Lehte Hainsalu: „Õpetaja 12. Uluotsa maja”.
EKSA, 2025. 320 lk.

Inimesi, kes Tartu endisaegset kirjanduse maja mäletavad, jääb aina vähemaks. Sattusin ise sinna alles 1992. aastal ja olin maja eluga kursis kirjanike liidu Vanemuise tänavale kolimiseni 1994. aastal. Hoone läks 1991. aasta omandireformiga Jüri Uluotsa pärijatele tagasi. Sirje Oleski uurimus „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022) puudutab kirjanike liidu Tartu osakonda vaid riivamisi, seega on tänuväärne, et Lehte Hainsalu on talletanud kaante vahele tüki ajalugu.

Õpetaja tänav on lühike tänavajupp Tartu kesklinnast viie minuti kaugusel. Tänava lõpus on vasakut kätt kahekorruseline funkstiilis maja, mille uued omanikud on kenasti korda teinud ja klaasist juurdeehitise lisanud. Praegu ei viita ükski silt, et seal asus peaaegu pool sajandit Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond.

Paremal on Voldemar Tippeli teise ilmasõja hakul projekteeritud veetorn. Seejärel tuleb Vanemuise park Jakob Hurda kujuga ja Vanemuise väike maja. Ümberkaudsete majade kohta tehtud põhjalik uurimistöö vormistus sel suvel siiani üleval olevaks välinäituseks, kus oli ka ikooniline foto Lehte Hainsalust Õpetaja 12 maja trepil, mis on trükitud teose alguses.

Kunagi visati nalja, et kirjanikud tulevad kell üheksa tööle ja lähevad kell viis koju. „Õpetaja 12-st” saame teada, et enam-vähem nii oligi. Lehte Hainsalu (edaspidi LH) räägib, et hakkas majas käima 13–14-aastasena ning kuulis juba uksel kirjutusmasina klõbinat – sõjajärgse kirjanike liidu liikmed kasutasid vabu masinaid. (Need olid selles riigis arvel.) Ta oli kirjanike liidu noor ehk „polgu poeg” (lk 44), nimetades end nii vene kirjaniku Katajevi samanimelise teose järgi, kus see tähendas orbu, kelle pereks said rindemehed. Viiekümnendatel leidus ka Õpetaja tänaval rindemehi ja -naisi (Kalju Kääri, Anna Paas), kuid enamik kirjanikke oli tulnud Nõukogude Liidu tagalast, kus oli asutatud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, hilisem Eesti NSV Kirjanike Liit. Kunagiste Tartu osakonna esimeeste Erni Hiire ja Kalju Kääri nimesid praegune kirjandushuviline ei pruugi mäletada, aga „Õpetaja 12” toob nad tugevalt pildile.

LH kronoloogia algab Oskar Lutsu matustega 1953. aastal, mida autor koolitüdrukuna jälgib. Selleks ajaks on tal juba ajalehes luuletusi ilmunud. Kirjanduse majas ümbritsevad teda Erni Hiir, Aira Kaal ning Felix Kotta ehk 1953. aasta seisuga üpris punane kaader. Teda peetakse imelapseks. Aastast 1958 on imekombel säilinud filmijupp ringvaates Nõukogude Eesti nr 48, kus kirjanike seltskond istub kohvilaua ümber, kuulab 19-aastast neiut ette lugemas luuletust „Põlluteel” ja kirjeldamas selle sünnilugu.^[1] Noor inimene on tulnud Võnnust Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima, käib sügiseti kolhoosis ja suviti rahvaluulet kogumas ja on 19-aastaselt – sula-aastal 1957 – avaldanud esimese luulekogu. Kirjanike liitu võetakse ta aastal 1958. Kui olla juba seitse aastat Õpetaja 12 majas käinud, on see kõigiti loomulik – noor LH on neil keerulistel aegadel kirjanike seltskonda sulandunud. Tema periood majas on pikk, hõlmates peaaegu kogu selle kirjanikega seotud ajalugu, sest 1982. aastal saab ta Tartu osakonna esimeheks ja on seda 1990. aastani.

Raamatus on 57 portreed ehk teeristi, kolmandik portreteerituist (19) on naised ja kaks kolmandikku (38) mehed. Enamik portreid on maalitud noore inimese vaatepunktist, kuigi raamat sisaldab ka hämaraid viiteid tänapäevale. Lugude pealkirjaks on portreteeritava surmadaatum – päev, mil autori tee temaga lahku läheb. Et isiku sünnikuupäeva pole, jääb iga loo juures miski kripeldama, sundides teinekord pöörduma teatmeteoste ja Google’i poole. LH on kirjandusloolist portreteerimist varem kasutanud romaanis „Kellakuuljad” (2001) ja ajakirjanduslikus töös, kirjanikest on lugusid kogumikus „Dixi. Valitud publitsistikat” (2007), kus on ilmunud ka Velli Verevi lugu (lk 273–274), all nekroloogi märge.

Surma lähedalolu ongi raamatu üks võtmeid. Kuid valitud kompositsioonist hoolimata ei ole raamat morbiidne. Kaanekujunduses on kasutatud ümbrikut kahe margiga – ühel rukkileib ja teisel Maarja kirik – vihjena pühakirjale, mis ütleb, et inimene ei ela üksipäini leivast, ja võrreldes kirjanike maja kirikuga. Maarja kirik oli Vene ajal EPA võimla ehk torni ja tornikiivrita pühakoda Pepleri (tollal Pälsoni) tänava lõpus, Õpetaja 12-st kiviga visata.

Õpetaja tänavaga on mõnel kirjeldatul seos ainult kirjutaja kaudu – temast on pikk lugu, aga ometi on ta jäänud toomata Õpetaja tänava majja, ei istu sealse laua taga, ei joo kohvi, mängi malet ega esine, vaid lihtsalt haakub tollase õhustikuga. Teisalt puuduvad raamatus vihjed Astrid Reinlale, Boris Kaburile, Ilmar Sikemäele; pole tallinlasi Juhan Saart, Jüri Tuulikut ja Heino Kiike, kui nimetada tuntumaid, keda mina ise Õpetaja tänaval üheksakümnendatel kohtasin. See pole puudus, nad lihtsalt ei kuulu LH inimeste ringi.

LH tituleerib end Tartu kirjanike hoidjaks ja ütleb, et oli osakonna esinaisena Valmar Adamsi isiklik projekt. Ta lahendab peamiselt kirjanike korteriküsimusi. Seda teeb ta Tallinna kaudu, kus kirjandusfondi inimene omakorda ajab asju Moskvaga, kust anti kinnitus korterite eraldamisele ehitatavates majades ja väidetavalt ka raha. Kirjanikud täidavad ankeete, kirjeldavad olusid ja probleem laheneb enamasti Annelinna korteri näol, kus kuuldavasti „Lehte aja” lõpuks oli kirjanike arv ruutkilomeetril üks Eesti tihedamaid. Oma töö kirjeldamisel, eriti laulva revolutsiooni aegadel, on LH ülevas toonis enesekindlat vaimustust, mida kohtab näiteks ka Heino Kiige päevikutes. Kirjanikud ei ole samas eriti lahe seltskond, vaid neid on näidatud tihtilugu murelik-kahjatsevas või moralistlikus võtmes, näiteks Mülleri Sassi elamist nimetab autor halastamatult „joomapunkriks” (lk 252).

Nauditav on lugeda Peeter Oleski kohta kirjutatut. Äratundmisrõõmu tekitavad veel sketšid Ave Alavainu külaskäigust Betti Alveri poole ning lugu Aivo Lõhmusest, tema artiklist Vene võimu teostatud raamatute hävitamise kohta ning Marju Lauristini valulisest reaktsioonist sellele. Need esinevad natuke teisel kujul Aili Paju dokumentaaljutustuses „Betti, kibuvits õitseb” (1992), mille ilmumise järel Aivo Lõhmus inkrimineeris Pajule „suurte surnute” väärkohtlemist.^[2] Üheksakümnendate valulävi oli madalam kui nüüd, mil inimlikult viisakusetu nending võib osutuda „juriidiliselt korrektseks”. Et säärased lood ringlevad, on samas hea märk, mis näitab kultuurikihi tihedust, mustrite jätkuvat moodustumist, uute seoste teket. „Õpetaja 12” aitab kahtlemata tihendada põnevat seosevõrgustikku.

Mõne inimese puhul tekib tunne, et olen sama asja kusagil natuke paremas sõnastuses lugenud (Unt, Vahing, Kõiv). Neist varem kirjutatule ei suuda LH palju lisada. Undist ja Vahingust kirjutanud Mihkel Mutt on liiatigi autori kunagine õpilane keskkoolis. Samas on Kõivu loos näha LH ja Kõivu üllatavat hingesugulust. Kõivulik on teinekord ka autori sisekõne, kus ta polemiseerib iseendaga – on see siis nii või hoopis teisiti, küsib ta endalt vahel kellestki kõneldes.

Samas Henn-Kaarel Hellati puhul pole teineteisemõistmisest juttugi. Nõrgad on ka faktiteadmised – LH ignoreerib Hellati kuut köidet mälestusi, oletades, et Hellati elulugu teavad ainult ta sõbrad. Ei süüdistagi autorit, kes pole end materjalidega kurssi viinud, ta ju tunnistab, et kartis Hellatit, millele too vastas, et „ma ei salli sind” (lk 279). Nendevahelise pinge põhjus tekstist ei selgu. Et mõlemad kandideerivad pärast Kääri surma Tartu osakonna esimehe kohale, võib tegu olla rivaliteediga – LH saab esinaiseks ja Hellatist oma salongiga kujuneb Tartu kirjanduselu mitteformaalne liider.

Minu maitse jaoks leidub teoses pealiskaudseid üldistusi, nagu Ilmi Kolla ja Liisi Ojamaa elukäikude ühendamine. Aimub objektiivse info puudumist või hoolimatust selle suhtes, on vaid hinnangud inimestele, kes enam ise ei saa autori oletusi ümber lükata. Olen käinud mõne portreteeritu matustel ega mäleta LH mainitud seiku, kuid inimeste mälu ongi erinev ja muidugi ei saa välistada kirjanduslikku fantaasiat. Suur osa raamatus kirjeldatust on ilmselt siiski päriselt toimunud.

Mõni autori lähedane sõprus seletab distantsi puudumist. Mõne teadmise endale hoidmine oleks võib-olla kasuks tulnud. Distants enda ja kirjeldatava isiku vahel kaob näiteks, kui räägitakse pikaaegsest kolleegist (Aivo Lõhmus, Vello Lattik). Arvamusi tõstetakse fakti kõrgusele ja asjaosalised neid lugedes vist ei rõõmustaks. Samas on autor suutnud paljastamata jätta kirjanik X-i ja tema Lille tänava armukese identiteedi (lk 19), kuigi pole raske kirjanikku guugeldades leida.

Pikk elu annab palju võimalusi. Kuid tänapäeval ei otsita niivõrd tõde, kuivõrd erinevaid hinnanguid sellele. Võidab selle ajalookirjutus, kes kauem elab.

Kui ise majja jõudsin, oli Hainsalu ametiaeg lõppenud ja Tartu kirjanike esimees oli Hellat, kelle järel tuli Puhvel, kes jõudis esimees olla ka Vanemuise tänaval. Neljale Tartu esimehele (eelnevatest Hiir ja Kääri) pühendab autor peatüki. Lehtet ennast ma neil aastail Õpetaja tänaval ei kohanud. Suulises vestluses on ta oma esimeheaastatest kõneldes olnud kidakeelne. Nii et suur rõõm on lõpuks käes hoida mälestusi, mille valmimist ma enam ei lootnud.

Tsitaadid moodustavad „Õpetaja 12” mahust suure osa. Torkab silma kursiiviga liialdamine – kursiivis on nii pealkiri, tekstisisesed tsitaadid (eelistanuksin jutumärke) kui ka suuremahulised tekstinäited. See kõik lõhub tekstivoo kulgu. Kirjastus EKSA üllatab seekord kokkuhoiuga keeletoimetajalt või on raamatu trükkitoimetamisega rutatud – kõrvallausete ees, aga ka mujal puudub nii palju komasid, et seda võiks juba meetodiks nimetada. On faktiapse, näiteks lk 193 Kadri (pro Kadi), kus tekib teise isikuga segimineku oht.

„Õpetaja 12” on subjektiivne valik heast ja halvast, mis autoril on öelda inimestest, kellega ta veetis oma tööelu arvatavasti kõige huvitavamad aastad. Teos portreteerib tahes-tahtmata kõigepealt autorit ennast. See ei ole rahulik ja tüüne, vaid vägagi poleemiline teos, kuid enamik neist, kelle arvamust teada tahaks, on juba surnud. Ootan juba närvikõdiga Berk Vaheri raamatut „Vanemuise 19” või Maarja Kangro „Harju 1”, mis loodetavasti ilmuvad ajal, kui kõik asjaosalised saavad veel midagi vastu öelda.

---

^[1] Saagem tuttavaks! Luuletaja Lehte Hainsalu (1958). Nõukogude Eesti nr 48. Arkaader.

^[2] Aivo Lõhmus, Võim ja vari. Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 301.