Brigitta Davidjants

Nagu maavärin, mõtlen ma. Ja kivistun sinnasamasse voodisse – tuba on võõras. Täiesti võõras. Seinal on vaip. Punane, mustritega. Ka teisel seinal on vaip. Ja põrandal. Ma tõusen ettevaatlikult voodist, liigun tasakesi rõduukse poole ja mida lähemale ma jõuan, seda selgemaks lähevad helid. Nüüd hakkan ma neid eristama. Autosignaal, kummide vilin, võõrkeelne jutt, keegi karjub ja keegi vist nutab. Ukse tagant lööb mulle vastu kuum kuiv leitsak. Ma vean end ettevaatlikult rõdule ja vaatan. Roosad majad, suurtest kividest, otse ees suurejooneline park. Näen politseinikku, kes vehib sauaga. Kõrbevärvi mäge, tipp lumine. Mägi on hiiglaslik, oma suuruses korraga kaugel ja lähedal.…

Ootan Kloostri Aidas Stefanit, kes tuleb Kanutiaia näiteringist. Kakskümmend minutit hiljem võtan telefoni pihku. „Jah, kohe tulen,” vastab laps. „Siin on igast plakatid ja mingid verised pildid ja politseinikud. Siin on see suur Vene lipp, ma otsin ust praegu!” Ja mina kangestun. Käes on 2022. aasta aprill ning hetk veel ja mu laps oleks jalutanud Vene tänava asemel Vene suursaatkonda. Mitte et ta uksest sisenedes automaatselt mõnda Venemaa sõjaväestaapi oleks teleporteerunud, aga oleme ausad – Vene saatkonda ei tahtnud isegi rahuajal sattuda. Vähemalt mitte mina, pärast seda ühte korda, kui seal aastal 2002 poolenisti ala­ealisena transiitviisat käisin taotlemas ning kaks…