Ave Taavet

Karl Maksimovitš oli kuldsete kätega mees. Ja minul oli au olla ta naaber. Meie kaks majapidamist olid ainukesed Tümavere poole viival teekäänul. Minu oma asus kohe pöörde peal – vaata, et autoga sisse ei põruta! –, tema majake aga laugelt tõusva künka otsas, ümberringi vaid kõrrepõld ja tühi väli. Kui tihti olin ma aeglaselt hommikukohvi lürpides köögiakna all seisatanud, et jälgida naabrimehe alati muutlikku, aina kasvavat ja uusi vorme võtvat eluaset. See oli fantastiline projekt! Küll kerkis sinna uusi verandasid ja rõdusid, tornikesi ja katusekambreid! Maja juurde viiv tee võis juba hommepäev saada uue sillutise ning trajektoori. Aknad ilmusid ja kadusid, laienesid…

Liina tundis, kuidas vana maamaja rõskus tema noortesse ihuliikmetesse hiilib. Hoone oli ammu kütmata. Ta polnud õigupoolest plaaninudki siia nii kauaks jääda – kõige enam mõneks tunniks, et kiiresti välja sorteerida asjad, mis enam kasutust ei leia, ja pakkida auto tagaossa see vähene, mis temaga linna kaasa pidi reisima. Kuid vanaema paistis olevat maja seestpoolt ära vooderdanud nagu suslik. Igast seinavahest ja põrandapraost turritas mingisuguseid esemeid, mille otstarvetki Liina ei osanud arvata. Rääkimata lõputult krabisevatest nafta­liinipaberitest, sõlmes nööridest ja kinni tursunud sahtlitest. Ta sai täitsa aru, miks ema oli otsustanud oma mugavasse Mustamäe korterisse nädala­lõppu veetma jääda ning palunud Liinal talule…