

1960.–70-ndail sündinute põlvkond on küll kapitalismiga kohanenud, aga mitte kõige paremini. Liiati on uuel tarbimisühiskonnalgi varjuküljed, mida jutustaja samuti irooniliselt lahkab (nn jõuluaegne „tarbimisbuliimia”, lk 158). Huvitavalt arutleb ta näiteks ka Nõukogude Liidu kolonialistliku ja imperialistliku olemuse üle, mida „kõik need lääne vasakpoolsed ei näinud ega taha isegi nüüd veel näha” (lk 37), või 1980-ndate lõpu, 1990-ndate alguse vabaduse kõrghetke üle, leides, et „[v]abaduse tipp oli ühtlasi muidugi allakäigu algus” (lk 158).

Nii nagu Proust kord „võitles ajaga”, avastades „uusi maailmu”,^[8] nii võitleb ka Õnnepalu meie ajaga, otsides ja taasleides oma – ja ühtlasi kogu oma põlvkonna – kadunud aega.

---

^[1] Saatekülaline on kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes esitleb täna oma uut raamatut „Õhtupäike väikestel majadel”. Klassikaraadio 21. XI 2024.

^[2] M. A. Tismus, Seal, kus sa haiget said, sa ei parane… või siiski? Sirp 10. VI 2022.

^[3] T. Õnnepalu, Viimane sõna. Tallinn, 2021, lk 18.

^[4] Sealsamas, lk 25.

^[5] Sealsamas, lk 53.

^[6] T. Õnnepalu, Siinpool vaikust. Tallinn, 2024, lk 47.

^[7] Saatekülaline on kirjanik Tõnu Õnnepalu… Klassikaraadio 21. XI 2024.

^[8] K. Sisask, Taasleitud Proust ehk Aeg antud tõlkida. Sirp 18. II 2005.