„Meil ei pruugi koos puu otsa ronida, loodetavasti ei pea me seda kunagi tegema, kui sa just väga peale ei käi. Jäägu see Arnold Weskerile, oled temast kuulnud? Pealegi on praegu ka juba liiga pime. Aga üle aia ronime küll, ületame tõkke.”

„Ma ei näe tõesti peaaegu mitte midagi. Kus me üldse oleme?”

„Ära pabista, lava oli ka vajalikult välja valgustamata, vaatajad ei näinud su sisetegevust, õieti mitte su nägugi, ent pidid sellega leppima.”

„Pole minu süü, kui valgustajad magasid.”

„Ma ei süüdistagi sind. Tahan lihtsalt öelda, et oled harjunud pimeduses kobama, aga nüüd on käes aeg muutuda.”

„Äkki läheks parem tagasi? Tuleme teinekord päeva ajal.”

„Päeva ajal sa ei saa õiget tunnet kätte. Praegu sa ei näe, aga valges jälle ei kuule. Sa oled alles vähe teatris teinud ja hiljem pole sul siukest kogemust enam kusagilt võtta. Mitte keegi ei tule sulle seda kandikul pakkuma… Suudleme nüüd, Niina, muidu kaob kogu lumm ära.”

„Palun ära kutsu mind Niinaks, see ei meeldi mulle.”

„Minu jaoks oled sa siin ja praegu ennekõike tegelane näitemängust. Niina. See on tähtis, just sellepärast ma su siia tõingi, sest nii kui Zvezditš pärast etenduse lõppu kohvikusse astus – ta polnud jõudnud veel mundritki lahti nööpida –, nägin kohe, et tegelikult pole ta sinust üldse huvitatud.”

„Mingi imelik hääl oli. Kuulsid? Selline kriipiv heli, nagu roostes vile.”

„Väike sekund. Sinu sekund. Kerge hõõrumine, vaevu tajutav dissonants, mitte diskrepants.”

„Ma ei saa aru, kuhu sa sihid.”

„Sa kuulsid praegu ähmaselt vaid üht intervalli akordist, millele me alles läheneme. Väikest sekundit, eks?”

„Vist jah.”

„Aga seal on veel suur terts, suur ja suurendatud sekund ja väike terts. Kujuta ise ette: c-e-fis-g-ais-cis. Nagu väike noonakord, mis sisaldab nii puhast kui ka madaldatud kvinti. Sama hästi võiks olla ka näiteks a-cis-es-e-g-b.”

„Ja kust see heli või intervall tuli, mis selle tekitas?”

„Naissaare poolt, igatahes kusagilt merelt. Lähme edasi, siis kuuleme selgemalt, see on terve akord, nagu ma ütlesin. Täiesti kirjeldamatu elamus, küll näed.”

„Miks sa arvad üldse, et mul on tarvis seda elamust kogeda?”

„Mööda külge see igatahes maha ei jookse. Mõned käivad öösiti või varahommikul kusagil rabas lindude hõikeid kuulamas, milleks seda tarvis on?”

„See on teine asi.”

„Muidugi, võta näiteks mingi haukuv sokk – ei mingit plastikat ega kooskõla.”

„Mis see sokk siia puutub? Haukuv sokk või auklik, aga salapäraselt vaikiv sokk…”

„Ma tõin lihtsalt ühe näite, inimesed ajavad ju igasugu jaburdusi taga, ei tea isegi, mida tahavad.”

„Ja see, mida meie praegu taga ajame, mida sina taga ajad, ei ole jaburdus, jah?”

„Sugugi mitte. Kas siis kuulmismeele teritamine, kõigi meelte avardamine ühtaegu on sinu meelest jaburdus? Kui sa ei kuule muusikat, ei tunne seda ära, kui sinu kõrv ei suuda eraldada akordis üksikuid helisid ja intervalle, on kogu su elu ikka naeruväärselt, lausa haletsusväärselt vaene.”

„Sina leiad muidugi, et muusika on kõige tähtsam, ehkki ta võib olla kõigest üks komponent tervikus või lihtsalt taust.”

„Vaibakloppimine, mingi suvaline tümps ja nii edasi, aga ma ei räägi praegu niisugustest piirnähtustest, kus justkui kõik vajalikud tunnused oleksid olemas, et seda saaks muusikaks pidada, ent mis seejuures sulle põrmugi korda ei lähe, su hingekeeli ei puuduta. Samas kui üks akord võib sind täiesti pöördesse ajada, isegi nii – kontekstist lahtirebitult.”

„Või üks huige, näiteks armuhuige.”

„Jah, või mingi rütmielement, sa hakkad lõpuks taipama. Just, kas või üks huige, aga veel parem, kui terve akord, mis sisaldab erinevaid huikeid.”

„Kas need erinevad huiked akordi lõhki ei aja, igasugune akord on ju ikkagi eelkõige kooskõla, või kuidas?”

„Muidugi, aga ega me siis ainult heakõlalisust ei vaja. Ilma tunglevuse või dissonantsita ei saa. Teatrikeeles tähendab see intriigi, milleta on ju näitemäng mõttetu. Mingis mõttes tulevad ka lavavälised intriigid asjale kasuks. Pinge peab olema, selleks ka need väiksed sekundid, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Akord peab just nimelt mingis suunas tunglema, täpselt samuti, nagu on vaja näitemängu puhul. Aga suund ise ei tohi olla algusest peale silmaga nähtav.”

„Seal eespool on mingi kuma.”

„Kohe jõuamegi värava juurde, sealt on kõige parem üle ronida, tsooni siseneda.”

„Sa kohe muidu ei saa, kui ikka pead kuskilt üle ronima. Nagu poisike, tõesti.”

„Väravat meile keegi praegu avama ei tule. Valvurid ka magavad juba.”

„Mida? Vabaõhumuuseum! Sa tahad vedada mind vabakasse?”

„Mis sina siis arvasid? Mingi vabaduse hõng on siin kogu kopituse kiuste ikkagi säilinud, küllap tänu mere lähedusele.”

„Ma olen kuulnud, et siin pidavat koerad öösiti lahtiselt ringi jooksma, ehtsad purejad.”

„Mitte ainult koerad, vaid ka igasugu perverdid ja seksuaalmaniakid. Öösel lähevad kõik liikvele.”

„Ma ei tule enam edasi.”

„Hüva, ma annan su seal kalda ääres ootavale Mahleri-Stravinski vaidluse nägu paadimehele üle, siis tee, mis tahad.”

„Mis kuradi paadimehele?”

„Üks kiuslik vanamees, kes oli aastakümneid lavakastis hoolega viiulit saaginud, rääkis mulle hiljuti sellise lõbusjabura loo. Stravinski muusika olevat Mahlerit ärritanud, ta ei saanud vanamehe jutu järgi sellest aru, pidas lausa pühaduseteotuseks. Parasjagu harjutati üht Stravinski teost. Mahler, kes saalis kuulas, olevat läinud dirigendist üldse välja tegemata orkestri ette ning öelnud: „Härrased, mängige mulle palun Do-mažoori kolmkõla.” Aga milleks oli Mahleril vaja Do-mažoori, ta oli ju ikka märksa keerulisem vend ja ma ei usu sugugi, et teda ähvardas oht helistikus ära eksida.

Püüdsin tollele viiulisaagijale seletada, et Mahler kuulus üheksateistkümnendasse sajandisse, oli ehk liiga kinni akadeemilistes raamides ja eelarvamustes üleüldse. Võib-olla ta ei mõistnud nähtust, mida me praegu modernismi nime all tunneme, hakkas sel ajal juba heliloojana maha käima ja nii edasi. Lisasin, et need kõik on muidugi üksnes oletused, millel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla. Seepeale teatas vanamees, too viiulisaagija, et ma ei mõista üldse kunsti ega kunstnike hingeelu. Seda oli juba päris naljakas kuulda, sest enamikku lavakasti pillimeestest ei huvita isegi laval toimuv sugugi, veel vähem mingid kunstniku siseheitlused või enesekehtestuspüüded. Igaüks näeb vaid oma nina ees olevat nooti ning too vanamees polnud ses suhtes mingi erand. Nüüd ongi ta lihtsalt üks paadimees. Nagu Charon. Aeg-ajalt võtab ehk valuvaigisteid, et Do-mažoori painest pääseda, aga see ei aita. Siis peabki ta noori naisi sööma.”

„Kui totter lugu. Kas sa mõtlesid selle ainult minu hirmutamiseks välja?”

„Ei, see oli mõeldud pigem virgutuseks. Kui ohutunne päris ära kaob, muutud töntsiks, valgud laiali, pudened koost, ei saa enam üle väravagi, aga praegu on vaja just kõik meeled koondada. Taipad? Sest pingutus, õigemini katse, seisab alles ees. Pane nüüd üks jalg siia vahele ja ma aitan sul esimese tõkke ületada. See on kõige kergem, pelgalt füüsilist laadi.”

„Ma saan ise, siin pole ju midagi keerulist.”

„Väga hea, ma tulen sulle kohe järele, ära pabista.”

„Äkki läheks ikka tagasi?”

„No kuule, mis me hakkame nüüd siin värava ees jälle vaidlema, enam ei tohi kõhelda. Ma teen sulle pätti ja sa oled ühe ropsuga tsoonis, imede aias.”

„Oota, mul jäi jalg kuhugi kinni. Ahah, korras.”

„Hüppa alla. Nii. Nüüd paneme siit otse edasi, kõigist neist sassi-jaanidest mööda, tuulikute juurde.”

„Mismoodi need tuulikud veel asjasse puutuvad?”

„See on kõige lahtisem koht, mujal on igasugu segajad peal, kõrvalisi helisid häirivalt palju… Tunned, lumm hakkab ära kaduma. Suudleme, Niina!”

„Midagi kostis vist jälle.”

„No näed, mis ma siis räägin.”

„Seesama väike sekund, jah?”

„Ei, nüüd oli väike terts. Õpi ükskord vahet tegema. Väike terts või suurendatud sekund, viimane on tunglevam intervall, ainult eriti terav kõrv suudab vahet teha.”

„Sellist kriipivust nagu enne igatahes ei olnud, eks?”

„Jah, pigem ikka väike terts. Schuberti terts.”

„Tead, mis minuga umbes nädal tagasi juhtus?”

„Unustasid laval oma teksti? Või nägid unes, et unustasid, ise publiku ees alasti kogu ilmarahva naeruks?”

„Sa tahad ainult lõõpida, minu jutt ei huvita sind üldse.”

„Huvitab küll. Räägi.”

„Ei taha enam.”

„Siis kuulatame. Nüüd oleks vaja juba terve kolmkõla kinni püüda.”

„Praegu ei kosta nagu midagi.”

„Lähme siit kallast mööda veidi edasi, puude vahelt välja.”

„Aga kui koerad tulevad?”

„Häh, siin ei ole ühtegi koera. Mida need koerad siin tegema peaks ja kes neid üldse pidada jõuaks? Muuseumid vaevlevad niigi pidevas rahapuuduses, mis ei tähenda, et me võiks end lõdvaks lasta.”

„Nii et säilitagem valmisolek, pinge kehast ei kao kuhugi?”

„Päris krampi ei maksa ka minna, siis ei kuule me akordi välja, jäämegi sekundisse kinni.”

„Mingi ahistus hakkab igatahes tekkima, me tammume nagu ühel kohal. Võib-olla on see paik, tsoon, nagu sa ütled, üleüldse lahti laulmata?”

„Laulmine praegu ka ei aitaks. Aastakümnetepikkune kaerajaanitamine teeb oma töö, taob kõik oinasarveks.”

„Aga teeme proovi. „…kikivarvutasin kartlikult karusmarjavõsas…

…ja jõhik öökull ulgus nagu kaebupunn plika…

…punas kalpsasin kõrvale…

…kui suured tüdrukud veeresid eeslikoplis maas nagu keeglid…

…ja kiigelaud-pühapäevaõhtuti ma kosisin oma patuste silmadega keda aga tahtsin…

…terve täiskasvava kuu võisin armastada ja hüljata kõiki neid roheliste väikeste laulatuste noorikuid süsimustas põõsas ja neil kurvastada lasta.””

„Lööb klaarimaks küll, mingid kanalid avanevad, maastik muutub.”

„Jajah, selgub asjade olemus, paljastub struktuur. Hakkame tabama peamist, nähtamatut.”

„Kuskil haugubki koer, õnneks vist kaugemal.”

„See pole praegu tähtis, ei puutu üldse asjasse. Unusta ära.”

„Kui kaua me siin veel tuiame?”

„Nii kaua, kui vaja.”

„Kurat, ma astusin mingi sita sisse.”

„Näed, meeled pole enam virged, lased end lõdvaks, tähelepanu hajub.”

„Ma olen lihtsalt väsinud.”

„Pea veel veidi vastu. Varsti on meil selgus käes. Istume korraks sinna ja oleme tasa.”

„Mingi kumin ainult.”

„Kuula hoolega, kas su kõrv tõesti helisid ei erista? Praegu kostab selgelt mažoorne kolmkõla, terts ja kvint on puhtad, aga toonika on hajutatud, ühtaegu puhas ja kõrgendatud, koturnidele tõstetud. Jälle seesama väike sekund – fis-g-ais-cis. Suur terts allpool on veel puudu. Kuuled?”

„Ei kuule, sa kujutad seda kõike lihtsalt ette, see on sul mingi isiklik luul, alati varnast võtta. Kas sa arvad tõesti, et suudad mulle sisendada, mida tahad?”

„Ära tee sellest nüüd jälle tüliküsimust, mängid nii oma võimaluse maha.”

„Mis võimaluse? Ma ei saa üldse aru, miks ma sinuga praegu siin olen. Nagu poleks keset ööd midagi mõistlikumat teha.”

„Ja mida mõistlikumat sa siis keset ööd teeksid? Magaksid ainult endale antud sekundid maha, kobaksid tömbilt pimeduses…”

„Kobada pimeduses tömbilt või teritatult, mis vahet seal on?”

„Vahe ongi selles, et ühel juhul leiad sa varem või hiljem ikkagi väljapääsu, aga teisel juhul jääd igavesti ekslema.”

„Ju see siis ongi mu saatus – igavesti pimeduses kobada.”

„Jäta rumalused. Sa ajad praegu lihtsalt mingit lolli kiusu, mis ei vii kuhugi. Ole parem tasa ja kuulata.”

„Nüüd ma vist tõepoolest kuulsin midagi, kui mind just hallutsinatsioonid pole tabanud. Oota korraks. Jah, tõesti nagu mingi nihestatud kolmkõla, veidralt deformeerunud. Aga kust see ikkagi tuleb, mis selle tekitab?”

„Võib-olla tuul, see pole tegelikult tähtis.”

„Praegu on ju täielik tuulevaikus.”

„Need helid on ammu juba kohal, hõljuvad siinsamas ringi, aeg-ajalt ühinedes ja esile tungides, siis jälle eraldudes ja taandudes, hoolimata merekohinast, puudesahinast või kuutõbise valvuri sammudest teerajal. Keegi vist tulebki siiapoole.”

„Mis teeme? Ronime puu otsa!? Ei, sa hirmutad jälle niisama, jah? Pole siin kedagi.”

„On või ei ole, igatahes ei tohi me valvsust kaotada. Liigume nüüd natuke.”

„Milleks?”

„Otsime õige koha üles.”

„Kas me peame selleks terve territooriumi läbi kammima?”

„Ei pea. See on nagu energiapunkti väljapeilimine. Paari meetrigagi võib palju muutuda. Peaasi, et meeled oleks avali.”

„Mul pole vist üldse mingit helitundlikkust, elevant täiesti kõrva peal.”

„Kui varem polnudki, siis nüüd hakkab tekkima. Sa ju ometi kuulsid ise, pool akordi püüdsid juba kinni.”

„Ma vist ei eralda enam hallutsinatsiooni tegelikkusest. Võib-olla olen hakanud kuulma hoopis hääli sinu peas, allunud eneselegi märkamatult sinu tobedale manipulatsioonile.”

„Ei, sa pead oma kuulmismeelt usaldama, mina püüan sind lihtsalt segajatest vabastada, täpselt samuti, nagu sa pead vabanema Zvezditšist ja tervest sellest loost.”

„Ainult kuni järgmise korrani.”

„Kuni järgmise korrani jah, aga siis on kõik juba teisiti, küll näed. Sa saad keskenduda peamisele.”

„Miks sind see Zvezditš nii kangesti segab?”

„Armukadedus, mis muud.”

„Ta on ju täiesti ohutu.”

„Seda küll, aga mingil viisil kisub ta sind õigelt rajalt kõrvale. Kuidagi alateadlikult klammerdud sa ikkagi tema külge, annad ennast käest, kaotad oma ego.”

„Välimuselt meenutab ta veidi Lermontovi.”

„Soljonõi arvab, et ta sarnaneb Lermontoviga. Ta muidugi mõista ei sarnane, sellele on isegi naljakas mõelda, ent grimeerida tuleb ta sellest hoolimata Lermontoviks.”

„Mis lollus see veel on?”

„Ah, ei midagi, ühe vene lavastaja kunagised sõnad.”

„Millise lavastaja?”

„Pole tähtis. Sa pead lihtsalt vabanema Zvezditši ja Do-mažoori painest, ilma valuvaigistiteta. Muidu muutud tolle paadimehe sarnaseks, kellest sulle ennist rääkisin.”

„Zvezditšist päris mööda vaadata ei saa, ta on näitemängus oluline tegelane.”

„Näitemängus küll, aga mitte väljaspool seda, kui publik on saalist juba lahkunud.”

„Vahetaks parem teemat. Ma ei ole temasse armunud.”

„Ometi tahad kogu aeg temast rääkida ja lükkad end kõige muu suhtes lukku.”

„Sa ju ise ärgitad.”

„Helid laperdavad otse su pea kohal ringi, aga sinu kõrvad jäävad kurdiks. Nii ei saa.”

„Ma olen väsinud. Tahan koju.”

„Me ei tohi praegu alla anda, see oleks täielik läbikukkumine.”

„Proovime teinekord uuesti, äkki satub parem päev…”

„Niigi on raske sind õigesse konditsiooni viia, sul on ikka mingid segajad peal ja jälle otsast alustada oleks liiga kurnav. Just täna pead sa õige tunde kätte saama. Unusta ükskord see Zvezditš, viska ta kas või ajutiselt peast välja. Kas see on siis tõesti nii raske?”

„Asi pole selles, mul on vist lihtsalt liiga palju lavatolmu sõõrmetes. Ma olen juba liiga rikutud.”

„Liiga rikutud, lavatolm sõõrmeis, kanalid umbes. Kurat võtaks, kui sa nii räägid, siis pole su koht üldse teatris!”

„Võib-olla ei olegi, aga kus mu koht siis on?”

„Ära seda minu käest küsi. Oleme praegu lihtsalt siin, eks?”

„Kui kaua veel?”

„Nii kaua, kui eesmärgile jõuame, ma ju ütlesin. Ei tohi kannatust kaotada.”

„Sul hea rääkida, eks püüa end ise minu olukorda seada.”

„Laval sa igatahes nii abitut muljet ei jäta. Millest siis nüüd äkki niisugune paanika? Mis sa närveldad ja peksled? Rahune maha, sa oled keset loodust.”

„Ma ei ole eriline loodusesõber, kui sa juhtumisi veel ei tea.”

„Seda polegi vaja, me ei tulnud siia seenele ega niisama aega surnuks lööma. Meil on kindel eesmärk.”

„Äkki oleks õigem tunnistada, et see eesmärk jäi meile kättesaamatuks, et panime vaatamata kogu sinu enesekindlusele lihtsalt armetult puusse?”

„Ei, me olime juba vähemalt poolel teel, kui sa otsustasid äkki miskipärast rajalt ummisjalu kõrvale söösta ja kõrvad kinni katta.”

„Ma olen sinuga isegi kannatlik olnud. Mõni teine minu asemel…”

„Hüva, nüüd on igatahes tarvis end uuesti sadulasse vinnata, et saaksime jätkata.”

„Kas peame jälle kuskilt üle aia ronima? Või tuleks mõni veetõke ületada? Mismoodi me vajaliku seisundi saavutame?”

„Oleme lihtsalt natuke aega tasa ja ärme rabele, sellest piisab.”

„Hea küll, ma ei viitsigi enam õiendada.”

„Suudleme nüüd, Niina, lumm on vahepeal täiesti ära kadunud. Argipained tungivad… Kuulsid? Ei, vist ei olnud midagi. Siiski. Kõrgendatud neljas ja madaldatud seitsmes aste. Kuula!”

„Ma kuulen justkui midagi politseisireeni taolist ja sedagi hästi nõrgalt, rohkem aimamisi.”

„Aga kas sa sedasama kolmkõla ei kuule, mis ennegi selgelt kostis. Tee ometi kõrvad lahti.”

„Koerad hauguvad kusagil. Küll sa näed, me satume veel jamasse.”

„Need koerad hauguvad ainult sinu peas. Just sellisest ballastist sa peadki vabanema. Kuula, nüüd kostab veelgi selgemalt! Isegi see alumine suur terts on olemas, looritatumalt küll esialgu kui ülejäänud helid. Ent laskem akordil rahulikult moodustuda, kuni ta päris paika loksub. Kuuled?”

„Ma ei kuule midagi, aga see-eest hakkan paremini nägema.”

„Valgemaks läheb jah vähehaaval.”

„Hakkame liikuma.”

„Ootame veel natuke, me oleme praegu väga õigesse kohta sattunud. Enne ei kostnud alumist tertsi üldse. Sul on nagu mingi kohakartus, läbematus paigal püsida, sellest tuleb üle saada.”

„Olen niisugune, nagu olen, sina mind siin ümber ei vooli.”

„Sa pead krambist vabanema, lase end ükskord valla.”

„Ei tea mismoodi?”

„Kas või nii, nagu sa end lavaleminekuks ette valmistad.”

„Laval tekib õige enesetunne iseenesest, seal pole vaja iga kord mingit erilist ettevalmistust.”

„Sa arvad küll, et enesetunne on õige, aga tegelikult ainult teeskled, etendad tunnet.”

„Kas sulle on tõesti selline mulje jäänud?”

„Ma meelega natuke liialdan, päris nii see nüüd ka ei ole.”

„Ja kuidas siis on?”

„Materjal on sul igatahes hea, lausa kadestusväärne. Nüüd oleks veel ainult vaja, et sa söandaksid muusika endasse lasta ja loobuksid oma lollist tõrksusest, siis tajuksid ka ehk oma partnerit paremini.”

„Laval või elus?”

„Igas olukorras, nii kujuteldavas kui ka reaalses.”

„Sa tahad öelda, et mu partneritunnetus on kehv, et lasen tema teksti kõrvust mööda, sest mul on endagagi piisavalt tegemist?”

„See oht on ju alati olemas, varitseb igaüht meist. Kes tahab rääkida, ei märka tavaliselt kuulata, ja vastupidi.”

„Just. Sina näiteks tahad ainult rääkida ja see, mis tunne kellelgi sind kuulates tekib, mismoodi ta sellele reageerib, jätab su täiesti külmaks. Peaasi, et sa näed, kuidas sind andunult kuulatakse.”

„Samas ei saa ka sind eriti tänulikuks kuulajaks pidada, ehkki sa võid teha näo, nagu kuulaksid. Võib-olla see ongi sul lavalt kätte õpitud nõks, millega vahetevahel teised ära petad.”

„Ma ei kasuta igapäevaelus mingeid lavanõkse, seda pole lihtsalt vaja.”

„Siis on ju hästi, vähem ruumi teeskluseks.”

„Jälle jõudsime teeskluseni.”

„Saad aru, ma tahan öelda, et kes oskab muusikat kuulata, akordi lahti harutada ja kokku panna, selles erinevaid helisid eristada ja nendevahelist ruumi tajuda, see mõistab paremini ka teist inimest, ta jõuab hõlpsamini partnerini, ilma et tal seejuures üldse teeselda tarvitseks.”

„Ja sa loodad niisuguse jutuga kedagi üllatada?”

„Ei looda. Säärased asjad kipuvad lihtsalt ununema, neid peab aeg-ajalt meelde tuletama, eriti siis, kui oled omadega kinni jooksnud ja hakkad teistes vigu otsima, selle asemel et tegutseda vastavalt oma võimetele ja…”

„Oota, ma vist kuulsin midagi – jah, ongi.”

„Jälle koerad või?”

„Ma kuulen akordi, justkui kaht kolmkõla korraga, omavahel läbipõimunult, mingis suhtes nagu…”

„Nad on teineteise suhtes suurendatud kvardis, tritooni kaugusel, kaks üheaegselt kõlavat mažoorset kolmkõla. Keset akordi ei pane väikest sekundit enam peaaegu tähelegi, seda dissonantsi, mis alles veidi aja eest täiesti kuuldav oli, eks?”

„Ega ei pane jah, miski ei kriibi enam kõrva.”

„Sest see esialgne kriipivus, kui suutsime välja kuulata vaid ühe intervalli, on nüüd lahustunud teistesse helidesse. Too väike sekund annab akordile vajaliku värvingu, paneb ta tukslema nagu elava organismi ja loob samas mingi eripärase hõngu, mis viitab avarusele või sügavusele, näiteks mere lähedusele, kus me ju parasjagu olemegi. Mõtle selle üle natuke, lase see endast läbi.”

„Nii et me pole mere äärde sattunud juhuslikult, kogemata kombel?”

„Muidugi mitte. Mere tähendusväli hõlmab nii avarust kui ka sügavust, nii homogeensust, monotoonset üksluisust, pealispindsust kui ka raevukat irdukiskumist iga hinna eest ja peadpööritavat sügavikkusööstu. Täpselt sama toimub ka muusikas. Ega asjata öelda, et ookean on meis enestes, seesama meri või orelisümfoonia meis kõigis.”

„Nagu torm veeklaasis?”

„Ei, milleks bagatelliseerida, pigem ikka nagu tuul väljade kohal, öö lagedal mäel, titaanide karje keset…”

„Äkki hakkaks lõpuks liikuma. Laseme jalga. Varsti on hommik käes.”

„Jah, kohe astume paati. Siit läheb otsetee polütonaalsusse.”