Andrei Hvostov

    Peaaegu kõikidel eestlastel olid nõukogude ajal köögis riiulid kohustuslike kuivainetopsidega: ülemisel riiulil suuremad, alumisel väiksemad. Köögi seinale kahes reas rivistatud metallkarpidel olid kirjas sisu kohta teavet andvad sõnad, nagu „riis”, „tangud”, „suhkur”, „manna”, „jahu” — need kirjad olid suurematel karpidel; väiksematelt võis lugeda sõnu „sool”, „pipar”, „loorber”, „tee”, kõik puha sellised ained, mis jätsid minusuguseid lapsi ükskõikseks, kuid suurtele inimestele on millegipärast üliolulised. Väiksele topsile nimega „kaneel” võib teha möönduse, sest selle pulbri lõhn meeldis koolieelses vanuses mullegi. Eesti perenaise köögi-inventari hulka kuulunud topse oli saada erineva kujundusega. Täpsemalt oli variante kaks. Kõigest kaks. Nõukogude aeg ei hellitanud…

    Suviti vanaema juures olles kuulsin suuri inimesi kasutamas sõna „kotipoisid”, vahel pandi selle ette ka täpsustus — „vene”. Selle sõna tähendust ma ei teadnud, kuid kontekst ütles kõik. Sõna kõlas juhtudel, kui leiti järjekordne põhjus kiita Pätsi-aegset ülemaalist lausausust, mille avalduseks oli näiteks selline huvitav meenutus, et majauksi ei lukustatud ning aidadki jäeti lahti, sest keegi ei tulnud mõttele minna naabrimehe juurde vargile. Kui majarahvas oli korraks kodunt ära läinud, pandi selle märgiks ukse ette luud. Komme kestis õndsast Pätsist kõvasti kauem, sest neid luudasid majauste kaitseks mäletan ka omaenda lapsepõlvest, kusagilt sealt seitsmekümnendate algusest. Sõja järel toimus…