Peeter Sauter: „Varasta päeva”.
Kirjanik, 2024. 158 lk.
See, kes kirjutab loomingut, on kõrvalejäetu; see, kes on selle kirjutanud, minemaaetu. See, kes on minemaaetu, ei tea pealegi, et ta seda on. See teadmatus kaitseb teda ning lahutab ta meelt, lubades tal oma tööle kindlaks jääda. Kirjanik ei tea iial, kas looming on valmis. Ühes raamatus lõpetatu hävitab ta järgmises või alustab sellega otsast peale.
Maurice Blanchot[1]
Alustan hoopis peetrindusest endast. Mõtlesin kohtumistele Peetriga. Järjekord pole oluline, mil midagi toimus või aset leidis. Jaan Toomiku filmi „Maastik mitme kuuga” esilinastuse pidu Kinomajas. Arvan, et oli see film. Aga pole ka kindel, see polegi tähtis. Tähtis on, et sealt mäletan Peetrit. Ja tema mäletab mind, isegi vist rohkem, sest ta on mitmel korral seda maininud. Et vaatas mind ja mõtles, et võiks asja teha, aga no kuis sa teed, Maimiku naine. Teine kord. Kapsaste hoovis, vaeste kirjanike maja õue peal. Raamatuesitlus, vahest Peetri oma, aga ei mäleta. Mäletan Peetrit. Ja et istusime, mitte päris maas, aga puidul. Joodi veini. Maarja Kangro oli, Laura, Merit, keegi veel. Oli väga lõbus. Peeter on alati jutukas, aga ei aja möla, vaid on vaimukas, temaga on põnev. Teine kord Puändis, kui see veel alles oli. Ka esitlus, ei tea jälle, mille. Istusime miskipärast peale esitlust taas väljas, jälle puidul. Oli veini. Ma ei olnud kaua. Kunagi ei ole olnud kaua, aga Peeter on meelde jäänud. Sealt edasi põgusad kohtumised mingitel üritustel. Selline virvarr. Mõned mõttevahetused ja lugude saatmine messengeris. Viimati kohtumine kino ees, vahetasime raamatuid, Peeter oli valge autoga. Kutsus Kloogale, ma ei saanud minna, isegi kui oleks olnud huvitav. Aga eks ta ütles ka, et pole veel väga kaineks saanud. Ehk poleks olnud hea mõte sõita või siis võinuks sõita ise.
Vaevalt, et Peeter mu raamatut luges, aga järgmisel hetkel kirjutas ta mulle, et mõtleb väga palju minust ja et kas ma abielluks temaga. Ma ei saanud, sest eks ole juba abiellutud ka. Selline see peetrindus on. Midagi jääb vahele, kohe otsustavad sammud. Ja mis siis vahele jääb? Et õppida inimest tundma? Milleks? Loed raamatuid, tead teda nagunii. Peetrit näha on alati soe tunne, see naeratus, need prillid. Suur nina. Onju?
„Varasta päeva” ongi päevavarastamise raamat, ei midagi varjatut, kõik on otsene. Arm ja ulg. Nagu päevik. Elu ise. Kohtumised inimestega, kelle kohta me väga midagi ei tea (no kes teab, see teab), nimed, ja neid on palju, läbisegi: Krista, Kristo, Ženka, Lill, Maris, Sissi, Jõerüüt, Dumas, Salinger, Maria, Gennadi, Viiding, Jaan, Buk, Byron, Helmi, Kusti, Vonnegut, Reet. Elavad ja surnud läbisegi. Poeskäigud, joogi järele. Hea tujuga naiste vahtimine tänavail. Hommikud, kus tõusta ei jõua, ei viitsi. Suhted, mis jäävad õhku, on laisad, nii muuseas. Naised, kellest sooviks huvituda, aga väga ei jõua, lihtsam on Laura peale mõelda, igal teisel, vahel kolmandal leheküljel ta uuesti sisse tuua. Laura kui lõppematu palve, mantra, mis kordub. Kinnisidee. Lõputu laurandus. Laulatuse ja varanduse sümbioos. Võtad raamatu kätte ja tegelikult juba tead, et ega Peeter muust ei kirjuta kui Laurast. Aga kes on Laura? On ta üldse olemas? Või mida see Laura endas sisaldab? Selle mõttekäigu juurde jõuab kirjanik ka raamatu lõpus ise: „Kes Laura on? Nüüd, kui juba aastaid lahus ja ta elust tuhkagi ei tea. Ei tea, kes on, mulle. Pole kunagi teadnud. Kujutlus. Midagi, milleta ei saa. Starter, käivitaja. Love-hate algusest peale. Ka nüüd, kui kokku saame. Harva. Aga saame. Kes vang, kes vangivalvur. Parem ei juurdle. Milleks? Või vahetame rolle. Ei usu. Eri puust. Ei, Laur pole puust. Millest, pole aimu.” (Lk 149.)
Sama hästi võib öelda, et Peeter ei kirjuta Laurast. Laura pole ammu enam lihast ja luust. Laura on kirjutamine ise. Laura on Peetri jaoks kõik. Kirjanikul on vaja midagi, mis paneks kirjutama. Ja siis tuleb kõik muu juba sinna ümber. Maailm. Teades veidi Koidu tänavat ja sealset elu, mõnda inimestki, suudan raamatu järgi pildi kenasti kokku panna, see hakkab elama. Ja mitmel tasandil, minevikus ja praegu. Kapsaste aegu ja hiljem. Kui raamatut loeb keegi, kes ei tea ei Kapsastest, ei Peetrist, ei Koidust, siis mis tema peas toimub, kuis tema võiks selle maailma kokku saada? Saab küll, sest see ongi looming. Selle seob looks, käegakatsutavaks, nuusutatavaks, maitstavaks seesama laurandus. Igatsus, mis jääb ja kõike takka tõukab. Ammu lahus, eemal, kauge, võõras. Siis jälle nii oma, lähedane, ainus. See pole mingi niisama muusandus nagu Visnapuul, see on kuri muusa, kes kurja kavatseb, kuid… Paneb Peetri kirjutama.
„Varasta päeva” on üksindusest. Mõistagi. Aga see pole mingi kurb üksildus, vaid üksindus, millel on elus kõige suurem väärtus. Looming ongi üksildane. Nagu kirjutab Blanchot oma esseekogumikus „Kirjandus ja õigus surmale”. See, et looming on üksildane, et tähenda, et ta ei kõneta kedagi, et poleks lugejaid. Blanchot ütleb: „Kirjanik kirjutab raamatu, kuid raamat ei ole veel looming, looming on looming üksnes siis, kui talle omases hakatuse vägivaldsuses avaldub tema kaudu sõna „olemine”, sündmus, mis leiab aset siis, kui looming on kellegi, kes teda kirjutab, lähedus kellegagi, kes teda loeb. Seega võime eneselt küsida: kui üksindus on kirjaniku risk, kas ei väljenda see siis tõsiasja, et kirjanik on pööratud, suunatud loomingu varjamatule vägivallale; looming, millest tema ise ei haara eales muud kui asemikku, raamatukujulist lähikaudset pettekujutlust? Kirjanik kuulub loomingule, kuid kirjanikule endale kuulub üksnes raamat, tumm ja viljatu sõnadelasu, mis on maailma kõige tähtsusetum asi.”[2]
Niisiis, kohtumine kino ees, vahetame raamatuid. Peeter annab mulle oma raamatu, mina talle enda oma vastu. Me vahetame esemeid. Maailma kõige tähtsusetumaid asju. Raamatuid.
„Varasta päeva” on lihtne lugeda, aga mitte lihtne jälgida, sündmused jooksevad omasoodu, dialoogide puhul ei saa sageli aru, kes kellega räägib. Tausta väga ei avata, antakse hetki, lõike päevast, ööst, õhtust. Kõik kokku nagu segane uni. Vahel püüdsin üle lugeda, et kes see tegelane nüüd oli, kellest räägitakse või kellega Peeter vestleb, siis aga loobusin. Ega nimi ei anna midagi uut. Nimi on nimi. Mõned katked raamatus on ka terviklikumad, eraldi loona välja joonistuvad. Nagu näiteks Peetri, Laura ja Ženka autosõit Eku juurde, kus rool kisub ja tüdrukud ehmuvad, sest Peeter teeb tee peal autoga imelikke asju. Tüdrukud muretsevad, et Petja pole kaine. Roolikiskumine on ilus kujund, kõik kisubki kogu aeg ära, kas paremale või vasemale. Ja kirjanik üritab rooli õigeks saada, aga ei saa. Ja kui rool oleks sirge, oleks ju igav. Pikk igav maantee, mida mööda sõita, kuni uni peale kipub. Las pigem kisub.
Ja teine väga hea looke lõputus lauranduses on humoorikas seik ontliku prouaga Koidu ja Väike-Ameerika nurgal. Proua tuigub ja hingeldab, hoiab seinast kinni. Peeter läheb talle appi, uurib, kas vaja kiirabi helistada. Proua keeldub, laseb ennast Peetril kaenla alt toetada ning palub, et Peeter takso telliks, olles veel nõudlik, et peab just Tulika olema. Peeter tellib takso, proua sõidab minema, kuid juba veidi eemal, Grossi poe juures kohtuvad nad taas. Proua on sõitnud taksoga poodi ja ostab pudeli viina, Peeter oma kaheliitrised õlled. „Proua maksis. Pudel lauaviina. Muud ei võtnudki. Selge pilt, ikkagi pohmell. Aga kui Grossi juures teadis, et viin lähedal, tuli energia sisse. Poest välja läks juba vähe kõbusamalt-lõbusamalt. Polnud purjus, polnud jooki saanud. Selles asi. Hoopistükkis. Ei tohi järsult katkestada. Näe, kuhu kukud. Tea, kas keerab taksos korgi maha ja võtab klõmmu ära? Vaevalt. Ikkagi proua. Kuigi võiks küll.” (Lk 107.)
Mõnus möbiuslik stseen. Meenus kohe Jüri Ehlvesti lugu, kus ta helistab hullumajast hädaabinumbrile ning härdalt palub, et teda hullumajja viidaks.
Peeter on Odysseus ja Laura on sireen. Linnu keha ja naise peaga deemon, kes peibutab ja laulab oma ebaloomulikul kutsuval häälel, et kirjanikku hukutada. Aga kirjanik ei hukku. Ta laseb end eksitada vaid teatud maani, kuid karid jäävad alati ohutusse kaugusesse. Kohtumine lahutatud naisega, kohtumine kujuteldavaga. Sireenide eest kaitseks piisavalt vaiku kõrva ja sõit võib edasi minna.
„Varasta päeva” on rännak Koidu tänavas, rännak ühes korteris. Rännak Peetri peas, leidmaks seda, mida ja millest kirjutada, sest kirjutamise tung on suur. Nii on ta ise lõpuks Laura ja laurandus, ise seesama kutsuv sireen, kelle eest tuleb end hoida. Kumb on vang ja kumb vangivalvur? Ise Jumal ja enda loodu.
Topid kõrvad vaiku täis, või siis veriseid taskurätikunutsakaid, mida ikka vahel sinna-tänna tekib. Aga kuidas vabaneda jumalast? Võimalik vaid siis, kui too peaks väsima. Hakkaks päeva varastama.
„Kuus päeva rassitud juba. Normaalne pisut puhata. Jumal, kes on väsinud meid armastamast, sobib mulle. Inimlik jumal. Ei pea iga hinna eest teda vastu armastama. Võime väheke kaasa tunda, lohutada: „Armas jumal, puhka natuke, sa oled meid usinalt armastanud, peame lugu. Uvažajem. Nüüd puhka. Kas või igavesti. Saame niisama hästi läbi. Ilma suure armastuseta. Loosungita. Sõbrameeste moodi. Jumal, ole lihtsalt sõber, kamraad. If god was sod like one of us.”” (Lk 127.)
[1] M. Blanchot, Kirjandus ja õigus surmale. Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 9–10.
[2] M. Blanchot, Kirjandus ja õigus surmale, lk 11–12.
Lisa kommentaar