Lilli Luuk: „Ööema”.
Saadjärve kunstikeskus, 2024. 228 lk.
Selle retsensiooni ilmumise ajaks on Lilli Luugi romaan „Ööema” pälvinud ridamisi auhindu (Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia, Tammsaare preemia), ilmunud on ka rohkelt arvustusi ja teose kohta on seega üsna raske öelda midagi uut. Ka Lilli Luuk ise on intervjuudes ja vestlustes sisukalt avanud oma loomepraktikat. Retseptsioonis on ehk enim tähelepanu saanud naisvaatenurk, põlvkondadeülene trauma ja ka kirjutamise aistilisus. Merlin Kirikal on näiteks nõtkelt välja joonistanud naistegelaste vaatenurgast kirjutatud romaani afektiivsed sopid.[1]
Romaan on tõesti täis aistingulisi kogemusi: õitsevaid sireleid ja pojenge, metsas redutajate kehasse tungivat rõskust, sünnituse verevoolu. Need pääsevad lugejale naha vahele, sundides teda haistma, kuulma, kompima ja kogema. Romaan meenutab, et lugemine on isikuteülene kogemus, mis raputab meid välja argisest olmest ja sunnib suhestuma teise kogemusega, isegi kui see teine on paberinimene, kelle elu lõpeb raamatu viimasel leheküljel, kui mitte varem.
Minu jaoks kõlas hoiatavalt romaani kolmandal leheküljel paiknev fraas „ise pead tahtma otsida, suutma leppida sellega, mida leiad” (lk 9). Romaanis käib see, nagu lõpuni lugenutena teame, pereajaloo hämarkülgede aktsepteerimise kohta, aga samamoodi võib seda lauset tõlgendada ka lugemise kui intersubjektiivse avastusretke kohta. Luuk paneb lugeja oma romaanis aktiivselt tööle, vastuolulised mälukillud eri ajahetkedes toimunud sündmustest tuleb tal endal kokku panna. Ei aita siin suunava teekaardina ka pealkirjad: romaani alguses neid napib, edaspidi on neid ohtralt ja nad järgivad aastaaegade käiku, lõpuks on meie ees argireaalsuse osad, nagu reha või küün ja viimases peatükis taevas. Romaanis mängib keskset rolli raba. Nii nagu tegelased lähevad romaani alguses rappa ja eksivad sinna, satub ebakindlale pinnale ka lugeja. Ta segadus on seda suurem, mida nõrgem on tema ajalooteadmiste pagas. Samas, nagu meile ütleb minajutustaja, tänu usule oma ema heasse maastikutundmisse „mina ei muretsenudki” (lk 15). Ei pea muretsema ka lugeja: jutustaja ju ometi räägib meile lugu ehk siis sai kindlale maale tagasi ja oma arvuti juurde ning lugejatki hoitakse varjatud, kuid kindla käega rajal, mida silm alguses ei taju, aga mis teksti edenedes üha selgemaks saab. Lõpuks (lk 220) täitub soo inimestega, kes on olnud enne meid ja kelle elud on meie omasse jälje jätnud. Selline elavate osaduse tunnetamine kõigi elanute ja kõige elavaga on selle romaani üks mõjusamaid tahke.
Pole üllatav, et „Ööema” on loetud ühe jõulise naisajalookirjanduse või mälukirjanduse näitena (Luugi varasemate tekstide kohta juba ütles seda nt Johanna Ross).[2] Kui mingile nähtusele tekib silt, siis on see ohumärk, sest pole palju vaja, et algselt uudne kirjutamisviis muutuks ootuspäraseks ja korratavaks vormeliks. Nagu Leena Käosaargi Luugi eelmist romaani analüüsides märgib, on fragmentaarne kirjutamisviis muutunud rahvusvahelises traumakirjanduses ootuspäraseks.[3] Eesti kirjanduses on sellel afektiivsel intensiivsusel siiski suutlikkus rabada ja tabada, kuna meie normatiivses ajaloonarratiivis on paljugi jäänud ära rääkimata. Naiste kogemused, eriti vägivallakogemused on isegi elulugudes alla surutud. Leidub muidki kõnekaid valgeid laike. Me ei suuda jätkuvalt leida teed oma mälusoost välja. Ikka ja jälle sompab eesti kirjandus Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni perioodis. Merlin Kirikal märgib oma arvustuses, et sõda ei saagi lõppeda enne, kui kannatanute järeltulijad kunsti kaudu oma pere loo keerdkäigud läbi mõtestavad. See on optimistlik mõte, mida tahaks uskuda, kuigi ka teiste riikide ajaloost napib positiivseid näiteid. Igale sisekaemuse ja patukahetsuse perioodile näib järgnevat revanšistlike fantaasiate ihalus. Saksamaa pikk natsismiperioodist ajendatud patukahetsusliku mälutöö (Vergangenheitsbewältigung) vari on asendunud AfD populistlike loosungitega. Sisukas mälutöö ei tooda kergesti seeditavaid muinasjutte ning Lilli Luugi romaan tuletab seda eredalt meelde. Peame tahtma meenutada ja mitte kartma seda, mida leida võime, sest muidu ehitame endale reaalsusest irdunud õhulosse, mis kergesti kokku kukuvad ja meid manipuleeritavaks teevad.
Minu põlvkonnale on Teise maailmasõja paine mõistetav, sest perekondades valitsenud vaikimised, vanavanemate mälestustes ja albumites haigutavad augud ning pidevad piinavad küsimused sellest, kelle poolel oldi ja milliseid võikusi võidi seal korda saata, ei ole ka 30 taastatud iseseisvuse aasta jooksul tekkinud mugavuses vaibunud. Hääletu alistumise kõrval ei anna asu mitte üksnes teod, vaid ka tegematajätmised. Kelle lood jäid kuulamata, kelle traumade juured välja kaevamata? Aga mida ütleb selline kirjandus neile, kes võtavad vabadust iseenesestmõistetavalt ning kes pole kunagi pidanud tegelema enesetsensuuri ja keeruliste valikutega? Tahavaatepeeglist on ju alati maailm väga selge, eriti ajastul, mil peibutab taas mustvalge maailmanägemine ja ideoloogilise puhtuse nõudmine.
Seetõttu on Luugi romaan ilmunud õigel ajal, sest vahepeal ennast ajaloojärgsesse aega unistanud eestlased on taas teadlikuks saanud ajaloo lämmatavast kohalolust ja olulisusest ning sunnitud mõtlema vabaduse hinnale ja meie enda valikutele nii nagu Teise maailmasõja lõpuski. Lilli Luuk on kirjutanud, et „vabaduse tunnetus ei ole iseenesest mõistetav, vaid see on midagi väärtuslikku, mida tuleb alal hoida”.[4] Samas oleme ajaloosündmustest, mille jooksul inimesed pidid tegema otsustavaid valikuid, piisavalt kaugel, et mitte tunda kohustust luua vankumatuid kangelaskuvandeid. Kui Krissult küsitakse, kas talle koolis „[k]angelastest ei räägitud”, vastab ta mõttes: „Mind ajalugu ei huvitanud koolis, kogu see suur isamaasõda. Aga võõra mehe valged luud küll.” (Lk 213.) Inimestele lähevad korda inimesed, nende kaudu saab abstraktsus liha luudele, teadmine muutub kogemuseks.
Sellised romaanid nagu Luugi oma näitavad, kust tulevad kompromissid, vead ja otsesed reetmised. Ajalugu pole lineaarne kangelaslugu, vaid just kaduvatest, mitmetähenduslikest kildudest kokku pandav mosaiik. Nii nagu romaani tegelane Krissu paneb kogemata leitud metsaõe, vanaema sõbranna märkmetest kokku oma pere painava loo, tuleb lugejal lahti lasta lootusest, et selline välja kaevatud lugu on lihtne ja ilmtingimata teraapiline ja kergendust toov. Krissu näeb metsaõe Aina päevikus „ühte elu” (lk 217); meie näeme selle ühe elu kaudu peegeldatuna reljeefsemat pilti külakogukonnast, mis on pidanud võimatutes olukordades tegema traagiliste tagajärgedega valikuid. Reedetakse laste isa, et päästa laps, kuid see loob omakorda võimaluse teise metsavenna varjamiseks. Minnakse sauna, sest räpasena metsas olek lämmatab inimväärikuse, ja saadakse surma. Roosiseep jääb sellest episoodist samamoodi meelde kui lõpus Ainat tabanud kuulid. Kardetakse sünnitada poega, sest „[k]es tahaks praegusel ajal poja ema olla” (lk 157), kuid samas näitab lugu, et sündinud tüdrukutegi elu on põlvkonnast põlvkonda täis vägivalda. Jutustaja meenutab, et „[k]uni hinge kinni hoiad, käed ei värise” (lk 216).
„Ööema” lugemine pole passiivne kogemus, vaid lugeja peab autori antud materjalist, mis on ajas hüppav ja fragmentaarne, ise loo kokku panema ning täitma teksti jäetud tähenduspotentsiaali. Just tähenduspotentsiaalide aktiveerimise peale mõeldes keeldus peast lahkumast Ene Mihkelsoni mõte, et lapsed peavad püüdma „targaks saada, lolli rahvast on kerge valitseda”. Meil peab olema tarkust lugeda ja kogeda. Luuki lugedes meenub üldse pidevalt Mihkelson. Seda raamatut võiksid lugeda need, kes Ene Mihkelsoni kardavad. See pole mõeldud kuidagi halvustavalt. Luuk on ette võtnud samad teemad, kuid hoiab oma lugejal sõbralikult käest kinni, kui see tekstiosade vahel liigub, ja tõmbab ta mõjusasse loomaailma, mis tembib ajaloo taaka hillitsetud näidetega ligimeste hooletööst. Hoolimine ei pea väljenduma kangelaslikus žestis, vaid kohalolus.
Luugi romaan hoiatab, et vägivald ei ole mugavasti minevikku müüritud. Näeme ohtrat koduvägivalda: Krissu elukaaslane on lapsele pea sama ohtlik kui hävitussalklane; Krissu sõber Uku ja tema ema on koduvägivalla ohvrid. Loomalikke hävitussalklasi on juba kirjanduses nähtud omajagu, kuid vägivalla toomine meile kõigile tuttavasse turvalisse lähiminevikku ja olevikku on palju häirivam. Seda mustrit ei saa seletada põlvkondadeülese traumaga, vaid peame vaatama sügavamale oma väärtusruumi ja sellesse, miks inimlikkus ja hool on nõnda haprad ja kaduvad.
Ajal, kui sõda on igapäevaselt meie peades, on vaja meeles pidada, et seda peetakse tandril ja tagalas, surma saavad inimesed, kelle lugusid ei räägita ega mäletata – või mäletatakse moonutatult. Maha lastud mehe langevarjust saab kleit, elu läheb edasi, aga öösel hiilivad taas ligi allasurutud mälestused. Öös on asju. Neid ei pea kartma. Alla surudes sünnitavad need koletisi ja fantaasiaid. Mälestusi läbi valgustades mõistame paremini seda, millist pingutust nõuab iga päev inimesena elamine.
Täna, ülestõusmispühal, jätkas relvarahu välja kuulutanud Venemaa Ukraina ründamist droonidega. Tartus lõid puud lehte.
[1] M. Kirikal, Arvustus. Lilli Luugi meisterlikkuse koetis. ERR 21. XII 2024.
[2] J. Ross, Märgade jalgade tunne. Vikerkaar 2023, nr 4–5, lk 157–162.
[3] L. Käosaar, Lohut(amat)use määr. Keel ja Kirjandus 2023, nr 12, lk 1207.
[4] Lilli Luuk: vabaduse tunnetus ei ole iseenesest mõistetav. ERR 12. III 2025.
Lisa kommentaar