Kui mind oli ära sigitatud
siis tulid venelased
seejärel tulin mina

Tallinnas sündinud Ott Raun, Vaimu vend, nagu ta end vanema venna Vallo järgi määratles, on jäädvustanud oma esimese mälestusena ärkamise Tallinna pommitamise ööl 9. märtsil 1944.

Aastatel 1948–1955 õppis ta Tallinna 27. 7-klassilises koolis ja 1955–1959 Tallinna 22. Keskkoolis, seejärel Tallinna Kalanduse Tehnikumis 1959–1962 ning Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1965–1969 eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal.

Kogu Oti edasine elu kulges väärikas ajakirjanduses peamiselt toimetajatööd tehes. See algas 1969. aastal Nõukogude Õpetajas korrespondendina ja jätkus 1971. aastal osakonna juhatajana. Aastail 1975–1998 kujundas ta ajakirja Looming publitsistikaosakonna juhatajana enam kui kahe aastakümne vältel väljaande sisulist nägu. Eesti taasiseseisvumise elevuses tehti iga Loomingu numbrit kui viimast, taaselustades meie maha vaikitud ajalugu. Ott Rauna elutöö loomulikuks jätkuks sai tema osalusel asutatud ajalookultuuri ajakiri Tuna, mille peatoimetajana töötas ta 25 aastat (1998–2023), ühendades sujuvalt süvitsi mineva ajalooteaduse ja laialdase lugejahuvi.

„Otsin igavese elu eliksiiri ja leian seda loomingus,” on Ott öelnud 75. sünnipäeva puhul Loomingule antud intervjuus. Debüteerinud luuletajana 1963. aastal Nooruses, on Ott alates esikkogust „Hobusel on täna sünnipäev” (1973) avaldanud kuus luuleraamatut ja kolm romaani. Tema sürrealismihõnguline luule on tihti tõukunud elu enese absurdsusest, olevikumälestustena loetavates romaanides kõneleb oma ajastu teravapilguline ja leebelt irooniline kroonik, neile järgnenud raamatus „Kass nimega Inimene” vaatab ta 2010. aastaid kui muinasjutumaailma. Oti publitsistika paremik on koondatud kogumikku „Vaikne eestlane” (1998). Ott Rauna kui loomuldasa vaikse eestlase, ent kindlameelse rahvuslase kirjatöödes ilmutab end lihtne inimlikkus. Kas olekski võimalik kokku lugeda kõiki neid paljudel elualadel tegutsenud ja meie hulgast lahkunud inimesi, kes jäädvustusid Oti mäluvõrgustikes ja kirjasõnas, tema kolumnides, artiklites ja elutööd kroonima jäänud mälestusteraamatuis „Vaimu vend” (2015), „Tuba number kaheksa” (2016) ja „Tunaeile. Meenutusi kaheksakümnendatest tunaeilseni” (2019).

Otti häiris ühekülgne ja lihtsustav suhtumine nii kriitikas kui ka ajalookäsitlustes, mis vabaduse saabumise vasikavaimustuses pahatihti väljendus valimatus materdamises. Vahest see ajaloolise tõe otsimine ja õigluse taotlemine, mis Oti sõnul ühtaegu nii labaselt lihtne kui ka kummaliselt keeruline, hoidiski teda ajalookultuuri ajakirja Tuna toimetamas veerand sajandi jooksul. Tulevik võrsub oleviku kaudu minevikust ja ehk oli Ott ka meie ajast ees, kui ta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse asemel kõneles ülivõrdsusest.

„Minule on elu armastus ja sellisena igavene. Selle armastuse sisse mahub nii võitlus, truudus, sõprus kui ausus.” Üksikisiku vabadust ja vastutust väärtustades laenas Ott ka oma epitaafi „Üks on sama tähtis kui miljonid” Erich Maria Remarque’ilt, põhjendusega, et „mis muud on miljonid kui miljonid ühtesid”.

Ott Raun oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Arhivaaride Ühingu liige, samuti kuulus ta ühe asutajana rühmitusse Wellesto. 2003. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Jääme mäletama head autorit, kolleegi ja sõpra.

Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Arhivaaride Ühing
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut
Kirjastus Ilmamaa
Looming
Rahvusarhiiv
Tuna