$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Ave Taavet on mitmekülgne looja, kelle sulest on ilmunud novelliraamatud „Valerahategija” (2020) ja „Kasukas” (2024) ning karikatuuri- ja vesteraamat „Karikaturisti eine” (2022). Ta on illustreerinud Mart Juure, Monika Undo, Keiu Virro jt teoseid ning loonud dokumentaal- ja animafilme.
Sven Vabar: „Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014”.
Karl Maksimovitš oli kuldsete kätega mees. Ja minul oli au olla ta naaber. Meie kaks majapidamist olid ainukesed Tümavere poole viival teekäänul. Minu oma asus kohe pöörde peal – vaata, et autoga sisse ei põruta! –, tema majake aga laugelt tõusva künka otsas, ümberringi vaid kõrrepõld ja tühi väli. Kui tihti olin ma aeglaselt hommikukohvi lürpides köögiakna all seisatanud, et jälgida naabrimehe alati muutlikku, aina kasvavat ja uusi vorme võtvat eluaset. See oli fantastiline projekt! Küll kerkis sinna uusi verandasid ja rõdusid, tornikesi ja katusekambreid! Maja juurde viiv tee võis juba hommepäev saada uue sillutise ning trajektoori. Aknad ilmusid ja kadusid, laienesid…
Liina tundis, kuidas vana maamaja rõskus tema noortesse ihuliikmetesse hiilib. Hoone oli ammu kütmata. Ta polnud õigupoolest plaaninudki siia nii kauaks jääda – kõige enam mõneks tunniks, et kiiresti välja sorteerida asjad, mis enam kasutust ei leia, ja pakkida auto tagaossa see vähene, mis temaga linna kaasa pidi reisima. Kuid vanaema paistis olevat maja seestpoolt ära vooderdanud nagu suslik. Igast seinavahest ja põrandapraost turritas mingisuguseid esemeid, mille otstarvetki Liina ei osanud arvata. Rääkimata lõputult krabisevatest naftaliinipaberitest, sõlmes nööridest ja kinni tursunud sahtlitest. Ta sai täitsa aru, miks ema oli otsustanud oma mugavasse Mustamäe korterisse nädalalõppu veetma jääda ning palunud Liinal talule…
P. I. Filimonov: „Pealtpanekud ja altminekud”.
Ajal, mil tegelikkus nõuab häälekamalt tähelepanu kui kunagi varem, võib ilukirjanduse lugemine näida iganenud praktikana.
Aivo kallas saapa esikuvaibale tühjaks. Rõõmsa sahinaga voolas kergkillustik jalanõust välja. Vaibale moodustus päeva jooksul Tallinna tänavailt kokku korjatud graniitkillustiku graanuleist suisa väike kuhjake. „Vähevõitu,” vangutas Aivo pead, kuid pühkis sellest hoolimata kõik kübemed ajalehepaberile kokku. Linnavalitsus, mupo ja kojamehed olid koonerdama hakanud. Küllap aimasid nendegi ihnsad hinged, esialgu vaid alateadlikult, graniitkillustiku väärtust. Oo graniit, üllas materjal, mis ühendab nii au- kui ka hauasambaid, mis on kujundanud meid ümbritsevaid maastikke ja millest on ehitatud põhjamaalase aju. Aivo liikus, ajaleht värisevate vanainimesekäte vahel, elutoa poole. Ta oli graniitkillustikku linnatänavailt kogunud juba kümmekond talve. Sellest pidi saama tema suurprojekt,…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.