Asta Põldmäe
-
Foto: Kris MoorIntervjuu: Astaga toimetajatööst, enesest ja teistest
Asta Põldmäe töötas Loomingu ilukirjanduse toimetajana aastail 1986–2020, kogu selle suurte muudatuste ja heitluste aja, mis jääb sinna vahele. Algul jagas ta töökoormat pika proosa toimetajate Jaan Kruusvalli ja Mart Mägraga, 2014. aastast tuli luulet toimetama Doris Kareva, aga suure osa kõnesolevast ajast, kaks kümnendit järjest, toimetas Asta üksinda trükki nii luulet kui ka proosat. Kes on asja lähemalt näinud, see teab, et niisuguse tööga on võimalik hakkama saada ainult erakordse pühendumise korral. Ja see tähendab pühendumist mitte ainult kirjandusele, vaid ka kaasinimestele. 2019. aastal tunnustati Astat Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinnaga. Kui Asta toimetusest lahkus, siis tundsin vajadust…
-
Sinine tool
On leitud — „Looming” oli juba sündides vana.Ja tunnustatud Tuglast tegutsemise eest tulevikutundes. Kas pole need asjad omavahel vastuolus?Mitte rauk, aga vana sedavõrd, et teada, kuidas olla, mida öelda ja millal pidada mõjukas paus, kuni need, kes tahaksid selle pausi täis rääkida, hakkavad ennast tundma kerglaselt, kohmetuvad. Kas tuleb näha tähendamissõna selles, mida sisaldas esimene number? Seal oli avaluuletus Villem Ridalalt — „Metshaned” eleegilises distihhonis ning sama autori tõlge Petrarca sonetist „Kevade tagasitulek”, Aleksander Tassa piibliaineline näidend „Kadaara sead”, ka Peet Vallaku novell, Marie Underi värsid, Johannes Semperi ja Gustav Suitsu artiklid, samuti Ado Vabbe ja Tuglase enda ülevaated-esseed. Kuid…
-
Himaalaja Kasari luhal
Mathura: „Jääminek”.„Allikaäärne”, 2016. 94 lk. Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas lapsed räägivad eimillestki ja kõigest. „…nemad ei teagi veel midagi oma õnnest. Nad ei tea, et sel polegi tähtsust, mida sa räägid, loeb ainult see, mis häälel sa midagi ütled, kas sa räägid rõõmuga.” (Lk 70.)Tuntud luuletaja esimene pikkadesse ridadesse laotud teos, mida autor ise nimetab mitte proosaks, vaid pikaleveninud luuletuseks, inspireeritud Kasari jõe luhast, on teeninud päris rohkelt tähelepanu. Joonas Hellerma intervjuud autoriga nii ETV „Plekktrummi” saates kui ka…
-
Traum nink trang Palanumäel
Topograafiline eeltakt „Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge…” Siiri Sisaski tungiv toon pani presidendi püsti tõusma, terve laulupeorahva tema järel. Ühendkoor kaare all seisis püsti juba niikuinii. President pilgutas prillide taga nõutult silmi. Ta oli kimbatuses. Kust pidi ta selle mäe oma rahvale nii äkki võtma, kui Looja seda seni ei olnud andnud? Lauljanna traagiline hääl aga jätkas: „Kuid siinne rahvas täis on imeväge…” President hingas kergendatult. Naerataski natuke. Ja söandas heita silmanurgast pilke ümberringi. Rahvas mühises ees ja taga ja kõrval kahel pool, suur, hingav põld. Elus põld. Ärev kuidagi, sest selle laulu küllaltki mõistatuslikud,…
-
Mõte võib olla sees
Marge Pärnits: „Varastatud kevad”. „Tammerraamat”, 2016. 94 lk. „Tõesti nüüd ma lähen” — sellise otsekui iseennast julgustava pealkirja on leidnud Marge Pärnits oma debüütkogu avatsüklile. Luuletajana päris alguses autor ei ole, sest ta avaldab ühes oma esimestest luuletustest tänu kellelegi, kelle tõttu ta nüüd jälle sai tagasi nii „oskuse / kirjutada” (lk 12) kui ka elust rõõmu tunda. Esimeses tsüklis ei peidetagi ebakindlust. Ei ümbritseva reaalsuse ega väljapääsu otsiva sõna suhtes. Milleks aknaid toppida, talve see ära hoida ei suuda, parem oodata pehmeid lõunatuuli. Mõte tegeleb võrdselt nii abipalve kui -väega. Südantsoojendava tunde leiab ebalev luulemina isegi tundmatu…
-
Inimese mälu võidujooks kilpkonnaga
ANU SALUÄÄR: Esimene mälestus sinust seostub mul suure rohelise mäenõlvakuga Vellaveres, võib-olla juunikuus, ja aasta oli tõenäoliselt 1977. „Loomingu Raamatukogu” aasta esimene number oli olnud sinu laastukogu „Me”, see oli ka minu esimene aasta „Loomingu Raamatukogu” toimetuses, ja kuidagi kujunes nii, et otsustasime kevadel Tartu sõites sind külastada. Võtsime sinu ja su pojad Paavo ja Hando Tähtverest peale — ja sõitsime „grüünesse”. Päike säras, oli imeilus ilm, teise mäenõlva tagant paistsid Tõravere kuplid. Ja sinu lastel oli kaasas kilpkonn, kelle me värskele rohule sööma lasime. Ja kes muidugi lähema kümne minuti jooksul meie silmapiirilt kadus. Kas sa mäletad, kas…
-
Tsivilisatsiooni absurdne haprus
Leena Krohn (s. 1947) on soome kirjanduse olevikuklassikuid, keda on tõlgitud paarikümnesse keelde. Ta on töötanud kõigis žanrides, mitte küll vist luules. Tema 1992. aastal Finlandia preemia saanud teos „Matemaatilisi olendeid ehk jagatud unesid” on ilmunud 2009. aastal ka eesti keeles. Kokku nelja eesti keelde tõlgitud raamatuga esindatud viljakas autor võiks kindlasti olla siinsele lugejale emakeeles veelgi paremini kättesaadav. Sobiks siis ehk juttu teha tema praeguseks värskeimast, 2013. aastal kirjastuselt „Teos” ilmunud raamatust „Hotel Sapiens”, mis jõudis ka Finlandia preemia nominatsiooni. Romaani „Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutustusi” pealkiri koos alapealkirjaga jätab esialgu mulje, nagu oleks tegemist juttudega, lugude…
